Tänases ajalehes Lääne Elu ning sealses Lehm Ljudmilla lastekas ilmus Aidi Valliku luuletus raamatukoguhoidjatest ning Oti illustreeriv pilt.

Aidi kirjutab oma blogis, et see on pühendatud lasteraamatukoguhoidjate päevale, mis toimub Haapsalus 16. septembril. Loodan, et autorid ei pahanda, kui pildi ja lulla ka siia kopeerin, et ka kõik kooliraamatukoguhoidjad näeksid ja saaksid lugeda ning sõna sekka öelda kui vaja. 

RAAMAT JA RAAMATUKOGUHOIDJA

RAAMATU KODU ON RAAMATUKOGUS.
SEAL ON TA ÕNNELIK, SEAL ON TA KODUS,
RIIULIS MÕNUSALT TEISTEGA KOOS,
OOTAB, KAS HOMNE PÄEV REISI EHK TOOB!
(RAAMAT SAAB PREEMIAKS PUHKUSEREISI,
SIIS KUI TA HUVITAB PALJUSID TEISI.)
RAAMATUKOGUS ON RAAMATUL HOIDJA,
KES ALATI TEAB, KUST RAAMATUT LEIDA:
KAS SEE ON RIIULIS TEISTEGA KOOS,
KELLEGI KÄES, KES LUGEMISHOOS,
REISILE PÄÄSENUD VÕÕRASSE KOJU…
IGA VIIMSEGI RAAMATUPOJU
KOHTA TEAB RAAMATUKOGUS TA HOIDJA,
KUST TEDA LEIDA JA KUIS TEDA HOIDA.
KUI RAAMATUL JALAD, NÄE, OLEKSID ANTUD,
TA SIIS NAGU KUTSIKAS KÄIKS HOIDJA KANNUL.

Krunniga raamatukoguhoidja kuvand on ikka nii visa kaduma.

Ajakirjandus on kallis ning ainult eksemplaride müümine ei võimalda tänapäevast tootmist – televisiooni üldse mainimatagi. Pealegi, nagu Kaja ja Emigrant ütlesid: reklaam on teave, avalikkus vajab teavet. Reklaam on kunst. Hüva, seega reklaamist loobuma ei pea ega äkki saagi. Põhimõte: ajakirjandust rahastatakse ainult vastavalt tema lugejate huvidele, peaks siiski jääma alles. Kuidas, sa hall hallvanake?

Üht tüüpi (suurus, pikkus) reklaam peaks igas üht tüüpi meediaallikas peaks reklaamitellijale maksma sama summa. Nõks selles, et seda summat ei maksta mitte otse meediaallikale, vaid sõltumatule Reklaamikomisjonile ning tellijal on võimalus otsustada, millises allikas konkreetne reklaam ilmuma peaks. Hiljem jagatakse ajaühikus laekunud reklaamiraha ära meediaallikate vahel lähtuvalt nonde tarbijate hulgast (kuulaja/vaatajareiting, müüdud eksemplaride arv).

See paneb meedia orienteeruma inimesele, kes vajab infot ning lahutab meediasfääri ärisfäärist kaotades ärisfääri võimalused ebaseaduslikult ajakirjandust mõjutada “kui te sellest kirjutate, siis me teile enam reklaamiraha ei anna”, säilitades samal ajal reklaami kui teavituse, rääkimata reklaamist kui kunstist.

Reklaamikomisjon ei tohi loomulikult olla poliitilisest võimust sõltuv organ, selle saab luua näiteks meediaesindajatest (kes samal ajal ei saa näiteks toimetustes töötada), nemad palkavad – kui peaks tarvis minema – tehnilised spetsialistid ekspertvastuseid vajavate küsimuste lahendamiseks.

Sinu kord.

Bah, on ju nii ilmne: organisatsiooni nimega Al-Qaeda ei ole olemas. Mis kuradi kasu saab meedia sellest, et niisugust väljendit papagoina korrutab (Eesti meedia tegi seda jälle, sellepärast ma vihastan siin). Selline jutt hierarhiliset ja korrastatud ülemaailmsest terroriorganisatsioonist on ju terve mõistusega vastuolus.

Enne 9/11 ei olnud mingist Al-Qaedast juttu – mitte kuskil. Selline suur organisatsioon nagu meile joonistatakse ning jäi täiesti märkamata? Lubage naerda. Keskendume nüüd islamikultuurile ja mõtleme, kellel võiks olla tahtmist ja suutelisust sellist organisatsiooni luua (ja panna sellele nimi, mis araabia keeles seostub peldikusse minemisega – “Ana raicha Al Qaeda” on väidetavalt araabiakeelne eufemism selle tegevuse kohta )?

Ei tule vastust, ei tule. Küsime siis teisiti: kellele Al Qaedat vaja on? Härra Bushile loomulikult, sest see annab mugava võimaluse õigustada suvalisi käike “sõjaga terrorismi vastu”, sest sõjas peab ju olema vastane eks, see “põhipaha”. Bush ju praegu veel ei julge ütelda, et “kõik araablased on halvad ja meie vaenlased”, sest ta saab ise ka aru – või noh, ta ise ehk ei saa, aga kuulab oma nõuandjaid – et niisugune retoorika tooks talle rahvusvahelisel tasandil (ning arvatavasti ka USA sisetasandil) liiga kiiresti liiga palju jama kaasa.

Veel on praeguse USA liidritel ning nende kummardajatel vaja Al Qaedat selle pärast, et oleks võimalik oma suva järgi anda inimesi kohtu alla, ilma konkreetsete tõenditeta mingitest kuritegudest – oled terroriorganisatsiooni liige, sellest piisab. USA kirjeldab Al Qaedat täpselt sellise organisatsioonina nagu tal vaja on, et kedagi süüdi mõista, lähtuvalt kehtivast õigusest – nii mugav.

Araablastest ja islamist on saamas 21. sajandi kommunistid – söövad väikseid lapsi ja tahavad USA-d hävitada. Ma kuulsin täna mingilt telekanalilt intervjuud ühe toreda ameeriklasega, kes ütles, et “see bushistlik ajupesu on hullem kui mccarthystlik”. Nojah, NSVL oli ju selgelt struktuur, siin ei pidanud valitsus kogu lugu täiesti välja mõtlema (islamiäärmuslased on muidugi olemas, aga kurat võtaks, püramidaalset struktuuri ja käsuliini ei ole) .

See asi ka, et Pentagon on turul atraktiivne tellija, väga atraktiivne – kui “põhipaha” ei ole ja sõda ei peeta, siis suur hulk firmasid kaotab lõviosa oma sissetulekust (ma räägin, kapitalism …). Al Qaeda on ülihea NSVL-i asendaja, Venemaa ei kakle ju aktiivselt, tema on lihtsalt autoritaarne, aga sellest pole kasu. Võtted on samad ja püütakse pühkida kõigi peast mõte, et islamiriik võiks olemas olla ning mõned inimesed äkki ei tahagi ainult USA moodi ning USA huvides elada.

Tegelikult ühist mõtteviisi kandvate inimeste mittekoordineeritud võrgustikutaoline tegevus on ju täiesti tüüpilise läänemaailma kodanikeliikumise põhimõte. Ei peaks ju nii raske ja kultuurivõõras olema tabada, kuidas asjad toimivad. Jajah, USA valitsus saab sellest lollusest kasu, aga miks meedia teda usub (heh, vaadake eelmist postitust, mis on minu praktiline soovitus)?

Õnneks ei ole mõtlevad inimesed veel päris välja surnud. Tõlkigem siis endale teksti – kui keegi ütleb Al Qaeda, siis ta mõtleb “need räpased islamiusulised” või siis paremal juhul “mingid inimesed, ma ei tea, kes nad on”.

Vaadake filmi ka:

Päevaleht kirjutab, et Venemaa noored imetlevad Stalinit.

Nad ei kirjuta, kui palju on Saksa noori, kes arvavad on Hitler oli tark juht või Itaalia noori, kes arvavad, et Mussolini oli tark juht ja nad tegid rohkem head kui halba.

Võiks teha veel uuringu USA noorte hulgas ja küsida, kas Bush on teinud head või halba ja kas ta on vastutav sadade tuhandete süütute inimeste vangistamise, piinamise ja hukkamise eest ja kui palju tema roll selles on üle paisutatud. Muidugi tuleb küsida, kui paljud arvavad, et immigrandid tuleks USAst välja lüüa.

Venemaa võib vilets koht olla, aga Eesti ajakirjandus maalib ta ainult mustaks. Samu probleeme lääneriikides ei käsitleta. Kui Venemaal gayparaadi represseeritakse, siis on see näide vähesest demokraatiast, kui Eestis tahetakse ära jätta, siis see on kooskõlas inimeste õigusega tänaval käia.

Niisugune lähenemine on kallutatud ja silmakirjalik.