Lisasin mustrisse pruuni ja lohele roosat ning veele valget. Natuke aega enne seda varjutasin tausta tumedamaks. Natuke veel vaja sättida ja ongi valmis.
Nõel: 15Magnum2
Tint: I Co-Co, I Snow-White Opaque, A Flamingo Pink, K

Added brown to patterns, pink to dragon and white to water. Before that I shaded the background more darker. Just a bit more and it’s finished.
Needle: 15Magnum2
Ink: I Co-Co, I Snow-White Opaque, A Flamingo Pink, K

Muidugi ma eksisin, kui arvasin, et peale eksameid on mul rohkem aega blogimisega tegeleda, sest mul on ‘ainult’ lõputöö kirjutada. Aga sellegipoolest esitlen siinkohal üht maitsvat ja siidiselt kreemjat progandisupi retsepti, mille teeb eriti hõrguks lõhe, mis maitsestatud sidrunipipra ning tilliga. Nautige!

Jagub kahele:

• 5 suuremat porgandit, kooritud ja kuubikuteks hakitud
• 1 punane sibul, hakitud
• 1 purustatud küüslauguküün
• 1 spl võid
• soola ja pipart
• 50 ml valget veini
• 125 ml köögikoort
• 100 ml köögiviljapuljongit
• 125 g lõhet, maitsestatud oma soovi järgi (sidrunipipar, till, sool, pipar, sidrunimahl)

# Kuumuta või paksupõhjalises kastrulis ning lisa kastrulisse küüslauk ning sibul. Kuumuta klaasjaks.

# Lisa kastrulisse valge vein ning kuumuta senikaua kuni pool veinikoguest on aurustunud.

# Seejärel tõsta potti porgandikuubikud ning puljong, kuumuta keemiseni ning keeda suppi keskmisel kuumusel ligi 20 minutit (või senikaua kuni porgandid on pehmed).

# Püreesta segu blenderis, kalla tagasi potti ning lisa supile koor. Kuumuta keemiseni ning maitsesta soola ja pipraga.

# Vahepeal küpseta pannil valmis maitsestatud lõhetükk.

# Serveerimisel tõsta supi keskele praetud lõhetükid. Naudi!

Selline lohe. Roosa ja armas. Pilt on tehtud kohe pärast teistkordset ületegemist. Üle tegin ainult värvid, musta ei puutunud.
Nõel: 7round liner
Tint: I True Black, I Bright Red, I Aquamarine, I Snow-White Opaque, A Flamingo Pink

Dragon. Pink and cute. Photo is taken right after the re-doing. I only re-did the colours, did’nt touched the black.
Needle: 7round liner
Ink: I True Black, I Bright Red, I Aquamarine, I Snow-White Opaque, A Flamingo Pink

Eelmis(t)e aasta(te) toiduklubindus hakkab vaikselt jalgu alla võtma, igatahes kogunes eile väiksem ja traditsiooniliseks kujunev seltskond Juta manu.

Pakuti pastat, koore ja lõhe ja rohelise kraamiga (basiilikut, brokolit, melissi sh). Peale parmesani ka.  Et osa seltskonnast ebaviisakalt kõiki reegleid eiras ja hilines, pealekauba üle poole tunni, ajas nälg juba silme eest mustaks ja sestap jäid nii ilus laud kui toit ise dokumenteerimata. Ning  esimesele kuumale kausitäiele lennati peale nagu kari matse… eesotsas minuga (päeval manustatud pakk kiirnuudleid EI ole elutegevuse jätkamiseks päris adekvaatne abi).

Selleks ajaks, kui aju lõpuks sirgemaid ringe teha suutis, oli muidugimõista juba lootusetult hilja – Juta sai korraliku ettekandjana (ainsaks etteheiteks jääbki valge põllekese, sukatrippide ja koketeeriva musta mini puudumine) ikka kaks tiiru peale teha ja pärast kaabiti potipõhi ka puhtaks.

Oli ikka hää küll. Selline kõhusügamise ja ihunaudingust röhkimise mõnna.
Veini sai kõrvale, selle margi peab Juta käest üle küsima – poolmagus ja külmunud marjamaitsene, läks libedalt ja kenasti. Ma veidi pelgasin, et koorekaste ja ei tahaks miskit tooremat valget rüübata, aga jah… Täiesti alusetud mõtted.

Magusaks sai inglitorti, põhjaks apelsinikeeks ja peal-vahel toorjuustu-valge šokolaadi kreem. Pilt on eelmises postituses näha. Läks kaubaks küll ja ehk oleks rohkemgi läinud, kui eelnev hüvakraam nii ääretasu magu täitnud poleks.

Nii. Lõpetan nüüd söögijutud.

Muude juttude osas… mõnitatud said nii minu hullu-mojo, diagnoositud Mari poolt põetav sotsiopaatsus ning avastatud, et mul Ei Ole mõtet omale maja osta, sest see hakikari võtaks nagunii kogu krempli üsna kiiresti oma valdusesse… Hakikarja all silmas peetud laiskvorstist suvitajaid, eesotsas Juta ja Mariga, kes a) omasid selget ettekujutust, KUHU ma maja osta TOHIN ja b) arutlesid pikalt teemal millised NENDE suvitamismajakesed minu maja hoovis olema paks ja c) MIDA ma neile hommiku- ja muuks söögiks serveerima peaks.

Unelm, muidugi… just seetõttu ma ju Tallinnast ära kolida tahaks, et saaks kogu seltsielu endaga kaasa kolida ja mingil juhul ei peaks linnulaulu nautima…

Pada Dapil Sulsel III, caleg Partai Golkar incumbent yang berpeluang duduk periode berikut adalah Idrus Marham dan Mariani Akib Baramuli. Idrus teratas dengan 2.161 suara lalu Mariani 950 suara.

Dari PKS, Anis Matta hampir pasti melenggang sendirian di partainya. Hingga pukul 00.00, Anis memperoleh 2.064 suara. Pesaing terdekatnya, Ahmad Maulana Dg Emba baru memperoleh 223 suara.

Dari PPP di Dapil Sulsel I, Achmad Dg Sere memiliki peluang besar. Caleg bernomor urut 7 itu memperoleh suara terbanyak 2.329 suara. Sementara Mallingkai Maknun masih terpaut jauh, 406 suara.

Sedangkan dari Partai Amanat Nasional (PAN), Abdul Hadi Djamal tak tertandingi dengan 1.676 suara. Status tersangka tak membuat simpatisannya beralih ke caleg lain. Posisi kedua ditempati Indira Chunda Thita 505 suara.

Röstitud peet, modifikatsioon nami-namist. Kasutasin õli, soola, pipart, mett ja äädikat.

Lasanje lõhega. Plaatide vahel bešamellkaste ning juurvilja-lõhe kaste, milles porgand, paprika, konservananass ja lõhetükid.

Minu venna on meie pere vahvlimeister. Minu teada kasutab ta selle vana kokaraamatu esimest retsepti.

Veidike kannatust, sebimist ja köögitäis magusat lõhna…

…ja varsti ongi virn krõbedaid vahvleid valmis.

Teate, mis ma eile tegin? Käisin trennis ja põhimõtteliselt ülejäänud päeva tegin makarone. Seda võib lausa haiglaseks pidada…terve päeva köögis möllata. Mul oli terve nädala meeletu ravioolide isu, isegi ei tea täpselt miks. Pole neid nagu eriti söönudki. Pasta tegemine aga tuligi niimoodi kätte võtta…

Ma vaatangi, et kui teistel on blogides pigem sellised retseptid-toidud, mis mitu korda läbi proovitud ja tuntult head, siis minul jõuavad siia esimese korra katsetused. Enamasti lähevad need siiski hästi. Kaua pole midagi jõudnud teha, seda on ka viimase postituse ajast näha (A).

Söögist aga…see pilt ei ole minu tehtud ega minu toidust. Esiteks ei olnud mul mahti fotokaga tegeleda, kui ma ise pealaest jalatallani jahune olin ja teiseks ei näinud need asjandused mul väga kaubanduslikud välja ka.

Ma olin varasemalt juba pasta vastu huvi tundes lugenud kõiksugu postitusi sellest, kuidas nende tegemist võib võrrelda treeninguga ja seda see kindlasti ka oli. Taigna tegemiseks kasutasin 300 g jahu, 3 muna, 1 tl soola, 2 spl õli ja 0,5 tl küpsetuspulbrit. Segasin need kokku ja siis hakkasin sõtkuma. Juba see tegevus võttis võhmale, väiksemate osadena õnnestus lihtsamalt. Nii…panin selle siis külma mõneks ajaks.täidiseks kasutasin karbi ricottad, ühe suurema lõhe saba (küll selle liha ainult), sibulat, küüslauku ja maitseaineid… Ja siis ma hakkasin rullima. Rullisin ja rullisin ja rullisin. Nii õhukeseks nagu vaja ikkagi vist ei saanud. Tainast jäi väheks, tegin juurde. Esimese portsu keetsime ära…. OIII kuidas nad paisusid Tahtsid potist lausa välja tulla (väike pott oli), aga siiski süüa kõlbasid. Kastmeks tegin juustuga beshamelli kastme. Kuna ma tegin tainast juurde, aga enam eriti rullida ei jaksanud, siis ma otsustasin ravioolide juurest lasagne juure liikuda. Ladusin taignalehed, lõhetäidise ja kastme vormi ning lükkasin ahju. Palju vähem mässamist

Kunagi ma hakkan jälle tubliks ja harjutan seda pasta asja veel.. Ja ma üritan nüüd edaspidi ka natuke tublim olla, et siia ei tuleks postitusi ainult kahe kuu tagant

Kõlab veidralt? Mulle tundus ka jube imelik, et mis mõttes sa sööd hernesuppi lõhega, ja kõige tipuks on see veel piparmündimaitseline. Aga pilt nägi nii isuäratav välja, et tahtsin järele proovida, millise supiga on tegu. Ja nagu eelmisest postitusest tuleb välja, on kala kasulik süüa vähemalt kord nädalas. See oli siis minu sellenädalane kalaportsjon. Olin lõhega tegelikult see nädal juba mässanud ka, sedakorda siis proovisin teha Imre Kose lõhesalatit puuviljadega. Ei tulnud välja väga maitsev, aga võibolla sellepärast, et kasutasin graavilõhe asemel külmsuitsulõhet…Imre vist karjub appi praegu…igal juhul, et esimene kalakatsetus sel nädalal metsa läks, proovisin uuesti.

Supi originaalretsept ütleb küll, et kogustest saab neljale, aga mina venitaks sealt küll maksimaalselt kolm portsu välja…no ok, lõhet jaguks neljale ilusasti, aga kui supikogus neljaks jaotada, siis jääb küll ainult väike torts taldriku põhja…ei tea. Võib-olla on mul lihtsalt suured taldrikud.

Ja seda ka veel, et võibolla tekib sul kiusatus maitsestada suppi puljongiga, no et oleks veidi tugevama maitsega. Ise plaanisin seda teha, aga õnneks jätsin tegemata. Piparmünt ja herned on võrratult hea kooslus ning puljong oma tugevusega oleks selle lihtsalt ära rikkunud.

# Sulata potis või, lisa herned ja hakitud sibul ning kuumuta mõni minut. Lisa valge vein ja hauta. Jahvata veskist soola. Kalla peale vesi ja keeda, kuni herned on pehmed.

# Püreesta saumikseriga ühtlaseks massiks. Lase saadud mass läbi sõela, lisa piparmünt ja sega veelkord mikseriga kuni tekkib kreemjas mass. Vajadusel lisa soola.

# Lõika lõhe neljaks tükiks, hõõru oliiviõli ja soolaga ning prae seni, kuni tekib pruun koorik. Pigista lõhele sidrunimahla, raputa peale pipart ja lase 190 kraadi juures 6 minutit küpseda.

# Keeda herne-piparmündimassi rõõsa koorega ja vala eelsoojendatud taldrikule. Serveeri vahukoorega.

Oh sa poiss, millised maitsed! See supp sobiks suurepäraselt mingisuguse õhtusöögi eelroaks, tõsiselt. Suurepärane retsept, et oma külalisi maitseelamuse võrra rikkamaks teha, ausalt ka!

Tervisliku toitumise õpikud soovitavad kala süüa vähemalt kord nädalas. Või vähemalt 30 g päevas. Ise igapäevane kalasööja ei ole, aga üritan kord nädalas serveerida hõbeheigi vormi, praekala või kreemist lõhe. Ükspäev oli jälle lõhe kapis ootamas ning oli tahtmine proovida midagi uut. No näiteks tavalist ahjulõhe, ilma kastmeta. Olen alati kartnud, lõhe puhul eriti, et kui ma seda kala millegagi ära ei kata, siis ta kindlasti kuivab ära ja kellele ikka meeldib kuivanud kala nätsutada. Aga näed, Thredahlia kirjutab hoopis, et need, kes kala mingusugusesse kastmesse uputavad tapavad kala maitse ning sel juhul pole ju mõtet poest lõhet või forelli koju tuua, kui just eelarves ülejääke pole. Võibolla tõesti. Aga lõhe kreemise kastmega maitseb mulle väga ning minu meelest on seal kalamaitset tunda just niipalju, kui mulle sobib.

Aga et koorevaurd olid kapis otsakorral, otsustasin siiski proovida ilma kastmeta kala, mida mu ema ka tihti tegi, aga mille proovimiseni ise ei olegi veel jõudnud. Niisiis, tänase postituse teema on kala. Ahjus küpsetatud lõhekala (retsept Thredahlialt – väga maitsev tuli!!!), kõrvale pakkusin kartuli-brokoliputru.

Lõhe (kahele):

• 400 g lõhefileed
• 0.5 sidrunit
• 1 spl võid
• peotäis hakitud tilli
• ca 0.5 spl keskmise jämedusega soola (nt. jahvatatud meresoola)
• värskelt jahvatatud pipart

Kastmeks võid ja valget kuiva veini

# Tõsta ahjuvormile paks foolium (müügil grillfooliumi nime all) või kahekordne õhuke foolium nii, et selle servad ulataks keskele kokku. Aseta kalafilee fooliumile.

# Piserda kala üle sidrunimahlaga, hõõru sisse soolaga. Jahvata peale pipar ja jaota ühtlaselt hakitud till. Kata kala õhukeste võiviiludega. Et kala ühtlaselt küpseks, peaks õhemad osad fileest (sabaots ja kõhuäär) kahekordseks tagasi pöörama, nii ei jää need õhemad osad keskkohast kuivemad.

# Voldi foolium kala peale tihedalt kinni ja jäta kala toatemperatuurile 15-20 minutiks seisma. Samal ajal soojenda ahi 200 kraadini. Küpseta 20-30 minutit (paksu fooliumiga!) olenevalt kala paksusest. Peale veerandtundi peaks hakkama kontrollima ja võtma kala ahjust välja kohe, kui liha on tõmbunud oranžist ühtlaselt roosakaks, aga mitte veel läbinisiti tuhmroosa (loe: kuiv!).

# Ava fooliumil üks nurk ja kalla vedelik kala ümbert ära, kastmeks. Paki foolium kokku tagasi ja lase enne serveerimist 5-10 minutit seista. Selle aja jooksul küpseb kala tegelikult veel edasi.

Kaste:

Kuumuta pannil või ja lisa ca. 1 dl kuiva valget veini ning lase ca 2/3 veinist aurustuda. Seejärel lisa ca 2 dl kalaleent (kui on vähem, lisa vett), maitsesta ja kuumuta keemiseni. Tõsta tulelt ja soovi korral lisa hakitud peterselli.

Kartuli-brokkolipuder (kahele):

• 3-4 kartulit
• 100 g brokoliõisikuid
• kanapuljongit
• 2 spl toorjuustu
• 1 spl parmesani juustu
• 1 tl basiilikupestot
• soovi korral 1 tl võid ja 0.5 dl kuuma piima

# Enne kui kala küpsema paned, pane ühes potis külma veega keema 3-4 kuubikuteks lõigatud kartulit (maitsesta soolaga ka) teises potis pane kanapuljongiga keema 100 g tükeldatud brokoliõisikuid. Keeda mõlemad juurvlijad pehmeks.

# Kui brokkoliõisikud on pehmed (tõenäoliselt enne kartulitükke), siis kurna need, aga ära keedu-puljongit ära viska. Aseta kurnatud brokkoliõisikud potti, lisa sinna 2 spl toorjuustu, 1 spl riivitud parmesani juustu ning 1 tl basiilikupestot. Püreesta kogu potitäis. Kui puder tundub liiga tükiline, lisa veidi keedu-kanapuljongit ja sega läbi.

# Kurna pehmed kartulitükid ning püreesta või tambi ühtlaseks pudruks. Võid lisada ka 1 tl võid ning 0.5 dl kuuma piima.

# Enne serveerimist sega omavahel kartuli- ning brokkolipudru. Väga maitsev!

# Kui teed suurema koguse kartuli-brokkolipudru, siis saab seda edukalt järgmisel päeval eraldi söögikorrana pakkuda, näiteks segada soe puder praetud peekonitükkidega. Mulle meeldis väga.

Aa, ja kui teil on võimalus, siis minge vaadake kinos WALL E filmi. Äärmiselt tore multikas. Maailmaparandava sisuga robotite armastuslugu. Väga nunnu!

]]> http://maitsev.wordpress.com/2008/05/20/kreemine-lohe/ Tue, 20 May 2008 12:18:00 +0000 Marit http://maitsev.wordpress.com/2008/05/20/kreemine-lohe/

Lõhe on hea kala, eksole. Tervislik ka. Eriti hästi maitseb see kala siis, kui poes on sooduskampaania ja saan ilusa roosa kalatüki kätte võileivahinnaga. Siinselt turult ei ole julgenud osta, sest tundub jube ebahügieeniline. Poest ostes jääb mul vähemalt kogu see eeltöötlemine-puhastamine-pakendamine oma silmaga nägemata ja noh, kui sa ei NÄE, siis järelikult võid rahumeeli eeldada, et töötlemine toimub puhastes tingimustes (turul jääb ikka silma, kuidas müüja mõnikord oma mitte nii puhaste kinnastatud kätega kalahunnikutes sorib, kuigi ise oli just kaks sekundit varem samade kinnastega maast prahti korjanud).

No ühesõnaga, sai ostetud lõhet. Mitu korda lausa. Ja mõlemal korral tegin sama toitu, sest et see tuli nii hästi välja. Kui lõhe niisama ahju panna, võib see kergesti ära kuivada. Minul vähemalt. Aga selle kreemise kattega jääb külle jube hea ja mahlane. Idee sain siit, ise kombineerisin sellise variandi (kahele):

# Pese lõhetükid ja tupsuta need majapidamispaberiga kuivaks. Aseta fooliumiga vooderdatud küpsetusvormi.

# Sega omavahel hapukoor, toorjuust, majonees, sidrunimahl, till ja purustatud küüslauguküün. Maitsesta soola ja pipraga. Määri kreem lõhetükkidele. Riputa peale paprikat ja sidrunipipart. Kõige peale võid panna õhukesed tomativiilud.

# Küpseta lõhe 200-kraadises ahjus ca 20 minutit. Lõhe jätkab küpsemist ka peale ahjust eemladamist, seega – kui sulle tundub, et roog on peaaegu valmis ja vajab ainult paar minutit veel, siis see tähendab, et roog ONGI valmis ja tuleb ahjust välja võtta. Serveeri kohe, lisandiks sobib riis.

Nagu piltidelt näha, olen katsetanud nii jasmiiniriisi kui ka juurviljatükkidega segatud pruuni riisiga. Viimasel juhul keetsin ühes potis riisi ning teises potis paprika ning porganditükid. Kui mõlemad olid valmis, st. riis oli pehme ja paprika- ning porgandikuubikud ka pehmenenud, siis segasin omavahel kokku. Ka herned sobiksid selle riisi hulka hästi.

Lihtne teha ja väga rikkaliku maitsega. J hääletas top-kalaroaks. Mulle ka meeldib. Jube mõnus, kreemine, mahlane ja veidi hapukas…serveerimine ei ole mul muidugi eriti õnnestunud – olgem ausad, need kalatükid näevad taldrikul üsna räämas ja õnnetud välja. Kala hõrku maitset serveerimine iseenesest ei mõjuta aga kui oled harjunud silmadega sööma, siis tahaks ju ikka, et kõik maitsev ka isuäratav välja näeks. Eks katsetan siis veel. Või proovige ise ja andke teada.

Tegelikult tuli meelde, et ühel korral kasutasin hoopis küüslaugu ja ürtidega maitsestatud toorjuustu ja jätsin küüslauguküüne seepärast lisamata. Kreemi maitse jäi siiski enam-vähem samaks, oli ehk veidi rikkalikumgi…seega, soovi korral võite enne kalale määrimist kreemi sisse veel teisigi ürte lisada, et mitmekesisemat maitseelamust saada.

I stumbled accross the sculptor Yves Lohe today, while looking for (and not finding) a particular art gallery in Cannes, France.  Oddly enough, I noticed his sophisticated and whimsical pieces in a simple ”magasin de cadeau” (gift shop).  Working in bronze and colored glass, the results are stunning and dream-like.  His specialties lie in depicting both the human and animal form and in melding his two mediums so seamlessly.  Some of the smaller pieces are very reasonably priced, ranging from 90-300 Euros.

Yves Lohe
Born in 1947 – France

From an early age Yves Lohe’s character of a dreamer and a loner heart led him to grow up being close to nature. As a young man he found refuge in poetry and even wrote plays for the theatre. He had a dream that one day he would be a great writer! He followed the typical education studying law which he interrupted to diverge into teaching. Soon he realized that only sculpting would help him rediscover the emotions of his childhood. In 1972 he gained work experience with Abel Bataillard, the famous Maitre Ferronnier of Pigalle.

In 1947, he resigned from teaching and devoted himself to sculpting with iron – the material of which he made his first work. He began in the exhibitions of Paris titled “Independent French Artists”. Under the title of “iron hands” he made around 80 sculptures of hands, hand stokes, and fists which represented the cries of his lust for life. Later came his “thin” figures, expression of the body, the study of forms and attitudes that were his principal sources of inspiration, covering various themes such as dance, music, and everyday folk in the street. Little by little, the forms of the sculpture became softer. Lohe made monumental sculptures for the towns and villages in the North and East of France. He also made three works on the theme of “bicycle” and its different aspects – race, leisure and cross country. In 1979, Lohe built a bronze workshop and left his iron sculpture behind him. He presented his works through national and international exhibitions which gave him exposure on the most promising podiums of Switzerland, Belgium Japan, Taiwan Australia, USA, Arab Emirates, etc.

In 1991 his meeting with Werner Manesse, Maitre Verrier, gave him the opportunity to realize another dream: working with glass from its transparency to its color. Werner taught him the alphabet of glass, a vocabulary which would allow him to add the magic touch of light to the form and material, and therefore, to create his own poetry.

Yves Lohe created his own glass workshop. He quickly became acquainted with this new material and developed his own way of working with glass and bronze – a style which gives uniqueness to each piece of work. What is special about Lohe is the integrity of his work; his continual reflection on the harmony of color and movement. Each sculpture not only captures the eye but also awakens feelings in each observer. Yves Lohe does not give you a speech on his art. He is not the type to upset the balance. For him the most important thing is the opinion of the observer. From this is born a complicit relationship between the Artiste and the observer of his work.

Yves Lohe

Der aufgewirbelte Staub der öffentlichen Diskussion über die Jugendkriminalität mag sich bald wieder legen. Aber die Frage liegt nahe: Ist das eine Steilvorlage für die Evangelische Kirche, die gerade in diesem Jahr zwei 200-jährige Geburtstagsjubiläen feiert: Löhe und Wichern, die beide mit Diakonie verbunden sind?

Dazu der Impuls einer kurzen Radioandacht

RPR1 ‘Angedacht’: Wichern und die Kinder
Vikar Dejan Vilov, Homburg, spricht “Angedacht” bei RPR1 und “Feels Like Heaven” bei Rockland Radio am Mittwoch, 2. Januar 2008.

zu finden bei: protcast.evpfalz.de