Tony Robbins räägib ühes oma viimastest videotest sellest, et kõikidel juhtudel kui meid saadab edu või ebaedu on selle taga strateegia- vastavalt siis kas hea või halb. Selles ütluses pole iseenesest midagi uut, seda kordavad paljud enesejuhtimise gurud, kuid asi, mida me pidevalt kipume seejuures ära unustama, on see kuidas oma mittetoimivaid strateegiad parandada. Tony jutu iva on selles, et milleks leiutada ise jalgratast kui meid ümbritsevad inimesed kätkevad endas lugematul hulgal häid strateegaid millest me võiks õppida, tuleb lihtsalt osata märgata ja seejärel rakendada.

Küllap meil kõigil on olulistes eluvaldkondades omad eeskujud kes on etaloniks kõikidele teistele. Just nemad ongi need kellelt on kõige rohkem õppida. Kui tihti me vaatleme mida need eeskujud teevad teisiti, mis on need nüansid MIKS me neid eeskujudeks peame? Või kui isegi vaatame, siis kui tihti proovime ise sarnaselt käituda? Kõlab ju lihtsalt: kui tahad milleski parandada, siis otsi keegi kes seda juba teeb piisavalt hästi, tee kindlaks mida täpselt ta teistmoodi teeb, ning tee ise samamoodi. Inimene õpibki enamuse asju jäljendades, eriti lapsena. Kas me suudaksime kõik tänapäeva eluks vajaliku ise leiutada alustades labidast ja lõpetades külmkappide, arvutite ja elektriga? Loomulikult ei, tundub iseenesestmõistetav, et kasutame teiste leiutisi mis on end tõestanud ja toimivad. Miks siis mitte kasutada sarnast lähenemist ka oma igapäevaelu strateegiates?

Seega- märka inimesi enda ümber, ning õpi nendelt. Paljudele sinu küsimustele on keegi juba enne mõelnud ning ka lahenduse leidnud.

Võttis ikka väga väga kaua aega, et saada rull täis ja pildid ilmutatud.

Tegelikult ei ilmutatudki vist, sest viisin filmi ja sain paar päeva hiljem kätte plaadi. Ei mingit jamamist jamamist, et millised nüüd tellida ja milliseid mitte jne jne jne. Tedagi, mis värk selle ilmutamisega on – kõik kindlasti on mingil ajahetkel midagi kogenud.

Igatahes, ma peaks vist veel natukene harjutama. Ehk saaks paremd isegi. Eks homme kaubandusse ja ostame uue filmi )).

Varasem postitus LOMOst siin.

Pildi autor Kenny Teo.

Nii, käes on eelviimane päev mu katsumusest. Olen siin järgi mõelnud asjadest, mida kirjutasin – näiteks artiklites Progressiivne areng, ja Tee seda juba TÄNA!. Ja mul on veel mõtteid, mida lisada.

Tuhandemiiline teekond algab ühest sammust -Lao-zi

Üks põhilisi asju, mis põhjustab asjade edasilükkamist ja viivitamist, on võimaliku tulevikustsenaariumi ettekujutamine. Kui sa teed oma külmkapi lahti ja näed seal mustust, siis kui sa hakkad mõtlema selle peale, mis tunne oleks seda sodi puhastada, siis paned rahus külmkapi uuesti kinni ja lähed jood diivanil oma õlut. Kui sa aga näiteks võtaksid oma ülesandeks vaid ära puhastada üks kõige mustem nurk või üks riiul, siis ei ole mingit vaimset takistust ees.

Samamoodi kõikide meie projektidega. Aju on masin, mis üritab pidevalt ette ennustada uut sissetulevat infot ja tulevikku. Kui sa paned oma projektiga tegelemiseks kõrvale teatud aja ja hakkad pihta, siis alguses võib tunduda, et sa töötad nii pikaajalise asja nimel, mille vilju sa naudid alles kuude pärast, et ei ole väga motiveeriv midagi üldse teha. Või siis tundub, et probleemid, mida selle käigus pead lahendama, on nii suured ja keerulised, et võtavad sult kogu energia ära.

Aga see on kõik ainult häma, mis varjab tegelikku probleemi – su aju lihtsalt ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga. Su projektil on palju liikuvaid osi, millega sa pead mõnikord tegelema korraga, tundes ennast žonglöörina. Kui sa kõigile neile asjadele korraga mõtled, vajub energia ära. Võti on siin selles, et sa pead jõuga läbi suruma ja tegema kindla otsuse, et keskendud ainult ühele asjale korraga. Pane paberile kirja, mis on järgmine pisike samm, mida sa saad ära teha. Ja hakka seda tegema, üritades mitte muule mõelda ja mitte ette mõelda.

Kui sa juba esimese pisikese sammuga oled alustanud, tekib tõenäoliselt inspiratsioon tegeleda sellega tund aega järjest.

Nii et kui sa midagi ette võtad, siis võtagi ette ainult kõige esimene samm ja tee seda. Ja ole sellega püsiv – kui sa oled ühe korra esimese sammu ette võtnud, siis järgmine päev tee seda sama ja alusta jälle ühe pisikese sammuga. See teeb asjade edasi liigutamise lihtsamaks. Ja püsivusest rääkides..

Veel üks viis, kuidas püsivus viib sihile

Pildi autor Paul Watson.

Kirjutasin mõni aeg tagasi artikli Ole püsiv ka läbi igasuguse rämpsu. Lisaksin sellele nüüd juurde veel ühe külje, miks püsivus on asi, mis viib sihile. Nimelt vaimses arengus ja teadmiste omandamises.

Viitan veel ühele oma artiklile – Algaja suhtumine. Kirjutasin, kui oluline on hoida oma meeled avatuna ja näha ennast alati algajana, selleks et olla avatud uutele teadmistele. Kui sa arvad, et tead, kuid tegelikult ei tea, siis sa ei saa ka juurde õppida.

Meil on palju asju, mida me juba teame. Lugesime kunagi raamatut, keegi rääkis meile sellest, käisime koolitusel, seminaril, õppisime selle ise ära oma kogemusest. Ja meil on kõik perfektselt, kristallselgelt meeles.

Või siis mitte. Inimmälu on petlik – sa arvad, et sa tead, kuid tõenäoliselt oled enamus asju ära unustanud. Mõtle näiteks oma erialale (tööl, koolis) või lihtsalt valdkonnale, mille vastu sul on kirg. Proovi nüüd lihtsalt sõbrale seletada või paberile kirja panna, mis on selle valdkonna põhiprobleem ja defineeri üldse ära, millega see tegeleb.

Mäletan veel kõige esimest “Sissejuhatus psühholoogiasse” loengut sügisel. Aaro Toomela tuli ruumi sisse ja kui kõik vaikseks jäi, oli üks esimesi asju, mis ta ütles – “Öelge mulle, mis on psühholoogia?”. Ja maad võttis täielik vaikus.

Meil on kaks erinevat mälufunktsiooni – äratundmine ja loomine. Kujuta ette, et sulle antakse kätte nimekiri kümne sõnaga ja kästakse need ära õppida. Kui sult nüüd antakse ette uus nimekiri saja sõnaga ja palutakse üles otsida kõik kümme sõna, mis olid esimeses nimekirjas, mis sa arvad, kui hästi sa hakkama saaksid? Arvatavasti leiaksid peaaegu kõik sõnad üles, kui sulle aega antakse. Aga kui nüüd tuleb järgmine ülesanne – pane tühjale lehele kirja kõik kümme sõna, mida nägid. Mitu tükki sul siis meeles oleks?

Kui sul palutakse oma sõnadega seletada mingit kontseptsiooni, mida sa oma arust mõistad väga selgelt, siis võid tihti üllatuda, et tegelikult sa siiski ei tunne seda nii hästi.

See on üks soovitus, mida ma olen tulemuslikult ära kasutanud õppimistehnikana. Ütleme, et sa oled kusagil seminaril, koolitusel, või vaatad internetist presentatsiooni, või lihtsalt loed mõnda artiklit. Ütleme ka, et sulle on selgeks saanud, kui oluline on sellistest asjadest märkmeid teha ja sa teed seda regulaarselt. Aga mine üks samm kaugemale – kui oled oma märkmed ära teinud, võta ette uus tühi leht ja kirjuta nullist välja kõik, mis sulle siis sellest koolitusest või artiklist meelde jäi. Esimest korda tehes tahad vist oma pead vastu seina peksta. Aga pea vastu, ja kui oled need vähesed asjad, mis siiski meelde tulid, kirja pannud, loe oma esialgne konspekt uuesti üle. Ja kirjuta siis uuesti nullist uus konspekt. Üllatud teist korda – nii jäävad asjad väga hästi meelde.

Ja asi, milleni ma tahan jõuda – me mäletame vähem, kui me arvame. Mõned inimesed on arvanud, et neil on midagi viga, kui neil loetud raamatust suurt midagi meelde ei jää. Ei ole midagi viga – nad on lihtsalt inimesed. Soovitus lugeda näiteks iga nädal läbi üks raamat on suurepärane, sest nii saad mõne aastaga oma erialas eksperdiks, kuid ma lisaksin sellele teise soovituse – ära piirdu raamatute korra lugemisega. Võta vanad raamatud uuesti ette ja loe nad uuesti läbi.

Ära arva, et kui sa oled kunagi mingid teadmised omandanud, et siis sa oled neist juba välja kasvanud. Mine tagasi asjade juurde, mida sa arvasid, et tead kindlalt ja õpi neid uuesti. See on suur avastus, et tegelikult sa mäletad vaid väga vähe.

Iga koolituse, raamatu või audioprogrammi juures peaks olema tegelikult soovitus sellest, kuidas seda materjali kõige paremini omandada. Ja viis, kuidas seda teha, on lihtne – loe see materjal läbi vähemalt kolm korda. Alles siis hakkab midagi meelde jääma. Pikemate asjade puhul soovitaks selle materjali näiteks aasta jooksul läbi töötada isegi viis korda ja rohkem.

Mõnda raamatut lihtsalt tasubki jääda läbi lugema. Iga korraga jääb sealt jälle midagi külge. Näiteks klassik “Mõtlemist muutes rikkaks”.

Inspireeri ennast täna,

Peep.

Keda oodates? (pildi autor Piero Fissore)

Üks kahjulikumaid harjumusi, mis seisab sinu ja su ideaalide vahel, on ootamine. Enamus inimesi on kahjuks õppinud olema passiivsed ja elult vastu võtma seda, mida ta annab. Aga see, millised on enamus inimesi, ei pea midagi tähendama selle kohta, milline sina võiksid olla.

Ei tasu lootma jääda sellele, et ühel päeval koputab sinu uksele (kasvõi e-maili kujul) õige inimene ja toob sulle häid uudiseid – ma tulin su elu muutma. Neid juhuseid võib ette tulla, aga nad on kindlalt juhused. Kui sa aktsiatesse investeerid, kas siis jääd lootma sellele, et ettevõte, millest sa tüki ostsid, annab peale su ostu välja ülihead uudised ja hind kargab lakke? See oleks hasartmäng. Sa juhid omaenda ettevõtet. Milline tegevjuht juhiks oma ettevõtet juhusele lootma jäädes? Ole sinagi oma elu isand ja hoia teadlikult ohjadest kinni. Isegi pokker, mida paljud võtavad hasartmänguna, peidab endas võlu – selles on võimalik teadlikke otsuseid tehes oma “õnne” mõjutada, ja selle arvelt professionaalsed mängijad raha teenivadki.

Võib ju nii olla, et sul on seljataga olemas inimeste ring, kes sind toetavad kõiges ja ei ürita sind oma tasemele alla tõmmata. Tegelikult ongi nii, et väga paljudel edukatel inimestel on olemas oma isiklikud treenerid ja mentorid – isegi Anthony Robbinsil, üks kõige rohkem inimesi juhendanud isikliku arengu (või nagu mõned ütleksid – eneseabi) nimesid. Ka temal on vaja toetavat jõudu.

Lase lahti ettekujutusest, et kui sa hakkad oma elus saavutama edu, siis sind hakatakse tohutult imetlema. Kuulsuste (ja eriti meelelahutustööstuses olevate inimeste) puhul on see tõesti nii, et tekib palju inimesi, kes su edu siiralt austavad. Aga kui rääkida inimestest, keda sa tunned lähedalt, siis alati nii ei lähe. Nimelt, see on valus tõde, aga meile ei meeldi näha seda, et keegi meie ridadest on edukam kui meie ise, eriti kui arvame, et tal olid samasugused šansid edu saavutada. Kui keegi omade seast hakkab jõudma kõrgemale latile, siis esimene reaktsioon alumistelt ei ole mitte võtta abistavast käest kinni ja üles ronida, vaid üritada vähendada omaenda kadedusest tekkivat halba tunnet ja ülemise korruse inimene alla enda juurde tagasi tõmmata. Valusa kriitika ja ironiseerimisega.

Sa pead sinna varem või hiljem jõudma, aga aktsepteeri seda, et kuigi siiraid abistavaid inimesi toob elu aeg-ajalt ette (ja neid hetki tuleb väärtustada), siis enamuse ajast pead sa siiski ise hakkama saama. Sa oled oma saatuse sepp, nagu vanad eestlased laulavad, kui sa seda vähegi tahad olla. Kui sa tahad kuhugi välja jõuda ja midagi endaga ära teha, pead sina olema see, kes astub esimese sammu ja lükkab ennast edaspidi pidevalt tagant.

Sina oled see inimene, kes kõige rohkem maailmas tahab, et sa oleksid edukas. Ja seega on kohustus sinul endal selle heaks midagi ära teha.

Et iga päev oleks eelmisest parem – vahel vähem, vahel rohkem,

Peep.

Pildi autor Kevin Eddy.

Kui sa saavutaksid kohe praegu oma kõige suurema eesmärgi, kuidas sa ennast tunneksid? Oleksid ekstaasis? Ma oleks ka.

Milline su elu siis oleks, kui sind saadaks praegu edu? Olgu see siis hetkeline või nõudku kuid järjepidevat tööd. Kas mõtleksid siis, et “this is it” ja nüüd on su suurim töö tehtud, suurim edu saavutatud ja nüüd võid jalad seinale visata ja vilet lüüa?

Hetkeks ju võib see tunne peale tulla küll. Aga mis sealt edasi? Kui kaua saaksid oma loorberitele puhkama jääda?

Tõenäoliselt mitte kauaks. Levinud väljend ütleb – süües kasvab isu. Iga kordaminek suurendab meie tahtmist midagi veel suuremat ära teha. Paigalseisu ei ole kunagi, vähemalt mitte kauaks.

Elu on järjest suuremate mägede otsa ronimine. Vallutad ühe tipu, oled sõna otseses mõttes omadega mäel (aah, liiga lihtne oli seda öelda). Tükk aega kestva rahulolutunde rikub ära see, kui taipad, et nii palju mägesid on veel alles, mida vallutada.

Ja see ongi tänane mõte – edu ei pea tulema ühekorraga. Kõik ei pea olema perfektne esimesel korral.

Mõtlen näiteks blogi kirjutamise kohta. Sügisel oli mul mõte, et võiks seda ju teha – aga mul puudus täielikult ettekujutus sellest, mida ma tahaksin siia kirjutada ja kuhu suunas tahaksin liikuda. Aga mind innustati tagant ja ma registreerisin endale konto ära. Ja siis hakkasin siia lihtsalt kirjutama seda, mis mu mõtteis parasjagu oli.

Ma ei olnud rahul sellega, et ma ei tee oma blogiga midagi suurt. Aga nagu ma nüüd mõistan, siis  see ei peakski ühegi ettevõtmise juures peamine olema. Muidugi, oluline on kogu aeg silmas pidada, milline näeks välja erakordne edu (aitäh, David Allen!), aga see ei pea olema sihtmärk. Kui sa projektiga üldse ei alustagi, kuna ootused on liiga kõrgel, siis pole sellest kasu.

Kõige olulisem on lihtsalt teha esimene samm, ja mitte midagi muud. Tee see asi ära ebatäiuslikult, aga tee midagigi.

Ja siis rakenda progressiivse arengu põhimõtet – kui sa oled juba tükk aega midagi teinud ja sul on välja kujunenud oma mugav viis seda teha – lõhu oma mugavustsoon maha.

Kui su projekt on juba kiirushoidja peal (noh, ta saab ise hakkama), siis on aeg asjad uuesti läbi mõelda.

Vaata oma projektile kui uuele algusele ja mõtle, mida sa oleksid teinud teistmoodi, kui sa alles praegu alustaksid. Ja siis hakka neid muudatusi ellu viima.

Sa pead aeg-ajalt jõudma taipamiseni, et see, kus sa praegu oled, on ainult sinu hetkeline reaalsus – aeg on liikuda edasi järgmise sammuni ja kujutada ette, et sa alles alustad.

Niimoodi ühelt trepiastmelt järgmisele liikudes jõuad kõrgete saavutusteni.

Kuigi su projektiga (nt. mina mõtlen oma blogi või mõnede oma eeskujude blogide peale) võib praegu kõik korras olla, kujuta endale ette, et see on alles sinu alguspunkt ja lõpp-punkt on sinu teha.

Ma olen väga kõrgelt hinnanud seda, et asjad ei tuleks lihtsalt ära teha, vaid pidevalt tuleks edasi areneda ja asju järjest paremini teha. Aga ma olin ekslik selle suhtes, mis hetkel seda teha tuleks. See hetk ei ole tegemise ajal.

Ma olen mõistnud seda, et kui sul on projekt pooleli, siis kõige olulisem on ta lõpuni viia nii kiiresti ja vähese vaevaga, kui vähegi võimalik. Tee see ära oma praeguste oskustega.

Ja kui oled ta lõpetanud, siis on aeg areneda ja tagasi vaadata – mida oleksid teisiti võinud teha. Seejärel on sul olemas reaalne kogemus, millest õppida. Järgmine kord sarnast asja tehes lähebki asi paremini.

Kõike head ja näeme homme jälle,

Peep.

Praegusel ajal suhtume meie, inimesed, loodusesse tihti ühekülgselt. Saame looduselt  toitu, puitmaterjali ning keskkonna, mis aitab negatiivseid elamusi maha laadida.Varasematel aegadel teadsid inimesed loomulikust traditsioonilisest teadmisest, mida teha, et loodusele midagi vastu anda. Oli ka nn. teadjainimesi, kes vajadusel loodusriigiga kontakti võtsid ning igapäevaküsimustele sealt vastuseid tõid.

Nendest aegadest on säilinud muinasjutupiltidena palju lugusid. Kui inimeste teadvus vaimumaailma ning loodusolendite suhtes hämarduma hakkas, kirjutati üles tohutul hulgal  muinaslugusid, mis neist maailmadest tõeseid pilte edasi andsid.

Tänapäeva inimestel ei ole muinasjutumaailmasse usku. Need lood pole justkui tõsiseltvõetavad. Teaduslik maailmavaade on see, mis sellist usku ja tõsiseltvõetavust asendab…

Kuid küsimus jääb: kas oleme ainult tarbijad või saame loodusele kaasaegsel viisil ka midagi tagasi anda.

Loodushoid ja eneseareng

2009. aasta suveseminar

29.juuni kell 13.00 kuni 1. juuli kell 13.00 Aadu- Peetril ja 2. juuli kell 9.30 kuni 4.juuli kell 13.00 (19.00) Õnnemäel

Teemast: Sel aastal tuleb Aadu- Peetrile ja   Õnnemäele  oma kogemusi jagama ning praktilist seminari läbi viima Marcel Desax Rootsist.

Seminari peateema- loodushoid on mõeldud nii loeng-vestluse kui praktilise seminarina. Niisiis võtame sel aastal jutu järel ka tõõriistad kätte.

Marcel kirjutab sellest nii:

Loodusega leian ma kooskõla, kui töötan looduses ja olen oma meeltes ärkvel. Loodust ei saa ainult tühjendada ja ära kasutada kui tootmistöökoda. Samuti ei saa loodust ainult iseenda hooleks jätta.

Loodusega õiglaselt kooskõlas elamine muudab selle ühtlasi ka komplitseeritud kohustuseks. Vaadeldes teda oma meeltega, elan ma sisse Loodusriigi olevusse. Eelkõige saan ma sisse elada taimede olemusse ja kirjeldan iseenda jaoks, missugused elutingimused on nende jaoks olemas. Loodusesse sisse elades aitan ma oma tööga seal, kus näen, et miski tervel arengul ees seisab. See on kunstilis-loominguline protsess ja ei hirmud vigade ees ega rõhuvad kohustused ei vii siin edasi. Minu küsimus on – kuidas saab igaüks leida ühenduse Loodusega.

Et elementaarolevused minu tegemistesse lülituvad, sellega võin ma arvestada, olenemata sellest, kas minul nendega otsene kontakt on või mitte.

Nagu elus üldse, oleneb looduse teadvustamisest, kuidas ma suhtun elavasse maailma ja missuguseid vastuseid mulle antakse.

Pärastlõunane teema on enesearenguga seotud küsimused ja vastused.

Marcel kirjutab sellest nii:

”Elu oleks lihtne kui teised inimesed mind pidevalt ei häiriks.“ Niikaua, kuni ma nii mõtlen ei võta ma iseenda arengut tõsiselt. Elu räägib minuga kõige rohkem selles kohas, kus hõõrumised tekivad, kus ma vastuseisu tajun ja kus raskused mind endast välja viia ähvardavad.

Valud ja hirmud on mulle suureks abiks, kui ma võtan neid kui vahendavat keelt. Seda keelt võin ma kõige paremini oma enda kehalt kuulatada. Sest minu keha on see, mis laseb tunnetel tekkida.

Ma väsin ära, kui ma tõrjun keha signaale. Ma võin oma isikliku vastuseisu muuta võimaluseks olla siin ja praegu. Kui ma vaatan seda, mis üles tõuseb kui olemuslikku ja võtan seda tõsiselt ning võtan vastutuse oma isikliku arengu eest, siis ma avan värava, mis viib vabaduse juurde. Seega võin olla rõõmus, kui teised inimesed mind häirivad. Nii saan ma selge põhjuse, et end edasi arendada ja mitte tuimaks muutuda.

Minu seminarid hõlmavad seda, kuidas ma iseendaga suhelda saan, et siis maailmaga suhelda. Ainus inimene, keda mina muuta saan, olen ma ise.

Kuidas ma saan maailma rahulolevalt suhtuda ka siis, kui ma kõigega nõus ei ole, mis seal toimub?

Minu väljenduspunkt on pedagoogikas. Ma märkan aga, et enamus mis ma sealt leidnud olen, on ka üldiselt kehtiv.

Väikestele ja suurtele poistele on Aadu-Peetril sel korral võimalus valmistada kohapeal sõitmiseks ühiselt või endale koju kaasa viimiseks puidust mäeauto. Sellise, mis mäest alla veereb ja kuhu ise sisse saab istuda.

Õnnemäel saab  aga valmistada väiksema auto, sellise, mis liivakasti ära mahub. Automeisterdamise  soovist palume registreerimisel teada anda.

Põikame ka Õnnemäe lähedal  ühte taluõue, kus väga vana kask tähelepanu ja abi ootab.

Seminar on mõeldud n.ö. voolavana, osaleda võib ka ainult ühes kohas. Ja nii, nagu igal aastal on laagrisse kaasa tulema oodatud kogu pere- väikesed ja suured.

Kohalejõudmine:

Aadu-Peetri asub Harjumaal, Kuusalu vallas Turbuneeme külas. Tallinnast mööda Peterburi maanteed sõites pöörake Loksa poole. Loksal  keerake pärast  kirikut paremale Viinistu ja Turbaneeme suunas. Siis sõitke mööda peateed ikka otse mõned head kilomeetrid kuni tuleb Turbuneeme silt. Ikka mööda peateed sõites leiate Aadu-Peetri  paremat kätt suurele kivile toetatud sildi järgi.

Õnnemäe asub Lõuna-Eestis Põlva maakonnas Kõlleste vallas Krootuse külas. Põhja poolt tulles Tartust välja sõita Võru maanteed pidi. Savernas keerata vasakule Põlva poole. Kuue kilomeetri pärast jõuate ristmikuni. Viidad suunavad paremale Krootuse 0,5 km ja vasakule 9 Karilatsi. Keerate vasakule kruusateele ja 200 meetri pärast kuuseheki kõrvalt kahe majapidamise vahelt uuesti vasakule. Poole kilomeetri pärast keset heinamaad põõsa juurest paremale Õnnemäele.

Põlva poolt tulles sõita Ihamaru Saverna suunas. Krootuse ristist pöörata paremale ja 200 meetri pärast vasakule. Põõsa juurest paremale Õnnemäele.

Koht ja kohapealsed tingimused:

Aadu-Peetri asub Loksa – Viinistu mantee kõrval. Üle hektari suurusel alal on erinevaid pinnavorme ja haljastust.  Mere kaldal on telkimisplats duši ja välitualettidega ning väliköök. Seminaritööks on suur telk. Kuna mereäärne ilm on muutlik, siis tuleks kaasa võtta riided nii sooja kui jaheda ja niiske ilma puhuks ning telk koos telkimisvarustusega. Algajal telkijal soovitame võtta kaasa lisatekke.  Kellele telgis ööbimine ei sobi, peaks sellest eelnevalt teada andma, et võimalusel katuse alla ööbimiskoht leida (siis tuleks arvestada ka lisakuludega).

Õnnemäe asub Lõuna-Eesti kuplilise maastiku serval. Meist edasi algavad metsased alad ja kahe kilomeetri kaugusel metsa sees asub järv.  Õnnemäe asub suurema mäekese nõlval. On palju avarust, tuult ja taevalaotust.

Õnnemäel on noor pere loonud kolm suve kodu ja väärilist kohta inimtegevuseks. Meil on toimetamiseks hektar metsa ja kaks hektarit endist heinamaad. Metsatukk ise on ca 3 ha suur ja seal pesitsevad rebased ning seal asub ka küngas. Muul alal kasvab kolme aastaga istutatud nn kõrghaljastus.

Tuule, vihma ja palavuse korral saab kasutada väliköögi avarat katusealust. Kööginurgas on puupliit ja muud vajalikku. Väljas väikse majakese taga WC. On olemas ka saun, kus elab pererahvas.  Sauna kasutamise aja korraldame kohapeal.

Ööbimine on mõeldud kaasavõetud telkides. Kellel telgis ööbimisega küsimusi võime leida ulualuse sõprade juures katuse all.

Toit: Hommiku ja õhtusöögi ning Õnnemäel ka lõuna valmistamine on  väliköögis ühiste jõududega võimalik. Aadu-Peetrile tellime lõunasupi Viinistult. Kaasa võtta toidunõud (tass-taldrik-lusikas). Ühissöömise soovist palume registreerimisel teada anda.

Registreerimine: Enda tulekust anna palun teada  22. juuniks tel.:5225088 (Siiri), siiri.veensalu@gmail.com või tel.:53474216 (Marat). Registreerides anna palun teada, kas keegi Sinu perest osaleb autode meisterdamisel.

Kulud: Seminari osalustasu on 500 kr. pere kohta sõltumata sellest, kas osaleda mõlemas või vaid ühes kohas. Sellele tuleb juurde sõõgikulu. Kui mäeauto valmistada endale koju kaasa viimiseks, lisandub materjali maksumus.

]]> http://stevha.wordpress.com/2008/10/16/ohh-jah/ Thu, 16 Oct 2008 06:46:03 +0000 stevha http://stevha.wordpress.com/2008/10/16/ohh-jah/

Ma sõidan Tallinnast Haapsallu, ilm väljas on sügiseselt nutune, puud on juba raagus, mõni kolleteunud lehtedega puu vahel, justkui väikseks värviks.

Eile õhtul väikse vestlsue käigus, avastasin, et olen muutnud, kas vanusega on tulnud rahulikus, vaoshoitus, tasakaalukus? Kas tõesti võib inimene muutuda, kui tal on see soov?
Ma ei tea, ma olen alati arvanud, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta, aga ma märkan neid muutusi ise, sellele ei pidanud isegi keegi viitama.

Igatahes ma olen selle muutuse üle õnnelik, see on positiivne, mis aset on leidnud. Rahulik, vaoshoitud, tasakaalukas ja nii veelgi mõni postiivne iseloomu omadus, mis kuhugi oli kunagi kadunud.

Kui on tahe, on ka võimalus seega, kui on tahe vanale koerale õpetada uusi trikke, siis kui on võimalus siis see vana koer need ka selgeks õpib.

PS! Uute Macbookide postitust ma kirjutama ei hakka, sest arvatavasti on kõik, kes vähegi Maci vastu huvi tunnevad juba neid näinud. Kui veel ei ole, siis Apple kodukalt tasub vaadata!
PSS! WordPressil on uus plugin postituste juurde tekkinud, nüüd saab küsitlusi korraldada.

Sombust, meeldivat sügist!

Nii pildistamas on käidud! Võiks lugeda lausa tehtuks ja homme loodetavasti oma kalliga Pärnusse. Sain nädala alguses ka positiivse uudise, et alates 2.juunist algab mul Tallinnas kaua oodatud fotokool. Igal esmaspäeval!

Aga nüüd vaatame Eurovisiooni lõpuni, kuigi võitja on juba teada. And the winner is Russia! Seega järgmisel aastal … hmm, jätan vahele!

Ehk koolitööd tapavad, neid on liiga palju ja nad vajavad ärategemist! Ei mitte midagi muud. Lisakso n seminaritöö, mis lausa kisendab selle järgi, et ta ära tehtaks. Ja mida see kõik omakorda tähendab? See tähendab seda, et postitust nädalavahetuse kruiisitamisest ei tule! Mu mõtted saavad olema koolitööde ja ühe kindla inimese juures!

PS! Eneseareng 2.0 plaanis ehk siis autokool. Ei taha selle peale isegi mõelda. Lohutan vaid ennast teadmisega, et kaks aastat nagu mu kallis sugulane seal käib, ma ei plaani käija. Ja arvatavasti saab mul olema ka mu privaatne ja väga hea õps !

Läksin mina siis kevadet otsima, suure hurraaga. Ilm oli ius, päikeseline, aga ega peale kella 17.00′i nüüd nii valge ka pole. Võtsin kaamera endaga ühes, et vaataks, mis objektiivi jääb ja prooviks siis ikka kevadet jäädvustada.

Sel päeval kogetu põhjal võin öelda, et ega sitast saia ei tee, olgu sul kui head kaamera, aga kui sa ikka pildistada ei oska siis ei sul sellest kaamerast erilist kasu, ehk vbl ainult siis kui pildistad paika pandud režiimidega.

Koju jõudes, ühendades oma kaamera läpakale järgi, pildid arvutisse tõmmates ning mõeldes, et mida ma siis valesti tegin ja veebis ringi kolistades, leidisingi Eesti Foto fotograafia kursused (nende kursusetga on koguaeg jama, need on pidevalt läbimüüdud), millele ma ennast ära regasin ja nüüd, nüüd kohe varasti, polegi tegelikult nii varasti, ehk siis juunist kuni augustini, kokku 8 tundi saan forograafia alast koolitust ja seda vaid hinnaga 1900.-. Peale seda peaks saama paberi, et olen “KOOLITATUD”! Ehk lähevad siis ka fotod paremas.

Peaks veel ikkagi oma kaua oodatud PADI sukeldumiskursustele minema ka, saaks sel talvel teha endle lõpliku litsentsi kuskil Egiptuses või Tais ka.

Seni tehtud pildid kevadest Haapsalus