Outra música com um feeling muito foda.

A banda de Floripa, Sociedade Soul tocou ela na grau. Podia rolar de novo, hein…

Essa música faz parte da trilha sonora do filme Pulp Fiction. Sem comentários pra esse filme.

Jungle Boogie
KOOL & THE GANG

Kalitsa algkooli I ja II klassi lapsed 1922 aastal.

Pildi taha on kirjutatud järgmised nimed: Rudolf Pommer, Johannes Uuring, Helmar Käppa, Eduard Ahrensildt, Johannes Ahrensildt, Klarisse Kabrits, Leida Irman, Elfriide Kabrits, Karla Kull, Hildegard Uuring, Siine (?) Sokman, Hugo Messer, Agathe Granich, Raimund Er…(?), Martha Pajomäo (?), Alviine Grasman, Leida Kripsow (?), Martin Pirnbaum, Martin Muuk, Johannes Tombaew (?) ja Weebel.

Nimed on kijrutatud risti-rästi, üksteisest üle. Seepärast ja ka käekirja tõttu, ei loe ma kõiki õigesti välja. Kui keegi tahab selles osas abiks olla, panin pildi üles siia.

Erakogu.

Tudre algkooli lapsed 1921 aasta ühispildil.

Erakogu.

Kool väsitab, väsitab, väsitab. Tõsiselt, väsitab. Ma vaevu suudan end hommikul voodist välja vedada, et kooli minna. See on midagi imeliku, vanasti mulle ju meeldis koolis. See oli vanasti, praegu unistan ma pikkast puhkusest. Simuna hakkab mind piinama, õnneks on tulemas eskursioon Tallinna, Teeviidale. Ja siis detsembri esimesel nädalavahetusel on ka ehk koosolek, mis mulle ka meeldib… Näen inimesi.

Ma olen kui tühjaks imetud sidrun, kasutades Triini väljendit. Kihin on ka eemalehoidev (kuigi ta täna lehvitas mulle), aga mu kihin hakkab kaduma. Thank god.

Kooliraadio töötab ka tänasest uuesti.  Üks ilus asi ka siin elus.

Eile, olles lummatud Rahmaninovi 3ndast klaverikontserdist, nägin laval ka enda klassivenda põhikoolist. Mälestuste tulv, mis mind tabas oli sama intensiivne kui muusika. Koolis käimine on periood, mis on paljudele olnud traumaatiline – nii ka mulle. See on üks hirmsamaid perioode minu elus – pidev ebakindluse, ebaturvalisuse tunne, mis mind alati tabab suuremates rahvamassides pärineb ilmselt just koolist.

Mu klass oli õudne – vaid väga vähestega soovin veel kunagi kohtuda (ning ka kohtun). Klassis oli vägivald normiks – üksteist peksti, mõnitati, alandati – keegi ei saanud end kindlalt tunda. Mõned on nüüdseks surnud, osad on vanglas või seal olnud.

Kui aga vaatasin seda klassivenda kontserdisaali laval, pidin tõdema, et on ka väheseid helgemaid mälestusi ning nende eest võlgnen tänu just talle ning mõnele üksikule veel.

Rahmaninovile aga järgnes Dvorak, mis tõi hoopis helgemad ja soojemad tunded mu hinge. Ununes isegi, et väljas on jube niiske.

..ehk siis tänane üldkeeleteaduse töö. Karm, väga karm.Ega iga päev ei saa eesti keelest näiteks pärsia keelde miskit tõlkida. Vahva!

Olen ülimalt tänulik, et mul on inimäratuskell olemas teisipäeva hommikuti. Ehk siis, kui ma kell 6 ärkama pean ja tavaliselt enne 3-4 magama ei saa, siis on ikka väga karm ja ega alati isegi 3 äratust mind maast lahti saa.. siis on hea kui üks helistab pisut hiljem, kui äratuskell on helisenud ja ma suure tõenäosusega juba uuesti magama olen jõudnud jääda, et mu ärkvelolekut ‘kontrollida’..

Mnja.. igaljuhul olen ma nüüd maru väsinud aga kuna kell juba 19t näitab siis magama pole vist küll veel mõtet minna, st pean silmas uinaku tegemist .. muidu tiksun pool ööd jälle üleval.

Koju sõites bussis tahtsin pisut kriisata sest ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes eeldavad mingil põhjusel, et kõik tahavad nende muusikat kuulata. Ja alati on sellisteks just need, kes kuulavad sellist überkommimuusikat, no puhast tagumist ainult. Kuulan küll ise ka pea kõiki muusikastiile aga sellisest tagumisest ma siiski aru ei saa.. ja siis see üürgab üle terve bussi. Ja muidugi läksid mul jälle ühed kõrvaklapid läbi, alles ostsin [:(], nii et oma muusikat kuulata ei saanud.
Aga aga.. nüüd tuleb jälle õppida, no väga ei viitsi küll aga las jääb. Ning kuna ma 100% tühipostitusi ei viitsi teha, siis las jääb see post nii nagu on praegu.

Ühesõnaga juhtus täna selline kole lugu, et hommikul sain teada, et kuidagi on (eeldatavasti) meie korterist meie all asuvasse korterisse vett ee..  kogunenud? No kerge uputuse moodi värk ühesõnaga. See tähendas seda, et meilt võeti seetõttu soe vesi ära, st mitte uputuse enda põhjustamise (sest tegelikult, nagu hiljem selgus, meie seda ei põhjustanud), vaid vea likvideerimise pärast, et seda enam ei juhtuks… nii, et vahva, kui sul on olnud pikk koolipäev ja koju tulles kuuma dušši nautida ei saa. Iseenesest oleksin selle külma duši üle elanud aga loodan parimat, et soe vesi siiski veel tagasi jõuab tulla.
Ja teine vahva asi oli see, et internetti polnud.. koju tulekust kuni praeguseni. Ja just siis, kui mul vaja õppida homseks tööks ja kogu materjal on internetis. Natuke lihtsustas asja fakt, et korterikaaslane andis mulle oma arvuti, ent ma ei jätnud jonni ja tahtsin internetti ka enda arvutisse. Nimelt tema arvutis wifi täiesti eksisteeris, minu oma oli lihtsalt sellise kurva saatusega täna. Aga mul on magic fingers ja tagasi ma ta sain. Hurra!
Aga mida ma sellega öelda tahtsin, on see, et ikka väga abitu tunne võib tekkida ühel inimeseloomal, kui temalt midagi nii elementaarset (nagu internet seda tänapäeval meil kindlasti on) ära võetakse, siis lihtsalt ei oska olla. Ok, vabandan end seekord sellega, et mul reaalselt oli (on) ka ühendust vaja aga muidu  .. ikka pead olema koguaeg kõikvõimalikesse kohtadesse sisse logitud, et väiksemastki infokillust mitte ilma jääda.. Isegi, kui ise reaalselt midagi ei tee, mingitel lehtedel ei surfa jms.

Nii nii, lisaks kõigile teistele tänastele seiklustele suutsin hommikul taas natuke feilida ja enda üle seetõttu naerda. Vaatasin enne kodust väljaminekut, mis kellase bussiga ma lähen .. Selge, astun uksest välja, kõnnin peatusesse, rõõsa ja rõõmus nagu ikka .. ootan bussi. Üks sõitis mul eest ära lihtsalt sel põhjusel, et ma ei viitsinud kahte kiiremat sammu teha ja bussijuhile märku anda, et sooviksin ka bussile saada.. aega oli ka veel palju ja ei hakanud kiirustama. Tulevad järgmised kaks bussi ette, kumbki neist pole see buss, millele ma alguses minna plaanisin, et mis seals ikka, valiku langetan neist esimese kasuks põhjusel, et peatuste nimekirjas näen ka tuttavat “Raeplats” peatust.. vahva! Buss jõuab kesklinna kanti, mõtlesin ühe peatuse juures, et ah, ma siin ei hakka veel maha minema – niikuinii ta sõidab üle silla ja siis ongi Raeplatsi juures – vähem kõndimist jne. Aga seda ta ei teinud, mõtlen siis, et ok, no sõidab siis üle järgmise silla või isegi kui ei sõida siis ühel hetkel hakkab ta ikka südalinna tagasi minema. Hakkaski – umbes 40 minutit hiljem.:D Ma lihtsalt ühel hetkel ei julgenud kuskil maha minema hakata sest loogika ütles, et ühel hetkel hakkab see buss niikuinii tagasi sõitma ja ega ümbruskond nii tuttav ka polnud.. Ühesõnaga jõudsin pool Tartut läbi sõita ja lõpuks sain oma soovitud Raeplatsi peatusesse ka.  Aga no mis seal ikka, vahva oli, palju hiljaks ei jäänudki… oli minustki palju hiljem saabujaid.

huhu, aga nüüd näitab kell juba küllalt hilist aega 21:44 ja mina peaksin õppima. Või pigem kordama. Vahva!

ps! Miks on nii, et just siis, kui ma peaksin järgmiseks esmaspäevaks suure kodutööga hakkama saama ja nädala sees mul selleks eriti aega pole, siis nädalavahetusel on miljon üritust kuhu minna tahaks? Aga küll ma jõuan kõike!

…nädalale. Magada ma miskipärast ei saanud, lihtsalt tiksusin teki all päris pikalt, siis suigatasin mõneks ajaks, ärkasin, uinusin ja nii kuni äratuskellani. Mu ärevushäired ei külasta mind enam eriti tihti, ent öösel see siiski juhtus mingis kergemas vormis kui tavaliselt. Eks see mind ärkvel hoidiski ja need magatud minutid rahutuks muutis. Aga samas eks ma astusin ka iseenda reegli vastu mitte minna voodisse, kui ei tunne, et oleks piisavalt unine, et magama jääks. Aga lubadus on lubadus.
Tunnen tegelikult, et mul isegi on uni, ent mingi kerge ärevus, mis mul jätkuvalt on, hoiab mind ärkvel nii, et ma isegi ei haiguta mitte. Aga natuke kardan seda tänast päeva sest kui ma kunagi lõpuks koju saan, siis on vaja palju õppida, nii et pikk öö ootab ees ja homme on ju see kõige varajasema ärkamise päev..
Nüüd aga – koolilast mängima!

ps! Tegelikult post‘i pealkiri tuli sellest, et ühe mu… ütleme sõbra, Facebook’i staatus on mingil põhjusel “a new day .. in a new life” .. ja kuigi mind huvitab, millest selline staatus ning ma tean, et ta seda ka minult ootab(?) (eeldab?), et ma küsiks, siis on omamoodi otsus tehtud, et võimalikult vähe ’segan’ end ta ellu.

• How To Become A Hacker by Eric S. Raymond.

• Kaido Kikkase tõlge eesti keelde

Eric S. Raymond on häkkerimaailmas kahtlemata tuntud nimi ja tema kirjateosed on rangelt soovituslikud lugemised igale tõsisemalt “asjaga” tegelevale inimesele avardamaks maailmapilti ning mõttemaailma. ESR on kahtlemata üks neist “tipphäkkeritest”, kellest ta ise HOWTO-s kirjutab, mistõttu on ta kahtlemata õige mees pealkirjas mainitud kirjatükki kirjutama.

Üldjuhul mõeldakse häkkerist (kõige kitsamas tähenduses) kui programmeerijast, aga häkkerlust võib vaadelda ka laiemalt.

Ma usun, et häkkerlikke põhimõtteid/suhtumist saab edukalt rakendada ka muudes eluvaldkondades, lihtsalt oskused on teised. See osa HOWTOst, kus räägitakse programmeerimisest, tuleb asendada vastava eluvaldkonna loova ja manipuleeriva tegevusega.

Ja lõpetuseks ma arvan, et taoline HOWTO kuluks ära tegelikult misiganes elualal. Abistav, otsekohene, läbinisti aus. Täpselt nagu häkkerikultuurile omane.

Mis oleks Sinu elus teistmoodi läinud, kui Sa oleksid lugenud enne misiganes eriala õpetavasse asutusse astumist lugenud läbi kõikide huvipakkuvate erialade ausad ja otsekohesed HOWTO-d?

Hilisem täiendus

Lugesin just ühte suurepärast teemasse artiklit, mis pani kirja minu mõtted, mida ise ei osanud kohe välja tuua. Paul Buchheit – mees, kes häkkis valmis esimese versiooni Google AdSensest ja Gmaili – kirjutab teemal “rakenduslik filosoofia ehk häkkimine” suurepärase artikli.

Täna oli koolis ajalooo tööööö! Ja ma sain isegi spikri abiga tehtud selle, 4 peaks ikka kätte saama. Ainuke aine, millega mul koolis jama on, on eesti keel. Kõlab päris…kehvalt, ausaltöelda.
Aga kool on jama ka ja ma ei taha sellele mõelda. Aa, eile oli koolis suur teatriõhtu…suht failure. Minu arvates. Peale vaheaega tulevad näidendid..kammoon noh, ma praktiliselt magasin juba. Ja meie näidendi laul kukkus ka koomiliselt välja.
Õpilased, kes täna koolist puudusid, on nüüd eri uurimise all. Swine Flu! Akao, hea, et ma täna ei puudunud…oleks tahtnud küll, aga esmaspäeval oleks päris naljakas kooli minna.

Homme siis linna ja Tannut vaatama Ema tahtis ka tulla! Ješh ma ei tea….naljakas, aga pohh ka tegelt.
Tsau praegu,

ma olen nii väss!
<3

Okei, nüüd on küll aeg kirja panna, mis paari viimase kuu jooksul toimunud on.

Esiteks, rebaste ristimine. Julgen öelda, et see oli ilmselt Tamme kooli kõige parem rebaste ristimine ja isegi mõned õpetajad tunnistasid seda. See kestis nädal aega, iga päev pidid nad erineva riietusega kooli tulema. Esmaspäeval pidid nad emotsema (täpselt nii, emo stiilis riided), teisipäeval pidid nad kehastuma baleriinideks (liibukad, whoo~!), kolmapäeval oli aga cross-dressing (ehk siis poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja tüdrukud poisteks), neljapäeval pidid nad sõjaväevormides kohal olema ja reede.. ma polegi eriti kindel, mis päev see oli, kuid rebased olid koolis igasugustes erksavärvilistes riietes.

Tundub igav? Eksite. Iga abiturient sai endale rebasest orja, keda nad peavad nädal aega kantseldama. Orjad pidid kandma tervelt nädal aega meie tehtud silte. Oh man, mõned sildid olid küll räme head. Minu ori pidi kandma silti, millel seisis: “Rauno Kaldmaa on minu ainus ja kõikvõimas boss!” Ühel orjal oli nt “Minu nimi on tühine Siim. Täidan alandliku Marise käske!” või siis “Varjupaigast leitud & vaktsineeritud, omanik: Keio Küüt.” Paari sõnaga ilmselt panin mööda, aga saate toreda ettekujutuse küll. Ahjaa, nad pidid iga kord au andma, kui abiturienti näevad. See oli mingisugune kombinatsioon tavaliselt auandmisest ja saluutist. Aga võite uskuda, et pidev auandmine ja orja omamine viib ego-boosti väga lakke, et meile vaadati alt üles. Ahjaa, minu ori oli ka väga nunnu, aga kuna tegemist on orjadega, siis nende nimed on siiski tühised (hea küll, ta nimi oli Marili).

“Koostöö” paralleelklassiga oli kahtlane. Nagu ma aru sain, võtsid nad reedese päeva täielikult enda kontrolli alla arutamata meie klassiga esiteks. Ma pole muidugi kõige õigem seda ütlema, sest ma ei löönud. Esialgsete plaanide järgi pidi rets palju hullem tulema, näiteks kavas oli punase morsi sees kastetud tampooniga teatejooks. Aga vaatamata sellele pole mitte ükski koolinädal olnud nii lõbus. Üks asi jäi nimetamata – Rebaste Rada. Nagu siis, kui meid retsiti, pidime mööda Rebaste rada kõndima ja meie orjadest rebased pidid see aasta täpselt samamoodi tegema. Ja kui ükski neist peaks mitte alluma – see oli kas siis rajast mööda astumine, au andmata jätmine või mis iganes, siis olid nende jaoks karistused olemas.  : ))

Vaheaeg möödus üsna rahulikult ja kenasti, mu emps pidas sünnipäeva vaheaja lõpus. Ja see oli küll üsna korralik pidu, kärakat oli nii palju et tapab. Pidu kestis tervelt 10 tundi ja ma ei tee nalja, ma sain magama alles kl 5 öösel.

Ja minu tühine sünnipäev oli ka 6. novembril. Mul kujunes täielik ükskõiksus enda sünnipäeva vastu juba paar kuud enne seda. Absoluutselt mingit vaimustust polnud. Aga sellegipoolest sünnipäev oli suhteliselt muhe. Sain ühe kingituse Janika käest, mida ma olin tükk aega tahtnud – söögipulgad!! Ja lisaks sellele veel YamYam!i eine sushi kastmega.  Vanemad olid sel päeval ka Tartus ja käisime siis Tartu Lõunakeskuse uue osa avamisel. Uus osa oli väga ilus ja ainsa asjana häiris see, et Rimi võttis üle poole sellest uuest osast.

Sünnipäeva pidu ka muidugi ei pidanud, vaid veetsin õhtu koos perega. Lihtsalt selline lebo olemine, mitte täielikku mäluauku joomine ja hommikul enda ropsi sees ülesärkamine. Kuid ma saan ühte asja öelda – seriaali “Zeni Geba” vaatamine nimelt sünnipäeva õhtul ei ole üldsegi hea mõte. Tegemist on hea seriaaliga, õigemini parandan, ülivõimsalt hea seriaaliga, kuid see on lihtsalt nii kuradi sünge, jõhker ja julm.  Pole näinud ühtegi Lääne seriaali, mis oleks selliselt tasemelt nii julm.

Sest et küsige endalt, kumb on tähtsam – raha või inimese süda? Ütlete, et inimese süda? Võtke aga “Zeni Geba” ette. Ütlesite hoopis raha? No igal juhul, veel enam vaadake seda.

Homme lähen ma Toompeale, nuppe vajutama. Täna käisin koolis ka, pidasin vastu ja puha kuigi umbes mustmiljon inimest suutis mulle öelda, et ma koolis kus kurat läheksin. Eriti ajas närvi venku ja inka õpetaja, ma mõistan, et nad tahavad terved olla aga ei usu ma, et nad ise kunagi oleks mingisugune nädal aega veel pärast haige olemist kodus istun. Mkm.

I have to make myself nice for tomarrow, that means a lot of make-up, because my face looks like I’ve got into fight…

Tasuta ära anda oma kihin, see meeldivuse kihin. Ausalt. Ma lootsin, et see läheb ära kui ma olen haige ja enne seda üldkoosolekuga. Ma lootsin ja see läks… ning tuli tagasi. Ma tegin täna endale haiget, ma ei rääkinud temaga mitte üht sõna kuigi ma nägin, et tema oleks minuga nii mõnegi vahetanud.  Ta oli ka haige, sel ajal kui mina. Valetan, tegelikult ma ütlesin talle, et ma tahaks oma raha tagasi.  Ma istusin hommikul temast bussis eemale, ma istusin õhtul temast bussis eemale. Ma ei lehvitanud talle kui ta mulle lehvitas (kuigi seda oleks võinud teha siiski). Ma tunnen end kui kehva kihistajana.

Mu eilne ‘uudne’ lähenemine raamatu lugemisele osutus edukaks – kuna tegin lugemise ajal pidevalt märkmeid tähtsamate asjade-sündmuste-inimeste kohta raamatus, oli täna loengus selle üle arutamine ja küsimustele vastamine lihtne. Ühesõnaga – seda rakendan ma ka edaspidi! Nüüd tuleb lugeda veel 140 lehekülge järgmiseks korraks ja siis selle põhjal miski kirjalik ülesanne teha, mida ma veel ei tea .. küll aga varsti saan teada. Ja siis tuleb juba kirjanikuhärra isiklikult meile jutustama. Võib öelda, et olen endaga rahul!
Täna sai küll üür ära makstud, ning seetõttu hulgast rahast ilma jäädud, ent kuskil elama ju peab. Nii, et sellele asjale tuleb ikka pigem hea pilguga vaadata – maksan üüri – on mul kodu, kuhu tulla.
Ja ülimalt vahva on, et homme ongi selle nädala viimane koolipäev! Siis taas teenitud puhkepäevad, mille ma kavatsen küll õppimisega mööda saata, ent ühe päeva võtan endale küll sellise, kus mitte midagi ei tee. Kui alguses oli plaan nädalavahetusel pealinna minna siis matsin selle plaani maha päris mitmel põhjusel: 1) rahast hakkas kahju, 2) õppida vaja, 3) ega nii väga tegelikult ei viitsi ka ja 4) järgmisel nädalal peaksin tahan ma sinna niikuinii minema minna sest B. tuleb Eestisse.

Eelmisel nädalal tekkis mul äkitselt tuju, et ah, lähen lõikan juuksed jälle lühikeseks! Või peaksin ma ütlema lühemaks? Igaljuhul plaaniks oli mingi ägeda lühikese soengu peale tulla ja siis lihtsalt minna ja see ära teha! Õnneks pole ma seda siiamaani teinud, sest suutsin endale meenutada, et tahan siiski jälle tõeliselt pikki juukseid. Aga midagi pean ma oma juustega siiski ette võtma, et nad paremini hoiaksid jne. Kuna nad on mul üsna paksud siis esimese asjana lasen neid ‘õhemaks’ teha – mul on neid ilmselgelt liiga palju peas! Ja lisaks sellele nüsiks sirge tuka ka taas ette. Ühesõnaga – väike muutus, mis annab hoopis teise ilme.

Mind häirivad inimesed, kes püüavad olla tublid ja aktiivsed (mis iseenesest on väga teretulnud nähtus) ning miskit korraldada … AGA see ei tule neil üldse välja. Jääb pidevalt mulje, justkui suhtleksid nad sel teemal ainult iseendaga või äärmisel juhul enda grupi inimestega, olgugi, et ka teise grupi liikmed on asjaga vähemalt sama palju seotud. Ning siis on eriti idiootne kuulda mingeid teemakohaseid tähtsaid uudiseid hoopis kelleltki, kes eeldas, et me niikuinii teame. Ja seejärel kui keegi on selle kohta sellele ‘korraldajale’ märkuse teinud, potsatab meilboxi kiri sisuga a la: “seda on vaja ja lepime selleks aja kokku ja kas keegi seda oleks nõus tegema ning PS! meil pole selleks enam palju aega!” No ausalt – ei ole ju raske tulla ISE oma nukunäoga meie juurde ja paluda meil korraks nt teie loenguruumi tulla, et kõik läbi arutada. Ei, selle asemel arvad sa, et korraldad midagi ja oled maru tubli, olgugi, et on tekkinud täielik infosulg. Paneb mõtlema, et kas kõnealune inimene ise ka teab, mida ta teeb? Arvan, et mitte. Seda enam, et suuremosa esialgsest ‘kondikavast’ ürituse kohta, mida ta omaarust ISE korraldab, on selles ühes ühises infotunnis juba läbi käinud ja seega ka läbi arutatud. Ja siis saame meili küsimustega kõige selle kohta, mis sai läbi räägitud. Kas sa tähele ka panid? Leian, et inimesed peaksid ikkagi tegelema asjadega, millest nad ka midagi jagavad.

Aga jah, muidu on tore.

This is very kool….