Tundub, et ka sel kuul on mul üsna kitsas käes omadega, kuna ma ei saanud augusti eest täispalka (oli vaja puhata, no oli vaja, ah?) ja absoluutselt iga viimane kui ettevõte üritab mind pitsitada sama kõvasti kui mõnd kivimit, et sellest liitrijagu vett kätte saada. Just sain Eesti Energialt arve. Eeldasin, et tegu on elektriarvega, kuna paari päeva eest sai Võrus arvesti välja vahetatud ning ma peaksin nüüd viimase teatamise ja värskeima näidu vahe ära maksma.

Aga ei! Elu on täis üllatusi! Nimelt polnud tarbitud elektrist juttugi. Oli hoopis üksainus rida: “Elektripaigaldise plommimine kliendi soovil” ja hinnaks oli märgitud 204,40 EEK. NO MIDA!!! Kui ma EE klienditeenindajaga infoliinil sel teemal suhtlesin, öeldi mulle, et arvesti vahetamine ja plommimine on mulle tasuta.

Helistasin siis arve koostanud isikule, kelle nimi ja number kenasti arve all kirjas olid. Sain vastu sellise lause: “Mina ei tea, mida see klienditeenindaja teile rääkis, aga elektripaigaldise plommimine kliendi soovil on tellimustöö!” Ma küsisin vastu, et kas see tähendab, et ma oleks võinud ta plommimata jätta siis või? Torust kostis kohkunult “Eeeei, kui selline asi välja tuleks, oleks teil palju hullem laks!”

Tädikesel ei tundunud eriti huumorimeelt või out-of-the-box mõtlemist olevat, seega ma otsustasin lihtsalt toru ära panna ning mitte jääda filosofeerima, et kuidas siis ikka niiviisi võimalik on – vabatahtlikult, aga samas sunniviisiliselt… ja no kuidas kurat see “kliendi soovil” on – minul isiklikult on täiesti suva, kas see plönn on seal arvesti küljes või ei! See on ikka ju Eesti Energia häda, et keegi süsteemi näppima ei pääseks. Ja pole see arvesti vahetamine sittagi tasuta – arvestialuse peab klient ikka ise ostma ja seina kleepima, sest et EE arvestit palja seina peale ei pane (öeldi, et tuleohtlik olevat) ja kui see alus koos paigaldusega nende kaudu tellida, läheb see ilmselt päris roppu raha maksma.

Mulle tundub, et ma peaksin siiski kolima kuhugi metsade vahele, kus saaks siis taastuvate energiaallikate abil oma majapidamisse voolu tuua. Peale EE ju ühtki muud varianti meil ei ole, mistõttu nad saavad endale igasugust hämamist ja jama lubada. Sest no kuhu sa ikka nende eest lähed, kiviaega tagasi või?

Jään siis huviga elektriarvet ootama…

EDIT: no tere talv! “Eesti Energia varjas suurejoonelist pettust“.

Väljavõte artiklist:

Kogu loo teeb näotuks ja skandaalseks, et tegelikult maksavad kõik kliendid, sealhulgas needsamad 65 000, iga elektriarvega ka selle eest, et nende mõõtesüsteemi korras hoitaks

«Kõik mõõtmisega seotud kulud on elektrihinna sees juba olemas,» rõhutab Ots.

Ometi otsustas Eesti Energia juhtkond oodata ja loota, et asi ei tule välja. Samal ajal lähevad mõõdikud aga üha kiiremas tempos «hapuks». Nelja aasta pärast on iganenud arvesteid juba 110 000. See on viinud jahmatavate otsusteni, kuidas mõõdikute eluiga vägisi pikendada. Näiteks on «Pealtnägija» käsutuses veebruaris kehtima hakanud töökorraldus, mis ütleb, et arvestit ei vahetata välja, kui «aktiga fikseeritud viga ei ületa 50 protsenti».

Kui uskuda seda paberit, siis on sisuliselt loobutud vanade mõõdikute väljavahetamisest, isegi kui need mõõdavad piltlikult öelda aiateibaid.

…või on tema sõnum mulle igatahes maru segane. Miskipärast kipun ma viimasel ajal kokku juhtuma oma põhikooliaegsete klassivendadega. DO NOT WANT!!! Vähemalt 95% puhul kehtib see karjatus küll. Põhikoolis olin ma nimelt ilma enesehinnanguta, kole ja paks kahe patsiga nohik, kes kunagi kellelegi vastu ei hakanud. Sest et suured inimesed rääkisid kogu aeg, et “ära tee väljagi, küll nad ära tüdinevad”. Sittagi nad tüdinesid! Noh, ütleme nii, et on üsna konkreetne põhjus, miks ma kunagi “Klassi” vaadata ei taha. Umbes 8. klassis tuli siiski mõistus koju ja ma hakkasin ennast kehtestama ka, aga koolivahetus gümnaasiumiastmeks oli igatahes eluliselt vajalik. Läksin ühest Tartu “eliitkoolist” teise, kuigi HTG puhul on jutumärgid kindlasti liigsed.

Igatahes. Mõni nädal tagasi käisin Pärmikas kontserdil. Üks endine klassivend (A.) mängis kah, tollega sain ma pärast põhikooli täitsa normaalselt läbi, vahepeal suhtlesime isegi täitsa tihedalt. No ja märkasin mina, et mu kõrval kuulab tema esinemist üks teine klassivend (K.). Selline, kes samuti oli klassi heidik ja keda isegi mina ei sallinud. It must have been the booze talking, aga ma mõtlesin hea inimene olla ja ütlesin talle tere. Järgnes mõningane small talk ja kõik oli okei. Pärast konsat surusin A.-l käppa ja embasin kah. K., kes seal kõrval seisis, tahtis samuti kallistatud saada. Kerge alarm läks peas tööle, aga ma jätsin selle tähelepanuta. K. sai ka oma kallistuse ja mina kuulsin vastutasuks, et ma haisen jubedalt suitsu järele ja mida iganes. Öm, jah, ise tahtsid ju.

Kerime 2 päeva edasi. Reede õhtu, kell on seitse, mina teen ikka veel paaniliselt tööd, et saaks seejärel ükskord ometi õppima hakata. Heliseb telefon, ekraanilt paistab võõras number. Leiab aset järgnev vestlus:

- Halloo?
- Tunned ära, kes räägib?
- …Ei?
- Oled sa Tartus?
- Ee… jah, aga kellega ma räägin?
- Tõesti ei tunne ära?
- Ei. Kes sa oled?
- K. olen!

(Oumaigaad. Miks??? Mis ma tegin?????)

- Ee… no ja siis?
- Ma mõtlesin, et ma kutsun su jalutama!
- Ee… ahah?
- Mis sa täna õhtul teed?
- Tööd teen ja hiljem hakkan õppima.
- Välja tulla ei ole aega?
- Päris kindlasti mitte.
- Mis sa nädalavahetusel teed?
- Ee… olen linnast ära.
- Kas sul järgmisel nädalal on aega?

(Hakkan juba kergelt kannatamatuks muutuma, sest ma eriti tegelikult ei taha selle kodanikuga kohtuda ja kell on juba miljon ja mul on tuhat asja vaja veel ära teha.)

- Võimalik, ma praegu ei oska öelda. Oleneb, palju mul tööd on.
- Kas nädala alguses või lõpus?

(Ei, ta ei saa ähmastest vihjetest aru. Kurat.)

- Ee… keskel.
- Mis kell sul aega on?

(Jumaljeesus küll! MA EI TEA!!!)

- No ma ausõna ei tea, ilmselt pärast tööpäeva lõppu, aga ma ei oska praegu öelda. Räägime sellest kunagi järgmisel nädalal.
- Kolmapäeval kell kuus?
- No ma ju räägin, et ma EI TEA, oleneb, kuidas mul tööga on. Helista uuesti järgmisel nädalal ja lepime kokku. Mul hakkab praegu juba väga kiire.

(Hullult tahaks kõnet ära lõpetada.)

- Neljapäeval kell kuus?

(Appi noh, kas ta on kurt või?)

- Ma ausõna ei tea, räägime sellest järgmisel nädalal, okei??? Ma nüüd teeks tööd edasi, kell on juba seitse läbi.
- …Aga mina õpin anatoomiat! Närve!!!

(…jajah, ja mind PÄRISELT ka huvitab, eks…)

- Väga tore, mina ei tea sellest teemast midagi, head aega.

Ja panin toru ära. Õhh, päris õõvastav. Mu telefoninumber ei ole salastatud, aga viisakas oleks olnud esimese asjana e-mail saata… või vähemalt mitte nii stalkerina käituda. Kui ikka ei ole inimesega aastaid suhelnud, siis ei ole ÜLDSE kaval idee alustada kõnet stiilis “mõista-mõista, kes ma olen!” Jõudsin järeldusele, et tüüp on veidi liiga creepy (nii jutult kui välimuselt ja olemuselt) ja hakkasin väljapääsuplaani sepitsema. Esimene idee oli see, et ma võtan Kolli deidile kaasa ja tutvustan teda kui oma eriti kurja ning armukadedat boyfriendi, kes ei luba mul üksi linna peal litutada 8D Kui ma Kollile helistasin ja ütlesin, et tahaks teda järgmisel nädalal natukeseks laenata, oli kodaniku esimene reaktsioon “mul ei ole ülikonda!” Kui ma naerust toibusin, selgitasin talle siiski, et ülikond ei ole üldse vajalik, pigem vastupidi. Igatahes tundus idee vettpidav. Ainult et pühapäeval saabus K.-lt SMS, et tema läheb rattaga sõitma, mis ma teen. No kurat! Ma ju ütlesin, et mind pole linnas! Grh.

Lugu lõppes sellega, et saatsin tüübile järgmisel päeval ise sõnumi: “Meie kohtumine jääb ära, sest mu elu on liiga kiire, suhtlemaks puhtast viisakustest inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole. Edu edaspidiseks.” Tunni aja pärast saabus vastus “ok edu” ja ma siiamaani mõtlen, et ei tea, kas ta oli sellega arvestanud või ihub ta vaikselt kuskil kirvest, et see mulle sobival momendil kättemaksuks kolpa kinni lüüa.

No ja kui ma nüüd reede õhtul pahaaimamatult Zavoodis istusin, veeti täitsa ettehoiatamata kättpidi minu juurde veel üks klassivend. See, kellega meil oli intensiivne vihkamise-vihkamise suhe. Möh? Mis mul juhtme totaalselt lühisesse jooksutas, oli fakt, et kodanik peaaegu langes mulle kaela, surus mu kätt ja seletas õhinal, kui hea meel tal ikka mind näha on. Vidamittu? Paralleeluniversum sõitis käesolevasse sisse vä? Ma saan aru, et kutt oli spiidilaksu all või midagi, aga no päris nii see kah mõjuma ei peaks… Ütlesin talle tere vastu, aga mingist rõõmsast taasühinemisest ei olnud küll juttugi. Vaatasin temast hoopis harjumuspäraselt ülbelt läbi ja ta liikus seepeale edasi.Mulle kinnitati hiljem, et temast olla vahepeal täitsa normaalne inimene saanud, aga ma ei usu seda enne, kui mulle tõestus näkku kargab.

Tunnike hiljem kohtasin sealsamas VEEL üht põhikooliaegset klassivenda, järjekorras siis juba neljandat viimase mõne nädala jooksul. Tema oli üks neist vähestest, kellega ma ka kooliajal enam-vähem läbi sain, aga no ikkagi. Mis siis nüüd saama hakkab? Miks nad järsku kõik riburada pidi välja ilmuvad ja mu tee peale koperdavad? Ja kes järgmine on ning mida ta minust tahab?

MA VIHKAN LAPSI.

Eriti kui ma olen põhiliselt ihuüksinda mitu päeva metsa vahel ära olnud ja siis koju tulles saan õnnistatud kolme kriiskava vennalapsega (kellest üks on sealjuures haige ja oksendab) + ebainimlikult valjult röökiva matiga, mille peal olevatele nooltele tuleb õigeaegselt peale karata.

Jah, mul on homme psühhopatoloogia suuline eksam. Ei, ma ei ole RHK-10 suutnud tänase õhtuga läbi lugeda. Lähen hoopis Illegaardi Siku sünnipäeva tähistama… mis tähendab varajast ärkamist homme, sest millalgi pean ma ju ometi materjali kordama.

Ma tahan Oma Kodu. Et ma ei peaks taluma seal teisi inimesi siis, kui see mulle ei sobi. Eriti kehtib see väikeste laste kohta.

MASU on vist ära söönud kõik Delfi keeletoimetajad. Kuidas muidu seletada pealkirja “Peremees päästis ussilt hammustada saanud koera – imes mürgi koonust välja“… Mis ajast ussid hammustavad? Artiklitekst oli muidugi veel parem:

“Ameerikas Wyomingis elav Bobby Jenkins ei kaotanud pead, kui uss tema lemmiklooma hammustas. Ta tappis roomaja kiirelt ja asus seejärel nõelata saanud labradori koonust mürki välja imema.”

Ei tea, kas nõelatöö käis rist- või aedpiste abil? Rääkimata faktist, et maomürgi suuga välja lutsutamine on väga rumal teguviis. Oeh. Aga ikkagi – usside ja madude erinevus tehti mu meelest mõistusega inimestele juba algkoolis selgeks, nagu ka tõdemus, et kummalgi kambal pole astlaid

Maoteema jätkuks – “Milling uhkustab kaitsealuse mao söömisega“. Tsiteerin:

“Meelelahutaja Madis Milling kelkis ajakirjanduses, et on sõjaväeõppuste ajal metsas söönud küpsetatud nastikut. Tegelikult on nastik aga looduskaitse all ning ka suure näljaga tuleks metsas leida midagi muud, mida süüa.”

Tahaks hirmsasti seda ajakirjanikku ise ellujäämislaagrisse saata ja vaadata, kuidas ta mitu päeva järjest ainult sammalt ja kasetohtu närib… Millingule muidugi sõna ei antud, ta pidi oma kommentaari tavalise pasarahe vahele jätma:

“”Süüalune”, 26.05.2009 08:48
Tore, et inimesed ikka südant valutavad. Aga mõned täpsustused: 1. Ma ei kelkinud nastiku söömisega, vaid vastasin küsimusele; mida ekstreemset on tulnud ellujäämiskursustel süüa. 2. Asi toimus varastel üheksakümnendatel, kui looduskaitseseadused olid suhteliselt hägusad , nagu ka kõik muud seadused. 3. Tänapäeval selliseid asju enam ei korraldata.”

Ma teadsin, et on olemas täiesti pädev põhjus, miks ma uudisteportaalidest eemale hoian…

* * *

Täna hommikul ärkasin ma isegi täitsa õigel ajal üles, aga mingil müstilisel põhjusel oli kuidagi väga paha olla ja ma otsustasin tunnikese veel magada. Aitas küll. Ja ma nägin isegi unenägusid Nimelt oli vananev Trent Reznor Eestimaad külastamas ja millegipärast olin mina talle saatjaks määratud. Hängisime siis pärast kontserti kahekesi ringi ja no mis sa kostad või kos sa pistad – härra Trent kippus mind kogu aeg suudlema Ja miskipärast tolknes ringi ka üks mu ammune eks, kes nägi välja nagu pesumodell – päevitunud, musklis ja valgetes suspedes Ja kiilakas. IRL on ta pikk, hästi kõhn ja väga pika lakaga; miks mu alateadvus teda niiviisi väänas, ma ausõna ei tea

Aga selle peale võib ilusat Trenti vaadata küll

Tahtsin siia panna lihtsalt loo “The Perfect Drug”, aga see on jälle SinuTorust maha korjatud…

Käisin just postkasti vaatamas. Sealt vahtis mulle vastu Savisaare kole lõust kakskeelsel valimisreklaamil. Viskasin pilgu peale ja jõudsin reani, kus oli kirjas, miks kindlasti peab hääletama valimistel Keskerakonna poolt. Just seesuguses sõnastuses.

Mitte keegi ei ütle mulle, kuidas PEAB hääletama! Kõige vähem veel selline limukas.

Rebisin reklaami väikesteks tükkideks ja viskasin pikemata prügikasti.

Reedel sain terveks. Oligi tagumine aeg. Oli Zavood ja meeldiv õhtu, oli ka see kahtlane taksojuht (see, kes kunagi tuppa kaasa tahtis tulla). Küsis nagu vana sõbra käest, et “noh, kuidas siis vahepeal läinud kah on?” ja kui teatasin, et sain just terveks, rääkis pika ja humoorika loo kõhulahtisuse teemal. Vähemalt lükkas ta rongi taha jäädes taksomeetri kinni ja tõi mind üleüldse kuidagi imeodavalt koju.

Laupäev oli pikk ja tegus. Kõigepealt oli tarvis ennast ilusaks teha ja kenad hilbud selga panna ning siis pildistama põrutada. Pildid tulevad ükskord siia ka (ja seekord ei ole tegu tühjade lubadustega, tegelikult kah), aga selleks pean ma otsima mingisuguse pingviiniproge, mis oskab RAW-faile süüa. Avastasin oma suureks üllatuseks, et Gimp nimelt sellega hakkama ei saa. Aga kogu see külmetamine oli asja väärt, ma ütlen. Ma jäin rahule, aitäh teile, Ruudu ja Laura ja Merka ja Iris

Looduses peab aga valitsema tasakaal, mis tähendab seda, et üks inimene on osanud mitme teise laupäevaõhtu ja -öö ära rikkuda sellega, et on jälle nina täis tõmmanud, asju puruks peksnud ja muidu ka igati tropina käitunud. Uskumatu, kui osav mõni võib olla teistele hinge sittumises.

* * *

Aga muidu jälitab mind üks lugu. Amy MacDonald – “This Is The Life”. Kogu aeg kuulen seda kuskilt üürgamas, ka just praegu käis  see raadiost, kui koju sõitsin.

Kui ma selle blogisse panen, äkki saab siis veidi rahu.

Noorusaeg tuleb meelde neid sõnu kuulates. Ja igatsus suveöise sumeda Supilinna järele, kuigi neile treppidele pole mul juba ammu enam asja olnud… ja sellest on kahju.

Tänavune aasta, see tähendab. Aga helgemad pead jagasid selle niisamagi välja, kohe täitsa ilma vihjamata. Mulle tundub, et kuna ma täna õhtul niikuinii lähen ühe sõbra ärasaatmispeole (viis kuud Budapestis, jee), siis homme õhtul võiks ju uue aasta täitsa alkovabalt vastu võtta. Et äkki tuleb siis meelsamini või parem (oh, pretty PLEASE?) või värki. Taksojuhid hõõruvad ju niikuinii suurest õnnest käsi ja võtavad topelttasu nii sõidu alustamise kui kilomeetri pealt, aasta eest oli vähemalt küll nii.

Sõitmisest rääkides… Käisin eile siis seal Loll-linnas jälle ära. Koosolek kestis kõva 30 minutit ja nii ma tolknesin kohapeal natuke kauem ning sõin Buffalos sooja lõunat ja suhtlesin natuke inimestega kah. Üsna totter oleks olnud hakata kohe tagasi kütma. Vähemalt sai päeva heategu tehtud ja alaealisi tibisid (2×2 tk) šokeeritud… aga mis nad siis hääletavad minu auto peale Ei, ma tegelikult ka ei teinud neile midagi, ma lihtsalt panin Stephen Lynchi üürgama ja käitusin nii nagu tavaliselt. Selleks ajaks, kui ma Tartusse tagasi jõudsin, oli aga juba täitsa pime. Ei noh, muidu poleks midagi, aga mul tekkis mingil hetkel väga raskesti kontrollitav (v)iha auto kinni pidada ja ühele tüübile mitte just kõige hellemini tulekustutiga korduvalt vastu pead koputada. Ah et miks? No kujutlege, et te olete roolis. Ilm on elusitt, mööda- ja vastusõitjad lirtsatavad muudkui musta pori näkku (hea, et klaas vahel on), on pime ja vastassuunavööndis liiklejad ei tea, milliste ilmastikutingimuste korral eesmisi udutulesid tegelikult kasutatakse. Jõuate taas omaette kiruda, kui äkitselt ühe järjekordse valgusreostaja lähenemise tõttu teile nagu tunduks, et nende tulede eest oleks just kui miski läbi vilksatanud. Oh imede ime, viirastusega kohakuti jõudes avastate, et tegu on jalgratturiga, kes sõidab 70 km/h piirkiirusega alas sõiduteel ILMA ÜHEGI FAKING HELKURITA!

Ma sepitsesin juba kavala plaani valmis. Peaks hankima neid tavalisi kõvu helkureid ja orgunnima osavate käte ringi või midagi. Selle käigus teritaks helkuritest shurikenid välja, harjutaks natuke ning hakkaks neid siis ööpimeduses pilduma kõigi nende pihta, kes liiga ootamatult vaatevälja ilmuvad. Ma mõtlen, et umbes kuues laip, verine helkur sügaval kolba sees kinni, peaks äkki pointi ka ülejäänud elanikkonnale kohale tooma? Et noh, kuigi mu auto näeb momendil välja nii, nagu ma oleks sellega kuivkäimlast läbi sõitnud, siis see ei tähenda tingimata, et ma tahaks oma kojameeste küljest veel ka kellegi veriseid soolikaid lahti harutama hakata. Siinkohal tahaksin siiralt südamest tänada kõiki neid jalg(ratt)ureid, kes ennast nähtavaks on teinud. Eriti kiidaks seda tundmatut, aga leidlikku kodanikku, kes enda esiletõstmiseks lausa mingi punase vilkuva jubina kuklasse kinnitanud oli Soovilugu oleks “Laip on laip”, tänan tähelepanu eest.

P.S. Ma nägin unes erakordselt filigraanset, õhulist ja peent skulptuuri, mis kujutas endast suurt lossi. Ainult et see oli kokku pandud… well, ninakollidest. Kes mu unenäo ära seletab?

Tahtsin muuhulgas jagada ka seda, et kui pisike mu asendusarvuti on

So small!

Jah, seesama kõige alumine must vidin ongi, suurusjärk on tal umbes nagu 3 keskmist läpakat üksteise otsas. Kõrval on 40-kilone Nokia CRT-molu, mis küll enam paraku ei tööta, aga oma parematel päevadel näitas ta pilti seevastu hästi suurelt

* * *

Reedel oli Pööloy Gläänz. Ja Kurjam, aga minupoolest oleks võinud selle viimase ära jätta. No ju ma siis hakkan vanaks jääma või midagi, aga ma lähen üsna tigedaks, kui mingid purjus töllid leiavad, et ilgelt äge on kontserti kuulata nii, et tuleb isekeskis karelda ja üritada üksteist õlaga pikali virutada. Kahetsesin tõsiselt, et ei varustanud end õhtuks kõigi oma ogaliste ehetega… Selle asemel võtsin neid lihtsalt küünarnukkidega vastu. Järgmisel korral olen järelikult targem.

Igatahes oli Koll jälle kohal ning olles seekord oluliselt kainem kui eelmisel korral, oli ka etteaste ägedam Nimelt oli ta ühel hetkel lihtsalt lava peal ja tegi kõrihäälset tausta, mis väga hästi loo atmosfääriga kokku läks. PG tüübid tundsid ta igal juhul juba kohe alguses ära, irrrw Fotokat mul kaasas ei olnud, aga illustreerimaks oma juttu panen siia ühe PG varasema laivi video, loo nimi on “Kuuigatsus”:

Pärast kontserti sai linna peal tiksutud ja suheldud ja muidu äge oldud. Paraku olen ma täiesti müstiliste juhtumite magnet ning seetõttu sain ma täiesti mittevabatahtlikult teada, mismoodi maitseb puhastusvahend nimega Mr. Muscle, kui seda pihustati mulle põhimõtteliselt lahtisesse suhu. Ma nagu ei saanudki lõpuni pihta, et mis värk… Hea, et prillid peas olid, silmad jäid terveks ja klaasid said ootamatult puhtaks. Detailidesse laskumata – olin seesuguse kohtlemise peale pehmelt öeldes üllatunud, ja mitte heas mõttes. Aga mis sest praegu lahata, ju kunagi tekib situatsioon ka selle müstika lahendamiseks.

* * *

Pühapäeval käisin oma B-kategooria lõppkoolitusel ära. Peab märkima, et päris äge oli, mulle küll meeldis. Õppeautode kummid olid siledad nagu beebi pepu (ma katsusin näpuga järele… kummid ikka, mitte väikelapse tagumiku) ja liberajale sadas pidevalt vihma kah peale, et veel eriliselt väike haardemoment oleks. Kahekesi olime autodes, instruktorid juhendasid meid eemalt läbi raadiosaatjate. Nüüd ma siis tean, mis tunne on istuda kõrvalistmel, kui auto on juba kaks täistiiru peale teinud, just nagu iluuisutaja Mu masinapartneril õnnestus selles osas nimelt päeva rekord püstitada. Kui mul raha üle oleks (naerukoht, ma tean), siis ma läheks sinna heameelega veel ja veel harjutama, sest ma ei saanud päris viimase ülesandega lõpuni hakkama (rattad blokki ajada, blokist vabastada ja siis kohe kurvi võttes pidurdada). Ma suutsin elegantselt õiges kohas seisma jääda küll, aga ainult juhul, kui ma rattaid blokki ei ajanud, mis kaotas aga harjutuse mõtte üsnagi ära, või nii nad igatahes rääkisid.

Säästlik sõit mulle siiski midagi uut ei õpetanud, peale selle, et linnas võib neljanda käigu asemel ka viiendaga sõita. Asja tõeline huumor seisneb muidugi selles, et üks instruktoreid oli mul ammune tuttav ning kunagi oli olukord vastupidine ehk siis mina juhendasin teda teatri vallas. Loomulikult olin ma osanud oma säästliku sõidu just temaga valida, kuigi tol hetkel polnud mul veel õrna aimugi, et tegu just selle inimesega on. Lahe iseenesest, kui välja arvata see periood, kui ma üritasin meeleheitlikult meelde tuletada, millega seoses ma teda tean. Mälu pole mul just kõige parem, noh… Kui juba ükskord meelde tuli, võis märkimisväärselt kergemalt hingata, kartmata eriliselt jubedaid fopaasid stiilis “Tere, sa oled maru tuttava näoga, kas me oleme kohtunud?” ning vastuseks saada “Jaa, me olime aastaid tagasi paar, kas sa siis tõesti ei mäleta???”  SEE oleks küll piinlik… xD Noh, ta nägu oli igatahes suht priceless, kui ma enne ökosõitu ta masina juurde astusin. Umbes nii, et “OMGWTFareYOUdoinghere???” Teine hea moment oli see, kui meie sõit läbi sai. Tegime auto juures suitsu ja rääkisime, mis vahepeal juhtunud on ja nii. Leidsime, et võiks kunagi vähe pikemalt trehvata kui see surts ametlikel asjaoludel ning vahetasime numbreid. Just siis astus järgmine “õpilane” ligi, kah tütarlaps, vaatas veidi kummastunud pilgul meie omavahelist suhtlust pealt ning mulle tundus, et ka tema silmist peegeldus kuulus kolmetäheline filosoofiline küsimus, mis algab W-ga ja lõppeb F-ga. Kust tema pidi teadma, et me esimest korda ei kohtunud

Eks ma üritan siis nüüd võimalikult kähku ARK-i minna ja avalduse uute, PÄRIS lubade saamiseks sisse anda. Oleks võinud seda ka netis teha, aga vastaval variandil on üksainuke, kuid see-eest väga tugev puudujääk – pilti vahetada ei saa, ainult see ARK-i fotoboksis tehtud klõps on okei. Ma näen oma praegusel juhiloafotol aga välja nagu täiesti keegi teine, eriti kui ID-kaardi pildiga võrrelda, millel on omakorda mingisugust kolmandat isikut kujutatud… Ma ei tee endale üldse illusioone, see uus pilt tuleks täpselt sama jube, aga ehk vähemalt natuke rohkem igapäevase minu moodi kui variant Rojust peaaegu õlgadeni tumedate juustega. Jah, ma vahepeal üritasin neid isegi pikaks kasvatada, aga pidin pooleli jätma, sest kummargil vanni kohal pead pestes hakkas märgade juuste raskusest juba valus ning üks teatav militaarne isik käis mulle tollal peale nagu uni, et ma juuksed jälle lühikeseks lõikaks. Ma ei välista võimalust, et ühel päeval on mul jälle pikad juuksed, aga ma kahtlustan, et see hetk on tänasest veel üsna kaugel

Jah, on küll.

1. Magasin sisse.
2. Tööarvuti sisselülitamisel käis PLÕKS! ja korgid olid väljas. UPS töötab jätkuvalt, arvuti enam mitte. Õnneks on mul kodus üks teine PC veel, millel XP peal on, sai see ajutiseks lahenduseks kohaldatud. Mingil ajal saan ma varuarvuti ja mu praegune masin rändab Tallinnasse, kus siis vaadatakse, kas temast saab elulooma või mitte. Aga no for fuck’s sake, misMOODI selline asi juhtuda saab?
3. Sõitsin mitu korda linna vahet, sest oli vaja. Viimasel tretil kodu poole märkasin, et mul läheb arstile jõudmisega maru kiireks, aga ma pidin veel korra kodus ära käima. Välisuksel oli mul kummaline vestlus mehega, kes nägi välja nagu ärakaranud hull ja uuris mu käest meie postkasti peale näidates, et ega mul selle võtit ei ole. Küsisin, et kas tema ongi see, kes meie ajalehti varastab. Tema pidas mind seepeale selgelt napakaks ja väitis, et “ma ju elan siin majas, see on mu poja postkast, korter kolm!” Ma ütlesin, et ei, korter kolm kohe kindlasti mitte. Mõtles natuke ja leidis, et vist oli ikka korter neli jah… aga ega mul siiski juhuslikult seda võtit ei ole? Müstilisi inimesi leidub.
4. Käisin korra siis kodus, istusin uuesti autosse ja… see ei läinud enam käima. Tükk aega jebisin. Lõpuks siiski õnnestus.
5. Arstile jäin hiljaks, aga sain oma asjad aetud. Ainult et autokooli jaoks maksis tervisetõend 200 krooni asemel 300, mis oli mu jaoks äämiselt ebameeldiv üllatus.
6. Kell on kaks päeval ja mul pole olnud veel aega, et süüa ja kohvi juua.

Õhtul olen ma igatahes Trehvis (vt. eelmine postitus) ja sealt edasi ilmselt Zavoodis. Kui ma õhtul õue mängima ei saa, lähen ma totaalselt lolliks.

P.S. Never EVER again ei istu ma mingil arvutiteemalisel koolitusel kahe võhiku vahele. Ma saan aru, et vanem inimene, ei oska ja nii edasi, aga no KAMOOON! Kõigepealt pabistatakse tükk aega, et “issand, ma NII kardan, ma lähen parem kohe ära, ma ei julge üldse!!!” ja siis leitakse, et ei saa ju ometi näidata, et midagi ei tea. Ehk siis koolitaja käest ei küsiks midagi ka surmaähvardusel, aga minu kannatus ei ole nii pikk, et 4 tundi järjest kajana korrata koolitaja sõnu ja näpuga ekraanil näidata, kuhu vajutada tuleb. Ja samal ajal võetakse teemat edasi ning ma pean ise aru saama, kuidas suurel ekraanil näidatavani jõutud on. Ses mõttes, et inimestele, kes igapäevaselt arvutit ei kasuta, tuleks enne koolitust teha eelkoolitus, et nad teaksid vähemalt, mida tähendab “pane see ristist kinni”… Ma siinkohal üldsegi ei halvusta kedagi väheste oskuste tõttu, oh ei. Lihtsalt väga raske oli eile ennast tagasi hoida, et mitte valusalt nähvata.

Muide, kui kedagi huvitab, siis ma teen aeg-ajalt nüüd Morkieli juures kah noka lahti.

Mul on ikka veel kohutavalt kiire ja järjest hullemaks vist läheb, õnne ja rõõmu ei too ka viimasel ajal siginenud jubedad peavaluhood Ja kuna mul nii vähe aega on, siis ainuõige tegutsemisviis on endale hankida viis hooaega sarjast ‘Two and a Half Men‘. No ON hea noh Pealegi on Charlie Sheen ilmselt viimased 20 aastat külmikus elanud, sest muidu ei saaks ta kuidagi ikka veel nii kuradi kena välja näha.

Charlie Sheen alias Topper Harley aastal 1991, ‘Hot Shots!‘:

Charlie Sheen alias Charlie Harper vahemikus 2003-2008 (täpselt ei tea), ‘Two and a Half Men‘:

Mmmmm, he makes me feel funny in my tummy…

Khm.

* * *

Aga mitte kõik pole siin maailmas kaunis. Ehk siis juttu tuleb jälle Sophie Lancasterist, artikli kopeerisin täies mahus Yahoo! uudistest:

Goth attackers appeal against terms

A gang of teenagers who savagely attacked a young couple for being Goths are appealing against their sentences.

Gap-year student Sophie Lancaster, 20, was killed by Brendan Harris, 15, and Ryan Herbert, 16, by repeated stamps and kicks to her head as she lay defenceless.

She was attacked by the pair in a park as she cradled her injured 21-year-old boyfriend, Robert Maltby.

Harris, Herbert, brothers Joseph and Danny Hulme, 17 and 16, and Daniel Mallet, 17, had moments earlier stamped and kicked art student Mr Maltby into unconsciousness as Miss Lancaster tried to save him.

Miss Lancaster died in hospital 13 days later. Robert survived, but is mentally and physically scarred, after the attack in Bacup, Lancashire, in August 2007.

In April this year Harris, who was convicted of Miss Lancaster’s murder after a trial, was sentenced to life, with a minimum term of 18 years before he can apply for parole.

Herbert, who pleaded guilty to murder, was also sentenced to life, with a minimum of 16 years and three months.

The pair, along with the three others, were also given indeterminate sentences for public protection, after all five pleaded guilty to grievous bodily harm with intent in relation to the attack on Mr Maltby.

Both Hulme brothers were ordered to serve a minimum of five years and 10 months, and Mallett four years four months. Judge Anthony Russell QC, sitting at Preston Crown Court, described the attacks as “feral thuggery”.

The sentence appeals will be heard at the Court of Appeal in London today by three judges.

Kõigepealt ma tahaks öelda, et teie, kes te sõidate jalgrattaga üle vöötraja, kui te näete autot tulemas, olete väärakad. Kui te teete seda pimedal ajal, siis te olete eriliselt väärakad. Kui te teete seda pimedal ajal, kui enne on just kõvasti vihma tulnud… ma ei tahaks oma blogisse selliseid sõnu kirja panna. Eile hilisõhtul sain nimelt oma pidureid testida, just selles kolmandas variandis. Sõitsin ilusti viiekümnega, vilksasin pilgu vasakule poole – puhas. Hakkasin paremat teeäärt silmitsema – kah puhas. Keerasin pilgu enda ette ja vasakus silmanurgas nägin tüüpi, kes rattas rahumeeli üle sebra. Lükkasin siis pedaali põhja ja niii änksa oli, kui pidurid blokki viskas. Õnneks võttis tüüp ise ka hoo maha ja jäis seisma, muidu oleks vist võinud natuke sitasti minna. Vähemalt ma tean nüüd, et pidurid töötavad ilusasti, aga üldiselt eelistan ma seesuguseid manöövreid mitte harrastada. Eks ma olin ise ka selles osas süüdi, et ma teeääri suurema hoolega ei jõllitanud, aga tegu oli neljarealise tänavaga ja kui tüüp oleks tulnud jalakäija kiirusel, oleks ma jõudnud ammu enne temaga kohtumist minema sõita. Kojameeste vahelt soolikate rookimine ei ole minu arusaam meeldivast õhtusest ajaviitest. Kuigi suur osa jalg(ratt)ureid peab autojuhte nõmedateks ülbikuteks, siis palun mõelge selle peale ka, et autojuht ei suuda igale poole korraga vaadata ja tema kiirus on paratamatult suurem kui teil, seega vaateväli on nii ehk naa ahtam. Ja teil võib sada korda vöötrajal eesõigus olla, aga kui autojuht teid näha ei jõua, siis ei ole lihtsalt midagi teha.

Aga muidu on mul nüüd uus ja ilus soeng, hurraa Pildid tulevad siis, kui kõik lõpuni valmis ja kaunis on, praegu on veel natuke värvimistöid ees ootamas. Juukselõikusmasina ostsin kah täna endale Ilmnes, et kapinurgas vedelenud tööriist on rohkem epileerija moodi ja nii masohhistlik ei ole isegi mina.

Ja tegelikult oli eilne hilisõhtu kah omamoodi huvitav. Miskipärast juhtub mul alati nii, et kui ma olen omas peas mingile teemale punkti pannud ja pilgu täiesti mujale suunanud, tuletab see ennast mulle uuesti meelde. No lihtsalt satub võrdlemisi risti tee peale. Ma olen seda meelt, et kui elu lükkab järjest ühesuguseid olukordi nina ette, siis järelikult pole õppetund veel kätte saadud. Ainult et ma ei suuda pihta saada, mida kuradit ma siis siiani valesti teinud olen? Enda arvates olen seni vastavad situatsioonid lahendanud parimal võimalikul viisil, omaenda mätta otsast vaadatuna muidugi. Perhaps it’s time to try something completely new next time...

Ja nüüd ma lähen oma õmblustöö juurde tagasi, kuigi mul on tekkinud tugevad kahtlused, et ma sellega õigeks ajaks ehk laupäevaks valmis jõuan. Hocico jaoks peab ju ilus olema Nojah, kellele seda und ikka vaja on, eks ole. Kui mu selg ainult nii jubedalt ei valutaks… Muidu on üsna okei, aga teatud nurga all olles taoks keegi nagu kiilu ristluude vahele. Not fun at all, eriti kuna see avaldus täna eriti magusalt autosse istumisel ning sealt tõusmisel. Loodetavasti läheb see siiski varsti üle, ma olen ennast igatpidi venitada ja väänata püüdnud. Ainult rippuda ei ole kuskil ja kui vaja on, ei ole parajasti ka ühtki meestuttavat läheduses, kes tunneks vältimatut tungi mind kaisutades üles tõsta. See töötab, ma tean.

ta on raskem kui rekka… Ans. Andur laulab niimoodi ja mul on tunne, et neil on õigus. Täna ei ole lihtsalt minu päev, abso-LUU-uut-selt.

Hommikul tahtsin perearstile helistada, et antibiootikumiretsepti saada oma õnnetute mandlite tarvis. Selgus, et neil on arvutid rivist väljas ja et helistagu ma poole tunni pärast uuesti. No helistasin siis. Ja sain aja alles poole viieks õhtul Samas hea seegi, et vähemalt samal päeval, eks ole. Üritasin siis vahepeal endale hommikusööki teha ning muuhulgas muna praadida. Lõin koore vastu panniäärt puruks ja… viiendik muna jõudis tõepoolest pannile. Ülejäänu voolas mööda pliidiesist põrandale maha. Täitsa raisku läks

Mõtlesin siis vahepeal, et läheks ja käiks Toomemäel valvearsti juures ära, sest mul on… ee… teatavad plaanivälised probleemid, mis vajaksid lahendamist. Ukse taga oli viis inimest ja ma küsisin registratuuritädi käest, kas lähema kahe tunni jooksul on lootust arstile saada, sest sealt edasi on mul juba vaja jupp maad eemal teise arsti juures olla. Tädi oli aga täiesti clueless ega osanud mulle öelda muud kui et “ma ei tea, kui kaua kellegi peale läheb” ja et tulgu ma homme tagasi. Aitäh, äkki ma olen homseks juba surnud, ah? Pffffffffffft.

Läksin siis Eagle Visionisse, et küsida, kas mulle suurema raadiusega läätsed sobiksid. Sealne silmaarst ütles ainult, et peab proovima, muidu ei saa kommenteerida. Kuna tal oli teine klient parajasti käsil, ei olnud tal eriti aega minuga tegeleda ning mul ei jää muud üle kui sinna mõni teine päev tagasi minna. Täna olid mul niikuinii ühed läätsed juba silmas, prillidega on selliseid asju oluliselt mõistlikum ajada enivei…

Oeh. Ma siis nüüd lähen oma antibiootikumiretsepti saama. Tuleb võrdlemisi kaine puhkus, aga võib-olla see ei olegi nii halb idee.

Sest oma suureks õnneks ja rõõmuks avastasin ma, et meessoost esivanemal on JÄLLE puhkus. Puhkamine käib nii, et tuleb kõik päevad kodus istuda, nina täis tõmmata ja teiste kallal möliseda.

[Järgneb üüratu rida roppusi, seda nii väljasurnud kui ka elavates keeltes, sest ma olen ometigi haritud inimene.]

Raisk, ma olen 30 minutit üleval olnud ja sellest 20 temaga vastastikku karjunud. Kas pole mitte kaunis algus minu päevale? Aga no ajab vihale küll, kui kõigepealt nõutakse autoga poodiminekut (okei, see on põhjendatud, selle vastu ma ei kraaksu) ning seejärel nõutakse teise poodi sõitmist, sest see olevat AINUKE pood Tartus, kus müüakse mingeid faking piparmündikomme, mis talle maitsevad. Ta ei osta neid sealt kastiga, vaid üheainsa paki. Mille tarvis mina pean sisse tegema vähemalt kilomeetrise ringi. See pood ei ole muide üldsegi nii kaugel, et sinna jalgsi astuda ei jõuaks, eks…

No ja edasi läks muidugi nii, et mina tuletasin talle bensiinihinda meelde ja tema teatas, et ma raiskan kodus töötades tema elektrit.

Kui ma saaks vaid sel aastal kooli ära lõpetatud, koliks ma siit kohe kuhugi üürikasse, kas või kellegagi kahe peale… Aga paraku lõpetan ma heal juhul alles 2010. HEAL juhul.

Tänasesse päeva kuulus üks korralik tigedakssaamine. Nimelt olin mõne päeva eest näinud siukest kavalat ja odavat viisi autos MP3-sid kuulata, kui CD-variant puudub – vaata pilti (pärineb siit). Tegu on kassetiga, kust tolkneb välja juhe, mille saab pleieri külge ühendada. Rõõmustasin, sest rahaga on momendil, nagu on… ehk siis eriti polegi teist ning korralikku USB-ga automakki ma endale momendil lubada ei saa. Mingisuguse mõttetu juustu peale kah neljakohalist summat hakkama panna ei taha. Pealegi oleks seesugune adapter igati mugav – saaks alles jätta oma originaalmaki, mis sobib ilusasti armatuuri ega ole varastele absoluutselt huvipakkuv.

Uurisin siis välja, et Tartus on ka Sepa keskuses Oomipood täitsa olemas ja läksin siis sinna kohale. Rääkisin esmapilgul täitsa sümpaatsele (kuigi läikiva särgiga!) meesmüüjale, mida ma tahan; kirjeldasin seda ka veel igaks juhuks. Arenes järgmine dialoog (originaalis pikem, aga ma enam kõike sõna-sõnalt ei mäleta):

Müüja: “Jaa, muidugi, meil loomulikult on neid!”

(Läheb arvuti juurde ja hakkab sealt otsima, mina tuian niisama poes ringi. Läheb mööda päris tükk aega, enne kui ta jälle kontaktivõimeline on, aga lõpuks see siiski juhtub.)

Müüja: “Teate, mina ei soovitaks teil seda osta! Kohe üldse mitte!”
Mina: “Miks siis ometi?”
Müüja: “Sest et helikvaliteet on siis NIIIIII vilets! Ostke parem uus CD-ga automakk!

(Ma vahin talle lolli näoga otsa. Kui mul oleks momendil piisavalt palju raha, et lihtsalt uus makk osta, kas ma siis uuriks sajakroonist üleminekut???)

Müüja (eriti mõjuval toonil): “No teate, see seade on ikka NIIIIII eilne päev! Uskuge mind, ma olen seda heli ise kogenud, see ei ole seda raha väärt! Ma soovitan teile soojalt – ärge ostke seda! Meil niikuinii ei ole seda tegelikult müügil ka!”
Mina: “…?”
Müüja: “Jah, ostke parem uus automakk sama raha eest!”
Mina (vahin talle veel kümme korda lollima näoga otsa): “Me räägime siin SAJAST KROONIST praegu!!!???”

Müüja naeratus isegi ei võbelenud selle peale. On alles närvid…

Lõpuks pakkus ta mulle raske ohke saatel varianti, et ta paneb mu soovi kirja, tellib selle vidina ja helistab mulle, kui asi kohal. Ma loobusin. Kui ta mulle juba poes nii ulmelist udu ajas, siis kurat teab, mille ta mulle lõppeks kohale tellinud oleks. Põhimõtteliselt võiksin ma muidugi ka nende netipoest selle ise tellida, aga mul kadus neile käibe tekitamise osas igasugune isu ära. Tevalos on kah analoogseid seadmeid, aga need käivad raadio teel; juhe tundub kuidagi mõistlikum olema… Äh, mõtleb veel. Aga väga MIDAKEPPI-tunne oli küll seal tehnikapoes täna. Suurest vihast kõndisin Sepa keskuses veel veidi ringi, põikasin mingisse kahtlasse poekesse ja ostsin endale odavalt paari siniseid teksapükse. Õnneks ulatas müüja mulle kohe esimese hooga sobiva paari, nii et ei pidanud seal pikalt mässama ega midagi. Oleks pappi rohkem, oleks teise paari veel ostnud, nii igaks juhuks…

Rõõmsama poole pealt – käivad kõlakad, et Pööloy Gläänz pidada järgmisel laupäeval Pärnus kontserdi andma Kui miskit untsu ei lähe, olen ma seal kohal nagu viis kopikat, njurrr

Aga nüüd pean ma veel kreeka keele tõlkelaused ära tegema. Homme on viimane loeng, siis saame kätte lehekesed eksamiülesannetega ja peame neist kodus läbi närima. Igati positiivne variant mu meelest Ja laupäeval on võimalus üks eksam kaelast ära saada, vahetult pärast viimast loengut…

Niisiis. Midagi põrutavat vahepeal juhtunud ei ole. Mis on mõneti ka hea, sest mitte kõik, mis juhtub, pole alati positiivne, nagu eelmine nädal tõestas. Täna vihastasin korra jälle oma meesesivanema peale ning läksime lausa tülli, sest et mina ei olnud nõus oma õhtusööki pooleli jätma ja tormama tema näpust lähivõtet tegema. No tal juhtus hirmus trauma – hiir hammustas ja see tuli ju ometi jäädvustada. Lõpuks ma olin sunnitud kaks õnnetut pilti ikkagi tegema, aga ega see ei tähenda, et ta mu peale hirmsal kombel solvunud pole ja kättemaksu ei vandunud stiilis “kui sul kunagi minu käest midagi vaja on, usu mind, sa palud mind kolm korda rohkem, enne kui ma nõustun!” Mitte, et ma hakkaks tema käest midagi üldse sel kombel lunima, not my style. Aga jah, mida rohkem ma kodus elan, seda hullemini jälestan ma inimesi, kelle iseloomustuseks võib panna “emo drama queen”, soost olenemata. Positiivne külg – ma ise virisen kordi vähem kui varem ja kui, siis katsun seda teha vähemalt nii, et selle eest võiks anda stiilipunkte huumori/iroonia/sarkasmi osas.

Tööst ma ei taha rääkidagi, see on umbes sama lahe kui Augeiase tallide puhastamine (ehk siis kui ma millegagi hakkama saan, ootab mind ees veel suurem hunnik, millest end läbi närida). Palju parem uudis on, et reedel on mul õppepuhkusepäev ja terve järgmise nädala olen ma päriselt puhkusel Kui kellelgi on vaba aega, mida ta tahaks sisustada näiteks mulle fotomodelli mängimise vms abil, siis palun kontakteeruge. Ma hea meelega pildistaks kedagi, tahaks kätt harjutada. Remont lükkub nimelt kahjuks edasi määramatusse tulevikku.

Õhtupoolikul vaatasin sellist toredat romantilist komöödiat(?) nagu “Someone Like You…“. Film keskendub inimsuhetele ning selle keskmes on naine, kes töötab välja teooria, miks mehed üritavad saada luiskamise abil võimalikult paljusid naisi, et seejärel varem või hiljem uttu tõmmata. Moral of the story: when a seemingly nice guy has clearly shown that he IS an arsehole, he REMAINS an arsehole, ALWAYS. No matter how much time has passed. Ja kui ta on seda olnud ühe naise vastu, on 99% tõenäosus, et ta on seda ka teiste vastu. Soovitan vaadata Lõpp on õnnelik, vähemalt peategelase jaoks, ainult et mitte selle mehega.

Ka minu tutvusringkonda kuulub seesuguseid libedaid tegelasi. Huvitav, kui kaua nende teflonkihid veel vastu peavad? Kohati tekib küll OMG-WTF-NO-WAI!!!-reaktsioon ikka päris tugevalt. Mitte, et ma tahaks nüüd üldrahvalikku paanikat külvata, aga aeg-ajalt tundub mulle, et usk meessoo olemuslikku headusesse on jaburam kui püüd Atlantise või Eedeni aia kunagist asupaika määrata ning et armumine teeb naised mitte ainult pimedaks, vaid ka kurdiks, lõhnatundetuks ja kompimisvõimetuks.

Sellised mõtted siis niisugusest filmist.

(Jaa, kindlasti on kuskil olemas ka targad, ilusad, tõttarmastavad, vaimselt tugevad, mittepetvad mehed, kes ei ole surnud, vales eas või vale seksuaalse orientatsiooniga või Liiga Kaugel. Küsige mu arvamust uuesti, kui ma mõne sellisega, kes kõigile neile kriteeriumitele vastaks, lähemalt kokku juhtunud olen.)

Mul kummitab Offspring noh. Ja “Self Esteem” lihtsalt ON hea lugu Selle video järgi võite karaoket ka laulda, kui tahate, sõnad on ilusasti ära toodud.

Ja teine asi, mis kummitab, on rida Mansoni loost “Vodevil”: This isn’t a show, this is my fucking life!

AAAAAAAAAAAAAARGHHHHHH!!! Tahan Oma Isiklikku Kodu, nüüd ja kohe!

Pikutan mina rahulikult voodis, läpakas süles, kedagi ei tülita. Järsku murrab kinnisest toauksest sisse vend, kes loomulikult iialgi ei koputa. Tema järel tuleb ta paariaastane poeg, kelle suhtes ma ausalt öeldes küll mingeid eriliselt sooje täditundeid ei oma, sest tüüp suhtleb ülejäänud maailmaga ainult läbi vingumise. Päriselt ka! Ma ei ole veel kunagi kuulnud, et ta kuidagi muudmoodi häält teeks kui ainult läbilõikavalt lõuates. Isegi oma vähesed jutud räägib (röögib?) ta maha samal toonil. And nobody else seems to mind.

Igatahes kukkus vend hoolimatult tuustima mu raamaturiiulit, otsides mingeid lasteraamatuid ning keeldudes uskumast tõsiasja, et otsitavat ta sealt ei leia. Hea veel, et ta mu raamatuid üle toa ei loopinud. Tema laps sööstis aga mu kapipealse kallale, kuna seal on ju ometigi niiiii palju põnevaid asju. Vennal on täiesti poogen, mida ta laps teeb, kuni ta ei röögi. Mina lihtsalt istusin teki sisse keeratult, tundes vaikset õõva.

Õnneks läksid nad varsti minema ja tundub, et ka minu kapipealne stuff jäi terveks. Läks mööda viis minutit, kui tuppa tormas isa, tahtes jälle oma tööfotoka kohta midagi teada saada. Kurat küll, küsigu ükskord manuaal kellegi käest! Nüüd tahtis ta teada, kuidas välk peale ja maha käib, et tema tahab telekast (sic!) pilti teha ja muidu jääb välgu peegeldus ekraanilt näha. Tegu on täieliku seebikaga, millega peaks iga suvaline laps ka hakkama saama. Eeldusel, et laps juba teab, et sakiline nool tähendab välku. Ja et kui kuskil on nupp, mille peale on joonistatud välgunool, siis on väga suur tõenäosus, et sellele nupule vajutades midagi juhtub. Aga näete, minu isa ei suuda sellest ikka veel iseseisvalt aru saada, kuigi aastaid on juba omajagu… Ma ei viriseks, kui ta praktiliselt ülepäeviti minu käest jälle selle pagana seebika osas midagi ei nõuaks. Näiteks et mina teeksin ta pildikvaliteedi paremaks. Et kui tema A4-suuruses pilte välja prindib, siis tema tahab, et need oleksid normaalse välimusega, mitte “udused”. Et itimees oli võtnud tal fotoka käest ära ja teinud sellega midagi, kuna pildid võtvat liiga palju ruumi, ja nüüd tema ei saa ilusaid pilte välja printida. Ma ütlesin, et ju siis itimehel oli põhjust seda teha ja ta tingimata ei pea mõttetuid A4-suuruses fotosid värviprinteril välja laskma. Võite isegi arvata, kas ta nõustus või ei. Ja põhiline on, et kui ta tuleb “nõu küsima”, on ta hoiak umbes selline, nagu mina oleks süüdi selles, et tema nii loll on…

RAAWWWRRRR. Toredamatest asjadest kirjutan siis, kui olen kätte saanud oma päeva esimesed doosid nikotiini, kofeiini ja juustu. Jaa, ma tean, et kell on pool viis õhtul, aga ma jõudsin alles varahommikul magama ka.

Aga jah, ma vist peaksin oma toauksele ikkagi luku panema. Just to keep my nerves in order and prevent such horrid violations of privacy from happening. Ainult et mul ei ole trelli, nuuks! Kas keegi laenaks?

Argh. Teeme nii, et ma kohtun õige pea, kas või homme, mõne targa, kena ja piisavalt rikka tüübiga, kes vaimustub minust nii meeletult, et ma saaks võtta kõik oma 7 astmes n asja ning oma praegusest kodust ära kolida. Hirmsasti tahaks, kas teate, aga üksiküritajana ei õnnestu mul tõenäoliselt kadumistrikk enne kui kool lõpetatud või autoliising makstud (ei, ärge pakkuge üürikavarianti; ma tahan OMA kodu, mitte aastaid tühja maksta). Mul on tänase õhtu jooksul juba kolm korda vererõhk vihastamisest lakke karanud ja kell pole veel isegi mitte kaheksa. Karta laseb, et neid momente tuleb veel. Kui leidub mõni vabatahtlik masohhist, kes tahaks minu käest pasunasse saada, siis täna õhtul on seesugune eksklusiivne võimalus täitsa tasuta olemas, kohe hea meelega virutaks kellelegi.

Tegelikult peaksin ma hoopis kreeka keele kodutöid tegema, homme on loeng. Loodetavasti suudan sellega õige pea alustada, sugugi ei viitsiks kella kolmeni sellega tegeleda… Õhh.

* * *

Väikestviisi sai õnneks ikka huumorit ka täna:

Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:56):
ma teen praegu poole rohkem tööd kui ma peaks, aga ma ei viitsi otsast peale ka hakata
Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:56):
mult taheti aruannet kettide lõikes, mitte kaupluste omas… vahet pole..
bofh says (14:57):
no keegi sind keetma vist ka ei hakka selle eest
Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:57):
ögö vöst
bofh says (14:57):
või kiitma
bofh says (14:57):
krt see pole enam typo
bofh says (14:57):
see on midagi enamat
Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:58):
a
Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:58):
Sa mõtlesid algselt “kiitma”??
Roju {kohv, pannkoogid ja maasikamoos} says (14:58):
XD
bofh says (14:58):
jah
bofh says (14:58):
täiesti perses

Ja ma tõepoolest tegin täna pannkooke ja sõin neid maasikatoormoosiga… hea oli.

AHAHAH, reidis on hea ennast aeg-ajalt maandamas käia, eriti kui inimesed seda lausa lunimas käivad

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 03:14

your very sexy

*

autor: Rojukene
kellele: american
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 10:35

My very sexy what? I hate people who cannot spell.

*

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 10:56

hmm i can spell just fine
just in general
your very sexy
especially your lips

*

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 11:50

did you nibble on the frank?

*

autor: Rojukene
kellele: american
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 11:52

No, obviously you can’t – you just made the same mistake twice even after I pointed it out to you. YOUR ignorance bugs me, YOU’RE stupid. Get it now? Still no? How about you go hang yourself right now and save the gene pool from further deterioration?

Even if you climbed a ladder you wouldn’t even be able to touch the necessary level with your fingertips.

Still don’t get it?

DO NOT WANT: EWW!

*

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 11:54

funny..you think because you have a grasp on the english language that you are better than a native speaker…come on

*

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 11:55

your is right
its short for you’re
obviously your english isnt as great as you imagine

*

autor: american
kellele: Rojukene
teema:
saadetud: 19.02.2008 – 12:00

ever hear of rhetoric…look it up

*

Kasutaja american on sind blokeerinud ja sa ei saa näha tema andmeid. Logi välja, siis on see ankeet sinu jaoks nähtav. Sind blokeeritud kasutajate nimekiri asub sinu ignore-listis kontaktide rubriigis.

Jälle üks nädal läbi saamas. Vähemalt sain ma üks koma kaks asja selle jooksul tehtud, nii akadeemisel rindel kui ka garderoobi täiendamise osas. Näiteks lõpetasin ma eile ühe ilusa seeliku õmblemise. Tuli päris kena teine, kuigi värvliosa 100% korralikult tegemine tahab veel harjutamist.

* * *

Ebameeldivaid üllatusi muudkui tuleb robinal uksest ja aknast, aga erinevate räigete kogemuste tõttu on mu psüühiline vastupidavus viimasel ajal jõudsalt kasvanud. Esimene ehmatus on ikka rõve, kuid iga seesuguse juhtumisega läheb minu murdmine ainult keerulisemaks. Seda tahaks aga küll toonitada, et ma olen enda arvates piisavalt tuntud, et ei vaja avalikkusele tutvustamist seoses teiste inimeste eluga. Samuti on mu käekäik piisavalt värvikas, et sinna pole tarvis fantaasiaid juurde kleepida ning neid Suure Avastuse pähe maailmale kuulutada. Rohkem ma selle teema sisulise poole pealt sõna võtta ei kavatse.

* * *

Vähemalt on järgmisel nädalal mul ainult kolm tööpäeva, millele järgneb paaripäevane teataval määral töine (st töö on teemaks, aga mitte minu poolt tegemisel) puhkus spaas. Nädalavahetuseks pole ka veel plaane, aga võib juhtuda, et käsitööind ei jäta mind maha Ja “Black Books” on alati hea.

ARRRRGHHH! Kuna mu vanamees kanditi uuest aastast uude osakonda üle, pole tal enam võimalik tööautot väljaspool tööaega kasutada. See tähendab, et MINA pean nüüd temaga sõitma, tramaivõi! Eile käisime Lõunakeskuses, täna läheme Lõunakeskusesse ja kui sitasti läheb, siis ka Annelinna. Sest see fakken madu on kolme ja poole kuu jooksul söönud üheainsa roti ja vanamees loodab, et äkki liivahiired lähevad paremini peale. Mina loodan, et äkki ta tahab hoopis mu vanameest ära süüa.

Ma alles ärkasin mõned minutid tagasi ja juba teatatakse, et ma olen kohustatud midagi tegema, sest me leppisime nii kokku. Raisk, TEMA “leppis”, see ei olnud kahepoolne diil! Eriti kuna ta rääkis, et “mõnikord”, mitte “vähemalt ülepäeviti”! Vihale ajab, ma ei jõua veel selle maailmaga kontaktigi luua, kui juba irisetakse mu kallal. Et tunni aja pärast lähme minema ja olgu olla. Kui ma oleks eile kõvasti joonud, siis ma igatahes küll ei julgeks veel sõitma minna… Jumal paraku mul ei ole seda vabandust. Ma ei saa talle volitustki kirjutada, kuna auto omanik on juriidilises mõttes pank. Mitte, et ma tahaks, et ta minu auto roolis istuks. Ta sõidab küll suhteliselt korralikult, aga… noh… paljas mõte sellest paneb mind salongipesust unistama. Kunagi ma pidin ataki saama, kui ta ühe mu trükitud pildiga särgi selga venitas ja teatas, et tema tahab seda endale. Särk oli talle selgelt päris väike (aitäh trükivärvi pragundamise eest!) ja üleüldse… ükski vähegi normaalne inimene ei lähe teise juurest riideid võtma, neid vaevaga oma rõvedalt higise kere ümber vedama ja teatama, et “ma võtan selle sinu käest nüüd ära”! Just ewww.

Vastikvastikvastik. DO NOT WANT!

Ja täna ma pean raudselt õppimisega tegelema, kuna tähtaeg läheneb liigagi hoogsalt ja ma pole nädal aega selles osas lillegi liigutanud. See ei loe, et ma pole selleks lihtsalt võimeline olnud.

EDIT: Kusjuures ma ei saa isegi hommikusööki tarbima minna. Ta nühib köögilaua ääres rotipuuri puhtaks. Seda ei või ometigi teha vannitoas ega kuskil mujal, ega ju. Kindlasti peab sellega tegelema JUST SEAL, kus toiduained tööpinnaga kokku puutuvad, eks ole. No on ikka haige inimene! I think I need anger management ’cause I’m just about to explode. I only need to hear his footsteps and I feel that hair stands on the back of my neck and I just want to get rid of him for good. So that he couldn’t bother me ever again. Paraku on aga nii, et meie õigussüsteemi ei huvita, kas keegi on mitmeid teisi eluaeg terroriseerinud ja nende psüühika sellega perse keeranud või ei. Aga seda ma tean, et kui ta mulle peaks kunagi purjuspäi noaga vehkides lähenema, siis… jah. Saaksin hakkama küll.

Jee, mul on nüüd raamaturiiul olemas! Pakuti isegi kohest installivõimalust, aga ma leidsin, et kuna ma selle riiuli isegi täiesti tasuta (kui just “pikk pai” vahepeal maksevahendina arvele võetud pole) sain ja kohale ka veel toodi, siis edasine ekspluateerimine oleks liiast. Loomulikult selgus pärast pakkumisest keeldumist, et ega meil ju majapidamises ühtegi trellpuuri enam ei ole, eks ju. No pole viga, eks ma siis laenan kelleltki või peksan natuke oma venda, kui ta jälle kunagi kodumaile laekub. Niikuinii ei viitsiks kohe täna sellega tegeleda.

* * *

Miks inimesed ei jõua enam kaht sammu ka jalgsi astuda? Pidin täna oma vanamehele taksojuhti mängima ehk ta Lõunakeskusesse transportima. Kuna ta kavatses seal veel pikalt molutada, ajasin kiirelt oma asjad ära ning tahtsin vahepeal koju sõita, kui selgus, et miski pole nii lihtne kui algul tundub. Nimelt oli mingisugune mõttetu linnamaastur paigutatud lihtsalt keset teed, sulgedes nii väljapääsu kahele korrektselt parkinud autole, millest üks oli juhtumisi minu oma. Ma polnud jõudnud veel kohvigi juua, hommikusöögist rääkimata, nii et polnud kah just kõige kannatlikumas meeleolus. Närvitsesin oma auto ümber ja vaatasin isegi korraks taaraautomaadi juurde sisse, aga suvaliste inimeste peale röökima siiski ei hakanud. Seejärel pistis üks vanem naine pea ukse vahelt välja ning küsis kümne punkti küsimuse – “kas te tahate välja sõita vä?” Ütlesin talle sapiselt, et kujutagu ette, tahan küll, ja eelistatult juba üsna varsti! Miskipärast sattus mutt selle peale afektiseisundisse ning hakkas kriiskama, et ma võiks ju oodata, kuni ta oma pudelid masinasse ära paneb ja üleüldse polnud tal kuhugi mujale parkida ja nii edasi. Nojah. Uksest kahe meetri kaugusel olid tõesti kõik kohad kinni. Veidi eemal oli ruumi aga küll. Ma ei viitsinud temaga maid jagada, tahtsin lihtsalt kiiresti minema saada ning seega vastasin tema nördinud kisale lihtsalt vaikimisega, endal mõrvarlik pilk silmis, kuni ta rooli taha istus. Moor oleks võinud pigem õnnelik olla, et ma tahtsin uttu tõmmata ja tema sai tänu sellele edaspidi normaalselt parkida, aaaaga noh.

* * *

Aeh, nostalgiahetk tuli peale H.P. Baxxter is such a prettyboy *p00l of dr00l* Ei ole sugugi järjekordne igav saksa lõust

Ja mis põhiline: ta näeb IKKA VEEL väga hea välja, kuigi ta saab kevadel juba 42!

Yeah, baby! Aga üldiselt ei tasu igasugu “noorpõlveiidoleid” liiga hoolega googeldada, näiteks A.J. BSB-st näeb ikka väga… ee… teistsugune välja kui 10 aastat tagasi…

… on viimasel ajal nii humoraalseks muutunud, et naerda ei jaksa enam. Mhm, mu suur ja kole venitusarmidega kõht rappub vastu lauaäärt ja põhjustab piinasid.

Tegelikult on lihtsalt s*tt tuju.

Aga kui hr. ja pr. Tähismaa ei tea, mis vahe on spermatosoidil ja vastsündinul, siis soovitaks koolihariduse kordamist. Bioloogias.

Ja btw – ma ei ole rasedusega koledaks läinud, ausõna. Ma olen lihtsalt märgatavalt kergemini endast väljuv

Ma tegin just kella kümneni tööd jälle. Õhtul kümneni, aber natürlich. Sest et eile olid tehnilised probleemid, ma pidin täna ära tegema kahe päeva töö ja natuke ette ka, kuna mul on homme kool. Kooliga on vist veidi hapusti, peab ilmselt homme õppejõule kirja saatma, et sorri vaan, mitte kuidagi ei jõua eksamitöö osas õigeks ajaks omadega valmis. Aga ta ise jäi ka ülesannete nettipanekuga kuu aega lubatust hiljemaks, nii et ehk ta ei pahanda väga, kui mina mõned päevad tähtajast üle lähen. Eks ma täna ja homme loomulikult tegelen selle asjaga, aga…. ma ei oleks liiga optimistlik. Kohati tundub, et ma olen liiga loll, et ülikoolis käia. Või siis on õppejõul enda väljendamisega probleeme, aga mul on aeg-ajalt raskusi töökäsust aru saamisega, kuna ma näen mitut erinevat viisi, kuidas midagi teha – ma lihtsalt ei tea, milline neist variantidest õige on.

Tahan ära, kuhugi paksu metsa vahele. Soovitatavalt vähemalt kolmeks päevaks. Eriti hea, kui seal oleks saun ja kamin… Õlled ning vesipiibu suudan ma ise kah kaasa vedada. Peakski ehk libaissi käest küsima, millal ta läheb ja mind kaasa võtta saab. Selleks peaks aga kõigepealt ise jõudma niisugusele järjele, et mu jalajäljed kiirustamisest suitsemise lõpetaksid. Eile küll lõõgastusin natuke tassi kuuma šokolaadi taga ja arendasin paari tunni vältel meeldivat seltskondlikku vestlust, kuid samas tagus kuklas kogu aeg südametunnistus vasaraga gongi, et ma peaksin tegelikult parajasti hoopis kodus õppimisega tegelema. Eriti valjult lammutas ta muidugi siis, kui mu vestluspartner selle teema vastu huvi ilmutas. Minu reaktsioon oli tõenäoliselt natuke liiga äkiline, sisaldas endas kätega vehkimist ja koledaid nägusid, aga vähemalt jõudis sõnum hästi pärale

Ah jaa, öösel ei tasu reiti vaadata. Üks 35-aastane saatis mulle kella kolme paiku kirja, mis sisaldas kaks väikest sõna – “tule naiseks”. Ise oli ta oma ärajoonud lõustaga pildi peal kole nagu tuumaplahvatus. Fotot vaatasin ma küll alles pärast ta kirjale vastamist, muidu oleks ma talle ilmselt veel hullemini öelnud kui et “sul on suurem võimalus mõnele surnukuuri kliendile sama ettepanek teha ning selgesõnaline jaatav vastus saada kui minu käest mingit edasist suhtlust oodata”. Tuletas meelde paar lauset ühe Bloodhound Gangi albumi pealt:

[sigh]
Uhh.. that was creepy.
I would rather slurp rancid tuna salad out of my own ass,
or scour my boobies off with a rusty sos pad,
or hump a piece of splintered balsa wood
[giggle]

Just selline tunne oligi. Et nagu.. inimestel üldse kriitikameelt ei ole või? Enda suhtes, ma mõtlen. Või on ikka ja jälle tegu teemaga “ta näeb nii teistmoodi välja, järelikult ta pole normaalne, mistõttu ta raudselt tahab mind keppida”?

Aga nüüd ma lähen teen väikse virgutava sigareti välistrepil ja sukeldun loomislugudesse.

Hoiatan ausalt, järgneb igavene hala finantsteemadel. Peomeeleolus olles on see targem lugemata jätta, tegelikult ka.

Mul tuleb nutt peale, kui ma mõtlen sellele, kui vähe mul praegu raha on. Homsest läheb kõik JÄLLE kallimaks, kaasa arvatud bensiin ja suitsud, alkoholiaktsiis mind õnneks nii hirmvalusalt ei löö. Ja mu vanamees (kes on täna juba üle liitri kanget alkoholi kõrist alla kallanud, APLAUS!) ei raatsinud mulle isegi seda faking 200 krooni kinkida, mis ma küsisin bensiini tarvis (jõulukingitust ta mulle vastu niikuinii ei teinud, minu käest sai aga Lindpriide plaadi küll), vaid lisas selle rõõmsalt mu võlale. Ja toonitas, et uuest aastast pean ma hakkama aeg-ajalt lisaks võla tagasimaksmisele ka elektriarveid tasuma, sest (tähelepanu!) kodus tööd tehes kulutan ma tema elektrit, mis muidu alles jääks! Ma ei tea, kust ma selle raha võtan. Päriselt ka. Oma bensiinikompensatsiooni ootan ma ka töö juurest juba KÜMME päeva. Ma saan aru, et pühad ja nii, aga vahepeal käidi ju tööl ka, see ülekanne ei ole nii kuradi keeruline liigutus ju! Mul oleks seda praegu ülihädasti vaja. Ja see lubatud preemia ühe ülesande ennetähtaegse täitmise eest on ka väga oodatud. Sel kuul lähen ma vist küll oma krediidi kallale, kuna arvel on mul momendil umbes 30 krooni, kusjuures ma ei lasknud paaki isegi kõrini täis ja palgapäev on alles nädala pärast. Ma ei taha isegi mõelda õppemaksu peale, mis kah tasumist ootab juba õige varsti… Sula mul õnneks veel natuke on, seega täna õhtul ma kaine ei ole. Põhimõtteliselt ei ole, sest kurat teab, millal järgmine vastav võimalus avaneb.

Tegelikult ei ole sellest ka väga hullu, kui ma natuke krediiti kasutan, aga idee iseenesest hakkab mulle vastu. Sest et järgmisel kuul saan ma siis ju selle võrra vähem raha. Ma kah ei tea, peab vist väljas käima hakkama tõesti ainult korra kuus… Aga siis ma lähen ilmselt lõplikult lolliks. Äkki järgmisel aastal jääb midagi säästmiseks ka… Horoskoop lubas mulle küll palju originaalseid mõtteid, aga see oli ka umbes ainuke hea külg selle ennustuse juures. Lisaks lubatakse mu teele järjest hullemaid takistusi, selgitamaks välja mu tugevaid kohti, ehk siis kästakse ujuda kõigest jõust vastuvoolu isegi siis kui enam ei jaksa. Armastuse koha pealt läheb väidetavalt veelgi sitemini kui sel aastal, ülemused hakkavad mind vihkama ja tervis läheb ka lõplikult käest ära, lisaks varitseb mind uppumisoht ning üleüldse võin igatpidi surma saada, kas või mõne kodumasina läbi Nojah, mis seal ikka, eks ma litsun hambad huulde ja rühin edasi. Kuidagi peab hakkama saama.

Argh. Mis ma ikka vigisen. Kui hästi läheb ja kodus varsti süüa antakse, peaks selle nahka keerama ja linna suunduma. Loodetavasti bussid ikka käivad… hea küsimus muidugi, kas pühapäevase või tööpäevase graafiku järgi. Linna kodulehel on ainult öeldud, et “lõpetavad sõitmise kell 22.00″. Pfft, ma parem lähen autoga ja jätan selle lihtsalt linna.