Arvustus: Paul Pajumaa "Rusikatega raiutud rada"

Dru — Wed, 21 May 2008 14:27:30 +0000

Kirjutanud Ella Käi

Lõpuks jüudis ka minu kätevahele ja silme ette eelmisel aastal ilmunud endise raskekaalupoksija Paul Pajumaa mälestusromaan.

Paul Pajumaa suutis 96 leheküljele mahutada 89 aasta pikkuse elu. Ärge saage valesti aru, tema elu polnud teps mitte igav või sündmustevaene.

“Paul Pajumaa suureks unistuseks oli saada elukutseliseks poksijaks. 1940. aastal tuli Pajumaa Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile. Sõja aastatel aga ei leidunud noorele punaväelasest rusikamehele enam ühtegi väärilist vastast isegi Leningradi sõjaväeringkonna esivõistlustel, mille ta ülekaalukalt võitis.
Nõukogude sõdurina tuli noorel mehel osaleda ka veristes tapatalgutes Velikije Luki all.
Paul Pajumaast oleks saanud pärast sõja lõppu asjade normaalse käigu korral kindlasti silmapaistev poksikuulsus. Ent sellele tõmbasid jäädavalt kriipsu deserteerimine nõukogude sõjaväest ning metsavenna elu.
1945. aastal langes Pajumaa NKVD kätte ning saadeti aastateks Kaug-Põhja trahvilaagritesse, kus tal tuli samuti päev-päeva kõrval rusikatega enda eest seista. See aga ei olnud enam mõistagi aus võitlus poksiringis võidu peale – tihtipeale oli elu mängus.
Juba aastakümneid pole keegi suutnud lüüa tema lausa uskumatuid rekordeid sangpommi rebimises – pensioniealisena on Pajumaa tõstnud kahepuudast sangpommi 320 ning ühepuudast 1010 korda!
Oma mälestusteraamatus meenutab raudkõva vaimu ning veel kõvemate rusikatega endine raskekaalu poksija oma karmi eluteed läbi Velikije Luki tapatalgute, kurikuulsa Patarei ning Kaug-Põhja.”

Raamatut on kerge ning meeldiv lugeda. Kuigi detailid võivad aega-ajalt tunduda võikana (ja mitte ainult detailid, vaid sündmused üleüldiselt), on üldine pinge, põnevus ja sündmuste voog korvab selle mitmekordselt. Raamat on lühike, kuid tihedalt sisu täis. See ongi hea, ei ole venimist ja üleliigset kirjeldamist. Pajumaa räägib kohe asjast ja räägib asjast nii, nagu ta oli.

Kasutatud on väga palju kõnekeelt, mis küll muudab lugemise aega-ajalt raskeks, kuna kõik ei ole vististi tuttavad teise maailmasõja aegse kõnekeelega.

Üldiselt võib öelda, et tegu on väga hea lühikese seiklusjutuga, mis hoiab lugejat ninapidi raamatus kinni kuni Paul Pajumaa lõpetab oma eluloo Eestisse naasmisega.

Kui hinnata raamatut kümnepallisüsteemis, saaks ta hindeks auväärt 8. Hindan väga raamatuid, mis on kirjutatud nõnda, et detailidega pole üle pingutatud, ent on siiski ka väheke kirjeldatud, et saaks hea kujutluspildi sellest, kus ja mis toimub. Just seda kirjeldust oli ehk vähevõitu.

Kokkuvõttes siiski on tegu muljetavaldava kirjatrükiga inimeselt, kes ei ole elukutseline kirjanik vaid raskekaalu poksitshempion. Soovitan soojalt kõigile, kes hindavad lühikest aga head lugemist üheks õhtuks.

ella-kai « WordPress.com Tag Feed

Arvustus: Paul Pajumaa "Rusikatega raiutud rada"