• 200 g Digestive küpsist
• 100 g sulatatud võid
• 1 purk (400g) kondenspiima suhkruga
• 2 sidruni mahl
• 2 dl vahukoort

Purusta küpsised, lisa sulatatud või ja suru segu lahtikäiva 24 cm läbimõõduga vormi põhja ja äärtele. Pane vorm seniks külma kuni teed täidise.

Täidise jaoks pressi pooleks lõigatud sidrunitest mahl välja. Vahusta koor ning sega hulka kondenspiim ja laimimahl. Kummuta täidis vormi põhja peale. Hoia kooki külmikus vähemalt ööpäev.

• 250 g kakaoküpsiseid (kasutasin Selga omi)
• 75 g sulatatud võid
• 400 g kohupiimapastat
• 300 g valget šokolaadi
• 200 ml vahukoort
• külmutatud maasikaid

Sega purustatud küpsised ja sulatatud või ning suru segu lahtikäiva koogivormi põhja. Sulata valge šokolaad vesivannil. Vahusta vahukoor, sega juurde kohupiim ja vesivannil sulatatud šokolaad.

Pane külmutatud maasikad küpsisepõhjale. Selle peale vala šokolaadi-kohupiimasegu. Pane külmkappi tahenema soovitavalt ööpäevaks.

http://2.bp.blogspot.com/_PCjPDiFOyh8/SttJ5taOWVI/AAAAAAAAA6s/EW9V3bwSJVQ/s1600-h/PA181026.JPG

Wilbur Kookmeyer was a much beloved cartoon character created by animator Bob Penuelas in the early 80’s.  Wilbur first appeared in a more obscure comic strip known as “Maynard and the Rat” but quickly got his own gig starring in a 2 page animated spread in Surfer Magazine spanning from 1986 – 2006.  The Wilbur Kookmeyer animated series was an overnight success amongst the surfing community.  It took a gawky, buck toothed, bundle of loser denial and made him into the uncontested icon of “all things kook” for a generation of surfers.  With his animated tales of kook-a-mania spreading far and wide across the land, Wilbur was so utterly “uncool” that he quickly transcended the gap into uber cool status!  It was a social phenomenon much like the current popularity of wearing wretchedly tight black tapered jeans.  Each new animation maintained the reliable yet addictive formula of Wilbur spouting off some big game about his surfing skills only to see him eat it hard, arms flailing in the final slides of the animation.  It was all too predictable yet so gratifying at the same time for the fully captivated surfer.  The Wilbur Kookmeyer comic series became so popular that the word ‘Wilbur’ is now a permanent fixture in every surfer’s lingo in the likes of “kook”, “barney”, and “haole to the max” to denote a proficient lack of style and surfing skill.  Just recite – “Geez, there were a bunch of Wilburs out there in the lineup today!!”  There ya go!!

The rise of Wilbur Kookmeyer’s popularity is perhaps unrivaled to this day in the echelon of surf animation.  But while the Kookmeyer series might have seemed on the surface to be just another campy comic strip there was more than meets the eye.  Beyond its scope of masterful animation and witty dialogue, the Wilbur Kookmeyer series was actually a satire of the rapidly commercializing surf industry and the desecration of the soul and individuality of the sport of surfing for profits sake.  Wilbur personified and poked fun at all the wannabee surfers trickling into the surf scene in the mid-late 80’s as it suddenly became hip to be a surfer and look the part of the surfing lifestyle.  He provided a humorous outlet for surfers to vent their frustrations at the rapidly homogenizing surf industry and the puka shell touting wannabees that bought into it.  The underlying message of the comic strip was that surfing is not to be bought or sold and that if you still subscribe to that ideology, well then you’re just as Wilbur as Wilbur can be!!  On a lighter note, the comic series was a genius composition of surf doodlery.  Each animation was a work of art in its own rite. It helped to inspire a generation of burgeoning surf doodlers and bored out of their mind students to create works of surf art in their notebooks, trapper keepers, and paper bag covered school books rather than fall into a comatose induced drooling state upon their desk.  Unofficial contests were held during lunch breaks to see who could draw the raddest waves and wanderlust surf imagery in the likeness of the Wilbur Kookmeyer strip’s exotic animated locales.  It wasn’t until years later that animator Penuelas actually showed us the way by posting his “how to draw a cartoon wave- the Wilbur Kookmeyer way” series.  Now there is no excuse to not be grinning ear to ear like a kindergartner when you post your latest surf doodle on the fridge!!  Wilbur Kookmeyer – A Surfing Legend!!

Sai Dianaga see Ragne kook ka ära küpsetatud. Meie nii vaimustusse ei sattunud. Tundub, et oleme mõlemad lihtsalt teistsuguse maitse armastajad. Võibolla kui seda teine kord veel teha, siis teeks küpsise või piparkoogi põhjaga. Ja võibolla me lihtsal küpsetamsime natuke üle. Kuidagi natuke puine jäi. Aga jäätised maitses hea ikka.

Me muutsime natuke koguseid, kuna sai kasutatud suuremat vormi. Retsept ise siis selline:

Põhi:
100 g võid või margariini
soola 
suhkrut
2 muna
3 sl hapukoort
1 tl küpsetuspulbrit
160-170 g jahu

Täidis:
1 tl vanillisuhkrut
1,75 dl suhkrut
2,5 spl kartulitärklist
400 g Merevaigu (naturaalset) sulatatud juustu
4 muna
pisut sidrunist pressitud mahla

Põhja jaoks vahusta või vähese soola ja suhkruga. Lisa muna, hapukoor ning kõige lõpuks küpsetuspulbriga segatud jahu. Pane taigen täidise valmistamise ajaks külma.

Täidise valmistamiseks sega omavahel suhkur, vanillisuhkur ning kartulitärklis. Lisa sulatatud juust ning sega korralikult. Kõige lõpuks lisa munad ning maitsesta vähese sidrunist pressitud mahlaga.

Vooderda taignaga 26 cm läbimõõduga ümmargune koogivormi põhi ja ääred. Vala taigna peale täidis ning küpseta 175 kraadi juures ca 45min või seni kuni kook on pealt kuldne.

Täna on isadepäev. Ja see tähendab õnnesoove kõigile isadele. Ja meil kooki ning väikest kingitust – purki mett (sest meie isa on meemaias!).

Koogiga oli üldiselt lihtsam kui kingitusega, sest küpsetades üsna tihti, on ka meil välja kujunenud oma lemmikud. Ja üheks neist on kindlasti toorjuustukook, mis tegelikult minu variandis on sulatatud juustu ehk  ”Merevaigukook”. Põhjendus on iseenesest väga lihtne – toorjuustu maitses jääb minu jaoks midagi puudu. Merevaigus on aga see miski olemas.

Põhiretsept on pärit siit: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=927 . Kuna mul on 24 cm läbimõõduga vorm, ja eelmine kook sai kole õhukene, siis tegin mõned muudatused retsepti: 8 küpsise asemel panin 12 ja vastavalt 75 grammi sulatatud margariini ning 400g toorjuustu asendasin 600g (3 karbi) Merevaiguga (masu aeg – ja toetan kodumaist tootjat ka!) millele läks juurde vastavalt kolm muna. Suhkru kogusega on nii, et eelmisel korral panin niipalju suhkrut nagu ette on nähtud. Ja see on liiga magus, kohe kindlasti. Ehk siis 600gle Maerevaigule panen lisaks 3 spl suhkrut (s.o. umbes 75 grammi) ning 1 tl vaniljesuhkrut (kuna ekstrakt on otsas). Küpsetasin samadel tingimustel, kuid hapukoort läks sellele koogile peale 450 g ning sinna lisaks 1,5 spl suhkrut ja 1 tl vaniljesuhkrut.

Minu kook jahtus viimasel korral ahjus, mis on tõenäoliselt koogi pinnale (just hapukoorekihi sisse) tekkinud pragudes süüdi. Samas kes teab, eks. Üldiselt on üldse nii, et ma ei tea kas asi on minus, kuid enamasti piinlikult retsepti järgides ning pannes ahjule taimeri peale, on seda liiga palju. St. kui on ette nähtud küpsetada 25 min, siis peale 20 minuti möödumist kindlasti midagi kõrbeb. Kes teab, miks see nii on, võib mind ka valgustada.

Kook oli iseenesest ülimaitsev, kuid siiski minu jaoks ikka veel magus (samas talutavalt, sest mõusat soolast sulatatud juustu oli tunda!). Postitusele lisan pildi ka. Kaubandusliku välimuse kallal pean veel töötama – loodan, et maitse seeläbi ei kannata!

Nagu Eestiski on siingi see nädal kõigi koolilaste rõõmuks koolist vaba. See ei olnudki NII ammu, kui kogu ajaarvamine käiski ootusärevalt koolivaheaegade ümber, et millal järgmine küll saabub. Nüüd aga mõtlen ma, et millal küll see läbi saab. Nimelt tähendab koolivaheaeg mulle eriti palju rohkem tööd. Kõigil päevadel saabuvad lapsed 5-ks tunniks centre de loisir-i, mis on põhimõtteliselt vabaaja keskus. Kõik 5 tundi tuleb minul ja Marie-l aga neile ära sisustada. See tähendab siis eelnevalt tegevuste välja mõtlemist (ja sa ei tea kunagi kui palju lapsi tuleb ja kas nad on vanuses 3 või 15) ja nende läbiviimist. Üldiselt on viimased 3 päeva näidanud, et lapsi on umbes 15 kohal ja nad on vanuses 4-12. Igaks päevaks peab olema vanematele ette näidata korralik programm, mille eest nad 6 EURi välja käivad, et meie lapsi lõbustaksime.

Selle nädala teema on Halloween. Seega olen ma see nädal kõik päevad nõiamütsiga ringi tormanud ja valmistanud umbes kümme Jack O´Laterna kõrvitsat, nii et ma võin varsti kuhugi võistlustele minna (kui selliseid korraldatakse). Tore on see, et kuna lastel on keelatud nuga puutuda, siis tuleb minul eriti kiiresti kõrvitsaid lõikuda, sest pisikestel eriti kannatust oodata ju ei ole. Loomulikult olin nii mina, lapsed kui kogu ümbrus pärast kõrvitsane.

Lisaks sellele oleme siis valmistanud hulgaliselt pudelitest ja kartongist koletisi, erinevaid halloweeni dekoratsioone, akna vitraaže, maske ja kostüüme ning täna siis ka ühe hiiglasliku kõrvitsakoogi.

Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole lastega mingeid monstrume meisterdada. Aga nii võib mõelda ainult see, kes seda kunagi 15 lapsega teinud ei ole. Esiteks ei taha lapsed ühe tegevuse juurde üle 15 minuti eriti püsida. Teiseks tahavad nad kõike eriti kiiresti ja räpakalt teha. Kolmadaks tahavad nad kogu aeg ringi joosta. Neljandaks tahavad nad kõik korraga rääkida või siis nutta. Ma võiksin seda nimekirja veel pikemalt jätkata, sest kõik see kokku on äärmiselt väsitav (Ja ma ei ole mingi kergelt väsitatav). Seega ma ootan tõesti juba uue nädala algust, mil saab tavalise töö juurde tagasi pöörduda.

Ma pean jälle ilmast alustama. Lihtsalt on nii, et täiesti igapäevane ilm, mängib tihtilugu ülemääragi tähtsat rolli kõiges. Kui ma eelnevalt kirjutasin kohutavast külmast siin, siis nüüd on soe sügis tagasi.

Laupäeva hommikul kell 9 rongijaama kõndides oli džempriga isegi liialt palav. Päike paistis ja tuju oli äraütlemata hea. Ma olin põhimõtteliselt ju terve nädala Sophiaga oodanud, et laupäeval Bordeaux-sse sõita. Ligi 45 minutit on rongiga Marmandest Bordeaux-sse. See aeg möödus kostantse naeratusega rongi aknast oranžikalt punaseid viinamarjaistandusi, kuldseid viljapõlde ning mõrkjasrohekaid puid imetledes. Kuulasin Peter Bjorni ja Johni viimaselt albumilt lugu „Stay this way“, mis siis nagu pealkirjast võib arvata räägib sellest, et see hetk mis kestab, on lihtsalt nii mõnus, et ei tahakski muud. Ma mõtlesin täpselt sama, et praegu on kõik hästi ja nii hea on nii.

Bordeaux-s oli meil üks plaan  – shoppama minna. Ja seda ma ka tegime, kella 11-st hommikul kuni 7-ni õhtul kui poed kinni pandi. Põhjus see, et ühe kohvirga Prantsusmaale tulles, ei mahu sinna just palju asju ja külmaks läheb ka, ehk siis oli hädavajalik endale riidekraami juurde muretseda. Neile, kes Bordeaux-ga tuttavad ei ole, ütlen, et kesklinnas on üks lõpmata pikk tänav Rue St. Cathrine, mis on alusest lõpuni poode täis. Ühe intensiivse päeva jooksul ei jõudnud me Sophiaga ühest otsast teise poode läbi käia. Ühesõnaga sain Prantsusmaa majandust omalt poolt toetada ja soetasin endale mitmeid tarvilikke asju.

Neile, kes Bordeaux-d tunnevad (kes paar nädalat tagasi seda minuga koos külastasid), pean lisama, et laupäevane Bordeaux erineb pühapäevasest lugematu arv kordi. Esiteks nimetatakse seal elavaid inimesi „tigudeks“, sest kui on vihmane ilm, tuleb kogu rahvas kokku kesklinna (päikesega sõidetakse ookeani äärde). Nii mõneski teises linnas on asju ju vastupidi, et kui väljas sajab on linn tühi, päikesepaistes aga rahvast pungil täis. Ühesõnaga vahetus pärastlõunaks päikesepaiste pilvedega ja kogu õhtupooliku sai nautida uduvihma (ja ligi 20 kraadist sooja). See tähendas aga ka seda, et inimesi oli St. Cathrinil NIIIIIIIIII palju, et liikumisruum oli väga piiratud. Pühapäeval on aga tänavad inimtühjad.

Õhtul leidsime endeid Sophiaga ühest kesklinna pigem pisikesest kolmetoalisest korterist ühes ligi 25 inimesega. Sophia nimelt oli paar nädalat varem Marmandes tutvunud ühe äärmiselt sümpaatse tütarlapse Juliega, kes lahkelt oma telefoninumbrit jagas ja ütles, et kui me millalgi Bordeaux-sse peaksime sattuma, siis võime vabalt ühendust võtta. Mõeldud tehtud ja nii saimegi Julielt kutse ühineda temaga ühel soolaleivapeol. Sest kui sa ei tunne just liiga paljusid inimesi, siis haarad igast vähegi ahvatlevast võimalusest kinni. Kujunes kenasti, saime jällegi mitmete uute inimestega tuttavaks ja veetsime mõnusa õhtu. Öömaja saime aga Julie supermõnusas korteris, kuhu me öösel kell 5 ligi tund aega kõmpisime.

Seda pean ka mainima, et õhtu jooksul öeldi mulle mitmete erinevate inimeste poolt, et ma räägin juba hästi prantsuse keelt. Loomulikult oli tegemist viisakate inimestega ja need (viisakad siis), ütlevad igasuguseid asju, aga ikkagi oli hea tunne. Et oskan juba suhteliselt vabalt (siiski küll ebakorrektselt fraase moodustades) ennast väljendada ja enam saab isegi rohkem kui pooltest sõnadest aru. Edeneb. Lisaks siis see, et õhtu jooksul tuli mul ligi 6 korda seletada, et Euroopa Vabatahtlik teenistus ei ole kuidagi seotud Erasmusega. Mitte kuidagi. Üldiselt ei ole EVS-st siin keegi midagi kuulnud ja vahepeal on mul tunne, et isegi pärast põhjalikku seletamist mõtleb mõni, et aah, see on siiski umbes miskit Erasmuse sarnast.

Pühapäevase päeva põhitegevus oli siis Gloria sünnipäevaüllatuseks valmistumine. Jõudsime pärastlõunal kell 4 Marmandesse ja hakkasime kibekiirelt asju ajama. Kahe tunniga muretsesime hulgaliselt õhupalle, küpsetasime nämma šokolaaditordi, meisterdasime Gloria nimega plakati ja koristasime korteri ka ära. Nimelt oli tal reedel sünnipäev ja ta sõitis Reinnes seda oma sõpradega täistama. Pühapäeva õhtul aga jõudis tagasi Marmandesse, kus me kogu kambaga teda rongijaamas vastu võtsime. Kõik õnnestus, see tähendab, et Gloria oli väga rahul. Sünnipäevapidu peame aga järgmisel nädalavahetusel.

Piltidest nii palju, et ma suutsin oma fotoaparaadi mälukaardi Bordeaux-sse Julie arvutisse jätta ja saan selle lähipäevadel tagasi ja siis ka asjakohast fotomaterjali. (Head pildid on )

Värviline

Rongijaamas...koogi..õhupallide ja muuga

Sünnipäeva šnaps

Söögitegemine on huvitav vabadus. Keetmine, küpsetamine, praadimine, hakkimine, passeerimine, garneerimine, serveerimine jpm pakuvad mulle tõelist priiust argimuredest. Ja eks ma kasutan seda võimalust ka ohtralt. Pannilabidaga vehkides olen nii omas elemendis, et muu maailm ei tule üldse meeldegi. Ütleks kohe, et nõnda palju, kui viimasel paaril kuul, pole ma köögis ammu mütanud. Kas üldsegi? Sisuliselt on mu oma toidukoht juba avatud, aga ainult kutsetega.

Külalisi käib meil söömas ka päris palju ja ma proovin iga toidukorraga ennast ületada – roog peab saama ikka järjest parem ja nauditavam.  Eks pikkamööda paraneb ka söögitegemisoskus. Samal ajal olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama ka sellele, kuidas toitu garneerin-serveerin, millist veini kõrvale juua ja milliseid käigud üleüldse söögikorra juurde käia võiksid. Hea küll, sellist viiekäigulist, nagu augustis M., K. ja O.-ga tegime, ei ole seni veel korranud. Võib-olla ongi parem. Nüüd olen pigem keskendunud ühele-kahele käigule ja kolmekäigulised naudingudki on harvad.

Suurt vabadust pakub mulle ka tehtud toidu söömine. Seltskonnas. Ausalt öeldes pole miski niivõrd inspireeriv, kui see, kuidas inimesed pärast söömist eneselegi märkamatult rahulolust pakatavad. Super lihtsalt!

Ja kui kõik muu on superfine, siis minu jaoks on päris uus ja keeruline tabada koguseid, kui teha süüa näiteks kaheksale. Mingist asjast tuleb puudu, midagi jääb üle… it’s a bloody mess. Rääkimata pannakatest – esimesel pannkoogiviibimisel olime neljateistkümnekesi ja mul oli täpselt 14 taldrikut. Hea oli, et rohkem ei tulnud inimesi. See on küll toidu suhtes patt, aga järgmiseks korraks muretsen plast- või papptaldrikud lihtsalt.

2 pakki küpsiseid põhjaks

600g kohupiima
1,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
1 dl koort (10%)
3 muna

Kata ükskõik millega (õun, rabarber, kirss, banaan, vaarikas, sõstar)

Pealmine kiht: juubelitordipulber + 100g võid

Ahjus 25 min 200C

Head isu!

Täna oli tore päev, sest mul käis külas 13 imetoredat inimest. Ja loomulikult oli see pannkoogikülastus. Ehk siis, kutsusin külla hunniku  sõpru ja pakkusin neile pannkooke, koorerummikaramelli, moosi ja võimalust head seltskonda nautida.

Mugav muidugi öelda, et mina pakkusin kooki, kui tegelikult küpsetasid kooke K., K. ja M.. Mina ise olin liiga orav rattas, et oleks ühtegi neist küpsetada saanud. Suuresti oli abiks ka  E., kes oli asendamatu abiline koorekaramelli keetmisel Ja M., kes hiljem appi koristama jäi. Tänud teile, igal juhul! Ja tänud ka vanaemale, kes taas suure hulga munadega mu üritust sponsoreeris

Üllatav oli, et kutsele väga palju tuli jaatavaid vastuseid. Ausalt öeldes lootsin, et ehk oleme lõpuks 9-10 inimesega siin pundis. Aga et meid oli kokku 14, ületas kõik mu ootused   Ja et tänane koogiralli nii edukas oli, julgen seda ehk varsti veel teha. Mitte küll järgmine nädal, aga ehk ülejärgmisel pühapäeval saab juba uuele ringile minna.

Veelkord, aitäh kõigile, kes te tulite! Seltskond sulandus kiiresti ühte ja vaatamata sellele, et paljud üksteist ei tundnud, sujus kõik väga mõnusalt. Paremat pühapäevast pannakaviibimist on raske ette kujutada    Kui üldse millegi kallal viriseda, siis julgen endale ühe nurina, et kõik korraga püsti tõusid ja lahkumiseks riidesse panema hakkasid, kui ma korraks teises toas käisin.

Pannkoogilaarist kahjuks pildid puuduvad. Hiljem siiski tulid välja ka paar kaamerat, et saaks inimesi kiusata. Pool kiusamisest tegi E., pool mina. Allpoole terendavad ka paar näidet.

Tormine nädalavahetus on hea võimalus end maailmast välja lülitada ja kõik pikalt saata. Nii tegingi eile omaloominguna mõnusaid Vahemere lootsikuid, käisin heas seltskonnas kinos head filmi vaatamas ja vestsin seejärel juttu, ikka öösse välja. Endiselt oli seltskond hea.

Täna alustasime hommikut L. sünnipäeva puhul pannakate tegemisega. Kui pannakad valmis said, läksime ja laulsime talle kolmekesi hommikust sünnipäevalaulu (mina, K. ja pisikene üllatusesineja).

“Õnne soovime sul, õnn soovime sul! Palju õnne, kallis L., õnne soovime sul!”

No ja ülejäänud pool päeva olen ma teeselnud asjalik olemist ja L.ga ta sünnipäevapeo tarvis snäkke nokitsenud. Kena päev on olnud vaatamata ropule ilmale.

Surfed the home break this morning. Or I should say I asked the home break to kick my butt, and it happened.

I looked, deliberated, got some coffee, drove south, drove north, and decided I at least had to paddle out. Denied at first, then found a keyhole. Couldn’t find anything familiar or friendly, got caught inside on a set, blasted in the pit, and held down for a while. Happily put my tail between my legs and belly road some big nasty white water to the beach.

6.5 @ 11 from 310
Slight offshore wind
High outgoing tide
45 minutes in the water