Od včerejšího dne je na webu přístupno pět lingvistických periodik. Jedná se o časopisy vydané do roku 2003.

Acta Onomastica
http://kramerius.lib.cas.cz/kramerius/PShowPeriodical.do?id=1143&it=0

Časopis pro moderní filologii
http://kramerius.lib.cas.cz/kramerius/PShowPeriodical.do?id=1064&it=0

Linguistica Pragensia
http://kramerius.lib.cas.cz/kramerius/PShowPeriodical.do?id=1390&it=0

Naše řeč
http://kramerius.lib.cas.cz/kramerius/PShowPeriodical.do?id=477&it=0

Slovo a slovesnost
http://kramerius.lib.cas.cz/kramerius/PShowPeriodical.do?id=156&it=0

VV

1990-ih i početkom 2000-ih su hrvatski filmofili, odnosno barem onaj njihov dio koji se mogao malo bolje snalaziti s engleskim jezikom, imali dodatnu zabavu zahvaljujući distributerskoj tvrtki UCD, odnosno njenoj odluci da kao svog glavnog prevoditelja izaberu osobu koja se potpisivala s pseudonimom “Elizabeth”. Dotična je, naime, i od najozbiljnijeg filma u distribuciji UCD pravila parodiju, i to zahvaljujući svom “kreativnom” prevođenju zahvaljujući kome tekst na titlu obično nije imao veze s onime što su u tom trenutku izgovarali likovi. “Elizabetanski” prijevodi (iza kojih se, kako su to otkrili bijesni lingvisti na hrvatskim Usenet grupama, krila izvjesna Elizabea Pardačer), kasnije postali i zabava TV-publike zahvaljujući Novoj TV koja je upravo od UCD-a otkupljivala filmove u kojima je prijevod ostao netaknut.

Tada su se svi oni uistinu zabrinuti za hrvatsku jezičku kulturu mogli tješiti time “da je to samo film”, odnosno da brutalna realnost kapitalizma koja domaće distributere tjera na angažiranje što jeftinijih prevoditelja, a time i do sve nekvalitetnijih prijevoda, neće imati nekih dalekosežnih negativnih efekata. Naime, takvi prijevodi su bili ograničeni na neobaveznu zabavu poput akcijada i romantičnih komedija, odnosno sličnih proizvoda masovne kulture koji od gledatelja ne traže neki intelektualni napor. Inzistirati na pravilnim prijevodima u takvim filmovima se činilo isto tako apsurdnim kao kada bi se od rimskih gladijatora tražilo da prilikom borbe u areni paze na pravilne latinske deklinacije.

Međutim, “elizabetanski” prijevodi koji su donedavno bila domena neobavezne zabave, sada su se probili u druge, mnogo važnije sfere, odnosno postali su standard u hrvatskoj industriji vijesti. Među njima se u posljednje vrijeme kao najiritantniji primjer nametnulo korištenje riječi “protestanti” u kontekstu koji nema nikakve veze s kršćanstvom, Martinom Lutherom i Jeanom Calvinom. Stvari se, kao što se moglo i pretpostaviti, nisu mogle promijeniti nakon ranijeg teksta na tu temu u ovom blogu. Zapravo, postale su još gore, jer više nije samo riječ o “copy-paste” praksi među novinskim portalima u Hrvatskoj i ostatku bivše Jugoslavije. Ovaj put se riječ “protestanti” pojavila u jednom našem uglednom tjedniku, crno-na-bijelo, prošavši uredničke i lektorske škare, ostavši kao dokument koji će stotinama budućih generacija ukazivati na sumrak svega što se nazivalo obrazovanje i kultura na ovim prostorima.

Zbog toga ne bi možda bilo loše da netko u Hrvatskoj osnuje podružnicu Narančastog reda i počne održavati parade na ulicama. Tek da punoglavci koji rade u redakcijama sve “uglednijih” medija konačno shvate što je pjesnik htio reći kada je koristio taj izraz.

Uvodni disclaimer: Priznajem, kriv sam. Guilty as charged. Znao sam i ja sam javnosti priuštiti svakojakih leksičkih, gramatičkih, pravopisnih i drugih  “bisera” te s pravom znao dobivati “jezikovu juhu” od lektora i urednika.

Međutim, jednostavno ne mogu više šutiti kad vidim kako se hrvatskim medijskim prostorom, pogotovo njegovom on-line sferom, poput virusa koji uzrokuje kroničnu zloćudnu bolest, širi primitivizam, neznanje i nepismenost kamuflirano kao širenje informacija.

Kao možda najgora manifestacija tog fenomena bi se moglo koristiti uvođenje izraza “protestant” za opisivanje događaja i ličnosti koji nemaju nikakve veze s onime što se slavi 31. listopada odnosno s onime što je Martin Luther svojevremeno zakucao na zid.

Najsvježiji primjer je ukazanje protestanata kao glavnih sudionika krvave drame koja se posljednjih dana odvija u Urumqiju, glavnom gradu kineske autonomne regije Xinjiang, gdje su ulični protesti prerasli u krvave etničke sukobe Ujgura i Han Kineza. Nije potrebno govoriti kako Han Kinezi nisu protestantske vjere, a još manje Ujguri, čija je islamska vjera razlogom povezivanja s al-Qaedom. Pa, kako su onda protestanti došli u Urumqi?

Malo iskusniji promatrači događaja na hrvatskoj medijskoj sceni bi vrlo lako mogli napraviti forenzičku rekonstrukciju tog lingvističkog zločina. Priča započinje u doba “jugokomunističkog mraka” kada bi se događaji nalik na ove današnje u Urumqiju opisivali službenim srpskohrvatskim, hrvatskosrpskim odnosno “hrvatskim ili srpskim” jezikom, te koristili izrazi “demonstracije”, a za njihove sudionike izraz “demonstranti”.

1990-ih Hrvatska uvodi hrvatski jezik, koji će biti što je moguće više pročišćen od svega što podsjeća na omrznute istočne susjede, uključujući međunarodne riječi kao što su “demonstracija”. Tako su “demonstracije” postale “prosvjedi”, a demonstranti “prosvjednici”. To je, manje-više, bilo u redu, bez obzira na to koliko jezični purizam u ovom slučaju bio opravdan. Bitno je da bi hrvatski čitatelj vijesti u kojima se koriste te riječi ima jasnu predodžbu o tome što je pjesnik htio reći.

Međutim, desetljeće kasnije Internet i globalizacija čine svoje, a među posljedicama rušenja kulturnih i drugih barijera je i korištenje “komšijskih” medija, odnosno njihovih on-line izdanja, da bi se metodom “copy and paste” uštedilo vrijeme za pisanje članaka. Tako u jednoj srpskoj redakciji anonimni, a po svemu sudeći mladi, novinar nailazi na vijest objavljenu na nekom hrvatskom portalu u kome se spominju “prosvjedi” i “prosvjednici”. Mladić odlučuje iskoristiti tu vijest kako bi je objavio na srpskom mediju, a prilikom prepisivanja je dovoljno priseban da “ustašku” riječ “prosvjed” zamijeni sa “srpskom” riječi “protest”. Potom čini kobnu grešku i izraz “prosvjednici” prevodi kao “protestanti”. Taj gaf nekako uspijeva proći kroz lektorsko i uredničko sito, a njegov primjer slijede bezbrojni srpski novinari te se novo značenje riječi “protestant” udomaćuje u srpskom medijskom prostoru. The rest is history.

Naravno, nema sumnje da će ova priča razgaliti srca hrvatskih nacionalista, s obzirom da se savršeno uklapa u šovinističke stereotipe o Srbiji kao beznadežno zaostaloj azijskoj rupi koja je zalutala u Evropu, odnosno koja se, s obzirom na obrazovanje i inteligenciju svojih novinara nalazi desetljećima, ako ne i stoljećima iza civilizirane, zapadne evropske Hrvatske…

…sve do trenutka kada se vidi kako batina ima dva kraja, odnosno kako “ginu naši, ali i ginu i partizani”. Odnosno, kada postane jasno kako i cvijeće mladog hrvatskog novinarstva također “šara” po susjedstvu koristeći “copy and paste” metode. I tako od bivše “braće” preuzimaju tekstove, ne obraćajući previše pažnje na neke sitnije detalje u sadržaju, koji se tiču značenja i konteksta pojedinih riječi i izraza. Što zbog neznanja, što zbog aljkavosti, što zbog olako obećane brzine, što zbog nedovoljnog budžeta za lektore, prolaze “biseri”koji nemaju veze ne samo s hrvatskim, nego i srpskim jezikom, pa ni sa zdravim mozgom.

Tako su i u hrvatski medijski prostor počeli ulaziti “protestanti”, i njihova invazija bi vrlo lako mogla ponoviti uspjeh “eventa” i “celebrityja”. Neko vrijeme bi se njima urednici i lektori mogli opirati, ali stvari ne izgledaju dobro. Pogotovo kada su se “protestanti” uspjeli probiti i do Hrvatske radiotelevizije, te tako razbiti novcem poreznih obveznika čuvani bedem nacionalne kulture i hrvatskog jezika.

Jedina utjeha koja preostaje jest pretpostavka da su stvari sada loše, ali da bi mogle biti i još gore. Lako je zamisliti kako će za nekih 5-10 godina u Hrvatskoj jedan mladi novinar, prevodeći srpske vijesti o “protestantima” naletiti i na vijesti o onim pravim protestantima pa ih, kao pravi Hrvat, državotvorac i domoljub, prekrstiti u “prosvjednike”.

A još ako kojim slučajem ponovno “pukne” Sjeverna Irska, moglo bi biti dosta neočekivane zabave na ekranima. Kao, na primjer, vijesti HRT-a o tome kako obespravljena katolička manjina na ulicama protestira protiv zlostavljanja od strane prosvjedničke većine.

v posledním čísle respektu vyšel článek lingvisty václava cvrčka, který by vás neměl nechat chladnými. předpokládám, že jako budoucí jazykoví profesionálové máte na danou problematiku nejen intuicí, ale i argumenty podložený názor. moc by mě zajímal…
dm

Po všech těch peripetiích s neoficiálními Pravidly českého pravopisu on-line konečně přichází Ústav pro jazyk český AV ČR s vlastní Internetovou jazykovou příručkou. Je založena na Pravidlech českého pravopisu, Slovníku spisovné češtiny a podobných příručkách. Takže: co na ni říkáte?

-mn-

Otroci so zelo dobri pri tvorjenju besed.

Po Davidovo je termometer vročinek.

Laetud keel

Eelnevalt esitasin ma eristuse, mis ühtlasi selgitas, miks tõesemantika jaoks pole peale konstatiivide teised keeleteod atraktiivsed – esemetest kõneldakse inimese positsioonilt ja teiste inimestega kõneldakse enda positsioonilt. See oleks otstarbekas platvorm eristamaks kahesuguseid keele-elemente. Ühelt poolt neid, mis kirjeldavad asju inimese positsioonilt, teiselt poolt loetleks neid elemente, mis peegeldavad konkreetse inimese positsiooni. Nagu eelpool sai viidatud, võivad need kaks hulka keeles esineda paralleelselt. Sellist nähtus kuulub keele laetuse hulka. Aristoteles loetleb “Sofistlikest kummutustest” paraargumente, mille peamine viga on asjadest rääkimisel raskuspunktide nihutamine tõesuselt muudele illokutiivsetele jõududele. Paatosega kõne elik emotsionaalselt laetud keel tarvitab värvikat, kujundliku keelt, pöördudes inimeste elamusliku ehk konkreetse (nn subjektiivse) inimeseks olemise kogemuse poole. Siia kuulub hirmutamine (argumentum ad baculum), pöördumine kaastunde (argumentum ad misericordiam) poole. Selliste tarvituste eesmärk on panna inimene tegutsema lähtuvalt muust kui tõesus.
Teooriast laetud mõistetest kõneldakse 20.sajandi teadusfilosoofias teadusrevolutsioonide paradigmade muutumiste kontekstis. Peetakse silmas seda, et mõistete definiens ei osuta mitte niivõrd denotaadile ehk esemele, mida mõiste teatud esemete klassist tähistab, vaid see implitseerib suhteid ja kohta (hierarhia) kontseptuaalses võrgustikus, mis lõpuks õigustavad mõiste tarvitust. Ühelt poolt on vaja mõistel vaba-langemine denotaatsust s.o korrespondentsust meeltefakti ja mõistmise vahel, teiselt poolt implitseerub kontekst ehk koherentsus teiste mõistetega. Mõistetest moodustatakse teooria. Seega laetud keele mõiste on laiem kui konkreetse kõneleja positsioonist laetud keele-elementide hulk. Ent keele laetus ei ole kokkulangev keele positsionaalsusega. Sest üks viitab seostele mõiste kasutustes, ekplitseeruvale ja implitseeruvale, teine tegutseja ja selle taga seisvale kavandavale vabale valikule.
Laetus ei ole ainuüksi mõistete või väljendite juurde kuuluv. Laetud võib olla lause või lõik, ilma et laetus taanduks ühele või mõnele lause või lõigu distinktsele osale. Emotsionaalselt laetud keel kuulub klassi “teiste inimestega enda positsioonilt” keelendamisse. Ekspressiivide denotaadiks on teatav emotsioon, mistõttu nende laetus on teistlaane kui emotsionaalne laetus, kuivõrd laetuse all peetakse silmas implitsiitset. Emotsiooni keel, mida on võimalik käistleda selgelt ainult ekspressiividena (“hurraa”, “vau” jne) või deskriptiividena (“viha, “kurbus” jne) pole ekvivalentne emotsionaalselt laetud keelega. Küll aga võib üks mõiste jagada nende mõlema hulga omadusi, olles nii emotsiooni keel kui emotsionaalselt laetud keel. Näiteks öelda kellegi kohta – “ta oli sitaks leilis” – kirjeldab äärmist viha ehk emotsiooni, teiselt poolt väljendab “sitaks”-tarvitus omistaja hoiakust ehk emotsionaalsest laetusest. Objektkeele osas (mida tähistatakse) on tähistatakse teise inimese emotsiooni, subjektkeele osas (kuidas tähistatakse) laetakse mõistesse enda hoiak. Keele positsionaalsuse seisukohalt on emotsionaalselt laetud keel hea programmiline lähtepunkt, sest emotsioonid kuuluvad vahetult subjektiksolemise juurde. Enamgi, meie elu hea ja halb sõltuvad meie võimest hoiduda ebameeldivatest emotsioonidest ja ärgitada meeldivad seisundeid. Hea tervis ja  heatujulisus olid antiikses maailmas ühetähenduslikud. Teiselt poolt emotsioonide otstarve on soodustada indiviidi heaolule kasulikku kehalist liikumist. Kuigi keha seisund mõjutab (nälg, vigastus jne) vaimus kogetavat, sõltub heaolu ühiskonna palju enam sellest, kuidas me ettetulevast mõtleme ja end positsioneerime selle suhtes. Emotsioonid näitavad seda isiklikku positsiooni: viha on vastasseis ettevalmistusega võitluseks, kurbus on pidurdus mitte liikuda soovitud suunas (kuskilt kuhugi), armastus on tugevaim tõmbumine heaks arvatava suhtes jne. Keel, olles tahte tööriist, muutub emotsioonide kui tahte kehalise ekvivalendi tõukel illokutiivselt võimsamaks.

Gustave Dore - Kristus lahkub praetorium'ist (1872)

Keele üleslaadimine: harjumus (määratud kontekst) või kavatsus (vaba valik)?

Kuidas määrata, millised kasutused on emotsionaalselt laetud?
Ma võtan alusmaterjaliks eesti keeles kõneaktide kohta kasutatavad tegusõnad ja nimisõnad. Kui keegi ütleb teise jutu kohta, et see on “mula”, “jama” (ajama) või “jura”, siis kas peale denotaatsuse saab veel midagi reeglipäraselt määrata? On selge, et nende nimisõnade denotaat on kõneakt, mille laadimata, puhtdeskriptiivsed eesti keele vasted on “jutt”, “kõne”, “sõnavõtt” ja teatud mööndustega “tühijutt”. Samas kasutus näitab, et neil sõnadel on objekti halvustav varjund. Paraku kui kasutusel pole reeglit, mis implitseeriks alust, siis pole võimalik määrata, kas omistatav puudus või puue kuulub denotaadi juurde. Selle reegli rikkumisel põhinevadki taolised kasutused. Tegemist on suhteliselt lihtsakoelise semantilise ninapidivedamise katsega, sest teiselt poolt igapäevane kasutus õpetab selgeks, et mida halvustavam laetus, seda enam peegeldab see kõneleja enda seisundit. Mõnikord vaatlevad kodanlased kohkumusega pealt alkohoolikute omavahelisi jagelemisi, kes rämedalt ja ohjeldamatult pilluvad teineteise suunas vandesõnu. Siin põrkuvad kaks kasutushorisonti, mis näitlikustavad emotsionaalselt laetud keele kestvat illokutiivset jõudu (jätkusuutlikku kasutust). Joodikud kasutavad selliseid keelendeid igapäevaselt ja nad ei peagi silmas nimisõnade denotaatsust, seda enam et maailma loogiline struktuur pakub neile nende haiguse kujunedes üha vähem huvi. Kõrvaltvaatajad, enamasti mittealkohoolikud väljaspool subkultuurset konteksti loevad denotaate ja lasevad end semantilisest ninapidivedamisest eksitada.
Seega kui tegusõnal või nimisõna tarvitusel pole verifitseerivaid reegleid, siis tuleb kvalifitseerida pejoratiivsust ekspressiivseks momendiks. Isegi siis, kui emotsionaalselt laetud keelendile lisatakse selgitus, tuleb teha vahet lausetel “inimese positsioonilt” ja lausetel iseenda positsioonilt. Need on kaks erinevat keeletegu. Sama kehtib kiitva või pugejaliku keele kohta, mida tarvitavad hagiograafid, ajakirjanikud või ajaloolased.
Seega halvustav või kiitev sõnade laadimine tuleb lugeda emotsioonide peegelduseks. Milline emotsioon, millise sõna taga seisab, saab määrata keelemängus osaledes. Sõnaraamatutes võib hulgateooria sümboolikat kasutades ja olemasolevale ühteist lisades fikseerida olemasolevaid kasutusi emotsionaalse laetuse osas, mis ometigi ei taga nende semantilist püsivust.

A.D 2005

Keeletegu ehk performatiiv

Mõnikord küsitakse poliitiliste debattide puhul, milline on kellegi positsioon teatud küsimuses. Antav vastus on osa tegevusest või vähemalt implitseerib tegevusplaani. Seega taolise “positsionaalsuse” omistamise puhul on tegemist väga täpse keeletarvitusega. Tahe millegi suhtes on alati intentsioneeritud – kuskilt kuhugi. Seda kaardistust, mida tahe paratamatult arvestab, saab avada positsioonidena. Keel konkreetse kõneaktina või kõneteona on subjekti positsiooni avanemine, sisaldades implikatsiooni nii lähtest (“kuskilt”) kui ka  sihile (“kuhugile”). Näiteks kahe  teineteisele tundmatu hõimu trehvamisel selgitatakse esmalt teineteise kavatsusi, seejärel räägitakse läbi, lepitakse kokku ja kui reeglid (positsioonide piirid) on paigas, siis tehakse koostööd. Ma väidan, et see positsionaalsus pole mitte ainult semantiline keelelisse “alateadvusse”  peituv, vaid positsionaalsus on keele algupärane olemisviis, mis sisaldub kõigis keeletasandites: esemetest räägitakse inimese positsioonilt, ent teiste inimestega räägitakse enda (konkreetse subjekti) positsioonilt. Keele võimaluste tõttu võivad need kaks positsioonilist hulka konkreetse kõneakti puhul täielikult kattuda.
Tõe-semantilist paradigmat iseloomustab huvi esemestest rääkimise vastu, sest esemete taju inimesed jagavad ja seda on võimalik verifitseerida. Täiend “inimese positsioonilt” jäetakse välja. Õigupoolest tuleks selline väljajätmine alati üle uurida, sest on neid, kes jätavad elementaarsused vaikides looksulgudesse ja on neid, kes ei olegi seda täheldanud, et nende intersubjektiivselt jagatava maailmapildi aluseks on nende ja teiste inimeste inimlik tajuvõime. See on oluline, kuivõrd eelduste hulk tingib järeldused.
Teekond keele positsionaalsuse teadvustamiseni ehk kõneleja psühholoogiliste seisundite ja kavatsuste analüüsimine keelest lähtuvalt algas Oxfordis. John Langshaw Austin pöördus raamatus “How  to do things with words” neopositivistlikelt teemadelt tavakeele analüüsimise juurde ja märkas, et keele otstarve ja tähenduslikkus ei piirdu väidete ja kirjeldustega. Kõik laused pole väited, sest on ka küsimused ja ütted. On erinevad kõneviisid ja nende kasutused. Lisaks märkas ta seda, et juristid teavad rohkem kui filoloogid ja keele-filosoofid. Austin märkas keeles väljendeid, mida ta nimetas maskeeringuteks (the masqueraders).
Need on väljendused, mis kuuluvad grammatilisse kategooriasse (on korrektselt lausestatud), pole mõttetud ja ei sisalda verbaalseid ohusignaale (“pead”, “saad”, “hea” või “kõik”), mida filosoofid oleks seni täheldanud. Need on esimeseisikulised ainsuse oleviku sihilisaktiivsed verbid, mis neis lausetes esinevad:
1.    need ei “kirjelda” ega “teata”, pole tõesed ei väärad;
2.    lause väljendamine on (või on osaliselt) teo tegemine, mida tavaliselt ei kirjeldata kui millegi lihtsalt ütlemist.
Näited:
A.    Laulatusel abielu sõnadeskinnitamine “Jah”
B.    “Ma nimetan selle laeva Queen Elizabeth”iks” – pudel lastakse vastu poordi;
C.    “Ma kingin ja pärandan selle kella oma vennale” - pärandustoiming,
D.    “Ma vean naela  peale kihla, et homme  hakkab sadama”
Need ütlused ei kirjelda tegevust, need ütlused on ise teod! Austin paneb ette sedalaadi teokeelendit nimetada performatiivseks lauseks või lühidalt performatiiviks. Performatiividel võib eraldada ka klasse, näiteks
a.    kontraktuaalid ( “Ma vean kihla..” )
b.    deklareeringud (“Ma kuulutan sõja..”) .
Samas kõikide nende keeletegudega, et need omaks kaalu, peab kaasnema sobiv olukord. Laeva ristija peab olema sümboolne persoon, abielu kinnitatakse altari ja preestri ees tunnistajate juuresolekul jne.

Paolo Veronese - Kaana pulm

Paraku ilmnes, et on vaja täiendavad lausungite analüüsimeetodit, kuna teatud puhkudel oli raskusi eristada konstatiive performatiividest. Selleks eristas ta ühe kõneakti puhul kolme astet – lokutsiooni, illokutsiooni, perlokutsiooni.
Näide:
Lokutsiooni akt: Tulista teda!
Illokutsiooni akt: Ta ärgitas mind tulistama.
Perlokutsioon: Ta veenis mind tulistama!
Ta pani mind teda tulistama.
Oma eelmises essees  pakkusin ma välja, et rakenduste huvides, näiteks kohtupraktikas, kus tuleks eristada ähvardamist hoitamisest või suulist lepingut vastutulelikust viisakuskõnest, on vältimatu neljanda analüüsiastme – alokutsiooni ehk tagamõte – lisamine, mis ühelt poolt loogiliselt järgneks eelnevale kolmele ja teiselt poolt võimaldaks taandamist tahtlusele, mis on kohtus oluline.
Seega:
Lokutsiooni akt: Tulista teda!
Illokutsiooni akt: Ta ärgitas mind tulistama.
Perlokutsioon: Ta veenis mind (ära) tulistama!
Alokutsioon: Ta tahtis, et ma teda tulistaksin.
Sellisel moel muutub Austini ja tema järgijate kõneakti teooria praktiliseks ja rakenduskõlblikuks.
Austini õpilaste peatähelepanu on olnud illokutsioonil, mille puhul eristatakse konventsionaalseid ja  kommunikatiivseid illokutiivseid akte. Kommunikatiivsete hulka kuuluvad näiteks
a.    konstatiivid (väited, ennustused ja vastused),
b.    direktiivid (palved, käsud, keelud ja load),
c.    komissiivid (lubadused, pakkumised ja kihlveod) ja
d.    tunnustused (tervitused, vabandused ja õnnitlused).
Austini kõneaktiteoorial on laiemadki tagajärjed. 20.sajandi neopositivism ja analüütiline filosoofia pidas mõttetuteks kõiki lauseid, mida ei saanud verifitseerida või muudmoodi protokolllauseteks teisendada. Sellega rünnati klassikalisi metafüüsilisi spekulatsioone ja toona iseäranis Hegeli teoloogilist filosoofia paradigmat. Seevastu Austini kõneakti teooriast järeldub, et lausumiste illokutiivne jõud ei pea piirduma konstatiivsusega. Konstatiivide reeglid erinevad direktiivide reeglitest jne.  Võib-olla on muuhulgas Austini mõjuga seletatav hilise Wittgensteini pööre keelemängu mõiste juurde ja taganemine tõe-semantilisest verifitseerivast või falsifitseerivast paradigmast. Seega ka metafüüsika keel võib olla tähenduslik, võib olla et metafüüsiliste lausete otstarve erineb teadusväidete otstarbest.

Tahe versus intellekt

Hõivatus tõesemantikast on viinud intellekti ja keele samastamisele. Aga kas saab mõtlemist samastada ainult intellektiga? Kas ka tahta pole sama, mis mõelda?
Descartes kirjutab Filosoofia printsiibi 32.paragrahvis: “Tõesti, kõik mõtlemise moodused, mida me endas kogeme võivad olla tagasiviidavad kahele peamisele: millest üks on taju (perceptio) või intellekti toiming, teine tahe, või tahte toimingud. Sest aistida kujutleda ja puhtalt mõelda pole muud kui erinevad tajumise moodused: kuid ihata, hoiduda, kinnitada, eitada, kahelda on tahte erinevad moodused.”

Andrea Mantegna - Il giudizio di Salomone

Seega hulga M (mõtlemine) looksulgudesse kuuluvad nii tahte kui intellekti operatsioonid. Otsustus on täielikult tahte valdkond. Ometi otsustamiseta ei tehta midagi. Otsustamise alus võib olla intellektis, ent miks arvatakse üks asi või tegevus enda jaoks soodsaks ja teine ebasoodsaks – selle valiku teeb alati tahe. Kuna ka kõnelemine ja lausemoodustamine on otsustus, siis saadab tahe keelemoodustamist kõikidel etappidel. Niisiis suurest hulgast võimalikest keele kui nähtuse tahkudest on seni pühendutud eelkõige tähendusele ja osutusele. Vähem mõttele ja otstarbele (ehk kasutusele). Kuigi otstarve implitseerib tahet, sest tarvidus valitakse kaasteadmisega selle soodsusest subjektile, pole tahet kui lähtepunkti aluseks võetud keelekasutuste analüüsimisel. Ometi iga keelekasutus on konkreetne – konkreetsete subjektide kasutus vastavas olukorras. Tõe-semantika ei kao ega lahustu sellise lähtepunti puhul nagu muudki edukad analüüsisüsteemid. Sellise lähtepunkti varal ja sellest lähtuva positsionaalsuse analüüsi varal satutakse enda olemisele lähemale kui muudmoodi. Seetõttu muutub võimalikuks piirjoone tõmbamine huvitatud subjekti ja subjekti-poolse reeglitarvituse vahel. Seega reeglid ja tõsiasjad jäävad veelgi kiretumalt sinna, kus nad asuvad, kuna subjektivalikud eraldatakse reeglistikust. Subjekt saab valida reegleid, neid täita, ent ta ei saa ennast reeglitega asendada, kuna kui igaüks võib neid igal hetkel muuta, siis pole võimalik määrata reegli täitmata jätmist. Nullhulk on mõttetu hulk. Igal juhul pole vajalik eeldada, et peale üksiku subjekti, kes endale sellist privaatsust lubab, omaks sellised keelelised ettvõtmised teistegi jaoks mingit olulist tähendust.

On vaieldamatu, et keele otstarve seisneb kommunikatsioonis: informatsioonivahetuses subjektide vahel. Ent kui järele mõelda, siis tuleb lisada – “esmajoones” – sest keelest on saanud täpse mõtlemise lahutamatu instrument. Keele otstarbesse kuulub samuti enesekõne, milles subjekt peegeldab keele varal enda seisundeid, esitades valikuid, sõnastades nende taga olevaid hüvesid ja põhjendades, miks valitakse mitte niivõrd halva ja hea vahel kuivõrd kahe hea vahel, kuna neid samaaegselt ei saa omada.

Francis Hayman - The Play Scene (Hamlet)

Hamleti monoloog on Lääne tsivilisatsioonis enesekõne mudel, kus subjekt on nii tegevuse läbiviija – kõneleja – kui ka tunnistaja, kes kallutab tegutseja loomupäraselt enesehuvilist otsustust. Selline keeleleline olemisviis on paratamatus vahekorras südametunnistuse kui kõrvalvaataja silmaga, kuna ei saa näha end kõrvaltvaataja perspektiivist ilma seda keeleliselt positsioneerimata.
Lähtuvalt ajastule iseloomulikest ülesannetest on ajaloos keelt kui süsteemi püütud vormida. Kuna keel väljendab mõtet või on sellest osa, kehtib ka vastupidine, et keele valitsemise ja juhtimise teel saab suunata mõtlemist. Kuigi grammatika kui distsipliini lõid stoikud, pärineb tarvidus keelt süstematiseerida varasemast kreeka linnriikide retoorilisest kultuurist, kus sõnadetegemise oskusel oli poliitikas keskne roll. Vaatamata grammatika loomisele tähendusprobleemid ei kadunud. Keel eksitas endiselt. 20.sajandi alguses võtsid neopositivistid ja analüütilised filosoofid ette ilmselt viimaseks jääva ürituse luua semantiliselt täpset ja täiuslikku formaalset keelt. Nii neis esimestes kui viimastes katsetes oli keskne probleem propositsioonide verifitseerimises.
Tõe-semantika oli ja on filosoofia kinnisidee. Paraku tehakse keelega muudki kui kirjeldatakse või väidetakse tõsiasju. Tõesus-kesksus tõi kaasa diskursuste raskuspunktide asetumise intellekti valdkonda. Ent intellekt ilma tahteta on vaid passiivne meelte-, printsiibi ja enesetaju võimega kalkuleerida, tuletada, järeldada jne. Selline lähenemine ei ole vastavuses sellega, kes me oleme ja kuidas me tegutseme. Kui me ka  küsime, miks me oleme siin (maailmas) või veel enam metafüüsiliselt – Pourquoi y a-t-il quelque chose plutôt que rien?- lepime me enda olemasolemise, maailma heidetuse tõigaga ja elame, seega tegutseme, nende asjade nimel, mis vallandavad meis meeldivaid emotsioone ja samas väldime valu, kurbust jmt. Keha varal on inimene teatud paratamatutes suhetes ümbritseva korporaalse keskkonnaga. Ometi pole see ruum ja selles esinevad olukorrad vääramatult deterministlikud, me tajume, et valikuvabadus on võimalik. Seda spontaanset suhet keskkonnaga reguleerib tahe elik vaba otsustus (liberum arbitrium). Ta tabab end alati kuskil asumas ja enamasti taotleb ta oma olukorra parendamist, positsiooni muutmist.

Täna on Euroopa keelte päev, seega ka eesti keele päev. Küsisin hiljuti ühes Järvamaa koolis esinedes, mida nad arvavad sellest, mitu ametlikku keelt meil Euroopa Parlamendis on? Loetleti Euroopa “suuri” keeli. Seda, et ka eesti keel on Brüsseli kõnevoorude ja dokumentide ametlik keel, on ilmselt siiani Eestis paljudel raske uskuda.

Minu kui värske euroinimese üks ilusamaid hetki oli see, kui panin Euroopa Parlamendi saalis pähe kõrvaklapid ja kuulsin sulaselget eesti keelt. Siis mõtlesin nii Kristjan Jaagule Toomemäel, sellele, kuidas lapsena kartsin arsti juurde minna, sest sain iga kord hurjutada, et vene keelt ei oska, ning ka meie hõimurahvaste hääbuvatele keeltele, millega olen muuhulgas tegelenud paaril viimasel aastal. 

Mul on olnud  elus võimalus viibida mitmel väga suurel ja rahvusvahelise arutelul ( ÜRO, ENPA), nii teisi kuulata kui ka ise esineda, aga eesti keeles sain seda teha nii suures saalis esimest korda siin, Euroopa Parlamendis. Ja see on väga eriline tunne. Austusest oma keele vastu kasutan seda võimalusel oma sõnavõttudes ja arutlustes siiani, isegi kui vahel oleks lihtsam inglise keelele üle minna. 

Rahvuslikku enesetunnet tõstvast emotsioonist on aga veelgi olulisem, et kõik, millest siin räägitakse ja kirjutatakse, pannakse ümber meie emakeelde. Igapäevane tõlkimine arendab keelt ja loob pidevalt uut terminoloogiat. Raske oleks seda ülehinnata.

Mõni aeg tagasi kinnitati mulle Marimaal tõsimeeli, et mari keeles pole võimalik õpetada kõrgemat matemaatikat. Ilmselt polegi, sest kui emakeelne õpetus piirdub algkooli neljanda klassiga, pole ruutjuurele ju marikeelset vastet vaja. Aga kui  keel kaob ühest elusfäärist, siis tabab seda varsti üks kaotus teise järel ja inimesed hakkavad oma keelest lahti ütlema, sest see pole täiuslik. Seda enam, kui mitmekeelsus pole midagi nii loomulikku kui meil.

 Seetõttu peangi väga oluliseks seda keelelist tööd, mida Euroopa südames tehakse. Tunnustatakse ühiselt kõiki keeli. See annab lootust, et maailmas, millest kaob igal aastal kümneid keeli, on Euroopa keeltel juba suurem lootus püsima jääda.

Euroopa keelte päeva (26.09) hakati Euroopa Nõukogu algatusel kõikides riikides, mis kuuluvad Euroopa Nõukokku, tähistama 2001. aastal. Euroopa Liidu keelepoliitika eesmärgiks on see, et iga kodanik oskaks lisaks oma emakeelele veel kahte võõrkeelt.

Překladatel Jan Mattuš glosuje v sobotní příloze LN Orientace jev bytostně spjatý s činností na této katedře. Zaujalo ho, jak „jinak“ dnes mluví mládež. Hned v úvodu vysvětluje: „Pro sociokulturní vývoj je mnohdy teenagerovská komunita přímo rozhodující, ve věci módních jazykových trendů nepochybně.“ Autor alespoň nahodile mapuje oblast, která se proměňuje tempem přesně odpovídajícím její komunikační funkci: běžná, vlastně ta nejběžnější komunikace je vázána na čas, během nějž se komunikuje. Dnešní komunikační kanály však promluvy fixují (např. v internetových chatech), takže lingvisté mají podivuhodné pramenné materiály (zhostili se jich systematicky či se na to aspoň chystají?)… A jiným z důsledků, jak nás napadá, bude díky takovým mluvčím nejspíš časem posun tradičního chápání dichotomie mluveného a psaného textu. Potěšme se tedy příklady inovace např. slovnědruhovou transpozicí (hafo, mrtě), sémantickým posunem (mazec, kunda), slovotvorbou (zachvílec, mocky, výtlem) nebo v syntaxi (převrácený slovosled)…

Nejzřetelnějším epicentrem tohoto jevu je bezesporu hlavní město, bude tedy zajímavé konfrontovat tamější nejmódnější stav dorozumívacího nástroje s vnímáním a přejímáním jevů jazykové živelnosti mimo Prahu.

A kontrolní otázka: Co je to upa?

- dm -

Vnímavý uživatel jazyka, konkrétně češtiny, si jako jedno z prvních poučení při základním vzdělání odnese poznatek, že se naučil mluvit špatně. Protože správnost = spisovnost. Jak je to tedy s tradičním hodnotovým měřítkem kladeným mezi spisovnost a nespisovnost? Jak jazykovědné úsilí ovlivnilo a ovlivňuje běžnou komunikaci? Podobné otázky řešili lingvisté na letošním kolokviu nazvaném Potřebujeme češtinu? A jakou? Zvukový záznam konference je k dispozici zde. Pokud by vás spíš zajímalo sympaticky zaujaté shrnutí prezentovaných postojů a jejich důsledky, přečtěte si článek pražského lingvisty Václava Cvrčka, navazujícího na liberální sgallovskou jazykovědnou linii. Text vyšel v časopisu Vesmír.

-dm-

The American Heritage^® Dictionary of the English Language: Fourth Edition.   2000.

Hrčak je centralni portal koji na jednom mestu okuplja hrvatske naučne i stručne časopise koji nude otvoreni pristup svojim radovima ili minimalno bibliografskim podacima i sažecima svojih radova.
Moguće je jednostavnim pretraživanjem po osnovnim bibliografskim podacima naći pojedine radove u časopisima ili jednostavno pregledati sadržaj čaospisa po abecednoj listi naslova časopisa ili po naučnim područjima.
Korisnik se može i registirati te dobijati putem prijavljene elektroničke adrese informacije o novim izdanjima odabranih ili svih časopisa.
Korištenje HRČKA je slobodno. Portal se nalazi na ovoj adresi http://hrcak.srce.hr/

Na ovom sajtu www.thelatinlibrary.com se nalazi arhiva tekstova na latinskom jeziku…Ne zaobilazna internet adresa za sve koji se zanimaju za istoriju, teologiju, filozofiju…Ovde se nalaze tekstovi od Ovidija i Tit Livija preko Amiana Mercelina i Einharda do Luthera, Decartes-a i Bacon-a…čista desetka!

Je vždy příjemné zaregistrovat, když v rámci popularizace vědy v různých týdenících, denících apod. dojde i na lingvistiku, notabene pokud jde o nějaký moderní přístup mířící svými otázkami k podstatným věcem jazyka a fenoménů s ním souvisejících. V letošním 20. čísle Respektu byl tou příjemnou událostí článek Lukáše Tomka, v němž autor stručně, ale pro laickou veřejnost nejspíš informačně velmi hodnotně seznamuje se základními aspekty problematiky znakového jazyka, s jeho vztahem k jiným modům přirozeněřečové komunikace a v náznacích také informuje o vztahu znakového jazyka, neurolingvistiky a znakových systémů obecně (tj. o otázkách sémiotických). Daní za nutně krátký rozsah článku je diskutabilnost některých tvrzení (resp. vědomí nezbytnosti jejich hlubšího kontextového zapojení) a nepotěší zkomolení jména jednoho z největších světových sémiotiků, Jurije Lotmana, přesto jej mohu doporučit jako vějičku pro ty, které by problém znakových jazyků, jejich struktury (gramatiky apod.) a jejich pozice mezi dorozumívacími systémy mohl zajímat. Nepříliš kvalitní scan článku nabízím ZDE. A pro ty z vás, kteří byste chtěli zvědět o věci víc, pak tyto odkazy:

Ruce.cz

Sylaby oboru Čeština v komunikaci neslyšících pro rok 2007/2008 na FF UK v Praze

-MN-

Vyšel nový Češtinář. Najdete v něm první část studie Michaely Markové, v níž se autorka věnuje jazykovému rozboru barkoního spisu Jana Kořínka Staré paměti kutnohorské, a recenze několika nových publikací (např. z oblasti chatových podob češtiny nebo česko-slovenských jazykových vztahů).

Jo, a taky se blíží zkouškové, takže doporučuju zatáhnout doma závěsy a otevřít lednici

-MN-