“Francesca” on üsna tüüpiline Ida-Euroopa film sitsikleidi, trööstitu ümbruse ja lääne unelmaga. Pean muidugi tõdema, et ootustele vastas see võrdlemisi täielikult, vaid positiivne üllatus jäi ära. Mis ei tähenda, et tore poleks olnud.
Ma täiesti usun, et päris mitmed kihid jäid minule võõraks ja avamata: lihtsalt kultuuritaust on teine. Stereotüübid-stereotüübid-stereotüübid… Ei tea, kas sellepärast oli valitud ka stereotüüpne vorm? Igal juhul tundub nüüd, et oleks tulnud see ETV “Härra Lazarescu surm” ka ära vaadata. Aga noh, teinekord on vaja tööd ka teha.

Ma vist tean, miks ma nii vormiteemades kinni olen. Lugesin hiljuti Eco “Jalutuskäike kirjandusmetsades” ja tahtsin näha head filmi, mis mängiks tempoga; mis juhataks, kuidas seda vaadata tuleb. Tahtsin olla metavaataja. Aga minu peale ei olnud mõeldud…

Korralduslikult poolelt:
Esiteks oli huvitav, et kinokülastajatest genereerus järjekord, millest võib-olla vähem ülbe inimene ei julgeks mööda trügida, et õigeks ajaks saali jõuda. Eriti arvestades, et ei tea ju, ehk ootavad kõik need inimesed sama filmi. Ehk annaks kuidagi teadustada, et algab sisenemine sellele-ja-sellele seansile? Samas, kuidagi saime ju kõik ikka kohale.
Teiseks oli päris huvitav vaadata filmi, mis nihkus ära, nii et tegelaste pead lõigati sujuvalt maha; kui tähelepaneliku kinokülastaja palvel pilt tagasi pandi, tehti seda natuke liiga julgelt, nii et subtiitrid kadusid ära ning ekraani ülaserva ilmus mikrofon, mida sinna teps mitte vaja polnud… Päris pikast sõnalisest stseenist aru saamisel pidime seega toetuma loomulikule intelligentsusele…

Hommik.

Konna virinast hoolimata ei ole ma väga vara tõusma hakanud – mistõttu teeb ta Tuutu juhtimisel trenni meie oma hoovis ümber suurema basseini ringe lidudes. Mina teesklen magajat kuni maja tühi ja kebin siis oma esimese kohvitassiga terrassile aeglasele ärkamisele.

Olgem aus, olen sellisest vedelemisärkamisest viimased 5 aastat suuresti ilma olnud ja no kuskil konstitutsioonis või vähemasti Amnesty Internationali heade tavade koodeksis peab ometi olema ette nähtud võimalus inimväärseteks hommikuteks kah.

Juuksed on ikka soolased. Suurema osa liivast (tõesõna, ma poleks uskunudki, kui palju liiva mahub kõrvadesse!) sain eile õhtul basseinis lahti. Buuu, vesi oli külm, aga Tuutu tahtis suurte basseinis madratsiga ringi sõuda ja et ta varbad seal põhjani ei ulatu, ronisin ise kah poolenisti sisse. Käerõngad aitavad tal üsna hästi pinnal püsida, ent  ikkagi on mingi väike kahtluseuss sees. Pealegi tõmbas ta eile ookeanis kopsud kaks korda triiki täis ja köhis hiljem paari liitri jagu tatti ja soolavett välja.

Õhtu.

Otsustasime oma rutiini elavdada ja minna… randa. Ainult et seekord, nii eksperimendi ja vahelduse mõttes, kõik kohvikud vahele jätta. Kaasatehtud võileivad pani väike tõuk sel ajal nahka, kui ma päevitusriideid otsisin (suurus 46, muide, tähendab siin regioonis laia ümbermõõtu ja hiire taskurätiku suuruseid riidetükikesi. 42 ja 44 ei väärinud isegi kaalumist. Nii et olen endiselt oma vanade varude otsas ja jaht korralikule rannarõivastusele jätkub edaspidigi). Kui teistel inimestel (loe: allakirjutanul) ka nälg kallale tuli, kebisime kodupoole tagasi – vahepeal sai naaberhotellikompleksi all olevast miniatuursest SPAR’ist võileivakraami ja puuvilju kaasa haaratud.

Nüüd käisin pesus ja tassitäis liiva ilmus veel välja, ei tea kust. Ning soola kraapisin ka kenasti maha – täiesti uskumatu on see, et nägu ja juuksepiir (muudest kehaõnarustest rääkimata) pisikese soolakihi all tuhakarva hallikaks muutub. Terad, soolaterad sõna otseses mõttes.

Toit.

Haa. Toit. Sellega on siin keeruline. Et nagu – kohvikutes on kõik värske ja hea. Poes müüdav seevastu ühtlaselt papimaitseline ja nigel. Veidi alla 3 euro kulutades õnnestub osta 4 suurt viilu leiba. Vorst on ilusasti neoonroosa ja konsistents nii salapärane, et seda enamike pakkide peale trükkidagi ei tihata. Ja piim, vaata piim on lihtsalt valgetooniline vedelik, mis maitselt midagi Tere igikestva kohvipiima ja kaerajahuleotise vahepealset. Tass kakaod muutus joodavaks neljanda kakaolusika sissetühjendamise järel ja ka siis tuli endasse kristlikku alandust sisendada. Viilutatud juustu- või vorstipaki saab kätte 1,65-2,5 euroga, crudo ja speckid jms on kallimad kui Tallinnas (näiteks Da Vincis). Puuviljaletid on ootamatult nirukesed – nagu ei olekski tegemist troopikaga. Kivikõvad erkrohelised banaanid. Krimpsus õunad. Helekollased ja pruunide täpikestega apelsinid. Hurmaad, mille üks külg on sisse vajunud ja melon, mis tõenäoliselt möödunud jõulumüügist üle jäänud. Valik on enamikes kohtades üsna üks ja seesama. Ehk on asi meie linnajaos ja kuskil mujal, kohalike piirkonnas on eluolu teistsugune. Seni pole siit väga kaugemale kippunud, saare avastamised oleme järgmistesse nädalatesse lükanud.

Ent, kontrastiks toidupoekestele on kohvikud ja restoranid täitsa omaette nähtus. Nagu juba korduvalt öeldud, on esimeseks üllatuseks praefotode ja reaalse taldrikutäie suur erinevus – reaalsuse kasuks. Vägisi on mulje tekkinud, et kogu reklaamfotondus on ühe poolpimeda piltniku ja tema poegade kätes ja viimati käidi klõpsu tegemas eelmise suurema masu ajal.

Keskmine praad jääb sinna 8 ja 12 euro vahele, päevapakkumised on enamikus 5 EUR’i ja selle eest saab liuatäie friikaid ja värskeid grillsardiine või pool grillitud krõbekana koos salati ja kohalikul meetodil valmistatud koorega kartulitega (krt, ja räägitakse veel, et eestlane on kartulirahvas – siin on iga mugul niisuguse austusega koheldud, et võtab pisara silma). 3.30 – 3.60 annab sulle hiigelsuure koogitüki ja tassi äärmiselt kehva kohvi (hea saamiseks tuleb prantsuse tüüpi brasserie’sid sihtida ning „kaputsiino“ ilma „italiano“ laiendita toob sulle sortsu kohvi hiiglasliku vahukoorekuhilaga). Aga maiasmokkadele on siinne elu muidugi paradiis ja sama kehtib ka friika-loveritele. 14-16 eur välja köhides saab värsket, hommikul püütud kala – ja ma mõtlen TERVE suure kala koos salati, kartulite ja kastmega. Erinevad krevetitoidud on 6-12 EUR vahepeal.

Juuresolev pilt on eilsest grillribist – 5.90 ja seda jagus mitmele.

Kui jaksaks, sööks end nädalaga surnuks küll, ilma suurema pingutuseta. Mis paneb mõtlema, et äkki on toidupoemajandus mingi teadliku poliitika tulemusena täpselt nii arusaamatu nagu ta on – kui kohalikes söögimajades saab Über-head, siis poole väiksema summaga Suhteliselt Saasta ju nagu ei himusta.

Eestlase jaoks harjumatuna on siin igal restoranil oma sisseviskaja ja kuskil poole kaheksa tuuris, kui ametlik „õhtusöögi aeg“ lähenemas, vahetavad nad oma t-särgid triikide ja viikide vastu ning asuvad erilise entusiasmiga tänaval ligi kargama. Laps on rahul – sest kuidas sa muidu tähelepanu püüad kui mitte last kommide ja vilkuvate vidinatega meelitades. Eile luges sõjasaagiks 4 kingitust. Normaalne.
Nüüd aga

Eile käisime teatris. Taas Linnateater, etendus Minu tädi.

Suurepärane etendus! Suurepärased näitlejatööd!

Mulle muidugi meeldivad sellised ülevindi naljad ja omapärane huumor.

Mängisid:

Helene Vannari

Andres Raag

„Minu tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku tragikomöödia kahest üksikust inimesest, kellel tuleb ootamatult teineteise elus tähtsat rolli mängida. Endassetõmbunud ja veidi saamatu pangaametnik Kemp saab ühel päeval oma tädilt kirja, et too on suremas. Kuigi Kemp pole tädi ligi kolmkümmend aastat näinud, jätab mees kõik tegemised sinnapaika ja sõidab teise linna vanainimese eest hoolitsema. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning kuud. Panychi vaimukas ja irooniline ning üsna ootamatuid pöördeid pakkuv näitemäng on jõudnud lavale paljudes maailma riikides.

Raar woord eigenlijk speculaas. Er zijn meer verklaringen voor het woord speculaas: Het Latijnse woord speculator (‘hij die alles ziet’); wat tevens de bijnaam is van Sint-Nicolaas;
Het Latijnse woord speculum (spiegel), omdat een speculaaspop het spiegelbeeld is van de afbeelding op de koekplank waarmee het gemaakt is;
Er zou ook een verband kunnen zijn met specerij, een verwijzing naar de kruiden die speculaas typeren.

Käisin eile Von Krahlis vaatamas ANton Tsehhovi Kajakat.
3,5 tundi möödus mitmekülgselt: igavalt, naerutavalt, huvitavalt, tabavalt, ohtlikult, kentsakalt, öövastavalt..

Kõike nähes arvan, et parem jätkan käimist draamateatris, komöödiateatris. Mitte et midagi oleks väga jubedat olnud, tegelikult oli ju päris nauditav jälgida näitlejate imelist tööd, aga mulle ei meeldi nii sünged ja masendavad tükid, kus karjutakse sõna otseses mõttes publiku peale ja asi läheb ohtlikuks, kus ämbrid ja toorelihatükid lendavad publiku poole.

Lugu oli ju kurb, aga mulle mõjus igavana ja kohati rohkem kentsaka komöödiana.

Kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik.

Järgnev kirjatükk läheb suurepäraselt kokku ka MTÜ Paganakoda poolt avaldatud kirjutistega – Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist ning Kuhu jääb oma usk?

Hasso Krull kirjutab Sirbis huvitava kirjatüki, mille siin ära märgin. Soovituslik lugemine igale endast lugupidavale eestlasele…

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Allikas: Sirp
Pilt: ERR Klassikaraadio

Iga ühiskond on arenenud oma veendumuste, koodeksid, eeskirjad ja rituaale, et harida oma liikmeid produktiivne, korrektse ja eduka koostöö huvides kogu rühma. Tendents arendada keelte mitmekesisust, väärtused, religioonide ja traditsioonide iseloomustab iga inimese tsivilisatsiooni ja on oluline iseloomujoon inimkonna kui liigi. Rahvusliku uhkuse, emakeelena usk ja etniline identiteet on kindlasti aeg-ajalt halvenenud on pingeid ja konflikte, kuid folkloor, tolli-ja müüte, et iga hõim, klann või riik on loodud, on ülimalt tähtis ajalooline roll inspiratsiooni ja koordineerimine kõikide inimeste gruppide ja Üldiselt ajatu kunstilise väärtuse allikas ilu, Archetypes, meelelahutus ja viited. Tegelikult isegi tänapäeva maailmas globaliseerumine ja Internet kogemusi taaselustamist kohalikud juured ja rahvusliku uhkuse rahumeelse ja kaubanduslikus vormis, näiteks olümpia probleemid, muusika hitid ning etnilised restoranid.

References: conservatives, socialism, catholicism, folk, historic, genre, feminist, republican, democrat, society, govern, mormons, presbyterian, episcopal, catholic, christianity, concepts, cultural, elderly, ethnic,

Teisisõnu, olles paljude inimeste rühmad põhjust tunda erilist ja kõvasti tööd kogu läbi ajaloo, tänapäeva turul näeme, et õpetused, traditsioonid, mütoloogiates ja folkloor on endiselt suur allikas ideid, võlu ja õnn. Neid, teiste sõnadega, unikaalne ressurss, mis ainult pärijad antud kultuuri või tsivilisatsiooni võib täielikult väljendada tänapäeva kujundid nagu mood, cousine, muusikat või filme. Et anda viitavad näidud umbes inimeste kultuuri ja inimeste õpetused, soovitame teil mõned saidid pühendatud sotsiaalsete rühmade, Professional joonised, kultuuri liikumised, poliitiliste parteide ja religioossete ideedega. See projekt umbes ideoloogiad, seadus-süsteemid, Humanitaar-ja Heritages haldab http://www.thenew.com ja http://www.euroserve.cn (koos http://www.esw3.eu DNS teenused).

References: romancatholic, romantic, weddingdresses, weddingdress, weddinginvitations, buddha, buddhism, methodist, protestant, spiritualism, catholicchurch, judaism, islam, myth, newage, pagan, church, relationships, muslims

Ek luister gisteraand op die radio na ‘n kort uittreksel uit Deon Maas se program Maas op Maandag. Die program het gehandel oor die sogenaamde Underground musiekgenre en meer spesifiek oor die Kaapstadse Underground Music Scene. Ek moet erken dat ek glad nie ‘n aanhanger van Underground musiek is nie en ek was dus nie lank ingeskakel nie.
Maas wys toe uit dat die Kaapse Underground Music Scene sterk Europese invloed het. Kaapstad is volgens hom ‘n stad wat homself verbeel dat hy ‘n stukkie van Europa is wat nie sy Afrika-identiteit wil erken nie.
Die vraag het onmiddellik by my opgekom of diegene van ons wat van Westerse Afkoms is dan nou werklik moet verskoning maak vir wie en wat ons is. Maak nie saak of jy nou Afrikaner of Engelsman is nie. Ek glo dat ons juis nie hoef verskoning hoef te maak nie. Laat die Afrikaner ‘n Afrikaner wees wat trots is op sy kultuurskatte soos sy letterkunde, musiektradisies en waardestelsel. Laat die Engelsman homself wees. En laat die mense van Afrika toe om ook hulle eie leefwyse te volg. Skep ‘n ruimte vir elke groep wat aan hom alleen behoort waar hy oor sy eie doen en late kan besluit. Ons moet ook nie aan mekaar gaan krap omdat ons dan nou sogenaamd nie genoegsaam met mekaar integreer nie.
Ek weet hierdie is ‘n omstrede kwesssie. Dus versoek ek dat dit met hofliheid en omsigtigheid benader moet word.

Elke samelewing het ontwikkel sy eie oortuigings, kodes, reëls en rituele met die oog op sy lede opvoed om produktief, ordelike en suksesvolle samewerking, vir die voordeel van die hele groep. Die neiging tot die ontwikkeling van ‘n groot verskeidenheid van tale, waardes, gelowe en tradisies kenmerkend is vir elke menslike beskawing en is’ n belangrike eienskap van die mensdom as spesie. Nasionale trots, inheemse geloof en etniese identiteit het sekerlik, af en toe, gedegenereerd in spanning en konflik; egter folklore, gewoontes en mites, dat elke stam, clan of land gegenereer het, het ‘n kardinale historiese rol van inspirasie en koördinering van alle menslike groepe en ‘n algemene, tydlose artistieke waarde as bron van skoonheid, arche, vermaak en verwysings. In werklikheid selfs die huidige wêreld van globalisering en die internet ervarings van ‘n herlewing van die plaaslike wortels en nasionale trots in’ n rustige en kommersiële vorm, soos in die Olimpiese uitdagings, in musiek treffers en in etniese restaurante.

References: conservatives, socialism, catholicism, folk, historic, genre, feminist, republican, democrat, society, govern, mormons, presbyterian, episcopal, catholic, christianity, concepts, cultural, elderly, ethnic,
Met ander woorde, nadat hulle gegee tot talle menslike groepe ‘n rede om spesiaal voel en om hard te werk heel uit die geskiedenis, in die moderne mark sien ons dat leerstellings, tradisies, sommer self en folklore is nog steeds’ n groot bron van idees, sjarme en ‘n fortuin. Hulle is, met ander woorde, ‘n unieke bron wat net die erfgename van’ n bepaalde kultuur of beskawing ten volle kan verklaar in die huidige vorm, soos mode, gerechten, musiek of films. Om te suggestief lesings oor die menslike kultuur en die menslike leerstellings gee, beveel ons aan jou ‘n paar plekke gewijd aan die Sosiale Groepe, Professionele Syfers, Kulturele bewegings, Politieke partye en godsdienstige idees. Hierdie projek oor Ideologieë, Regte-stelsels, Geesteswetenskappe en erfenisse word bestuur deur http://www.thenew.com en http://www.euroserve.cn (met http://www.esw3.eu dns dienste).

References: romancatholic, romantic, weddingdresses, weddingdress, weddinginvitations, buddha, buddhism, methodist, protestant, spiritualism, catholicchurch, judaism, islam, myth, newage, pagan, church, relationships, muslims

http://www.ultramarinesthemovie.com/home

*rõõmupisar*

Isegi kui see film imeb kohutavamalt kui 40megawatine vaakumpump lähen ma seda vaatama ja ilatsen/kilkan kogu aja kontrollimatult.

Mulle meeldivad antiutoopiad. Ja nii hea on vahel leida ulmeraamatuid, mis minu mõistes antiutoopiate hulka liigituvad, st kus sündmustik lähtub pisut murelikust fantaasiast – “kui nii edasi läheb, on varsti nii”. Ja mille autor mõistab ja mõistatab inimest sügavuti. Nagu Heinlein romaanis “Kuu on karm armuke”.

/…/ Inimsüdames peitub vist kirglik igatsus takistada teisi tegemast nii, nagu neile meeldib. Reeglid, seadused – alati kellegi teise jaoks. Hämar osa meist, miski, mis oli meis olemas enne, kui puu otsast alla tulime, ja mida me ei suutnud lahti raputada, kui hakkasime kahel jalal käima. Sest ükski neist inimestest ei öelnud: “Palun võtke see seadus vastu, et ma ei saaks teha midagi, millest tean, et peaksin selle lõpetama.” Njet, tovarištši, alati oli midagi, mida nad ei kannatanud oma ligimesi tegevat. Peatage nad “nende heaolu nimel” – mitte sellepärast, et see kõnelejale kuidagi kahjulik olnuks. /…/ – lk 199

/…/ Aga Prohvus ei paistnud muretsevat. Ta rääkis reporterite hordidega, naeratas lõpututel pildistamistel, tegi avaldusi, teatades maailmale, et usaldab väga Rahvaste Föderatsiooni ning on kindel, et meie taotlusi tunnustatakse, ja et ta tahab tänada “Vaba Luna sõpru” suurepärase abi eest, mis tõi Terra heade inimesteni meie väikese, aga vastupidava rahva loo – VLS-id olid Stu, üks professionaalne avalike suhete firma, mitu tuhat kroonilist pöördumistele alalkirjutajat ja suur laadung Hongkongi dollareid. /…/ – lk 219

/…/ Küsisin Prohvuselt, kuidas oleksin pidanud käituma. “Ebasõbralikule küsimusele vasta alati küsimusega,” ütles ta mulle. “Ära kunagi palu täpsustada; sulle pannakse sõnad suhu.” /…/ – lk 249

/…/ “Juhitud demokraatia on imepärane asi, Manuel, juhtijate jaoks… ja selle suurimaks tugevuseks on “vaba ajakirjandus”, kui “vaba” defineeritakse kui “vastutustundlikku” ja juhtijad defineerivad, mis on “vastutustundetu”.” /…/ – lk 250

/…/ Kuulsin, kuidas Prohvus kunagi minu nooruspäevil ütles: “Manuel, kui seisad silmitsi ülesandega, millest sa aru ei saa, tee ära see osa, millest saad aru, ja siis vaata uuesti.” /…/ – lk 354

Hea raamat on. Kes ei usu, lugegu. Kes usub… see loeb nagunii.

Die gedagtes en gevoelens van mense wat samelewing en politiek beinvloed. Plato, Hegel, de Tocqueville, Veblen, Cooley, Gramsci, de Benoist etc. Wat is die rol van kultuur, waardes en norme vir die gebeure in die politiek?

Foto: Umberto e Mario Pizzi da Zagarolo (via Dagospia)

Usun, et praeguse aja itaallased on õnnetumad kui nood pärastsõjajärgsed. Usun, et selle rahvusliku inetuse on põhjustanud raha, mis on tunginud eluväärtuste esimesele kohale. Pean silmas, et tänased vaesed on samaväärsetes majanduslikes tingimustes vaesemad kui need vaesed, kes elasid 50 aastat tagasi.

Üks 1957 aasta roosa neorealismi film “Vaesed kuid ilusad” peaks täna nime kandma “Rikkad kuid koledad”. Tol ajal identifitseeriti end vaestega. Dino Risi film (stsenaariumi autoriks tihti ebaõiglaselt unustatud Pasquale Festa Campanile) räägib kahest vaesest nolgist, lapsepõlvesõbrast, kes armuvad samasse tüdrukusse, ühte õmblustöökoja müüjannasse, kes omakorda armub ühte kolmandasse. Üks poiss on vetelpäästja, teine töötab plaadipoes. Nagu tänapäevalgi, oli neorealismis, ka tolles roosas, tihti juttu rahast. Selle vahega, et rikkad olid siis kõrvalosades: itaallased samastasid end vaestega, võib-olla pisut naiivsetega, mõnikord pisisulidega, aga igal juhul “ilusatega”. Vaesed oli tol ajal “romantilised” kangelased. Võib-olla on see mage lohutus, aga siiski on siin mainimisväärne erinevus.

Vaene olla ei olnud häbiasi nagu tänapäeval, mil raha on poliitika, kultuuri ja vaba aja kuningas.

Tänase Itaalia film on “Rikkad kuid koledad”.  Pealkiri ja osatäitjaskond on pea peale pööratud. Vaesed pole enam isegi mitte kõrvalosades, nad on muutunud heal juhul statistideks. Peakangelasteks on rikkad, need kes ennast selleks peavad ja kõik, kes müüksid saatanale oma viimse hingeraasu, et omada tükike võimu, rikkust või “hetke” nähtavust televisoonis. Olla vaene ei ole enam ülev või boheemlaslik, ei ole ei mässumeelne ega poeetiline, ei ole ei õrn ega hoopleja, ei ole enam ei noorte ega vanade asi. Ei jäta enam, ka kinolinal mitte, lootuse illusiooni.

Itaalias, 50 aastat hiljem, on jälk olla vaene.

Usun, et selle maa vähk peitubki siin.

Pole juhus, et vaesed hääletavad massiliselt Itaalia kõige rikkamat meest.

Vasakpoolsed räägivad aeg-ajalt vaeste nimel. Vasakpoolsed ütlevad aeg-ajalt midagi “vasakpoolset”. Aga kunagi, mitte kunagi pole nad võimelised tegema mingit “vaskpoolset” žesti. Ka mitte nemad pole enam vaesed kuid ilusad.

Ma ei nuta taga ei talupoegliku Itaalia vaesust ega sõjajärgseid varemeid. Mul pole usku ei poliitilistesse ega religioossetesse ideoloogiatesse, mis eelmist sajandit veristasid. Aga ma eelistan jätkuvalt ilma rahata inimest rahale ilma inimeseta. On loomulik rikkust hinnata, aga ignoreerida sisemist ebamugavust, mille 50 aastat välist heaolu, meis,  itaallastes, on loonud, seda võib austalt nimetada  samaväärseks enesetapuga.

Pidurdamatu konsumerism on teinud meist rikkad kuid koledad ja selles veendumiseks piisab televiisori sisselülitamisest. Sama ilmselt pole üha kasvaval vaesusel enam ei väärikust, ei sõnaõigust ega esindajaid parlamendis. Taandada kogu asi häälteenamuseks Berlusconi poolt või vastu ei vii meid mitte kuhugi.

Võib juhtuda, et tuleb päev (aga seda ma ei soovi), kui nutame taga praeguseid hädasid.

See vähk tekitab juba metastaase meie lastes. Isade pahed, mida kunagi anti edasi verega läbi põlvkondade, nakatavad täna reaalajas ühe klikiga: ning juba nad ongi DNAs.

Viimasel ajal näen tihti unes seda, mis juhtub meie riigis tegelikult. Need “reaalsed unenäod” muutuvad koos ajalehtede esilehekülgedega, aga lõpp on neil ikka ühesugune. Üks lohutav hääleke ütleb mulle hommikul:” Nägid, see kõik oli ainult nali!” Nii ärkangi hommikul naeratusega huultel, aga pisab hetkest tõdemaks, et kõik on reaalne ja et nalja heitis unenägu.

Peaks ma end ravima? Võib-olla. Kui mul oleks mingi retsept, siis jagaksin seda tasuta, tõesõna. Kahjuks pole mul mingit ravimit. On selle eest kõva kahtlus, et ma pole ainus, kes niisuguste unenägude ja nende tagajärgede käes vaevleb. Kas lohutab teadmine, et “jagatud mure on pool muret”. Ei. Me ei saa ka langeda niipalju, et elada lootusega peaministri tagasiastumisele või Superenalotto võidule. Oleksin silmakirjalik eitades, et üks kahest või isegi mõlemad õnnekad juhtumid mu valu ei vähendaks.

Aga kardan, et eufooria möödudes leiakasime end uuesti kõrvalosades filmis “Rikkad kuid koledad”.

Itaalial on vaja uut filmi, uusi näitlejaid, aga eelkõige uusi tundeid, uusi kirgi ja uusi emotsioone. Olla sellest teadlik (ka kehvast stsenaariumist, mis me elusid juhib) oleks iseenesest juba suur võit. Kuidas ka ei lõpeks, see oleks lõpuks siiski meie film ja mitte üks pidev ülenämmutamine loost, mis meile ei kuulu ja mis meid ei innusta.

Ütleme ausalt, “Rikkad kuid koledad” on sitt film.

Diego Cugia facebookis ilmunud artikli tõlkis Kristel Kaaber

Käisin eile MJ “This Is It” filmi vaatamas.
Mulle mõjus film väga positiivselt. Tundus, et MJ on tagasi, aga kahjuks enne kui ta jõudis kogu selle showga lavale tulla, lahkus ta meie seast. Sellest on väga kahju, kuna MJ oli veel nii palju anda ja suur töö sai nende kontsertite nimel ära tehtud. Wow!

Mind pani imestama, et vaatamata tema raskele elule ja üksindusele, oli ta üdini positiivsust täis, ta teadis, mida ta soovib ja kuidas, ta oskas teisi inimsei motiveerida ja tänada. Ta pidas tähtsaks loodust ja jättis meile sõnumi, et enne ei muutu midagi, kui me ise midagi ei tee looduse heaks. Kõik algab meist endist.

Film oli minu jaoks üdini positiivsust täis, MJ oli tantsis nii hästi, ta rääkisi nii armsalt, show oli võimas, tema muusika oli nii hea…

MJ looming on supper, kõik need lood on lihtsalt imelised – popkuningas lahkus, aga tema muusika jääb veel kauaks.

Nüüd saab mõnda aega jälle mp3st MJ loomingut nautida

Veel üks “Vanemuise” etendus seljataga, sedakorda sõnaline.
Ma pole enam ammu näinud nii staatilist etendust. Ilmselt siis klassikalist sõnalavastust… aga mitte ilmtingimata heas mõttes klassikalist. Seni, kuni see staatika realiseerus staatilises elektris peaosaliste vahel (ka Jenny ja maadami vahel), polnud nagu viga. Kui aga lava rahvast täis sai, hakkas pisut häirima.
Tekst ja idee on ju iseenesest tänuväärsed, ilmselt eriti veel 2006. aastal, kui tükk esietendus. Kust jookseb piir vastuvõetava ja vastuvõetamatu vahel? Ja kui senine vastuvõetamatu on ühtäkki üldine, kas see on siis edaspidi kuidagi vastuvõetavam? Ühesõnaga selline mõõdukalt masendav lugu üle oma varju hüppamisest. Pisut jantlikus kastmes. Ja võlgadeni kõrvus.
Üldmulje: korralik. Ilma Maarja Jakobsoni ja Külliki Saldreta poleks sedagi.

Kõigepealt: ma saan aru, et ma pole sihtgrupp. Siiski, ma armastan lasteraamatuid. Selliseid häid, mis saavad täiskasvanuna lugedes võib-olla pisut teise värvingu, aga mis jäävad sellegipoolest suurepärasteks.
Ühesõnaga, minu kriitikameel lülitus etenduse käigus välja. Lähedal istunud laste poolihääli selgitused oma vanematele olid muidugi seoste nägemisel abiks. Ja kiituseks tegijatele, sest lapsed püüdsid loo loogikat lennult. Ja muidugi oli südant soojendav näha, kui palju publiku hulgas lapsi oli (eriti võrreldes suviste „Kolme põrsakese ja hea hundi“ ning „Vendade Lõvisüdametega“, kuhu olid vaid mõned lapsed ära eksinud).
Huvitaval kombel oli lool justkui ainult algus. Kui lugu juba selline detektiiviteemaline, oleks oodanud teemaarendust ja lõpetust ka. See ei räägi just suurtest detektiivivõimetest, kui ära viidud masin, mida otsima mindi, leitakse poolkogemata… Nii et loojutustamise poolest jäi etendus pisut eklektiline. Aga tühja sellest, vaadata oli palju.
Ja see kujundus! Värviline võlumaa. Ja kava. Selline peabki olema lasteetenduse kava, eriti kui peategelane nõnda popp bränd.
Pärl oli minu arvates Maarja Mitt oma mõlemas rollis. Tõtt-öelda jäi ta enam-vähem ainsana silma ka lavaka „Kajakast“ NO-teatris. Eks tal oli muidugi võrdlemisi silmajääv roll ka. Järelikult siis õigusega.

Reedel oli terve Tallinn mõnusa lumevaibaga kaetud ja mis võis veel parem idee olla, kui minna välja ja teha lumesõda.
SMITi II korruse parkal sobis selleks väga hästi . Sel korral jäi divisjonide vaheline lumesõda ära, küll aga toimus divisjoni sisemine võistlus, mille võitis minu võistkond
Aga ei jäänud ka õhtune lumesõda sõpradega vanalinnas tegemata. Kui temperatuur oli sama, mis viimased 3 päeva, miinus 2, siis tegelikult tundus aga, et on palju soojem väljas. Suure naeru ja märgade kinnastega löötsudes jõudsime kinomajja, kus hakkas Soome filmide nädal.
Meie käisime vaatamas Tumedate liblikate kodu / Tummien perhosten koti. Soovitan kõigil minna vaatama, tegemist oli väärt filmiga, mille mõju oli väga tugev ja pani mõtlema, kas minevik jääb alatiseks meiega.

Ja ilma naljata! Ka ise lähen kindlasti uuesti. Ja kohti on. Mis on iseenesest päris piinlik, sest etendus on suurepärane ja toredat teatripublikut peaks ju Tartus leiduma.

Kui nüüd kirjeldada, siis… Tahaks kasutada sõnu, millega kirjeldaksin head filmi. Sest poolkogemata saigi kõik need “kostüümid, mis maksavad vähemalt 30 000 eurot” (mitte, et see filmi puhul määrav oleks), tuisud ja muu selline ette kujutatud. Et “visuaalselt võimas ja sümboliliselt laetud” või midagi. Samas tegelik visuaalne lahendus oli oma lihtsuses ja löövuses sõna otseses mõttes geniaalne. Pagan, kui hea mulje see etendus jättis!

Sisu? Sisaldub pealkirjas. Lõppude lõpuks: kes oskaks soovitada kedagi, kes teaks, kes ta ise on, ja suudaks seega öelda, kes olen mina? Või sina? Vaimukas ja moodsalt diip õhtupoolik. Ja samas ikka päristeatri moodi (ehkki, kui mõtlema hakata, kellele soovitada, siis pigem neile, kellele hea eesti film meeldib; teatrisõbrale muidugi ka, ehkki teatrist paralleeli nagu ei leiagi). Ei, selleks peab kohal olema, et aru saada.

Ovatsioonid kestavad.