Uma reprodução do castelo de Michel de Montaigne, uma bibloteca de seis metros de altura construída na Universidade Federal da Paraíba – UFPB, em João Pessoa, foi chancelado no roteiro de eventos sobre o Ano da França no Brasil (França.br).

A torre é réplica do local onde o escritor e filósofo escreveu seus Ensaios, em 1580.  Como na original, chama a atenção as diversas frases escritas no teto. A obra de Montaigne, um dos precursores do mito do bom selvagem, discute, entre outras questões, o genocídio dos povos indígenas do continente americano e a injustiça social.

A torre foi idealizada pelo professor José Alexandrino de Sousa Filho e montada com a colaboração de professores dos cursos de Engenharia Mecânica, Artes e Arquitetura, além de técnicos da UFPB.

Visitação aberta de 21 de abril a 31 de maio.

Filosoofia ja üllus

Michel Motaigne kirjutab Esseede I raamatu 24.peatükis, kus käsitleb pedantismi, muuhulgas:

Nature peut tout, et fait tout. Les boiteux sont mal propres aux exercices du corps, et aux exercices de l’esprit les ames boiteuses. Les bastardes et vulgaires sont indignes de la philosophie.

Ehk – Loodus võib kõike ja teeb kõike. Lombakad on halvasti sobivad kehaharjutusteks ja lonkurhinged  vaimutegevusteks. Värdjad ja matsid ei vääri filosoofiat.

Albrecht Dürer - Tanzendes Bauernpaar

Montaigne sedastab lakoonilise otsekohesusega, hüüumärgita ning näib, et publiku seast ei ole kostunud ahhetamist, protestihüüdeid ega kõlbmatuks tunnistamist. Montaigne on klassik, keda loetakse siiani ülikoolides kui eeskuju vabamõtlemisest. Aastaid tagasi pakkusin teiste filosoofia klassikute tsitaatide hulgas samuti välja Montaigne ütluse. Viimasena, neljakümne valikuvõimaluse hulgast, osalt provotseerimiseks, osalt, kaudsel viisil, demonstreerimaks võrdlust Rene Descartes’iga, kelle stiil jäi alati härrasmehelikult väljapeetuks. Seejärel, mingil hetkel, tundus see lause mulle räigena, etteheitva solvanguna, halastamatu ja pieteeditundetuna. Seetõttu ma säästsin edaspidi tudengeid ja kustutasin selle väljapakutud teemade hulgast.

Nõue hingelaadi sobivusest filosoofia õppimiseks nähtus juba sellest, mida Iamblichus kirjutas Pythagorase elulukku (Περί Βίου Πυθαγορικού Λόγος).

Rembrandt van Rijn - Aristoteles voor de buste van Homerus (1653)

Nikomachose eetika I raamatu 4.lõigus jagab Aristoteles seda seisukohta, kui defineerib poliitikat läbi eetika ja peab poliitika kui eneseteostuse ülima vormi eelduseks hingelaadi üllust. Lõpuks lähtub Descartes’i ülim ethos kui vorm générosité’st, mis on ilmtingimatu eeldus tarkuse kui vooruse saavutamiseks. Seega üllus on tarvilik tingimus filosoofia realiseerumiseks, ilma milleta ei saa aktualiseeruda filosoof. Sellises käsituses ei ole filosoofia amet nagu iga teine, mille puhul piisab käsutäitmisest ja nõuetekohasusest, vaid eluviis. Teatud kompromissid on filosoofi jaoks võimatud, samuti valimatu positsiooni kehtestamine nõrgema suhtes – arutelud õiglusest inimese rinnust, kellele antud meelevalda eraldada reeglipäraselt võimekad võimetutest kaldutakse omahuviliselt  väärtarvitama, on sama vähe asjast kui enesekiitus saab olla tunnustus. Seega need, kellele inimese väärikus on etteotsustatult suhtelisuse küsimus, ning kes õigustavad enda tegevusi loomulikeks osutustega bonobode ühiselule, kus emotsionaalseid pingeid maandatakse promiskuiteetselt, peaksid minema lähemale imetlusobjektile, kasvatama loomi või õppima eluteadusi, kuna Lääne filosoofilisele traditsioonile on inimese lihalikkus aprioorselt poolik tõde ning iga lapski ulatub neist määratult kaugemale nägema kui istub mõne hiiglase õlgadel, kelle mõtlemine näib mõnele ajast-arust ja võõras. Halvemgi, kardetavasti avastavad naturalistid-relativistid end ühel hetkel keset lämbet tiiki konnade seast, kelle elustrateegiaks krooksumise ja kudemise kõrval on oskus krokodilli ilmumisel vilkalt mutta sukelduda.  Hullemgi, lahenduseks võib osutuda ebaloomulik kohanemine üheks kahest võimalikust alternatiivist – tujukaks ja halastamatuks krokodilliks või hermafrodiidist periooditi hiberneeruvaks kahepaikseks. Filosoofiat on harrastanud tuhanded, ent jälje on jätnud uskujad, pühendujad, puhtad, ennastohverdavad, õiglased ja tõemeelsed, kuna seevastu sofistlikkus, silmakirjalikkus, laimamine, valetamine, hämamine, ebasallimine jäädvustub parimal juhul anekdootidena.

Kirjandus

Montaigne, Michel de. Essais de Michel seigneur de Montaigne.

Montaigne, Michel de. Assaigs. Traducció de Vicent Alonso. Barcelona : Proa, 2007.
Amb el «Llibre segon», que inclou l’Apologia de Ramon Sibiuda, Edicions Proa continua la publicació completa per primer cop en català dels Assaigs de Michel de Montaigne (Perigord, 1533-1592), en l’elogiada traducció de Vicent Alonso.
Fill de l’humanisme i de l’afany cultural i artístic del Renaixement, els seus Assaigs manifesten una lúcida penetració que revela, a més d’una curiositat per totes les expressions de la naturalesa humana, un poder constant de comprensió, de calma espiritual i d’independència. Home de vasta erudició i cultura literària, Montaigne se serveix de les lectures dels clàssics per entreteixir les seves reflexions, amb un estil planer que dóna a l’obra un to de conversa. [Text de contraportada].

• Entrevista a Vicent Alonso, al vilaweb.
• Crítica de Miquel Pairolí a Presència.
• Article d’opinió de Félix de Azúa a El Periódico (29/XI/2007).

Pierre, D. B. C. El Inglés macarrónico de Ludmila. Traducción de Javier Calvo. Barcelona: Destino, 2007.
De l’autor de la novel·la Vernon God Little, guardonada l’any 2003 amb el Booker Prize, ens arriba ara aquesta intrigant novel·la.
La protagonitzen uns bessons siamesos que han estat internats des del seu naixement en un refugi per a gent amb deformitats. Arribat un punt, ja complerts els seus 30 anys, el sistema sanitari britànic canviarà el curs de les seves vides, en prendre la decisió de desajuntar-los en una arriscada operació. Sobtadament, es trobaran immersos en una ‘llibertat’ que contrasta brutalment amb l’anterior vida conjunta d’internat, i que cadascun d’ells experimenta segons les possibilitats físiques i mentals que els han quedat desprès de la separació.
I mentrestant, enmig d’una guerra a una antiga república soviètica, en un racó miserable de fam i fred, Ludmila Ivanova Derev farà també la seva sortida al món, una sortida precipitada per la mort del seu abusador avi, el patriarca i únic manteniment de la seva família. Ludmila és veu empesa a anar-se’n de casa per guanyar-se el pa i mantenir la família. Durant la seva accidentada escapada acabarà apareguda a un lloc web que anuncia núvies russes a l’Oest, convertint-se en el punt de contacte del seu món amb l’aventura iniciàtica dels desorientats bessons anglesos.

• Entrevista a DBC Pierre a la BBC.

Mankell, Henning. Pyramiden. Stockholm : LL-förl., 2003.
En aquesta entrega de la sèrie policíaca, Mankell va endarrera en el temps i explica la vida de l’inspector Kurt Wallander abans de 1990, el temps entre 1969-1989 en que Wallander estava de policia a Malmö. En una de les cinc històries que s’inclouen, Wallander haurà de rescatar el seu pare d’una comissaria de policia al Caire enmig de la resolució d’un cas sobre un avió estavellat.
L’edició que presentem és una reimpressió de l’edició original en suec. L’obra es pot trobar traduïda al castellà per Tusquets i Planeta.

• Divertida entrada al Language Log sobre la dificultat de molts de nosaltres de recordar el nom d’aquest autor.