sellise asja nimi on dermografism. ma ühe arsti käest küsisin. ta näitas mulle igasugu hirmsaid pilte käesolevast nähtusest. see minu pilt on igatahes parem kui need tema omad. lahe on see, et ma võin endale näpuga midagi otsaette kirjutada, kui ma tahan. üldjuhul ma ei taha. aga kui on kunagi vaja, siis õnnestub küll.

laupäevaõhtul nägin helsingi kesklinnas, urho kekkoneni tänaval maas suurt pirakat seent. oli mingi puravik. tahtsin pilti ka teha, aga liiga pime oli. mu ilus kuid vilets telefon ei tee ööpilte. siit niisiis moraal: kui ostate telefoni, ärge tehke seda ainult välimuse järgi. uurge veidi, mida see masin näiteks teha oskab. mina ei uurinud. ja nüüd ei saanudki seenest pilti.

veel kaheksa päeva laevatööd. siis koidab nädalake nö. priiust, millesse mahub nii kolimine, hambaarsti väisamine kui eestimaa pinnal hüplemine. ma peaks vist millalgi pakkima hakkama…

palju õnne kõigile kooliminejatele!!! päike paistab ja ilm on karge, täitsa september on. minu isiklik koolitöö algab alles esimesel oktoobril, siis on veelgi kargem ilm. ning aberdeenis on ilmselt pidevalt nii kõva tuul, et ilm on karge ka juulikuus.

kui täna hommikul tööle jõudsin, tuli välja, et mu kolleeg oli tööaegadega veidi vusserdanud ning mind polnudki vaja. no ma ei jäänud sinna niisama ka passima, tulin tulema. mul koduski tegemist. täitsa lahe isegi, et on järsku vaba päev. ja mina ei magagi lõunani, vaid tegelen juba asjadega, kuigi kell alles kümme. ostsin poest võisarve ja nüüd joon kohvi. mmm…

käisime eile mäkelänrinteen uimakeskuses ujumas oivajevna ja iraagi neiu rawaniga. riietusruumis rawan küsis esimese asjana, et kus siis riideid vahetada saab. meie ütlesime, et beibi, see siin on finland, kõikide nähes vahetataksegi riideid, ja dushiruumis kõnnitakse paljalt ringi. sori vaan. rawan kohanes situatsiooniga üpris kiiresti, me õpetasime talle, mida tähendab heittää löylyä saunas ja puha. rawan on huvitav araabia naine, pole üldse nö. tüüpiline kana, keda huvitab ainult meik ja riided ja plastiline kirurgia. vabandage, et mul nii stereotüüpilised arvamused on. olen lihtsalt viimasel ajal selliste inimestega kokku puutunud. aga jah, rawan on selline naine, kellesse võib vabalt ära armuda. ta on lihtsalt nii maagiliselt ilus ja armas ja lahe tsikk. ma pole tükil ajal nii ilusat naist kohanud…

Kim Herold: Social Butterfly

ohh, seda lugu on nüüd igal õhtul raadiost lastud. laulame kunksmooriga ( meie naiskapten) kooris kimiga kaasa, see on selline tarttuva täytebiisi, jääb ajju ise edasi mängima. ma olen täna üldse väga rahutu, oleks hirmsasti tahtnud tantsima minna, aga elu ei luba, muid asju vaja teha. äkki järgmine nädal jõuaks millalgi. või ülejärgmine… mul on nädala pärast laupäeval kodus ärasaatmispidu, silli orgunnib. lahe!

mõtlesime täna plikadega tööl, et mis loom keegi meist olla võiks. mina olevat delfiin, elli on tiigrineiu, peksi on panda ja kapten on ninasarvik. venkula (kes võiks olla ilves või lumeleopard) joonistas meist isegi pilte, kenad said. meil on nii kunstiline kollektiiv. ning külma ilma tõttu liiga vähe kliente, on aega igasuguste muude asjadega tegelda…

annushka by peksi.

peksi on mu töökaaslane, kes igavatel hetkedel lõbustab end sellega, et oma kolleegidest portreesid kritseldada. see siin on minu arvates igati õnnestunud, kui välja arvata peast välja pungitavad silmamunad. nii punnis mu silmad nüüd ka pole. aga vihmasirm on küll päevakohane. mul olid täna kummikud ka jalas. ja paks jope seljas. sest ikka sindrima külm on tund aega väljas koha peal seista, kui vihma ladistab.

eile nägin merel hullunud paati. sellist pisikest, mootoriga. kedagi sees ei istunud, ei tea, kas juht oli ära uppunud või lihtsalt minema ujunud, paat sõitis muudkui ringi ja ringi ja ringi… oleks ilmselt sõitnud, kuni bensiin oleks otsa lõppenud. aga siis tulid politseionud juurde, et mis värk. päästsid laevukese vist ära. sest kui me tunni aja pärast mööda sõitsime, oli merel juba jälle rahulik.

vähem kui kuu aega on jäänud tööl käia. septembris samal ajal olen ma taanimaal. et sealt edasi shotimaale sõita. ma ei jõua ära oodata…

mõned kommentaarid, mis ma olen enda kohta saanud viimaste päevade jooksul. nii nummid, ma lihtsalt pean nad üles kirjutama!

kapten ütles reedel, kui ma olin tööl täitsa haigena ja nohusena ja väsinuna:

sä olet kyllä aika söpö. siis jos tykkää syöpäläisistä.

ma naersin nii, et pidin toolilt maha kukkuma. no kus ütles!

ja üks pooltuttav kommenteeris minu olemist järgmiselt:

a girl so full of heart as you!

oeh, ma lausa punastan…

oi, täna oli üks imeline päev. tööl pakuti shokolaadikooki kolleegi eilse sünnipäeva puhul, päike paistis ning mis kõige tähtsam, oli minu viimane tööpäev enne puhkust! pärast tööpäeva käisime kolleegiga sushirestoranis puhkuse algust tähistamas. pühapäeval sõidan nädalaks ahvenamaale lebotama ja jumalat ülistama ja sõpradega hängima ja üldse elust nautima nii, nagu seda vaid ahvenamaal teha saab. ja no maestro on ka seal, eksole. mul on ta vastu viimasel ajal igasuguseid ambivalentseid tundeid, aga no eks see käi vist asja juurde. igatahes muusikat me koos teeme, see on kindlamast kindlam. ta lubas mind ka piknikule viia. muu jääb jumala kätesse…

jah ja siis juhtus minuga täna selline ülimalt suurepärane asi, et leidsin OMA juuksuri! lõpuks ometi inimene, kes saab mu juustest ja ka kõnest aru. saja euroga tegi mulle nii hea enesetunde, et sure või maha. imelik koht on see salong, seal käivad suured lambakoerad ning tillukesed chihuahuad ringi (juuksurite enda koerad) ja ootamise ajal pakutakse kohvi, veini või sangriat. mmm! vetsus mürises pesumasin ega polnud jubedat blondeerimishaisu, ei tea, mis aineid nemad kasutavad, et hea lõhn on. ning kogu see krempel asub forumi ostukeskuses keset helsingi linna…

homme lähen sugulase pulma. kardan, et saab igav pulm olema. mul on nimelt pulmafoobia, ma olen liiga mitmes tobedas pulmas olnud. aga noh, eks ma kannatan kuidagi välja, kasvõi hambad ristis. ikkagi sugulased ju…

viimaste nädalate jooksul on helsingis kaks purjekat karile jooksnud. ei tea, mis neil nüüd sel suvel hakkas, et niimoodi mürgeldavad. üks oli väike saksa paat, tolknes mitu päeva suomenlinna ees kivihunnikus kummuli. eks ootas vist kindlustusfirma otsuseid ja teenuseid. pildil olev purjekas pole seevastu mingi kökats, vaid korralik laev ikkagi, gallant nimeks. sõitis läbi hevossalmi väina ja vastu kive, tuul oli liiga tugev. mina kardan seda väina ka päris kõvasti, õnneks mul pole veel sellist tuult olnud, et laev kontrollimatult loksuks. aga vähe ruumi on seal küll, iga kord võtab kõhust õõnsaks, kui läbi sõidan…

töö juures on mul sellised vaated ülepäeva. õnnelik inimene olen ma. taevas inspireerib mind, nii konkreetses kui vaimses mõttes…

jaaniööl oli lauttasaari sillalt selline vaade paremale ja vasakule. üpris pilvine oli, õhtul sadas isegi vihma. aga pärast südaööd läks ilusaks. sõitsin jalgrattaga töölt koju ja olin rõõmus nende värvide üle…

töö juures on köögiseinal nimekiri, mida vaja hulgimüügist tellida. näiteks nagu pesuvahendeid ja kätekuivatuspaberit ning muud sellist. poisid panid siis ühel päeval kirja enam-vähem kõik, mis neil vaja. esimesena on loetelus “rohkem palka”, millele järgnevad: motivatsioon, sõudepaat, viin, reformpõhjaga kriuksuv voodi, kondoomid, vaseliin, pabertaskurätikud ning kõige lõpuks tahaks keegi tellida rohkem ilusaid mehi. ja ausõna, mina seda viimast ei kirjutanud…

SUO ANTEEKSI…
mutta olen luonteeltani sangen hiljainen ja ujo…

Olisiko minkäänlaista mahdollisuutta saada ryömiä vuoteeseesi tänä yönä. Jos sopii, pidä tämä kortti; ellei, ole kiltti ja palauta, sillä nämä ovat arvokkaita. En ole yhtä hyvä kuin ennen, mutta kerran olen yhtä hyvä kuin olin ennen.

P.S. – ei Sinun tarvitse sanoa kyllä…

HYMYILET VAIN

jah, sellise lipiku sain tööl olles yhelt turul töötavalt mehelt. kysis ka, millal me trehvama läheme. ma arvasin, et millalgi teine kord. siukseid lahedaid lipikuid liigub illmas ringi…

nojah, ma olen ju kaptenile rääkinud, et väike-maarja meeste lemmik enesetapmisviis on poomine. ma pole uurinud, kas see on lausa üle eesti nii. aga kui ma ostsin meile töö juurde uue võtmehoidja, kena väike-maarja rahvariides näitsiku, siis pani kapten talle kohe esimesel päeval nööri kaela. ja nii ongi, võti on hoidja küljes ja hoidjal nöör kaelas. karmid naljad meil…

on jah imelik. tahaks kirjutada blogi, aga pole eriti midagi öelda. no ma lobisen siis niisama…

väike palavik on. käin tööl. päike paistab ja tuul on haiglaselt külm. mul on tööl villased käpikud, sellised sõrmiku ja kinda ristsugutised, et oleks kergem raha lugeda. homme on tantsuesinemine aga ma ei viitsi täna harjutada. tegelikult peaks, muidu läheb kehvasti. reedel on muusikakooli kevadpidu, peaksin esinema seal ka. aga hääl on veidi ära. noh, eks homme näe, kas suudan laulda või mitte. näos on jubesuur vistrik. stressist ja hormoonidest. kuigi muidu olen üpris õnnelik…

seda pean ütlema ka, et ükspäev sörkis must mööda alexander stubb pimestavalt kollase särgiga. ta ilmselt arvas, et teda ei panda äkki muidu keset helsingit tähele. jah ja täna nägin jone nikulat linna peal, ta rääkis mingi sõbraga juttu kõva häälega ning vehkis kätega. on siuke temperamentne.

me oleme töökaaslasega võtnud endale spetsiaalse vihiku, kuhu kirjutame üles kõik kuulsused, keda me tööpäeva jooksul kohtame. celebrity spotting. neid tuntuid nägusid liigub ikka päris kõvasti kauppatori ümbruses.

täna sain istuda shaffekapaffe põlve peal. tal oli mulle tähtis jutt rääkida ning võttis mu selleks sülle. kui armas! ega ma viimastel aastatel polegi eriti kellegi süles istunud. sõbrad on nummid. silliga oleme ka viimasel ajal veidi rohkem kohtunud, mul on tööl hommikune vahetus. õhtuse vahetuse nädalal me üksteist ei näe, emb-kumb alati magab, kui teine kodus on. ma sõidan pühaba kaheks päevaks eesti. käin vanaema juures ja silmaarstil. sedaviisi.

veetsin täna suure jupi tööpäevast laeva masinaruumis pisikese tabureti peal istudes ning jälgides, kas ventiil äkki vett läbi ei lase. kui oleks lasknud, oleks ma kohe kapteni kohale kutsunud ja ise laeva tüürinud. aga läks õnneks, jõudsime randa ilma suuremate sekeldusteta. boss küsitles mu käest täna meremärke, mäletasin peaaegu kõiki. peab veidi rohkem tuupima, et korralikult meelde jääks. no ma ei kasuta ju seda informatsiooni talvel, detailid, sindrid, ununevad. ega kui ma rohkem ise sõidaks, siis jääks paremini meelde ka. kapten lubas mind varsti ühel päeval merre visata ning lasta mul köisredelit mööda tagasi laeva ronida. arvan, et mind peab hoopis kahe mehega veest välja tõmbama. saan arvatavasti palju sinikaid. kahju.

veel boss seletas, kuidas jätta meelde, et lõunaviidal on alumine osa must. noh, lõunas on musta tagumikuga naised… meremeestel on teisigi vahvaid nalju naistest. et kuidas teha vahet ida- ja lääneviida vahel. noh, idas on paksud naised aga läänes on nad saleda pihaga. yeah, right…