Istun siin Virus ja mõtlen kohvile, mille just ära jõin. Mona blogi lugemine tekitas minule ka kirjutamiseisu, nii et seda ma nüüd teengi. Hah.

Kurb on see, et inglise keele akadeemilise kirjutamise kursus jääb ära. Liiga vähe huvilisi on. Miks, kurat, inimesed küll inglise keeles kirjutama ei taha õppida? See on ju nii äge. Pealegi oleks mul seda kursust hädasti vaja, sest ülikoolidesse igasuguste esseede ja kirjade saatmise aeg ei ole enam kaugel. Kui järgida Ameerika Ülikoolide Teabekeskuse ajakava, siis peaksin ma juba praegu hakkama välja valima neid koole, kuhu kandideerida tahan. Jipikajei, ma pole jõudnud veel isegi välja mõelda kõiki, mis mind natukenegi huvitavad.

Wayne’si väike latte on täitsa suur, tegelikult. Suurem, kui ma arvasin igatahes.

Aga tegelikult ka. See kirjutamise kursus. I’m seriously bummed. Mulle meeldib inglise keeles kirjutada. Mulle meeldib ükskõik, mis keeles kirjutada. See ei paista võib-olla nii palju välja, kui Mona puhul, aga kirjutamine on ainuke asi, millel minu jaoks mingi point tundub olevat. Oma karjääriväljavaateid kaaludes võtan ma alateadlikult arvesse seda, kui palju mul töö kõrvalt kirjutamiseks aega jääks. Päris kirjutamiseks. Raamatute kirjutamiseks. Ajakirjanikuna artiklite ja muude toredate asjade kirjutamist ma nii loominguliseks ei pea. Võrreldes selle kirjutamisega, mida ma tegelikult armastan. Just.

Ma tahan kirjutada. Ma tahan terve elu kirjutada. Ma tahan, et ma saaksin lõpuks sellest ära elada. Et ma ei peaks iga päev bensiini järgi haisevas bussis kusagile kontorisse sõitma ja tuimalt inimesi läbi helistama, et neilt mingisuguse maksupettuseteemalise artikli jaoks infot välja lüpsta. Minu ideaalne elu näeb välja selline, et ma ärkan hommikul üles, võtan rahulikult, käin vetsus, panen riidesse, teen kohvi ja söön midagi head hommikuks, näiteks mingit head salatit või võileiba või mis iganes mulle tol momendil ka ei maitseks, istuksin teise kohvitassiga arvuti taha ja hakkaksin kirjutama. Ja kirjutaksin. Ja millalgi päeval käiksin väljas, sotsialiseeruksin, kulutaksin kaloreid, siis tuleksin koju ja kirjutaksin veel.

Kirjutamine, noh. Ma tahan kirjutada.

Ma pean kiiremas korras oma selle aasta first drafti projekti ära planeerima. Sest mul pole enam palju aega jäänud seda kirjutada. Lihtsalt muude asjade peale kulub nii palju aega ära, et ma pean kirjutamisega varakult alusatama, kui tahan enne selle aasta lõppu valmis saada. Me tegime Monaga diili, et kummalgi on selle aasta lõpuks valmis first draft. Ma tahan sellega hakkama saada. Isegi oma praeguse ajapuuduse juures.

Mul pole vist elu sees nii kiire on olnud kui praegusel perioodil. Aga omamoodi on see lahe, sest mul on vähemalt tunne, et ma teen kogu aeg midagi asjalikku. Mitte ei moluta niisama. Ja kõik puhkehetked, mille ma endale saan, tunduvad tänu sellele veel kümme korda paremad. *mmmmm…. weekends…. *

Aga nüüd pean ma lahkuma, et sõita koju ja hakata õppima ajaloo kontrolltööks. Ma peaks matemaatikat ka õppima, aga ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei saa sellest osast kuigi hästi aru ja vaevalt, et ma suudaks/jõuaks tänase õhtuga imesid teha. Pretendeerin kolmele. Üks kolm ei tee mulle liiga. Peaasi, et neid rohkem ei tuleks.

Ongi aeg minna. See ya later, peeps.

P.S. Aga vähemalt ei pea ma nüüd ühestki Kultuurikeskuse prantsuse keele tunnist puuduma, kuna inglise keel ära jääb. Muidu oleks need kursused pooleldi kattunud.

“My ass is cold,” he said in a profound voice as the wind rustled his dark curly hair.

Ma olen seda postitust umbes viis korda ümber kirjutanud, üritades seletada, mis minu sees toimub. Viimane katse.

Imelik on teha edasi neidsamu asju, mida ma olen kogu aeg teinud. Minna kooli, teha koduseid töid, juua, suhelda, lugeda, kirjutada, sõita bussiga Laagrist kesklinna ja tagasi. Mina olen siin ja teen ikka neidsamu tavalisi asju samal ajal, kui tema on kusagil seal ja elab hoopis muud elu. Imelik lihtsalt. Vähemalt siis, kui ma selle peale mõtlen.

Mul on tunne, nagu oleks tükk minust temaga koos Inglismaale lennanud. Pole minu öelda, kas ta võttis selle ise või sokutasin mina talle miskit taskusse. Aga nii see asi on.

Ja siin ma nüüd siis olen. Õnnelik. Nii kummaline, kui see ka mu aju mõistlikule osale ei tundu, olen ma õnnelik. Mitte sellepärast, et ta on nüüd kaugel, vaid sellepärast, et ta on olemas. Lihtsalt.

Ja ongi kõik.

“I think I’ll miss you most of all, Scarecrow.”

Address this letter to dear father
I know you as complete unknown
I guess its better you don’t bother
All our truths should be left alone

I learned the things you never showed me
Took the chances you’d have blown
And to this day the one and only
You remain a complete unknown

Chorus:

You’re out there somewhere
I don’t know if you care at all
It seems that you don’t
It’s as if the day will never come
So you will remain a complete uknown

So many years have been ignored
You’ve been gone without a trace
I’m getting used to knowing you’re
Just a name without a face

Chorus:

You’re out there somewhere
I don’t know if you care at all
It seems that you don’t
It’s as if the day will never come
So you remain a complete unknown

Veider. Laul, milles praktiliselt iga sõna käib täpselt selle kohta, mis minu peas toimub. See pani mind naeratama. Eriti teise salmi kaks viimast rida.

Hihi.

Getting over stuff is cool. It’s liberating.

Sain tööd. Vägev, või mis? Teen pitsasid. Ja burgereid. Kes tahab süüa, võib mulle Kristiine keskuse taha Uno Pizzasse külla tulla.

Eile käisid meil peretuttavad külas. Mingil hetkel ajendas telekast nähtav mind ütlema “Tahaks ka kunagi autot, aga…”

Järgnes minupoole lühike, aga paljuütlev vaikus, millega üritasin teatada, et üritan tulevikus enda poolt kõik teha, et mul autot kunagi vaja ei läheks.

Selle peale tuli vastuseks: “Aaah, küll mugavus kunagi sinu ka maha murrab…”

Mina: “Aga ma ei saa ju! Mu südametunnistus ei lubaks.”

Vastus: “Ahjaa, sul on ju see…” Mõeldi minu kinnisideed keskonnaga.

Edasi jätkus jutt juba muudel teemadel.

Aga ma sain jälle meelde tuletada, et ma ei kavatse oma aega maamunal lihtsalt vegeteerides mööda saata.

Ja tõesti – tahaks küll autot. Väga. Soovitatavalt ka võimalikult suurt ja ilusat. Aga ma lihtsalt ei suudaks iseendaga pärast sellises asjas sõitmist (eriti üksi – kütuseraiskamine) samas ruumis olla.

Gillian would not have been surprised if everyone here had thought she was crazy. In fact, she was beginning to doubt her own sanity. There was only so much you could take in after being abducted by unfamiliar people for reasons you are completely unaware of and find yourself in a forest in what is supposedly the continent of America a few seconds after being left alone in a room on an island off the coast of Europe.

Ühest foorumi rollimängust. Mulle meeldib see lause.

Natuke veel.

/—/

“What do you mean? That I’m crazy? Yeah, you know, I’m starting to think so too. I’ve had more needles stuck in me than most people do in their whole lives. I’ve eaten more pills in a couple of weeks than I have in my entire life. I’ve lost more blood in the past weeks than I’ve even ever seen and I haven’t heard anyone but myself say my name for the same fucking period of time.”

A second’s pause.

“So yeah – I’m a bit on edge right now and could very possibly be losing my mind. Unless this is some very fucking sick joke someone is playing on me, and if it is, I am going to kick you and everyone involved in it so hard in the nuts when I find out, that you won’t have babies for the rest of your life, I swear. Hell, you wont even have anything to try and make them with, anymore.”

What had started out as a quiet – if emotional – rant had turned into a rather angry one in less than a minute. Jennie had been right – zero to bitch in 2.6 seconds…

And just as soon as Gillian had got it all out of her she regretted doing so. She was in a strange car with a strange man in a strange place. He had done nothing so far to deserve hearing this – in fact, he’d been quite nice to her so far. Besides, she did not know how he would react.

The girl crouched a bit, taken aback at her own crude words.

Ma sain endale lõpuks ometi uue deodorandi. Vahepeal rottisin ema oma. Nüüd on süda rahul ja võin jälle kirjutada. : P

Imelik on olla. Ideeliselt olen ma olukorras, kus peaksin ahastama ja masenduses olema, aga kõik on kõige paremas korras. Mul pole küll päris kõike, mida tahan, aga seisan sellele väga lähedal ja isegi nii on hea olla.

Asi on ilmselt selles, et esimest korda elus tunnen ma, et lihtsalt mina ise olemisest piisab. Varem jäi alati mulje, nagu peaksin ma olema midagi endast kosmiliselt erinevat, aga nüüd… Ma meeldin endale ka sellisena, nagu ma olen.

Nii on hea elada.

Mind ärritab kohutavalt, et ma ei saa füüsikast aru. Tahaksin saada, aga meie koolis on see aine nii ropult igav, et ma ei suuda ennast sundidagi sellele keskenduma. Kui kodus midagi lugema hakkan, siis võiks seda aga sama hästi hiina keeles teha. Näiteks need event horizonid: ropult põnevad asjad, aga ma ei saa absoluutselt aru, mida Internet nende kohta räägib. Ma loen teksti ja tunnen, kuidas mu ajurakud järjest surevad, neh.

Bläää.

Ma tean – ma kõlan väga ajutult. Ma ei üritagi praegu midagi eriti intelligentset kokku ajada, sest ma pean kohe-varsti lahkuma, et õppida homseks geograafia eksamiks, hurraa.

Edu meile kõigile.

Tegelikult kirjutas Dru minust kooli jaoks lihtsalt olemusloo. Jah, see on kõigest üks kodune töö, milles keegi otsustas minust rääkida. Cope with the disappointment.

Loo enda võib leida siit.

Mul oli kavas minna pesu kuivama panema (kell pool kolm öösel – ma tean, geniaalsus, kas pole), aga mõtlesin veel harjumusest WordPressist läbi hüpata. Leidsin ühelt postituselt uue kommentaari ja mõtlesin, et kui juba siin olen, siis võiks ka kirjutada.

Minu eelmise postituse õudused on möödas. Õnneks. Ehkki järgmisel nädalal algavad need tõenäoliselt uuesti – kuidas siis ilma stressita koolis saab käia. Kusjuures selle mõtte juures meenub mulle alati väheke nukralt, kuidas meie Rootsis elava peretuttava lapsed lausa tahavad iga päev kooli minna ning on kurvad kui haigeks jäävad. Mina (ja üldse meie kooli õpilased) on haigeks jäädes lihtsalt paanikas, sest isegi ühe päeva puududes võib tohutult paljust olulisest ilma jääda. See omakorda tekitab stressi ruudus ja pikendab paranemisprotsessi. Tuleb tuttav ette?

Tegelikult ärritusin ma suhteliselt väikeste ja talutavate asjade peale, sellest sain ma aru juba siis, kui ma seda postitust kirjutasin. Stress tegi lihtsalt oma töö. Kiiresti ja põhjalikult. Kusjuures mul oli ka reedel väike emomoment, mil ma põdesin kohutavalt oma gümnaasiumi lõputunnistuse pärast, mis tuleb äärmiselt kole peamiselt minu kümnenda klassi draamade pärast (aga õnneks sain sellestki kiirelt üle). Sellised mõtted hakkasid mu peas tol päeval ringi käima üldse sellepärast, et meil oli viimases tunnis õpetajaga väga pikk vestlus kõige selle teemal, mis meie koolis valesti on. Hea ja vabastav oli neist asjust rääkida, kuid ega see suurt midagi ei muutnud – pigem tekitas just masendust kõige selle pärast, mis on juba toimunud ja teadmise pärast, et kui üht või teist oleks tehtud naaatukene teistmoodi, võiks paljudel praegu palju parem olla. Ma tean, ma olen kohutavalt ebamäärane, aga see on taotluslik.

Samas… Mul on hing sees, tahe midagi ära teha ja ma mõistan, et tegelikult õpin ma iseendale, ehkki seda mõistmist kõigutavad pidevalt kõikjalt saadetavad signaalid. Ma olen tubli ja üritan neist mitte välja teha ja elan oma väikeses mullis, kus ma olen õnnelik ja kuhu ma aeg-ajalt inimesi sisse lasen ja nendega juttu ajan. Tegelikult mul mulli ei ole, aga tore on seda ette kujutada. Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma lihtsalt iga pool laiali ja üritan aru saada, mida ma endast täpselt kujutan, aga see on minu eas täiesti loomulik. Ma annan endale andeks.

P.S. Tegelikult arvan ma ka, et ma kirjutan kohutavalt halvasti, aga see on mõne teise korra teema.

Kiire postitus, kuni mulle keegi veel kuklasse ei hinga.

Mind on alati võlunud filmitööstus. Jah, ma tean – ma pole just suurem asi filmisõber, kuid kogu see masinavärk ja filmi valmimise protsess on minu jaoks siiski alati olnud midagi väga põnevat. See on tegelikult täiesti hämmastav, kui palju inimesi vaja läheb, et toota üksainus linateos. Vähemalt minu jaoks.

Mõned aastad tagasi tahtsin meeletult ja kindlameelselt stsenaristiks saada. Leidsin, et see on hästi põnev ja loominguline tegevus, mida põhimõtteliselt ongi, aga tol ajal ei andnud ma endale aru, kui palju selles positsioonis igasugustele ootustele vastama peaksin. Algajad ja lihtsalt keskpärased stsenaristid ei saa tegelikult teha, mida nad tahavad; nad on oma ande filmitööstusele lüpsta andnud (eriti Hollywoodis). Ainult tõeliselt mainekad tegijad (kes teenivad ühe stsenaariumi pealt umbes pool miljonit) saavad lugu ja selle struktuuri oma suva järgi vormida, sest neid usaldatakse. Kui sul pole mainet, siis pead järgima nõudmisi, sest sinu arvamust lihtsalt ei taheta kuulda.

Ega see maine ülestöötamine ka eriti lihtne ole, tegelikult on lausa eriti raske – filmitööstuses läbilöömine on vähemalt pooleldi õnne asi. Ühele kohale võib tahtjaid olla tuhandeid ning otsustajate valik sõltub suuresti lihtsalt sellest, kelle tööd nad on viitsinud läbi lugeda. Kusjuures väga head stsenaariumid võidakse kõrvale visata ka pealtnäha täiesti tühistel põhjustel: valet värvi kaas, kirjaviga, vale reavahe, vale kirjatüüp (peab olema Courier), liiga väike või suur kiri (peab olema 12), valed asjad suurte tähtedega kirjutatud, liiga palju kirjeldusi, vale dialoogivormistus (peab olema vasakult 3.0″, paremalt 2.5″ lehe servast väikeste mööndustega)… Seda nimekirja võiks veel väga pikalt jätkata – vormistamine on (peaaegu) kõik.

Seega olen jõudnud järeldusele, et eraldi eesmärgiks ma stsenaristiks saamist endale ei sea – see eeldaks liiga palju teiste reeglite järgi mängimist. Peale selle ei saa kunagi kindel olla, et seda kutsumust valides ei saa minust lihtsalt järjekordset läbilöögi lootuses ettekandjana töötavat wannabe-kirjanikku, kes meeleheitlikult ööd läbi stsenaariume ja muid kirjatükke vorbib ja neid hommikul igasse ilmakaarde laiali saadab, ise palvetades, et keegi neid seekord ka loeks.

Probleem ongi selles, et ma tahan oma tuleviku siduda kirjutamisega, aga ma ei tea, kuidas. Ajakirjandus on ahvatlev, eriti keskkonnaajakirjandus, aga tunnen, et ma ei suudaks seda ametit siiski pidada sellise kirega, millega tõeliselt head ja andunud ajakirjanikud oma tööd teevad.

Ehk on tegemist lihtsalt east väikeste tingitud kahtlustega. Nagu üks klassis loetud Petersoni-teemaline artikkel ütles, on 17-19 just see iga, kus inimene kõige intensiivsemalt ennast otsib. See seletaks nii mõndagi…

Aga kui endas kahtlemine ja kõik muu selline pahn on minu eas psühholoogilisest vaatepunktist täiesti loomulik, siis miks kogu ühiskond eeldab ja ootab, et ma keskkooli lõpetades juba teaksin, mida terve ülejäänud elu teha tahan? Ah?

…

Lõpetan asja küll järsku, aga pole erilist tuju ega jaksu mingit ilusat kokkuvõtet kirjutada, vabandust. Ma olen ikkagi haige laps. Viirus murdis Triinu maha.

Seega soovige mulle tervist ja hoidke ennast. Kevad võib vahel kuri olla.

Eilne päev ei lõppenud hästi. Tänane hommik ei alanud ka just kõige helgemates toonides, aga olukord on paranenud. Tegelikult pole see kellelegi teisele peale minu just kuigi oluline informatsioon, aga selleks ma siin olengi, et iseendast rääkida.

Ma ei viitsi hakata pikalt seletama ega õigustama, miks Mullid vahepeal ära kadusid. Asjalood nii kaugele viinud sõnad olid lihtsalt viimaseks piisaks minus leiduvasse lompi, mis juba mõnda aega üle ääre on ajanud. Ma tegin peale selle veel palju veidraid ja ülekäte läinud emotsioonidest juhitud tegusid, kuid õnneks mitte midagi, mida ei saaks kas heastada või unustada. Mulle meeldiks eelkõige unustada – ignorance is bliss, as they say.

**

Andestamisega on minul selline naljakas lugu, et teistele andeks andmine on käkitegu võrreldes iseendale andestamisega. Ma usun, et hetkel, kui sellega ükskord hakkama saan, suudan absoluutselt kõigele kogu maailma rahuga silma vaadata. Selle nimel ma elus vaeva näengi – et endalt lunastus välja teenida. Ma tahan teisi aidata, aga enne pean ennast jalule saama. Kõlab ju loogiliselt.

Nonii. Vägev värk. Mind linkis selline tore loom nagu Punane Hanrahan (hah! tagasi tegin!), kes teatas, et mu blogi loeb. Kohe lendasid näidud lakke ( minu standardite kohta lakke – ma ei hakka neid numbreid isegi avaldama, ma kahtlen, kas te nii väikseid arve isegi tunnete…). Vahva.

Tuli kirjutamise tuju. Nüüd ma siis kirjutan. Tegelikult peaks magama minema, migreen möllab ja minu puhul on une hulk ja peavalu tugevus pöördvõrdelises seoses, aga see on vist paljude probleem. Suhteliselt tore oleks olla inimene, kellel on seda parem enesetunne, mida vähem ta magab. Ma jõuaks siis nii palju rohkem teha.

Tegutsemisest rääkides… Kas mina olen ainuke, kellel alati tekib tuhin mõtelda, midagi teha ja asjalik olla nii umbes tund aega enne magaminekut, olles enne terve päeva/õhtu lihtsalt logelenud ja mitte midagi teinud? See on tegelikult suhteliselt tobe, sest mul on koju jõudes tavaliselt mitu tundi aega, et kõik need asjad ära teha, mis vaja, aga ma kas ei jaksa või olen lihtsalt laisk ja ei tee neid, kuni lõpuks kella 21 ajal avastan, et nii palju on veel tegemata. Kusjuures kõige tobedam on see, et alles siis tuleb ka motivatsioon kõiki neid asju teha (ja veel mitte lihtsalt motivatsioon stiilis “ma pean selle ära tegema, sest muidu saan homme vastu pead”, vaid pigem “oh, see on ju nii põnev, kuidas ma varem sellega tegeleda ei tahtnud” või “väljakutsed rokivad”). Selline süsteem on tõtt-öelda suhteliselt nõme, sest just niimoodi ma tavaliselt oma uneajast ilma jäängi. Ja siis valutab järgmisel päeval jälle pea.

Normaalne…

Veel midagi suhteliselt naljakat. Minu märtsikuine National Geographic otsustas kohale jõuda täna – kaks päeva pärast seda, kui ma olin neile teatanud, et ma seda saanud ei ole ja nad mu tellimust ühe kuu võrra pikendasid. Elu on ikka veider küll.

Ja noh – üldse. Orkut on tore koht, mõistlikes kogustes. Täna orkutitsesin vist küll oma poole aasta normi täis. Kas minust on tõesti taas sotsiaalne olend saamas? (Kuivõrd Orkutit üldse sotsiaalseks tegevuseks nimetada saab… Aga kusagilt peab ju alustama?)

Unenägudest nii palju, et ma näen ikka veel väga imelikke ja kahtlaselt eredaid teisi, aga pole enam ükski meelde jäänud. Ainult värvid jäävad alles, kui üles ärkan.

Ah jaa, ma ei maininudki ju veel. Ma sain bioloogia olümpiaadi vabariigivoorus 11. klasside arvestuses 4. koha. *on enda üle uhke*

: )

Tegelikult ka. See oli päris jube. Kui te nüüd seda lugema hakkate, siis mõtlete kindlasti, et mis seal ikka NII õudset on, unenägusid on palju hullemaidki. Pidage aga silmas, et ma pole veel mitte ühtki unenägu nii reaalselt kogenud. Ma tõesti arvasin, et see kõik ongi päris, tundsin iga puudutust, iga läbielatud emotsiooni nii tõelisena, et ärgates mõtlesin juba peaaegu kristlaseks hakkamise peale; ma pole veel kunagi ülesärkamise üle nii õnnelik olnud. Kusjuures tegemist on ka kõige pikema unenäoga, mida ma seni näinud olen.

Mul on vist jälle mingi veidrate unenägude periood.

Minu peamiseks kaaslaseks unenäos oli neiu, kes oli ka minu parim sõber. Unes. Ta oli (nüüd, kaine peaga mõeldes) veider küll – samal ajal nii Dru kui Kersti, aga samas ei kumbki. Aga unenägudes ei peagi asjad loogilised olema. Igatahes suuremat osa unenäost ma ei mäleta, tegime lihtsalt igasuguseid triviaalseid asju – ma tean vaid, et neid oli palju. Mingil hetkel igatahes otsustasime me minna lennujaama vaatama, kas üks sõber, keda ootasime, pole ehk juba kohale jõudnud.

Läksime KerstiDruga telleri juurde ja hakkasime küsima, kas sellise nimega ja sellise välimusega poiss on juba tulnud. Teller uuris natuke oma arvutiekraani ja äkitselt ilmus tema näole väga kahtlane ilme. Ta hakkas meilt igasuguseid veidraid küsimusi küsima, nagu kahtlustaks ta meid milleski. Ma ei saanud alguses aru, miks ta seda teeb, ma tajusin, et ka KerstiDru ei saanud pihta, mis toimub. Algul vastasime kõigile küsimustele kannatlikult ja ilusti, samas, kui endal oli mingi vastik kratsiv tunne kuklas, et kõik pole päris õige. Hakkasin kartma, et meie sõber on jamadesse sattunud. Telleri viimane küsimus ajas meid lõpuks nii vihale, et talle koos mingi lause karjusime, a la “Me lihtsalt ootame teda!!” Siis juhtus paar asja, mida ma hästi ei mäleta, järgmisel hetkel teatati meile, et meie oodatud sõber koos veel ühe kamraadiga olid mõrva eest kinni võetud ja meid kui kaasosalisi ootab samuti vangistus. Nagu mida kammi, eksole.

Siis alles tuli mulle meelde, mis oli mõni aeg tagasi juhtunud selles kohas, kust meie sõber pidi lennukiga üldse tulema sinna, kus meie KerstiDruga parasjagu olime. Mulle meenus, et me olime neljakesi (mina, KerstiDru, see sõber, kelle kohta me lennujaamas pärisime ja veel üks noormees – väike sõprade gäng) lihtsalt autoga kusagile sõitnud ja poisid pidid mingis poes kellelegi tünga tegema. Väike, süütu laste nali. Kui poisid aga autosse tagasi tulid, olid nad väga näost ära, ütlesid, et seal said mingid inimesed surma ja nüüd on pekkis. Tegime siis sealt neljakesi sääred (st sõitsime autoga minema), sest kuidas sa ikka sõbrad niimoodi jätad. Sa lihtsalt ei tee seda. Eriti, kui sa tead, et nad on tegelikult head inimesed ja meelega nii ei teeks. Me ei rääkinud sellest enam, aga üks, mida mina ja KerstiDru alati uskusime, oli see, et ükskõik, mis seal poes ka ei toimunud, see ei olnud poiste poolt nii kavandatud.

Nüüd siis tuli uudis, et nad olid vahele võetud ja meie nendega koos. Meid ootas vanglakaristus ja kautsjonit  ei olnud loota. Olime nagu puuga pähe saanud. Ma ei suutnud veel tükk aega uskuda, et see on tõsi.

Siis viidi meid mingi inimese juurde, kes hakkas täpselt seletama, mis nüüd saab, kuhu me läheme ja kui kaua me seal oleme, millised on meie väljavaated jne. Ma mäletan, kuidas KerstiDru oli kogu aeg näost hall ja ülitõsine. Mina olin lihtsalt närvivapustuse äärel, sest selle inimesega rääkides hakkas mulle tasapisi kohale jõudma, mis juhtunud oli. Ma mäletan, et mõtlesin endamisi “nii palju siis minu tagtmisest Harvardisse pääseda” või midagi sellist. Kujutlesin omaette kõiki neid uksi, mis minu ees sulgusid, kõiki neid kohti, kuhu ma kunagi minna ei saa ja kõiki neid asju, mida ma kunagi teha ei saa. Kusagil ajus kripeldas ka vastik tunne, et kui ma poleks lasknud KerstiDrul ennast veenda nendega tol õhtul kaasa sõitma, ei oleks ma praegu siin, ei läheks vangi. Viis aastat, mida mulle mainiti, tundus täieliku igavikuna, sest ma teadsin, kui paljudest võimalustest oma elus tänu sellele ilma jään. Mõtlesin ka, kuidas ma peaksin küll seda oma perele rääkima. Peast käis läbi isegi mõte toimida, nagu seda oli teinud üks Prison Breaki tegelane: ühe vabaduses oleva sõbra abil oli ta suutnud oma peret veenda, et ta oli tegelikult Iraagis sõjaväeteenistuses. Mõtlesin, kas äkki poleks minulgi võimalik midagi sellist teha.

Äkitselt tabas mind asja reaalsus kõige täiega. See oli nii ebaõiglane, nii vastik. Ma ei saanud aru, miks see pidi just minuga juhtuma – minuga, kellest kogu aeg on räägitud kui lootustandvast õpilasest, minuga, kes ma just olin õppinud hakkama saama kõige sellega, mis mu lapsepõlves on valesti olnud, kui ma olin just suutnud hakata sellest üle olema. Mul oli just hakanud kõik hästi minema ja nüüd pidi selle rikkuma üks väike lollus – see, et ma olin ühel õhtul vales kohas, et mu sõbrad tegid täiesti tahtmatult midagi, mille peale nad poleks elu sees ise tulnudki, et ma neid kui mulle kalleid inimesi, kes oma teo pärast samamoodi hirmul olid nagu mina praegu, kaitsesin. See lihtsalt ei olnud aus. See ei olnud õiglane. Ja seda ma siis karjusingi, täiest kõrist, asju loopides, laudu ja toole pekstes. Vajusin põrandale kokku ja lihtsalt karjusin nii kõvasti kui kõri võttis, kuni mul oli tunne, et häälepaelad on ära kulunud. Ma olin täiesti meeleheitel, terve mu elu varises sel hetkel kokku ning mina koos sellega.

Siis ärkasin üles.

Ma ei taha mitte kunagi sellist tunnet päriselus kogeda. Ma ei taha, et keegi üldse sellist tunnet tundma peaks. See on ebainimlik.

Lootus on see, mis annab inimesele inimese tunde. Kui seda ei ole, jääb järgi vaid…

Nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Ma olen suhteliselt veendunud, et see midagi tähendab, aga ei ole suutnud ise päris korralikult välja mõelda, mida. See ei oleks nii selgelt meelde jäänud, kui see midagi ei tähendaks.

Sadamas seisis mingi laev – ma ei tea, kas see oli reisilaev või ming muu otstarbega alus, igatahes välja nägi nagu reisilaev – mille meeskonnas olid eestlased ja inglased. Tähtis laev oli see igatahes küll, sest juba enne seda, kui seal üldse mingi action toimuma hakkas, oli see meedia tähelepanu all. Mingi hetk näidati uudistes, kuidas laeval üks mast (korsten, whatever) põles. Tulekahju, neh. Varsti tuli teade, et eestlased on hakanud inglasi tapma, kohe eriti julmalt ja halastamatult. (Miks inglased vastu ei hakanud, seda ma ei tea – nad lihtsalt jooksid eestlastel eest ära ja peitsid ennast, kuni nad kätte saadi ja maha löödi.) Meid saadeti siis inglastele laeva peale appi nagu mingi päästekomando – mul pole õrna aimugi, kas me tegelikult ka midagi sellist olime, mitu meid kokku oli, kes need teised meeskonnaliikmed olid ja mida nad täpselt tegid. Ainult seda mäletan, et mina olin mingi blond piff (aga asjalik piff) ja peale minu oli veel mingi mees, kes oli ka suhteliselt normaalne. Loogiline oleks, et meid saadeti sinna laeva peale rohkem kui kaks, aga ma mäletan peale enda ainult seda ühte inimest.

Minu töö oli leida laeva peal üles kõik lapsed. Mehe töö oli eestlastele tappa anda – mitte nad ära tappa, aga lihtsalt oimetuks peksta, et nad enam inglastele liiga ei saaks teha. Tema hakkas siis oma tööd tegema; mina leidsin laeva pealt ühe lapse – kõige vägivaldsema eestlase poja, kes ennast oma isa eest peitis. Ta kartis, et kui isa tuleb, saab ta haiget. Ma ei saanudki aru, kas isa on siis talle varemgi midagi teinud või hirmutas last lihtsalt vaatepilt järsku väga palju muutunud isast. Igatahes oli poisil kabuhirm ja mina siis istusin seal ja lohutasin põnni.

Edasi läks uni väga segaseks. Ma nägin järgnevatest sündmustest vaheldumisi kõiksugu erinevaid variante. Kõigepealt nägin, kuidas minu kaaslane tuli tagasi ja teatas, et kõigi eestlastega on asi ants, välja arvatud selle poisi, kellega koos mina olin, isa, ja läks teda otsima. Teises variandis tuli ta ja rääkis sedasama, aga poisi isa astus samas ruumi sisse. Kolmandas variandis minu kaaslast ei tulnud, aga isa ilmus küll välja – mitte just eriti heatahtlike kavatsustega.

Üks variant oli veel, aga seda ma ei mäleta.

Igatahes asja mõte on see, et oli laev, eestlased tapsid inglasi, meie läksime eestlasi takistama ning mina leidsin lapse, kes kartis oma isa, ja lohutasin teda.

Ah jaa. Ühte unenägu nägin veel, mis oli sama veider. Nägin, et oli öö ja ma olin mingi sahkerdamise peale üles ärganud. Läksin vaatama, mis toimub ja sain aru, et mingi tüüp oli meil just vargil käinud. Tema auto seisis meie maja ees, ise aga kavatses ta järgmisena naabrid ette võtta. Jooksin välja ning üritasin hästi kuri ja ähvardav välja näha ja kõlada, aga ta ei kartnud mind, ähvardas hoopis mõlemad majad põlema panna. Molotov oli mehel juba peos. Hakkasin siis laveerima ja igasugust kahtlast juttu ajama. Ütlesin, et võtku, mis tahab, aga jätku majad ja inimesed terveks. Ise samal ajal lootsin, et saan teda kuidagi veenda kas asju maha jätma või paigale jääma, või et suudan vähemalt tema autonumbri meelde jätta, mida aga minu suureks meelehärmiks üldse polnudki. Ma ei mäletagi, mis lõpuks juhtus, ma ärkasin vist enne üles, aga sain mehega igatahes jutule ja tuli välja, et ta on tegelikult kergelt vaimselt ebastabiilne ja kahtleb oma teo moraalsuses. Ma arvan, kui ma oleks natuke kauem maganud, oleksin jõudnud teda veenda asju maha jätma.

Nojah, sellised lood siis. Ma loodan, et väga igav ei olnud. Kui oligi, siis oma süü, et lugesid.

Ma leidsin näitleja, kes on ilus JA tark. Vaau.

Tegelikult ei tulnud ma üldse sellest rääkima.

Eile olid mul mõned päris huvitavad momendid. Igasugune tahe ja mõte midagi teha läks ära. Mõtlesin kõigile oma unistusele ja küsisin endalt: milleks küll? Mida see mulle annab? Mida see teistele annab? Ja jõudsin järeldusele, et kõik on jumala mõttetu, ja et ma ei saa nagunii oma unistuste realiseerimisega mitte kunagi hakkama. Sest need on lihtsalt nii mõttetud ja ajuvabad ja võimatud saavutada ja kasutud pealekauba.

…

…

…

Otse loomulikult oli tegemist lihtsalt meeltesegadusega. Ega ma mingi värdjas ei ole, et endasse ei usu.

(See ei olnud vihje sellele, et need, kes endasse ei usu, on värdjad. Sorri.)

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Aia.

Mul on vist kusagilt valus.

P.S. Tahaks kedagi armastada või midagi. Vabatahtlikke?

Kõik on tegelikult minu enda süü. Kõik mu õnnetus. Ma pean nüüd ise sellega hakkama saama.

Teistele inimestele ma ei kurda, sest neil on minutagi piisavalt probleeme. Tihtipeale on suurimaks probleemiks seesamune, et keegi ei viitsi neid kuulata omaenda probleemide pärast.

Inimene on ikka üks jube egotsentriline loom.

Näiteks seegi, kuidas ma praegu olen siin, ja ehkki ma võiksin seda võimalust, seda blogi kasutada millekski palju kasulikumaks, produktiivsemaks ja sügavamaks, räägin ma siin ikkagi ainult iseendast, heietan kogu aeg samu probleeme otsast otsani läbi ja jõuan iga kord täpselt samadele arusaamadele.

Igaühel on rääkida ainult üks lugu. Ja nad üritavad seda lugu rääkida võimalikult paljudes erinevates … näh, mul ei tule see sõna meelde praegu. Teate küll, teatritükkide kohta öeldakse vahel: “Jaa, selle lavastaja ___ selle ja selle kirjaniku teosest on ikka huvitav ja omapärane.”

See on mingi hästi keeruline sõna.

Kes välja mõtleb, saab mu käest pulgakommi.

Aga mul hakkab paremini minema, sest midagi muud ei jää mul üle lihtsalt. Ja teil ka mitte. Teie õnn ja õnnetus on täielikult teie enda kätes. Kui miski/keski ei meeldi, saage sellest/temast lahti. Kui see pole võimalik, kannatage natuke. Ja võtke teadmiseks, et kui te võtate teadmiseks, et mingi lahendus tuleb alati, kui piisavalt kõvasti uskuda, ja kui te selle teadmise järgi ka käitute, siis lahendus tulebki. Vot tak.

(Jälle midagi mõttetut ja äärmiselt vastikult enesekeskset Deiralt, teie ustavalt egoistilt, kes avastas täna, et hoolimata oma laiahaardelistest teadmistest teemal “Kõik inimesed on egoistid, bläblä”, arvab ta ikka, et kogu maailm peab keerlema tema ümber.)

Nõme, kas pole.

EDIT ülelugemisel: Mulle tuli see sõna meelde. Interpretatsioon. Te ei saagi nüüd pulgakommi.

Pole ammu teile endast märku andnud.

Jah.

Tegelikult pole mul suurt midagi öeldagi. Kõik, mis vaja, on juba ammu ära öeldud neile, kellele peab.

Jah.

Viimasel ajal tilgub nagu kusagilt heast peast tekkinud reservist vaevaliselt (aga märgatavalt) energiat juurde, nii et ma ei tunnegi end iga päev, nagu oleksin suremas (eks see ole see Dynamisan). Välja arvatud täna. Täna ma otsustasin haigeks jääda ja halvasti tegin, sest halva enesetunde tõttu jäin hiljaks matemaatika tundi ja ei saanud ette teha homset tööd, mille pärast ma üldse täna kooli otsustasin ennast vedada. Ärge jääge haigeks, lapsed.

Sel nädalavahetusel sain teada kõige efektiivsema vahendi olemaks elus õnnelik ja saavutamaks oma eesmärke. Eluga tuleb mängida (või tantsida). Aga tuleb mängida nagu laps, mitte nagu täiskasvanu. Mängida tuleb mängulusti enese pärast, mitte tulemuse peale. Elus ei saa võita. Elu ei saa võita. Eluga tuleb mängida. Kui elul on sinuga lõbus, on sinul eluga ka lõbus. It’s a give-and-receive kinda thing.

Ja seda ma peangi õppima tegema. Mängima mängu mängu pärast. Teie ka. Meie edukusele orienteeritud maailmas on see ehk raske, aga muudmoodi ellu jääda tundub minu jaoks igatahes veel raskem.

See on hämmastav. See on häiriv. See on ebaloogiline. Aga eelkõige tekitab see minus kerget vastikust ja pahameelt enda vastu.

Ma loen teiste bloge, või räägin inimestega teistest inimestest. Ma kuulan ja loen, kuidas mõnel on probleemid ja kõik on nende pärast mures. Teiste inimeste muredest ja probleemidest saab üllatavalt palju jutuainet.

Ja siis, mingil hetkel, keset seda teemat avastan ma, et ma igatsen taga aega, mil ka mul olid probleemid. Aega, mil need probleemid mul elada ei lasknud. Justkui ei suudaks ma iseennast või enda elu elamis- ja ümberjutustamisväärseks pidada, kui mul ei ole pidevalt midagi, mille pärast meeleheitel ja mustas masenduses olla.

Miks see nii on?

Ma ei saaks ju nende probleemide pärast rohkem tähelepanu, vähemalt positiivset tähelepanu mitte. Kedagi ei huvitaks nagunii piisavalt, et mind aidata või kuulata. (Ma olen ise samuti selles süüdi olnud – lühinägelikkus ja egoism on inimlikud.)

Milleks ma siis seda kõike tagasi tahan?

Ma surun selle tahtmise iga kord maha, kui seda tunnen, sest tean, et mul ei ole neid jamasid vaja, et olla täisväärtuslik inimene.

Vot.

Just nimelt. Ma saan isegi enam-vähem aru, mis me siin teeme. Probleem on lihtsalt selles, et ma klikkan asjadest kogu aeg mööda või unustan midagi teha, sest ma mõtlen parasjagu andunult kohvist. Ja sellest poolikust pitsast, mis mind kodus ootab. *nämm…*

Ikkagi.

Kui midagi natuke mõttekamat mu superigava elu kohta kuulda (tegelikult küll lugeda) tahate, siis palun väga. Ma jõudsin nimelt otsusele. Ma otsustasin, et eesti keeles kirjutades ma läbi ei löö ja hakkama ei saa. (Seda muidugi juhul, kui ma üldse hakkan tulevikus tegelema kirjutamisega, mis viimasel ajal muutub jälle aina tõenäolisemaks.) Eestis lihtsalt pole piisavalt võimalusi ja värki. Siin ei ela kirjutamisest ära. Mõelge nüüd ise, kui hea elu oleks siin elukutselisel kirjanikul, kui isegi 3000 raamatu suurused tiraažid on kirjastajale kui taevalik unenägu.

…

Off to Europe we go then.

Nüüd sai tund läbi, nii et ma kaon koju oma pitsat sööma.

P.S. See pole üldse oluline, aga ma mõtlesin, et jagan seda teiega. Nimelt oli mul plaanis täna Briti nõukogusse minna ja raamatukokku tagasi viia see raamat, mille ma sealt eelmisel nädalal laenutasin, aga ei saanudki seda täna läbi. Häbi tunnistada lausa, aga ma olin täna liiga asjalik, et tundides kõrvaliste asjadega tegeleda.

Ma üritasin täna oma matemaatika õpetajale selgeks teha, miks ma tahan Treffnerisse minna. Tema hakkas mulle selle peale seletama, et humanitaarsuund on ükskõik, millises koolis täiesti mõttetu, mingu ma parem seal kas reaalklassi või üldse Reaalkooli ja olgu mõnus.

Käige kanni.

Ma teen, mida ma tahan. Millal ma viimati allusin käsule ja tegin seda vabatahtlikult? Selliseid asju juhtub vaid siis, kui vastupidine mulle nii palju sitta kaela tooks, et selle koristamine rohkem vaeva nõuaks kui käsu kohene täitmine. Muidu – kõtt minu ego juurest.

On asjad, mida ma teen ja on asjad, mida ma ei tee – lihtsalt sellepärast. Ma ei tee neid, sest ma ei tee neid. See on ainus seletus, mis ma suudan sellele tuua. Mitte et ma neid teha ei tahaks, ma lihtsalt… ei tee. Ja kõik. Koduste töödega on näiteks nii. I don’t do it. Why? Because I just don’t do it.

Tegelesin siin natuke blogide uurimisega. Järeldus, millele jõudsin, ajab närvi.

Tülgastavalt palju on mingeid haigeid wannabe’sid, kes arvavad, et nad on lõpp erilised ja lahedad. Nad saavad selle arvamise tõttu tähelepanu ja siis on nad õnnelikud ja nende ego on jälle toita saanud.

Ja millega nad siis seda kõike saavutavad? Millega nad tõestavad oma erilisust?

Nad kirjutavad oma blogis, lõpmatult, kuidas maailm on nende vastu nii kuri ja paha ja keegi ei hooli neist ja boifrend jättis maha, omgomgomg. Siis kuulutatakse suurelt ja uhkelt, et meie enam ei jaksa, sulgeme igaveseks, mitte keegi ei pääse enam meie südamele ligi! “Ma lihtsalt ei jaksa enam… Kõik see… Oijummal… Ma lihtsalt ei suuda sellele kõigele enam vastu astuda…. Koolis on nii raske ja vanemad ei mõista mind… Te keegi ei tea, milline ma tegelikult olen… Keegi ei mõista mind, mul pole siin maailmas mitte kedagi… Ja SELLEPÄRAST ma ennast lõigungi! Jah! Ma vihkan ennast selle pärast KA! Ma ei vääri enam elu.. Niu…”

MINGE PERSSE. Lugege mõne geniaalse luuletaja elulugu. Või tulge minu käest küsima, kuidas on seni möödunud minu ja minu ema elu. Ja SIIS vaatame, kas te veel leiate endal õiguse olevat hädaldada.

Krt, inimesed, kellel pole tegelikult mitte midagi viga, üritavad tähelepanu saada sellega, et vinguvad aina ja kuulutavad iga nädal, kuidas nad enam ei jaksa ja nüüd on lõpp.

Ma vean oma lemmiktassi peale kihla, et 99% neist vingupüksidest pole päris elu ja raskusi näinudki.

AAARRRRGGHHHHHHHHHH!!!!!!!

*peksab midagi*

P.S. Unetus r0×0rz.

Ma muutusin äkitselt kurvaks. Teiste inimeste pärast.

Või hoopis sellepärast, et mul on kõik korras?

Mul on kaitseingel ja kõik saab korda.

Täna teen jälle kooki ja lähen Põhja-Elesgali koosolekule. Saan ennast jälle kasulikuna tunda.

Üldse peaksin ma oma tegemisi ja mõtteid korrastama ja organiseerima hakkama. Endaga järje peale jõudma, et peas ei valitseks enam seisukord, kus prahihunnikud mu enda mõistuse hääle ära summutavad. Siis saaksin kõike normaalselt teha ja kõigile kasulik olla, eriti endale. Praegu ei tee ma muud, kui aina karuteeneid. Teile. Nendele. Iseendale. Ja kõigile, kes veel puutumata jäid.

Ma kirjutaks pikemalt ja huvitavamalt, aga siin lihtsalt pole enam midagi öelda. Andke andeks, et ma teid täna lõbustada ei saanud.

Ma hirmutan inimesi. Või lihtsalt lükkan neid endast eemale. Olen küll sõbralik ja puha, aga ei lase kellelgi endasse piiluda. Kui ma ise ei taha näidata, siis saadan kõik persse.

Kas see on vale?

Ma tean, et ma peaks midagi teistmoodi tegema.

Tegin täna koolis intrigeeriva avastuse. Minu vihapursked võivad muuhulgas olla põhjustatud ta aastate viisi allasurutud vihast ja emotsioonidest, mis enam koore alla ei mahtunud.

Andke mulle ideid. Ma ei suuda viimasel ajal millestki eriti mõttekast kirjutada, nagu mulle tundub.