õhtul aktiveerus pooltuttav, kellel on oma osa, et ma sellel teel olen. leidis, et nüüd on homme ja kohe vaja kõike.
ma seekord olin kuidagi väga varmalt nõus ja ta ei kahtlustanud midagi
ma ei jõua pabistada ka õieti.

ma ei uskunud ikka, et ma võingi niimoodi närveerida, et mis mulje ma jätsin. tavakohtamiste puhul ei mõtle ma sellele enam ammu olulisel määral. aga uues situatsioonis, uues rollis on tagasiside ootamatult tähtis.
lõpuks ma selle sain ja see oli väga positiivne. selles mõttes, et mu käitumine ja olemine oli siiski Kuninganna vääriline olnud

nüüd siis pean lihtsalt edasi minema. ja meeles pidama, et Kuninganna juurde käib väärikus.

täna sain nii kaugele, et panin kuulutuse üles. esialgu mitte väga laiatarbelisse, kuid see-eest temaatilisse kohta.
paar vastust on juba ka. üks veidi mööda, teine mõnevõrra meeldivam.
esimene kipub ikka ise dom olema ja on huvitatud mu switchi-poolest pigem, aga mind see ei rahulda.
teine on – lootustandev. just tuli talt teine kiri, millele vastasin. kõlas veel paremini.

ootus kasvab.

- Tädi, kas sa saaksid mulle raha anda?
Punase vestiga musta riietatud naine jääb enne uksest sisenemist seisma. Tuiutab poissi.
- Söögi jaoks, lisab poiss kiiresti.
Naine vaatab. Tõmbab kulmu kortsu.
- Võib niisama ka sööki osta.
Pilk maheneb.
- Miks sa seda teed, küsib punasevestinaine.
Sellest ei saa poiss aru. Mismõttes miks.
- Niisama. Süüa tahan, kohmab ta.
Teine pool kohmetub, saab ehk isegi oma kummalisest küsimuseasetusest aru. Poisi ümmargune nägu on sümpaatne, tema dressid puhtad, aga kuidagi odavad-läikivad.
- Kus sa elad?
- Koplis.
- Kas sul vanemaid ka on?
- Isa on mul vangis ja ema… noh.. ema eriti tööl ei käi.
Need vastused on kiired ja selged. Kõigile ühtemoodi, kõik saavad aru, kõik teavad nagunii, et see nii on, misasja nad üldse küsivad. Naine naeratab
- Kas sa oled üksi?
- Sõber on ka, vaatab poiss ringi.
- Ma küsin selle pärast, et ma tahaksin, et see toit läheb sinule, mitte kellelegi suvalisele.
- Mhmh, ütleb poiss
Rohkem ta ei saagi ju ütelda. Valetada ei taha, see jutt on imelik ju ka.
- Mida sa tahad?
- Mmm… juustusaia.
- Aga see ei ole ju toit?!
Kõik, mis haigeks ei tee, on toit ja mis ei ole kivid, on toit. Juustusai on toit.
- Ma ei tea, ostke siis midagi ise, noh.
- Hüva, ma vaatan. Oota mind siin.

Muidugi ostsin talle süüa. Ma ei päästa sellega maailma ja võib-olla jõuab selle poisi kõhtu antud toidust ainult veidi. Oleksin võinud ta viia kohvikusse ja panna koha peal sööma, aga ma kujutasin ette kohvikupidaja kõverat nägu seda poissi teenindades. Seda kogemust pole tollele poisile vaja. Ta on niigi sunnitud suruma alla kogu oma väärikuse ja küsima “tädi, anna…” ja mõnikord antaksegi. Elu tänaval oli naeruväärselt lihtne, lugesin ma ühe tänavalapse mälestustest. Võõrad inimesed andsid süüa ja peksti palju vähem kui kodus. See on piinamine – kogu piinamise eesmärk on inimene “murda”, nii et tal poleks enam uhkust. Me kõik piiname seda poissi, sest meie ühiskond teeb ta võimalikuks.

Ma ei tunne, et olen hea inimene, kuna ostsn talle toitu. Tunneksin, et olen nõme, kui ma poleks seda teinud. See ei ole okei, et kümnesed lapsed käivad toitu küsimas, sest isa on neil vangis ja ema, noh, ei käi eriti tööl. See ei ole ka paratamatu ning see ei ole oluline, kas ema on selles süüdi, et ta arvatavasti joob liiga palju. See ei ole ka oluline, et sina ei ole otseselt selles süüdi. Süü on üldse kolmandajärguline.

Ma vihkan nii tuliselt kapitalismi just selle pärast, et see põhineb mõtteviisil, et see kõik on okei ja paratamatu. See sunnib meid leppima, et mõned peavad iga päev loobuma oma eneseväärikusest – sellest, mis teeb meist inimesed. Iga päev, selleks, et süüa saada. Peavoolumeedia vaidleb, kas vabadussamba rist peaks pöörlema või mitte, aga meil on koplitäis lapsi, kes iga päev kõnnivad poe ukse taha ja iga päev ütlevad: “anna…”, sest teisiti ei saa, raisk. Vabadusest on neil pohhui. Peaasi, et süüa saaks ja keegi jalaga ei lööks.

Kapitalism elab sellest, et mõnede inimeste eneseväärikust võib mutta trampida. Kapitalism elab eeldusest, et mõned peavadki raudselt olema paremad, sest nii on ette nähtud. Jumala poolt jah? Lugege, kapitalistiraisad, oma piiblit paremini. Tuleks sisse viia 11. käsk “Sina ei pea mitte võtma oma ligimeselt eneseväärikust”, siis te äkki saaksite aru.

Enamik vägivalda sünnib hirmust ja eneseväärikuse puudumisest. Sellest mõtteviisist, et “kahju küll, et mõnedel on halb, aga sinna ei saa parata”, sellega õigustame kõike. Muidugi meie sõdurid piinavad Iraagis inimesi, aga see on ju okei, sest teisiti ei saa, sõda ja nad on seal imelikud. Enamik mehi, kes missioonidelt tulevad, lähevad naisest lahku. See on ju ka okei, sinna ei saa parata midagi. Tehas ei osta uusi puhastusseadmeid ja see on ka okei, sest reostus on paratamatu.

Ei ole okei. Ei ole paratamatu. Ainult siis on, kui me pimesi kapitalismi usume.

On üks möödunud sajandi kurjategija, kelle üle ei ole veel kohut mõistetud, aga ma loodan, et ma elan selle ajani, kui seda tehakse. Kurjategija, kes on mürgitanud miljonite mõttemaailma. Milton Friedman.