Enesetunne paraneb, ent hommikul üles ärgates tegin tähelepaneku, et mind vaadates võib vabalt arvata, et kas üks mu vanematest on mustanahaline või olen ma “plastic surgery gone bad” ohver… nimelt kui ma vannitoa peeglisse pilgu viskasin, märkasin, et mu alahuul on umbes-täpselt überpaistes. No teen kerget Taylor’it ühesõnaga.. rääkida korralikult ei saa, nägu on kuidagi pinges, nagu oleks mu olematu üleliigne nahk kuklasse kokku tõmmatud, no selline 0-emotisiooniga näoilme siis+botoxhuuled.. Mitte kõige meeldivam. Ja B tuli täna Eestisse ja homme tuleb siia… Kujutan elavalt ette, et ta ehmatab ära kui mind homme näeb.:D Ah tegelikult võimalik, et ma saan end homseks täitsa enamvähem olukorda.
Aga ühesõnaga pidin ma hommikul siiski võtma ette retke panka ja apteeki .. ma pole elus vist korraga nii palju raha kulutanud apteegis kui täna. Ja kuigi ma olen nüüd vähemalt varustatud, olen ma täiesti rahalage ka. Omega-3 kapsleid plaanisin ikka jupp aega osta juba. Eks kui mul söögiraha ei ole, siis söön oma tablette ja olen rõõsa ja rõõmus edasi.

Veel tuli mul täna tõdeda, et mu überfeilid on alati sekundite, või äärmisel juhul minuti-kahe küsimus. Jõle vahva aga no jätkuvalt ajab see teema mind siiski naerma. Sellel teemal ma aga hetkel pikemalt ei peatuks.;)

..ehk siis tänane üldkeeleteaduse töö. Karm, väga karm.Ega iga päev ei saa eesti keelest näiteks pärsia keelde miskit tõlkida. Vahva!

Olen ülimalt tänulik, et mul on inimäratuskell olemas teisipäeva hommikuti. Ehk siis, kui ma kell 6 ärkama pean ja tavaliselt enne 3-4 magama ei saa, siis on ikka väga karm ja ega alati isegi 3 äratust mind maast lahti saa.. siis on hea kui üks helistab pisut hiljem, kui äratuskell on helisenud ja ma suure tõenäosusega juba uuesti magama olen jõudnud jääda, et mu ärkvelolekut ‘kontrollida’..

Mnja.. igaljuhul olen ma nüüd maru väsinud aga kuna kell juba 19t näitab siis magama pole vist küll veel mõtet minna, st pean silmas uinaku tegemist .. muidu tiksun pool ööd jälle üleval.

Koju sõites bussis tahtsin pisut kriisata sest ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes eeldavad mingil põhjusel, et kõik tahavad nende muusikat kuulata. Ja alati on sellisteks just need, kes kuulavad sellist überkommimuusikat, no puhast tagumist ainult. Kuulan küll ise ka pea kõiki muusikastiile aga sellisest tagumisest ma siiski aru ei saa.. ja siis see üürgab üle terve bussi. Ja muidugi läksid mul jälle ühed kõrvaklapid läbi, alles ostsin [:(], nii et oma muusikat kuulata ei saanud.
Aga aga.. nüüd tuleb jälle õppida, no väga ei viitsi küll aga las jääb. Ning kuna ma 100% tühipostitusi ei viitsi teha, siis las jääb see post nii nagu on praegu.

Ühesõnaga juhtus täna selline kole lugu, et hommikul sain teada, et kuidagi on (eeldatavasti) meie korterist meie all asuvasse korterisse vett ee..  kogunenud? No kerge uputuse moodi värk ühesõnaga. See tähendas seda, et meilt võeti seetõttu soe vesi ära, st mitte uputuse enda põhjustamise (sest tegelikult, nagu hiljem selgus, meie seda ei põhjustanud), vaid vea likvideerimise pärast, et seda enam ei juhtuks… nii, et vahva, kui sul on olnud pikk koolipäev ja koju tulles kuuma dušši nautida ei saa. Iseenesest oleksin selle külma duši üle elanud aga loodan parimat, et soe vesi siiski veel tagasi jõuab tulla.
Ja teine vahva asi oli see, et internetti polnud.. koju tulekust kuni praeguseni. Ja just siis, kui mul vaja õppida homseks tööks ja kogu materjal on internetis. Natuke lihtsustas asja fakt, et korterikaaslane andis mulle oma arvuti, ent ma ei jätnud jonni ja tahtsin internetti ka enda arvutisse. Nimelt tema arvutis wifi täiesti eksisteeris, minu oma oli lihtsalt sellise kurva saatusega täna. Aga mul on magic fingers ja tagasi ma ta sain. Hurra!
Aga mida ma sellega öelda tahtsin, on see, et ikka väga abitu tunne võib tekkida ühel inimeseloomal, kui temalt midagi nii elementaarset (nagu internet seda tänapäeval meil kindlasti on) ära võetakse, siis lihtsalt ei oska olla. Ok, vabandan end seekord sellega, et mul reaalselt oli (on) ka ühendust vaja aga muidu  .. ikka pead olema koguaeg kõikvõimalikesse kohtadesse sisse logitud, et väiksemastki infokillust mitte ilma jääda.. Isegi, kui ise reaalselt midagi ei tee, mingitel lehtedel ei surfa jms.

Nii nii, lisaks kõigile teistele tänastele seiklustele suutsin hommikul taas natuke feilida ja enda üle seetõttu naerda. Vaatasin enne kodust väljaminekut, mis kellase bussiga ma lähen .. Selge, astun uksest välja, kõnnin peatusesse, rõõsa ja rõõmus nagu ikka .. ootan bussi. Üks sõitis mul eest ära lihtsalt sel põhjusel, et ma ei viitsinud kahte kiiremat sammu teha ja bussijuhile märku anda, et sooviksin ka bussile saada.. aega oli ka veel palju ja ei hakanud kiirustama. Tulevad järgmised kaks bussi ette, kumbki neist pole see buss, millele ma alguses minna plaanisin, et mis seals ikka, valiku langetan neist esimese kasuks põhjusel, et peatuste nimekirjas näen ka tuttavat “Raeplats” peatust.. vahva! Buss jõuab kesklinna kanti, mõtlesin ühe peatuse juures, et ah, ma siin ei hakka veel maha minema – niikuinii ta sõidab üle silla ja siis ongi Raeplatsi juures – vähem kõndimist jne. Aga seda ta ei teinud, mõtlen siis, et ok, no sõidab siis üle järgmise silla või isegi kui ei sõida siis ühel hetkel hakkab ta ikka südalinna tagasi minema. Hakkaski – umbes 40 minutit hiljem.:D Ma lihtsalt ühel hetkel ei julgenud kuskil maha minema hakata sest loogika ütles, et ühel hetkel hakkab see buss niikuinii tagasi sõitma ja ega ümbruskond nii tuttav ka polnud.. Ühesõnaga jõudsin pool Tartut läbi sõita ja lõpuks sain oma soovitud Raeplatsi peatusesse ka.  Aga no mis seal ikka, vahva oli, palju hiljaks ei jäänudki… oli minustki palju hiljem saabujaid.

huhu, aga nüüd näitab kell juba küllalt hilist aega 21:44 ja mina peaksin õppima. Või pigem kordama. Vahva!

ps! Miks on nii, et just siis, kui ma peaksin järgmiseks esmaspäevaks suure kodutööga hakkama saama ja nädala sees mul selleks eriti aega pole, siis nädalavahetusel on miljon üritust kuhu minna tahaks? Aga küll ma jõuan kõike!

…nädalale. Magada ma miskipärast ei saanud, lihtsalt tiksusin teki all päris pikalt, siis suigatasin mõneks ajaks, ärkasin, uinusin ja nii kuni äratuskellani. Mu ärevushäired ei külasta mind enam eriti tihti, ent öösel see siiski juhtus mingis kergemas vormis kui tavaliselt. Eks see mind ärkvel hoidiski ja need magatud minutid rahutuks muutis. Aga samas eks ma astusin ka iseenda reegli vastu mitte minna voodisse, kui ei tunne, et oleks piisavalt unine, et magama jääks. Aga lubadus on lubadus.
Tunnen tegelikult, et mul isegi on uni, ent mingi kerge ärevus, mis mul jätkuvalt on, hoiab mind ärkvel nii, et ma isegi ei haiguta mitte. Aga natuke kardan seda tänast päeva sest kui ma kunagi lõpuks koju saan, siis on vaja palju õppida, nii et pikk öö ootab ees ja homme on ju see kõige varajasema ärkamise päev..
Nüüd aga – koolilast mängima!

ps! Tegelikult post‘i pealkiri tuli sellest, et ühe mu… ütleme sõbra, Facebook’i staatus on mingil põhjusel “a new day .. in a new life” .. ja kuigi mind huvitab, millest selline staatus ning ma tean, et ta seda ka minult ootab(?) (eeldab?), et ma küsiks, siis on omamoodi otsus tehtud, et võimalikult vähe ’segan’ end ta ellu.

Mu eilne ‘uudne’ lähenemine raamatu lugemisele osutus edukaks – kuna tegin lugemise ajal pidevalt märkmeid tähtsamate asjade-sündmuste-inimeste kohta raamatus, oli täna loengus selle üle arutamine ja küsimustele vastamine lihtne. Ühesõnaga – seda rakendan ma ka edaspidi! Nüüd tuleb lugeda veel 140 lehekülge järgmiseks korraks ja siis selle põhjal miski kirjalik ülesanne teha, mida ma veel ei tea .. küll aga varsti saan teada. Ja siis tuleb juba kirjanikuhärra isiklikult meile jutustama. Võib öelda, et olen endaga rahul!
Täna sai küll üür ära makstud, ning seetõttu hulgast rahast ilma jäädud, ent kuskil elama ju peab. Nii, et sellele asjale tuleb ikka pigem hea pilguga vaadata – maksan üüri – on mul kodu, kuhu tulla.
Ja ülimalt vahva on, et homme ongi selle nädala viimane koolipäev! Siis taas teenitud puhkepäevad, mille ma kavatsen küll õppimisega mööda saata, ent ühe päeva võtan endale küll sellise, kus mitte midagi ei tee. Kui alguses oli plaan nädalavahetusel pealinna minna siis matsin selle plaani maha päris mitmel põhjusel: 1) rahast hakkas kahju, 2) õppida vaja, 3) ega nii väga tegelikult ei viitsi ka ja 4) järgmisel nädalal peaksin tahan ma sinna niikuinii minema minna sest B. tuleb Eestisse.

Eelmisel nädalal tekkis mul äkitselt tuju, et ah, lähen lõikan juuksed jälle lühikeseks! Või peaksin ma ütlema lühemaks? Igaljuhul plaaniks oli mingi ägeda lühikese soengu peale tulla ja siis lihtsalt minna ja see ära teha! Õnneks pole ma seda siiamaani teinud, sest suutsin endale meenutada, et tahan siiski jälle tõeliselt pikki juukseid. Aga midagi pean ma oma juustega siiski ette võtma, et nad paremini hoiaksid jne. Kuna nad on mul üsna paksud siis esimese asjana lasen neid ‘õhemaks’ teha – mul on neid ilmselgelt liiga palju peas! Ja lisaks sellele nüsiks sirge tuka ka taas ette. Ühesõnaga – väike muutus, mis annab hoopis teise ilme.

Mind häirivad inimesed, kes püüavad olla tublid ja aktiivsed (mis iseenesest on väga teretulnud nähtus) ning miskit korraldada … AGA see ei tule neil üldse välja. Jääb pidevalt mulje, justkui suhtleksid nad sel teemal ainult iseendaga või äärmisel juhul enda grupi inimestega, olgugi, et ka teise grupi liikmed on asjaga vähemalt sama palju seotud. Ning siis on eriti idiootne kuulda mingeid teemakohaseid tähtsaid uudiseid hoopis kelleltki, kes eeldas, et me niikuinii teame. Ja seejärel kui keegi on selle kohta sellele ‘korraldajale’ märkuse teinud, potsatab meilboxi kiri sisuga a la: “seda on vaja ja lepime selleks aja kokku ja kas keegi seda oleks nõus tegema ning PS! meil pole selleks enam palju aega!” No ausalt – ei ole ju raske tulla ISE oma nukunäoga meie juurde ja paluda meil korraks nt teie loenguruumi tulla, et kõik läbi arutada. Ei, selle asemel arvad sa, et korraldad midagi ja oled maru tubli, olgugi, et on tekkinud täielik infosulg. Paneb mõtlema, et kas kõnealune inimene ise ka teab, mida ta teeb? Arvan, et mitte. Seda enam, et suuremosa esialgsest ‘kondikavast’ ürituse kohta, mida ta omaarust ISE korraldab, on selles ühes ühises infotunnis juba läbi käinud ja seega ka läbi arutatud. Ja siis saame meili küsimustega kõige selle kohta, mis sai läbi räägitud. Kas sa tähele ka panid? Leian, et inimesed peaksid ikkagi tegelema asjadega, millest nad ka midagi jagavad.

Aga jah, muidu on tore.

15.11.2009 varahommik. Umbes kl 3.30 paiku hakkasime kesklinnast koju jalutama. Plaan oli L’i juurest läbi käia sel lihtsal põhjusel, et pakuti free food‘i. Väga maitsev oli! Seljanka ja juustusaiad kell veerand 5 hommikul on vist küll parim asi mida saada. Siis oli pisut rohkem kui tunnike aega, et I esimese bussiga koju saaks minna. Otsustasin ka siis enne kojuminekut ikka ära oodata selle aja, et siis koju minna. Saatsime I bussile ära, buss jäi muidugi hiljaks ka.. hakkasime siis minu kodu poole jalutama. L teeb mu maja ette jõudes tähelepaneku, et ühtki tuld ei põle, siiski üks põles, ent paar sekundit pärast selle märkamist tõdesime, et ka see kustus just. Jõuan välisukse ette, ütlen L’le tsau ja tänan, et ta mind koju ära saatis ja siis… ma ei saa välisuksest sisse!!! Mõtlesin veel enne, et ma ju jätsin koridoris tule põlema kui kodust lahkusin aga ma ei näinud, et see põleks. Ühsõnaga – hommikul selgus, et elekter kadus just siis ära kui see viimanegi tuli mu majas kustus, ehk siis mõnikümmend sekundit enne, kui ma ukse juurde jõudsin! Seega – ka see masinavärk, kuhu tuleb sisestada uksekood, et sisse saada, ei funktsioneerinud! Välisukse võtit mul pole ja nii ma siis seal olin, kell oli 6.15 hommikul ja mina koju ei saa. Milline ebaõnn! Paarkümmend sekundit muutis kogu mu päeva. Nüüd võib nii öelda küll. Ok, kurjustasin seal natuke ja siis polnudki muud üle kui, et tuli L’i juurde kõndida ja seal paar tundi magada, et siis hommikul varakult koju tulla. Kl 7 paiku jäin magama, kl 10ks panin äratuse (oj kui raske oli silmi avada) ja 10.45 ajal olin koduukse ees, närveldasin terve tee koju. Lohutavaks asjaoluks oli see, et alati saab L’i juurde tagasi minna ja, et ehk keegi 11 ajal ikka liigub, et ma sisse saaks. Õnneks oli elekter siiski tagasi ja sain sisse! Esialgne plaan oli kohe magama minna, ent koju jõudes taipasin, et mu kõht on taas väga tühi ja kodus midagi süüa pole. Selge – tuleb poodi minna. Selleks valmistumine võttis samuti jupp aega aga lõpuks sain käidud. Tõin kohe hulga kraami, sõin jne ning püüdsin siis magama minna.. umbes kl 14 ajal. Aga see oli küll võimatu missioon – meeletult väsinud aga magama ei jää. Eks ma siis tulin jälle voodist välja ja siin ma nüüd siis olen.
Suurepärane päev, pole midagi öelda!:D

Õnneks on haldjapiigade blogis kogu see seagripi paanika nii hästi ära seletatud, et ütleb suurema osa mõtetest ära.

Aga jah, ka minu meelest on see seagripi paanika kunstilik ja kõvasti ülepaisutatud. Reaalselt ei ole tegemist mitte millegi ohtlikuma kui tavalise gripiga. Mika pannakse mõnituhande, nb! üle maailma,  seagrippi surnud inimese tõttu kohe asi suure kella külge ja kuulutatakse välja eriolukord, kui samas kõige tavalisemasse grippi sureb kordades rohkem inimesi?

Üldse ei tahaks paranoiline olla, aga tekib küsimus – kellele see kõik kasulik on? Keegi saab kogu selle paanika taustal ajada rahus omi asju, mis seagripi-paanika kõrval üldsusele ebaolulised tunduvad. Ja loomulikult ravimifirmad ja meditsiinitööstus, kes saavad ravimite müügi ja inimeste vaktsineerimise pealt kena kopika.

Üldüldse see vaktsineerimine. Mina olen kogu oma elu olnud igasuguste vaktsineerimiste vastu ja kui just keegi püstoli ähvardusel mind seda tegema ei sunni, siis jätan oma organismi mürgitamata. Hiljuti agiteeriti ka tööl end gripi vastu vaktsineerima. Kaevasin siis netist välja kogu info, mis vaktsineerimise vastu räägib ja edastasin selle agiteerijatele.

Vaktsineerimine ei ole ju midagi muud kui viiruse istutamine minu kehasse, lisaks sisaldab see kõikvõimalikku keemilist ja tervisele ohtlikku sodi. Öelge üks hea põhjus, miks ma seda peaksin tahtma? Ma tahan, et mu organism oleks ise tugev ja võimeline ründavate viiruste vastu võitlema. Iga vaktsiin röövib killukese mu oma organismi immuunsüsteemist kuni lõpuks olengi vaktsiinidest sõltuv keemiat täispumbatud ravimifirmade tänulik marionett.

Ööelekter. Üritame kasutada pesumasinal ööelektrit. Taimeri abil. Meenutan, et nädala pusisime taimeri töölesaamisega – et ta mõistaks argipäevade ja nädalavahetuse erinevust. Saime tööle. Ta ei talunud üheks päevaks mitut juhist. Käsin lõpetada töö reedel kell seitse hommikul ja alustada samal õhtul uue programmiga kell 23.59. Värske tööga tuleb alustada järgmisel päeval ehk laupäeval kell 00.01, sellest saab masin aru. Peaasi, et vahetub ööpäev, olgu või kaks minutit ülesande vahe.

Taimeri mõte on selles, et laome päeval masina kraami täis. Pärast viimast hilpu lülitame masina justkui käima, aga vurama hakkab ta südaööl.

Me ei saa pidada süsteemi  toimivaks, sest oleme teinud palju erandeid. Liiga tihti on olnud arusaamist, et viiest pereliikmest kellegi tähtis hilp vajab kiiret menetlust.

Samas leian, et taimer võib vabalt lebotada pesumasinal ja sobival päeval kasutame seda. Mingi kokkuhoiu ikka saab ja hull ebamugavus see ka pole.

On selgunud, et meie AEG-pesukuivatit ja Whirlpooli nõudepesumasinat taimeriga kasutada ei saa. Mõlema on-off nupud ei sobi selleks trikiks.  ise ka ei anna mingeid viitefuntksioone – olen valinud võimalikult väheste ülesannetega masinad. Ilmselt siit blogist on selgunud põhjus: liigne keerulisus pole meile sobiv.

Valgustus. Otsime õue sobivaid valgustusi. Tõin koju mingi hämaraanduri, mis tuleb monteerida lambi külge ning siis saab kasutada igasugu pirne (hõõgniidiga, säästupirne või halogeene). Oomipoes öeldi mulle, et seda on imelihtne paigaldada. Ma mõistan neid – minust oli vaja kiiresti lahti saada, sest enne kui naine hakkab elektrit mõistma, tõuseb päike solgipangest. Tõsi ta on. Wend venitab monteerimisega kummi, sest ta ei usu, et mõistujutt faasidest on tema kaalukategooria ülesanne. Näis.

Kööki ostsime hämaraanduriga säästupirni. Seni olen ma rahul. Kuigi ta mõnikord on natuke hüsteeriline – lülitab iga viie minuti tagant end välja ja sisse justkui ei suudaks otsustada, kas on valge või pime. Ja hommikuti ka. Lülitan pirni sisse. Ta mõtleb 30 sekundit ja lülitab end sisse. Mõne aja pärast ta lülitab end uuesti välja – justkui tal oleks ka mingi liikumisandur. Kui liigud köögis, siis lülitab end uuesti sisse. Teinekord hämaras, kuid kasutamata köögis on teinekord sama trikk. See mind ju ei häiri, sest ma pole ise ruumis. Kuid ma ei saa aru, miks ta nii teeb. Hämaratundlik pirn on Osrami mingi variant (karbi ma viskasin minema). 200 krooni maksis.

Ost. Plaanime vahetada välja 25-aastase Minski. Ma ei julge otsust teha. Kõige parem oleks külmakirst. Mingi A+ kategooria. On selgunud, et külmakirst meil keldriuksest ega aknast sisse ei mahu. Jääb siis uksega külmkamber. Aga tõesti, mida ma veel pean teadma? Kas Electrolux on normaalne? Või võib olla mingi tundmatum firma?

Mõtlen, et kuigi kirst on säästlikum, siis see ei mahu meile keldrisse, kus me seni oleme külmkappi hoidnud. Ma ei saa ju panna kirstu tuppa säästlikkuse eesmärgil? Seda enam, et jahedamas ruumis on külmuril vaja vähem tööd teha.

Ilmselt on see juba teatud mustriks muutunud, et kirjutan blogi vaid siis kui millegi üle vinguda tahan. Tavaliselt on see ving seotud ülikoolieluga. Ka täna jääb see kord rikkumata. Pean tegema ühe mõttetu paarileheküljelise referaadilaadse asja. Mida teeks normaalne inimene?

Tõenäoliselt näeks see välja nii:

1. korralik öine uni

2. meeldiv ärkamine

3. söömine ja kohv, siis tunnike ja kirjutis valmis ning saadetud.

Minu puhul näeb see välja nii:

1. Eelmisel ööl sai hilja magama mindud, sest muidugi oli väga vaja pool ööd FBs YoVille’i ja FarmVille’i ja-kurat-teab-mida-veel mängida.

2. Äratus poolunisena, sest ilmselgelt ei jõudnud öösel välja magada.

3. Paar võileiba + u liiter musta kohvi

4. Esimene suits

5. Vingus näoga arvuti taha istumine

6. FBi avamine

7. Orkuti avamine

8. Kõigi blogikirjete lugemine Google Reader’is

9. Järgmine sigaret

10. Kümnekonna lehekülje lugemine pooleliolevast raamatust (ilukirjandus)

11. Mõned leheküljed pooleliolevast teaduslikust raamatust

12. Sigaret

13. Uute blogisissekannete lugemine, nende puudumisel suvaliste inimeste ja nähete hullumeelne googeldamine

14. Närv, et peab seda refekat ka ikka kirjutama hakkama.

15. Sigaret

16. Huvitava Ööylikooli saate kuulamine

17. Söök + sigaret

18. Veel googeldamist

19. Närv + sigaret

20. Närv +sigaret

21. Veel googeldamist, YouTube’i videote vaatamine

22. Närv + sigaret

23. Refeka kirjutamise asemel selle sissekande kirjutamine siin.

Kas sellel seisundil on mingi nimi ka vä?

Edit: Unustasin mainida, et selline kena päev algas täna kell 12.00 ja hetkel on kell 2:54