Iiri Tööpartei juht Eamon Gilmore ütles tänasel Euroopa sotsiaaldemokraatlike parteide juhtide kohtumisel, et üks põhjusi, miks rahvas Lissaboni lepingule „ ei”  ütles, oli see, et selles polnud suurt IDEED, mida oleks saanud kampaanias kasutada. Ka ajaliselt jõudsid negatiivse kampaania tegijad  oma loosungitega valitsusest ette ja siis tuli  hakata selgitama ning  asju ümber lükkama, mis pole kunagi väga efektiivne. Iiri Tööpartei ise olevat küll alustanud  üsna varakult oma „jah” kampaaniat- keskendudes eelkõige Põhiõiguste Hartale, aga sellest jäi väheks. Gilmore viitas sellelegi, et mitmed arvamusliidrid osalesid just „ ei” kampaanias. Kuulujutud räägivad ka mõne noore ärimehe väga suurest panusest sellesse.

Kampaania nõudnuks palju  tugevamat tööd nii valitsuselt kui ka erinevatelt huvigruppidelt ning organisatsioonidelt, kes  nagu põllumehed, ametiühing ja kirik üsna pikalt kasutasid kampaaniat oma asja ajamiseks ja alles viimasel hetkel andsid teada oma toetusest.

Tagantjärele tarkus  ütleb, et punane lambike oleks pidanud juba varem vilkuma hakkama,  näiteks siis, kui eelmise aasta Eurobaromeeter näitas iirlaste väga halba informeeritust Euroopa Liidust. Bulgaarlaste järel olid nad tagantpoolt teised. Aga ilmselt lasti end uinutada sellest, et 86% iirlastest pidas liitu kuulumist positiivseks.

Euroopa Komisjoni poolt tellitud referendumijärgne küsitlus näitas, et „ei”  hääletasid pigem noored ja naised ning need, kes üldvalimistel ei osalenud. Referendumist osavõtuprotsent oli seekord Iirimaa kohta väga kõrge. Tähelepanuväärne on seegi, et 70% ütlejatest oli veendunud „ei”-l pole tõsiseid tagajärgi ja neil on võimalus veelkord hääletada, nii nagu Nizza lepingu puhul. Ja see näitab nüüd küll nõrka teavitamiskampaaniat. Konkreetsetest probleemidest tõusis enim esile immigratsioon. Majanduskasv on toonud saareriiki palju võõrtööjõudu, kes omakorda on sellele kasvule kaasa aidanud, aga samas ka tekitanud hirmu ja võõristust piirideta liidu suhtes, mida ilmselt on seni alahinnatud.

Kuigi referendumid on Iirimaal üsna tavaline asi – ainuüksi Euroopa Liidu küsimustes on neid toimunud 7,  jääb siiski küsimus, kas selline otsedemokraatia keeruliste rahvusvaheliste lepingute puhul on õigustatud.

Positiivse tulemuse saavutamine oleks ilmselt igal pool problemaatiline. Kui Eestis pandaks homme referendumile küsimus, kas tahate, et Vabaduse väljakule püstitatakse vabadussammas, siis ilmselt enamus inimesi teab, mille üle ta hääletaks: kas „ei” või „ja” klaasist ristile, mis tänu rohkele meediakajastusele kujutluspildina silme eest. Kui aga küsitaks Lissaboni leppe kohta, siis pole üldsegi  selge, mille üle inimesed oma arvamust avaldaksid. Loodetavasti Riigikogu liikmed ikka teadsid!

Et ratifitseerimisprotsessi on otsustatud jätkata, pöörduvad nüüd ärevad pilgud Tśehhi ja Küprose poole. Tśehhi presidendi Klausi Euroopa Liidu vastasus on üldteada, aga euroskeptikuid on palju ka valitseva partei – konservatiivide hulgas. Praegu on Lissaboni leping konstitutsioonilises kohtus ja peale selle hinnangut põhiseadusega vastavuses oleku kohta, kuskil oktoobri lõpus, saab ratifitseerimisprotsess alata. Vahepeale jäävad nii kohalikud kui ka senati valimised. Õnneks on Tśehhil ees Euroopa Liidu eesistumine Prantsusmaa järel. Jääb loota, et nad ei taha seda võimalust ära rikkuda. Keeruline on olukord ka Küprosel, kus valitsevad pigem Euroopa Liidu vastased jõud.

“Euroopas istuvad individuaalsed kapriisid süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni.”

Maleva päevil räägiti muudkui ühte linnalegendi sellest, kuidas hobune Tallinna Polütehnilise instituudi ühiselamusse viidi. Nali seisnes selles, et ühikas olid kitsad koridorid ja veelgi järsemad trepid, millest hobune küll üles veeti, aga mille alla toomiseks pidi kogu loomaarstide brigaadi kohale kutsuma. Asi on nimelt selles, et hobune ei suuda tagurpidi kõndida. Ma ei tea, kas tegu on just füüsilise parameetriga, pigem on põhjus selles, et ta ei näe, kuhu minna ega saa aru, kuidas seda täpselt teha. Võib olla oli tegu puhtalt väljamõeldisega, aga täna aitab see mul hästi kirjeldada olekut, milles peata Euroopa Liit viibib pärast iirlaste referendumit. 

 *

Peata ratsaniku lugu jutustas üksikust ja jõhkrast, ilma peata kangelasest, keda tänu oma erinevusele teiste elanike suhtes vaeva sügav alaväärsuskompleks. Milles seisnes aga muudkui ringi kappava, kohutavalt vägivaldse peatu edu? Ses metsikus täkus, kes pärast lahti sidumist, peata mees seljas, ringi põrutas! Seest tühja sombreeroga koletut kummitust juhatas nimelt tema hobune!

Euroliidust sai iiri referendumi põrumisega huvitav kooslus: varem pea seljas edasi kapanud liit kaotas esimeste referendumitega pea, kuid nüüd sundis ka oma hobuse tupikusse. Lissaboni leppele ei ole “teist käiku”, puudub “plaan B”. Lepe, mille iirlased üldsõnaliselt tagasi lükkasid, on teinud läbi pika drilli, saades alguse Laekeni ülemkogult 2001, põrudes seejärel kahel järjestikusel referendumil 2005, et võtta siis mõneaastase mõttepausi ja muutus rahva survel “lihtsustatud” leppeks. Tänaseks on selle ratifitseerinud koos üleeilsete Soome, Eesti ja Kreekaga juba seitseteist liikmesriiki.

Tulevikuplaanide ja edasiste arengumeetodite arutelud täidavad meie suve, esimese löögi võtabki enda alla valitsuste kohtumine Brüsselis 19-20 juunil. Mina lahkaksin paari sõnaga hoopis seda, miks oleme siia jõudnud:

Esiteks tõestab referendumite põrumine ühiskonna egoismi. Nii nagu 40% Põhja-Itaalia valijatest ei soovi toetada riigi lõunaosa, või flaamid kinni maksta valloonide puudujääke. Iirlased teavad, et Euroopa (põllumajanduse) poliitika reformimisel ei lõikaks nad eilsega samaväärset kasu, mis on seni olnud suurim panus ELilt ühele liikmesriigile. Vaesest Iirimaast on mõnekümne aastaga kasvanud üks maailma rikkamaid riike. Kas pole skandaalne lugeda avalikke Ei-kampaania sõnumeid: “Europe has been good to Ireland. Let’s keep it this way!”. Siin pole tähtsam see, kui palju nad teeninud on (seni 55 miljardit eurot!), vaid et selline küüned-enda-poole suhtumine on 2004. aasta laienemisest muudkui süvenenud ja süveneb edaspidi veelgi.

Teiseks võidakse pärast iirlaste jõunäitamist hakata Lissaboni leppe ratifitseerimisprotsessi poliitilistel eesmärkidel saboteerima mujalgi: Slovakkias seadis üks partei ratifitseerimisele eeltingimuse, et juhtivpartei võtab tagasi ühe teise seaduse projekti; Tšehhi valitsuskoalitsiooni üks partei üritab siduda leppe aga USA raketikilbi kinnitamisega. Kindlasti hakatakse nüüd ka Gordon Browni külge, et ka Ühendkuningriik võidaks endale õiguse sellised küsimused rahvahääletusele anda, See tõestab juba mitmendat korda, et Euroopa on jõudnud elufaasi, kus valijate mittenõustumine sisepoliitikaga kantakse süstemaatiliselt Euroopa tasandile ja liidu edasine areng jääb kitsaste kodutülide lahendada.

Kolmandaks on jutt demokraatlikust defitsiidist. Mis sest, et uue leppega saavad nii Euroopa Parlamendi, rahvusparlamendid, kodanikealgatus ja igasugu muud instrumendid hoo sisse ja rohkem pädevust, reformilepe annab Euroopa kodanikule “hääle”, räägiti ikka kampaania käigus ja kurdetakse igapäevaselt üle Euroopa, et rahvaga ei konsulteerita piisavalt. Aga kui seda tehakse, siis rahvas ei võta vedu! Ma ei usu, et Iiri referendum põrus, kuna ülejäänud eurooplastel ei olnud rahvahääletuse võimalust ja et iirlased tegid siin teene. Ka pärast Prantsuse ja Hollandi referendumite põrumist (prantslased hääletasid peamiselt Jacques Chirac’i, mitte põhiseadusleppe vastu) toimusid referendumid, mis lõppesid positiivselt (Luksemburg – 57% poolt, Hispaania – 77% poolt).

 *

Julgen tõdeda, et Euroopa edukus on ohvriks ebalevate avalike arvamuste üledoosile. Individuaalsed kapriisid istuvad süstemaatiliselt pähe üldhuvidele ning lühiajalised valikud pimestavad pikaealist visiooni. Meil ei tasu unustada, mille nimel lõid kunagised “Euroopa isad” – Robert Schumann, Jean Monnet, Alcide de Gaspieri, Konrad Adenauer, Paul-Henri Spaak – institutsionaalse ühenduse. Selleks, et just nimelt hoiduda demagoogiast ning seljatada analoogset populismi.

Küll väga kallutatud arvamusartikkel, kuid mõtlemisainet pakub sellegipoolest.

Pilt SIIT

Milleks meile uus Lissaboni lepe? Ikka selleks, aastatepikkuse iseendaga tegelemise kõrval,  pühenduda maailma parandamisele. Et  viia lõpule (vähemalt selles etapis)  institutsioonide reformimine, et EL suudaks funktsioneerida parimal tasemel ja seeläbi ka vastu seista globaliseerumise väljakutsetele.  Ja need on juba hoopis tõsisemad.   

Tuleb lahti saada  tuntud klišeest – Euroopa Liidust kui “majanduslikust hiiglasest ja poliitilisest pügmeest” ja teha tõsiseid jõupingutusi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamiseks. Järgmised väljakutsed seostuvad minu jaoks  ka  sellega, mis puudutab siseturu funktsioneerimise parandamist, et tagada parim võimalik tarbijakeskkond. 

Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid Lissaboni leppe heaks kiitma juba sel aastal, et inimesed, kes valivad Euroopa Parlamenti järgmisel 2009. aastal, teaksid täpselt, millise Euroopa Liidu poolt nad hääletavad.   

Aga milliseid muutuseid  see uus reformilepe siis kaasa toob? EL eksperdid ja poliitikud on olnud raskustes, et lihtsalt ja  arusaadavalt inimestele selgitada, mida see uus leping siis kaasa toob. Robert Schuman’i Fond on  sellele kaasa aitamiseks loonud päris kasulikud infolehed. Hetkel küll inglise keeles,  aga kui on huvi, tasub vaadata SIIT. 

Eraldi infolehti saab vaadata siit: 

Infoleht 1: Miks vaja uut lepingut? 

Infoleht 2: Kuidas EL toimib uue lepingu alusel?

Infoleht 3: Kuidas võetakse otsuseid vastu 27 liikmega ELis?

Infoleht 4: Lissaboni lepe ja kodanike õigused Euroopa Liidus

Infoleht 5: Kes vastutab mille eest? 

Infoleht 6: Lissaboni lepe ja vabaduse, turvalisuse ja õiguse ala

Infoleht 7: Lissaboni lepe ja majandusküsimused

Infoleht 8: Lissaboni lepe ja sotsiaalküsimused

Infoleht 9: Lissaboni lepe ja EL laienemine 

Infoleht 10: Lissaboni lepe ja  Euroopa Liidu välispoliitika

Selle nädala täiskogu istungi kokkuvõtteks panen ka kirja paar rida siin toimunust.

Toimusid mitmed olulised arutelud Lissaboni leppe ja Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni tagajärgede kohta.

Täiskogu  kiitis heaks Euroopa Parlamendi raporti Lissaboni lepingu kohta. Lepingus peeti muu hulgas oluliseks, et leping ratifitseeritakse kõigis liikmesriikides veel selle aasta lõpuks. 

Lissaboni lepe on üks aktuaalsemaid Euroopa Liidu teemasid, kuna kaalukausil on Euroopa tulevik ja hakkamasaamine maailmas, mis aastatega muutub kiiremini kui meie ise. Selles suhtes on hea tervitada seda, et Prantsusmaa, kellest sai alguse referendumite põrumisega kaasnev kriis, ratifitseeris esimese “vana-eurooplasena” leppe, olles teistele eeskujuks, et Euroopa ülesehitus peab kindlasti jätkuma.

Peab vaid lootma, et ratifitseerimisel ei hakka liikmesriigid lepet kuritarvitama poliitilistel eesmärkidel, nagu juhtus Slovakkias, kus muidu leppe poolt olev opositsioon pani ratifitseerimise eeltingimuseks selle, et juhtivpartei võtaks tagasi seaduse projekti, millega opositsioon ei taha nõustuda.

Samuti võeti täiskogul vastu Kesk-Aasia raport. Euroopa Liit avastas enda jaoks Kesk-Aasia vabariigid küllaltki hilja ja otsib käesolevaga vastuseid järgmistele küsimustele, sellest milline peaks olema ELi üldine lähenemine sellele piirkonnale, ja kuhu peaks Euroopa suunama oma põhitähelepanu.

Käesolev raport selge vastuse: esiteks, peame tugevdama oma sidemeid nende äärmiselt õli- ja maagaasi rikaste riikidega. Teiseks peame aga edutama poliitilisi ning diplomaatilisi sidemeid ja suhteid üleilmastuvas maailmas, ning keskenduma euroopalike põhiväärtuste ja põhimõtete kindlustamisele.

Mis puudutab tööd siseturu ja tarbijakaitse vallas, sellel nädalal jõuti kokkuleppele toodete turule toomise paketi osas. See pakett koosnes kolmest eelnõust, mille eesmärgiks on parandada turujärelvalvet ja toodete vaba liikumist. Muu hulgas täpsustati ka CE märgiga seonduvat, mis on olnud tähelepanu keskmes, seoses ohtlikke mänguasjadega avastamisega Euroopa kauplustes eelmise aasta sügisel.

Oluline on teadvustada, et CE märk on küll vastavusmärgistus, millega tootja võtab endale vastutuse EL nõuete täitmise eest, aga see ei taga automaatselt ohutust ja seega ei ole ohutusmärk. Samuti peab Euroopa Komisjon kokkuleppe kohaselt esitama uuringu toodete ohutusmärgistusest, millele vajadusel järgnevad eelnõud toodete ohutusmärgistuse kohta.

Esmaspäeval kuulutati välja ka Euroopa Parlamendi deklaratsioon selvehallide kohta, mis sai üle 400 MEPi allkirja ja millest kirjutasin 31. jaanuari sissekandes ja mida hiljuti täiendasin. 

Selle aasta üks otsustavamaid küsimusi  Euroopa Liidu jaoks on uue seadusraamistiku -reformileppe heakskiitmine  liikmesriikides. Kui välja arvata Iirimaa, kus peab toimuma referendum, on see teistes liikmesriikides rahvusparlamentide otsustada. Seni on enim räägitud ohust, et britid võivad hakata nõudma Iirimaa eeskujul rahvahääletust ja siis kukub asi läbi. Aga küsimus on täna pigem selles, et probleeme on ka riikidega, kus Lissaboni lepe läheb parlamentaarsel teel ratifitseerimisele. 

Käesoleval nädalal on Lissaboni lepinguga aktiivselt tegelenud Slovakkia parlament, kus asi takerdus koalitsiooni – opositsiooni vastuoludesse. Kuna vastavalt Slovakkia seadustele on vaja 150. häälest 90, et ettepaneku heaks kiita ja seega oleks Slovakkias vaja valitsuskoalitsioonile lisaks ka opositsiooni toetust.

Slovakkia kolleegide kinnitusel oli leping arutelul kõikides parlamendikomisjonides ja leidis  90% saadikute toetuse. Sellele vaatamata ei tulnud eile toimuma pidanud hääletusel leppele vajalikku toetust! Kolm opositsiooniparteid on seadnud  oma hääled  sõltuvusse sellest, kas valitsus võtab tagasi ajakirjandusseaduse eelnõu või ei (sic!). Eile andsid need kolm erakonda  (kelle esindajad Euroopa Parlamendis kuuluvad Rahvaparteisse) pressikonverentsi, kus sõnasid otse, et Lissaboni leppe mittetoetamise taga on midagi muud, teisejärgulist – paraku kohalik ajakirjandusseaduse eelnõu. Kaks  neist on tunnistanud, et reformilepingu vastu pole neil midagi, nad olid seotud ka selle lepingu ettevalmistamisega.

Skandaalne, et laias pildis millegi nõnda mitteolulise taha võib takistuda Euroopa edasiminek, uue reformileppe vastuvõtmine, üleilmastumises ellujäämine või kes seda teab, mis kõik! Kui aga Slovakkia valitsus võtaks täna reformileppe tagasi, et uus katse näiteks poole aasta pärast teha, on oht, et opositsioon  jätkab väljapressimistaktikat ja hakkab seda ära kasutama ka iga järgmise seaduseelnõu puhul.  Ebameeldiv pretsedent, mis võib halba eeskuju anda teistelegi riikidele, kus Euroopa Liidu seadusandlust hakatakse ära kasutama kohalike asjade ajamisel. Samamoodi võiks küsida, mida arvaksid ülejäänud, uue leppe edus kindlad eurooplased sellest, kui väikeriik Eesti, kelle RIigikogus ollakse ratifitseeritava leppega nõus, ei suuda lepet ratifitseerida, kuna Riigikogu erinevad fraktsioonid ei jõua parteiüleste kokkulepeteni ja hakkavad kasutama Euroopa, sh. Eesti jaoks olulist lepet vahetuskaubana oma muude ambitsioonide elluviimiseks.

Omaette keeruline probleem on ka referendum Iirimaal ja tundub, et sealgi üritatakse lepet ära kasutada ja instrumentaliseerida. Nii väidavad Iiri ametühingud näiteks, et on pannud oma toetuse sõltuvusse sellest, milliseid samme astuvad Euroopa institutsioonid seoses  Laval’i kaasusega ehk Euroopa Kohtu otsusega, mis andis õiguse Läti ametiühingutele, kes kaitsesid ehitajate huve, kelle tegevuse blokeerisid Rootsi ametiühingud. Seda otsust nähakse siin kui kaugeleulatuvat pretsedenti ja see on aktiviseerinud  protektsionistlike lääneriikide esindajaid, kelle jaoks tööjõu ja teenuste vaba liikumine on ilus vaid teoorias!