Ehkki peale Rabarocki, Hard Rock Laagrit ja Slayerit tundus, et ma ei taha enam mitte ühelegi kontserdile ega festivalile minna, oli juba pikalt ette planeeritud enda Soome Ilosaarirockile kohale vedamine, seega pidin neljapäeval jälle oma kompsud kokku pakkima ja reisutee jalge alla võtma.

Reede pärastlõunal töllisime end Helsingi kesklinna, et tellitud festivalibussi peale istuda. Kui bussifirma nimi on Riskiretket, siis on suhteliselt oodatav, et 40 kilomeetrit Helsingist väljas lõhkeb bussil rattakumm. Mida ma aga ei osanud oodata, oli see, et kummiparandaja-mehed tulevad kohale ei rohkem ega vähem kui kolme ja poole tunniga. 3,5 h parkimisplatsil jõllerdamist mõjus muidugi reisikaaslaste alkoholivarudele katastroofiliselt – kui uuesti liikuma pääsesime oli 70% festivalile minejatest totaalselt kännis. Ja et olukord veelgi kaootilisemaks muuta, tegime tõelist tempot ning jõudsime 2 minutit enne alkoholimüügikeelu jõustumist bensiinijaama. Mis tähendas, et alksi rabati valimatult ja suurtes kogustes. Aga see selleks, millal enne festivalile kaine peaga mindud on, eks.

Kell kolm Joensuusse kohale jõudes tahtsid väikesed väsinud silmad juba väga intensiivselt sulguda, seega tundus koolimajutuses kümne euro eest pakutav madrats väga ahvatlev. Mis siis, et magalas leidis peavarju umbes 200 inimest, kes muidugi norskasid, peeretasid, köhisid, saabusid kell 5 ja kukkusid ning sosistasid. Isegi metallraamiga seljakott oli piisavalt pehme, et patja asendada.

Festivalist endast ka, mis silma ja kõrva jäi. Soulilik Tuomo tervitas meid esimesena ning lõi parajalt tsilli meeleolu. Peale mainitud härrat, siirdusime vaatama kollektiivi, tänu kellele ma sinna festile üldse sattusin The Valkyrians‘i. Hoolimata vahelduvalt saastast ilmast, suutsid nad luua tõeliselt päikesepaistelise meeleolu ja rahvas rok…ptüi…skaatas täiega. Ma leidsin endale selle suve automuusika, igatahes.

Tööpäev saab otsa, seega ei jõua hetkel rohkem muljetada, äkki homme jätkan. Kui ma viitsin.

The Valkyriansi stiilinäide on SIIN.