Üllatusin kõvasti, kui usuteaduskonna meililisti potsatas üks kiri. Ma kopeerin selle täies ulatuses siia ka:

Tere, head kaaslased usuteaduskonnast!

Saadan listi edasi pressiteate Agape ja EEÜÜ avaldusest lugemiseks neile, kes väärtustavad traditsioonilisi pereväärtusi. See vist ei ole veel meie listist läbi käinud ja kui on, siis on see siin vaid meeldetuletuseks:)

Helene T.

—

18. november 2009
Agape Eesti ja EEÜÜ

Pressiteade

Kodanikupäeval, 26. novembril 2009. a. kell 18.00 kutsuvad Agape Eesti ja Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus Tartu Raekoja platsile kõiki kodanikke, kes soovivad väljendada toetust pereväärtuste püsimisele Eestis.
- Oleme mehe ja naise abielul rajaneva perekonna poolt.
- Oleme mitteabielulisele kooselule seadusliku staatuse andmise vastu.
Nimetatud juhtmõtetele kogutakse koosoleku jooksul allkirju.

Aasta isa tiitli pälvinud Heinz Valk leiab, et koos vabaduse tulekuga läks inimestel üht teist sassi. Väärtused nagu kodu, abielu, pere ning lastesaamise rõõm on pühitud ajaloo prügimäele kui vabale inimesele mitte vajalik. “Oleme alles vaid tänu kõige tavalisematele Eesti emadele ja isadele, kelle abil jääme kestma ka nüüd,” on Valk pereväärtuste olulisuses veendunud.

“Kodanikupäeva kogunemisega soovime väljendada perekonna tähtsust meie rahvusele ja riigile,” räägib Tartu Ülikooli endine rektori kohusetäitja professor Tõnu Lehtsaar. “Meie eesmärk on ministeeriumile edastada perekondlikke püsiväärtusi toetavate inimeste arvamus ja ühine soov, et perekonda kui väärtust ei devalveeritaks. Ei partnerlusseadusele,” rõhutab Lehtsaar.

Uuringukeskuse Saar Poll 2008. a. küsitluse põhjal toetab traditsioonilise abielu püsimist 85 protsenti. Meie seisukoht on, et Eesti kehtivas õiguses on mitmeid võimalusi kooselupartnerite varasuhete reguleerimiseks lepingutega, mistõttu puudub otsene vajadus luua Eestis mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja võimalus partnerlus registreerida.

Justiitsministeerium ootab 1. detsembriks kodanike ja organisatsioonide ettepanekuid mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise teemal. Agape Eesti ja Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus koguvad novembri lõpuni allkirju justiitsministeeriumile üle andmiseks ja panevad riigiisadele südamele, et Eesti rahva püsima jäämine on täna nende kätes.

Lisainformatsioon:

Herman Jürgens
Agape Eesti juht
E-post: herman@agape.ee
GSM: +372 5647 7797

Kristjan Luhamets
Eest Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse juhatuse esimees
E-post: kristjan.luhamets@eelk.ee
GSM: +372 5399 6180

Pressiteate edastas:
Astrid Raja
Agape Eesti
E-post: astrid@agape.ee

Seesugune teade siis… Mind pani tõsiselt imestama, et professor Lehtsaar, kes tundus igati mõnus mees ja laia silmaringiga olevat, samuti nii silmaklappidest painatud on.

Mis mul siis üle jäi, omaette podisemisest pole ju tolku – saatsin listi ka oma isikliku arvamuse:

Tere, veel paremad kaaslased usuteaduskonnast!

Igal mündil on kaks poolt ning mina olin võrdlemisi üllatunud, et inimestel on veel tänaselgi päeval suur hirm, et kuri homo tuleb ja hävitab kõik hea siin ilmas. Kes leiab, et partnerlusseadus ei toogi maailmalõppu kiiremini kohale, võib oma meelsust allkirja andmise kaudu avaldada siin:

http://egn.ee/index.php/allkirjadekogumine

Parimat
Kristina

Mina olen oma kolm ristikest vastavasse kasti igatahes juba ammu ära teinud.

Krõõt kirjutas ühest… ee… huvitava välimusega härrasmehest, kes talle tänaval vastu jalutas. Mulle meenus selle peale kohe Scotland’s No 1 Male Barbie

Ta nägi välja nii:

Ja siis ta läks saatesse, mis propageerib loomulikku ilu ning tulemus oli selline:

(Saade on kahes jupis.)

Siuke vend siis

P.S. Ma tean küll, et kedagi peale minu see fakt ei koti, aga tegu on postitusega nr. 1111

Nagu pikaajalisemad lugejad võib-olla mäletavad, on mul Võrus korter, mida ma tahan üürile anda. Eile oli sellega seoses plaanis seal järelhaagisega ära käia, maakleriga kohtuda ning sama soojaga Vastseliinas vanaisa ja teiste haudadel käia. Kuna mu oma autol kärukonksu ei ole, tuli selleks laenata mõni, millel on. Vanaisale kuulunud Volvo on ema nimel ning vanaema elukaaslane kasutab seda, kuna emal endal juhiluba pole. Järelkäru mul ka ei ole, järelikult tuli see rentida.

Ja siis hakkas kõik valesti minema.

Esmalt ei tahtnud käru kuidagi konksu otsa minna, tükk aega oli pusimist ka sellel papil, kes nendega igapäevaselt tegeleb. Me ei lasknud end sellest heidutada, vaid hakkasime siis rõõmsalt Võru poole sõitma. Kui maanteele jõudsime, tundus mulle, et miski on valesti, auto võbises kuidagi imelikult ja ei tahtnud hästi edasi minna… ja kuskilt tuli kärsahaisu. Pidasin kinni ja kontrollisin veljed üle – juhipoolne esimene oligi kahtlaselt kuum. Ilmnes, et käsipidurit polnud tükk aega kasutatud (ma ei tea, miks) ja telefonitsi nõu küsides soovitati madala käiguga edasi minnes see jõuga lahti sõita või võtta ratas koost lahti ja haamriga kopsida. Ei läinudki üldse kaua, kui see probleem esimesel viisil lahenes (haamrit niikuinii polnud) ning me jätkasime sõitu, visates sinna juurde kõvasti lolle nalju auto tervisliku seisundi teemadel. Tegelikult oli see masin oma vanuse kohta väga tubli, aastast ‘89 pärinev ja hästi hoitud, ülevaatusega pole kah probleeme olnud. Ma veel irvitasin, et niikuinii ma lubatust kiiremini sõita ei saa, see masin lihtsalt ei lähe nii kärmelt edasi.

Võrus käisime poes, ostsime haudadele lilli ja liikusime rõõmsalt edasi. Auto võbises jätkuvalt, kuid ma kirjutasin selle tagarattaveo ja auväärse vanuse arvele. Alles hiljem tuli välja, et võbina põhjustas haagis…

Jõudsime Võrust nii umbes 10 km välja, kui hetkeks tundsin, et libe on. Ei jõudnud enam kiirustki alla võtta (sõitsin umbes 70-ga, mitte rohkem), kui järsku hakkas haagis taga pendeldama ning seejärel karussellitasime koos käruga keset kiilasjääga kaetud teed ja lendasime mürtsatades kraavi. Juhipoolne külg jäi alla ning rattad tee poole. Esimene mõte oli: “issand jumal, kas ma tapsin nüüd oma ema ära?”

Õnneks ema siiski reageeris ja ütles, et vist on terve. Pusisin enda küljest turvavöö lahti ning aitasin ema tema rihmadest ka välja. Seda pole üldse kerge teha nii, et rippuv inimene alla ei kukuks… Avasin meie pea kohalt ukse ning viipasin sealt välja. Tuled ka põlesid veel ja selle peale jäigi samal hetkel üks auto seisma. Nad aitasid meil autost välja ronida, pakkusid termosest kuuma ning magusat kohvi ja mehed lükkasid Volvo nelja ratta peale tagasi, et mahlad välja ei jookseks. Suured-suured tänud!

Jälle tagasi rataste peal... Volvo sai ai-ai

Helistasin politseisse ja rääkisin ära, et juhtus õnnetus ning oleks vaja see haagiserendi jaoks fikseerida. Kuni politsei tuli, jõudis meieni mingisugune vanemas keskeas paarike lähedalasuvast talust. Papi pakkus, et tõmbab haagise traktoriga välja. Me ütlesime, et enne peab politsei ära ootama. Vana andis mulle siis oma numbri, et helistagu ma, kui teda vaja läheb.

Tuli politsei. Mõõtis. Küsis. Uuris. Oli alguses tõre. Et miks on haagisel suverehvid all ja miks nii väiksel autol üldse nii suur käru taga on? Ma ütlesin, et ma ei tea, rendihaagis, sealt ei hoiatatud poole sõnagagi… Öeldi pahuralt, et juht peab a-la-ti ise veenduma, et kõik korras oleks! Järgnes tükk paberimajandust.

Anti luba haagis kraavist välja tõmmata. Helistasin siis sellele mehele – tal oli telefon loomulikult väljas. Ema kõmpis siis poole kilomeetri kaugusele sinna tallu ja tagasi, et öelda – papi ei julge tulla, kuna traktoril tuled ei põle… ja ei tulnudki. Jalutas hoopis meie juurde tagasi ja pakkus, et kui keegi talle telefoni laenaks (tal polnud kõneaega), et ta siis helistaks järgmisse tallu, äkki sealt tullakse appi.

Mina pidin vahepeal politseiautosse tagasi istuma ja paberitega jätkama, kui jõudis kohale üks must maastur, millest hüppas välja kaameraga kutt. “Reporter”. Ilmselt on kas päästeametis või politseis mingi inimene, kes kohe kiiruga neile helistab… Uuris, kas juht kommentaare annab. Ütlesin ei, ütlesin ka, et ei soovi televisiooni (alles ma seal ju olin…), aga ta filmis meid siis lihtsalt läbi politseiauto akna. Politseinikud ei soovinud samuti rohkem teemat valgustada, mispeale hakkas kodanik kaamerasse seletama, et “näete nüüd, mis juhtub, kui talvisel ajal hoolimatult suverehvidega sõita…” Politseinik hüppas autost välja ning teatas tüübile, et ärge levitage siin valeinformatsiooni – autol on talverehvid all! Ja sealtpeale oldi minu ja ema vastu hoopis sõbralikumalt ning kaastundlikumalt meelestatud, eriti pärast seda, kui nad olid veendunud, et mul pole kunagi ühtki rikkumist olnud.

“Reporter” kajastas asja niimoodi.

Põhimõtteliselt on nüüd nii, et ma pean kuidagi haagiserendiga lähipäevil asjad niikaugele saama, et neil poleks minu vastu nõudeid. Sel juhul õnnestub ehk menetlus peatada ja võib-olla ma siis ei peagi trahvi maksma… Haagisel on tiisel paindunud, tent veidi kõver, raam paindes ja tagumine velg viltu. Ühel rehvil on samuti muna väljas, aga ma olen 95% kindel, et see oli juba enne. Lihtsalt oma kogenematuse tõttu ei osanud ma sellest õigel ajal aru saada… Venna auto võbises pärast nimelt täpselt samamoodi. Haagisefirma nõuab mu käest igatahes 9000 krooni remondikompensatsiooni, mis on absurd. Pigem oleks nõus selle sarnase summa eest lihtsalt ära ostma või midagi, aga 9 kilo maksta selle eest, mis meid peaaegu hauda viis? Ei taha, aitäh… Seaduse silmis olen ma süüdi niikuinii – ei kontrollinud ise haagise rehve üle ja valisin vale sõidukiiruse.

Läksid siis need kaameraga tüübid minema ja jõudsid kohale abijõud naabertalust. Volvo tõmmati kraavist välja ning imekombel läks ta isegi käima, ka tuled põlesid! Vaat nii häid autosid tehti 20 aastat tagasi… Peegel muidugi küljest, mööda kraavipõhja libisenud juhipoolne külg mitmest kohast mõlkis, üks rehv veljelt otsapidi maas, aga ta sõitis siiski! Haagis lükati appitulnu autole järgi ja mina lasin pot-pot-pot nii 10 km/h neile järgi. Õue peal panid mehed varuratta üks-kaks-kolm Volvole alla ja meie emaga läksime tuppa WC-sse ja soojenema. Päris mitu tundi oli ikkagi teeveeres külmetades mööda läinud… Perenaine kutsus meid ka edasi ja oleks meile midagi sooja juua pakkunud, aga kell oli juba väga palju ning ma leidsin, et parem oleks liikuda. Tänasime külalislahkuse eest ning leppisime kokku, et seesama meesterahvas sõidab meie käruga Võrru mu garaaži juurde ja mina sõidan ülitasakesi talle järele. Nii läkski. Panin ohukad vilkuma ja lasin siis 10-15 km/h Võru poole muudkui… ja vahepeal läks meist soolapuistur mööda, adding insult to injury. Selleks ajaks, kui Võrru jõudsime, oli ka vend oma autoga Tartust kohale jõudnud. Tänasime seda meest, kes oli viitsinud pühapäevasel õhtul ennast võõraste inimeste pärast kodust välja ajada ning mul oli tükk tegemist, et talle vaevatasu pihku suruda. Lõpuks ütlesin, et jagagu seda kõigi aitajate vahel, kui muidu imelik on, aga tasumata jätta ei saa.

Selle hetkeni olin ma olnud imeliselt rahulik, kui välja arvata autost välja ronimise hetk ja selleaegne hüperventilatsioon. Kui siis vend naerma ja parastama hakkas, et hea lollakas, kutsusid ise endale politsei, flippis mul esimest korda ära. Detailid pole siinkohal olulised, aga ma oleks sel hetkel vabalt olnud võimeline peresisest mõrva sooritama.

Kuna haagise eest oli makstud ja ma olen kangekaelne inimene, toppisime kõik asjad, mis ma Võrust veel kaasa võtta tahtsin, ikkagi käru peale ära. Ka maakleriga sain kokku ja vähemalt selle asjaga on minu poolt korras. Volvo istub praegu garaažis ja kui korterisse tuleb keegi, kes tahab ka garaaži kasutada, tuleb ta sealt lihtsalt ära vedada, aga see ei ole lähema paari päeva küsimus. Ja vanaisa ning teised annavad meile ka ehk andeks, et sel korral nende hauale ei jõudnudki…

Mu kaitsedeemon lendas meiega ilmselt kaasa. Ei minul ega emal pole peale paari sinika suurt häda midagi, isegi peapõrutust vist ei saanud (või kui, siis üsna kerge). Autol jäid isegi klaasid ühte tükki ja… ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, aga ennist poest ostetud munad jäid ka terveks! Volvo oli esiotsaga Võru poole ja haagis vastupidises suunas ning nende kahe vahele jäänud post oli ka vankumatult püsti. Öelge veel, et imesid ei juhtu… Kui nüüd ainult saaks neist flashback‘idest ka lahti – vähemalt korra tunnis keerdub pilt vaimusilmas 90 kraadi, kostub prantsatus ja painduva metalli krigin, teiselt poolt ema hirmunud halisemine… Mitte kunagi enam ei taha ma midagi sellist kogeda. Ja selle kõige peale ajab ikka ehedalt närvi mõne inimese leidlik tegevus teemal “ma olin nii mures, et käisin lausa surnuaial” (mille ema eelmisel päeval juba ära korrastas, muide) ning “närvide pärast tuleb võtta rahusteid ja viina peale juua”. Oleks, et siis korragi oleks õhtul küsinud, et “on teiega kõik ikka kindlasti korras?” Ei mingit huvi, ainult see on oluline, kas viinerid külmikusse said… Ning jah, ma tean, et sa seda loed. Sellepärast ma vastava seiga ära märgingi.

* * *

Ja homme hommikul vara-vara lähen ma mandlioperatsioonile, mistõttu suhtlen ma ilmselt paar päeva ainult kirjalikult…

…jälle kipub väheks jääma nimelt. Täna hommikul käisin opieelset vereanalüüsi andmas ja muuhulgas otsustasin ka unerohu retsepti küsida. Mingitel hetkedel oleks väga vaja. Välja pole veel ostnud, aga lugesin netist infolehte:

Depressioon. Uinutite kasutamine ei ole soovitatav psüühiliste haiguste korral. Sarnaselt teistele uinutitele tuleb ettevaatlik olla zolpideemi manustamisel depressiooninähtudega patsientidele. Kui esinevad enesetapumõtted, tuleb patsiendile tahtliku üleannustamise ärahoidmiseks ravimit kätte anda võimalikult väikestes kogustes.

Psüühilised ja “paradoksaalsed” reaktsioonid. Uinutite kasutamisel võib tekkida rahutus, unetuse süvenemine, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, vihahood, luupainajad, hallutsinatsioonid ja käitumishäired. Sellisel juhul tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Zolpideemi kasutamine võib põhjustada pearinglust, uimasust, iiveldust, oksendamist või peavalu. Sporaadiliselt on esinenud mäluhäireid, luupainajaid, öist erutuvust, depressiooni; diploopiat, joobumuse tunnet, ataksiat, treemorit, suukuivust, kõhulahtisust. Võib tekkida anterograadne amneesia, mille risk suureneb koos ravimi annuse suurenemisega. Amneesiale võivad kaasneda käitumishäired.

Ja kui piisavalt palju seda süüa ning viina peale juua, on päris hea šanss kooma langeda, juhhei. Infolehed pakuvad ikka nii palju morbiidset rõõmu, antud juhul eriti see viimane lõik.

Ülevaatusel käisin kah ära. Kuradi kallis oli, 535 krooni tahtsivad saada mu käest… Stabikavarda puksid tuleb välja vahetada ja üks numbrituli kah, muidu käras küll. Pidurite kohta ei öeldud midagi, aga mul on endal tunne, et kuidagi nõdravõitu teised viimasel ajal. Kaks aastat jälle muretu selle koha pealt igatahes.

Avastasin ka tugeva miinuse kodus töötamise osas – kui poes töökaaslasele otsa koperdada ja naeratades märkida, et vahi, isegi kolleegi ei tunta enam ära, peegeldub inimese silmis siiras hämmeldus ning viisakas küsimärk. Kui ennast tutvustasin, siis tuli ikka meelde… Noh, vähemalt palka mäletavad nad mulle veel maksta õnneks. Ja mu otsesed ülemused suudavad kah mu eksistentsi meeles pidada, nii et kõik pole veel kadunud.

Nüüd peaks veel kõvasti tööle pihta andma, homme on ühe suure asja tähtaeg. Sisetunne ütleb, et päris valmis ikka ei jõua, aga noh-jah. Ja siis on mul veel see kuramuse saksa keel teha… Eile läks umbes kolmandiku kodutöö peale 4 tundi, loeng on õnneks alles laupäeva hommikul, nii et jõuab veel.

Ja kell 20.30 siis telekas lahti ja Kanal2 peale, tänase saate tiiserit näeb siit. Õnneks ma ei näegi seal välja kole kui tuumatalv, vähemalt mitte omaenda tagasihoidliku arvamuse kohaselt (vahemikus 1:40 – 1:48 on Roju kah kaadris).

Mu meilboksi potsatas just ühe mu listi kaudu üksik hilisõhtune kiri. Või noh, mis kiri ta nüüd ikka nii väga oli – kõige pesuehtsam spämm. Meil sisaldas ühe uue kodumaise finantsteemalise filmi postrit ning juures linki, mis selle filmi kodulehele viib; seda paraku küll mitte otse, vaid läbi teatava spämmiteenusepakkuja.

Mis mind imestama pani, oli esmalt kirja saatja – keegi salapärane ning ilmselgelt mitte sünnipärane EV kodanik nimega Vaata Mind. Pole just eriti originaalne, mis? Heh, paremaks läheb. Spämm tuli nimelt aadressilt…

…wait for it…

…blablablablabla@blablablablabla.com

Sellest ma ei räägigi, et lõppu oli lükatud õline lause: “See teade on saadetud Teile heas usus, ning lootuses, et võime Teile enda toodetega kasulikud olla.” Hea usk, my arse.

Kuidas me end niiviisi majanduslikust august välja kraapida suudame, kui isegi kodumaist spämmi ei vaevuta enam inimese kombel vormistama?

Once Upon A Win avaldas postituse Bowie’st ja seal oli terve hunnik videosid, muuhulgas ka üks klipp filmist ‘Labyrinth‘. Pealkirjaks pandud tsitaat kuulubki nimelt just Bowie tegelasele, goblinite kuningas Jarethile. Mmm, Däivid näeb seal filmis ikka hea välja küll, see soeng on lihtsalt hullumaja ning mul on kuri kahtlus, et enne võtteid toppis ta omale soki püksi, et mehisem välja paista Olgu sellega, kuidas on, aga lõpptulemusena tundsin ma äravõitmatut tungi film üle vaadata ning parim viis kiusatusest jagu saada on teadupärast sellele järele anda.

Panen siia kah paar oma lemmikkohta sellest linateosest:

“As The World Falls Down”

ja

“Within You”

Laulab muidugi härra kuningas isiklikult

P.S. Suitsetamisest hoolimata on mul liiga hea lõhnataju. Segasin üsna mitu (seitse, kui täpne olla) tundi tagasi kohupiimale meki andmiseks sinna hulka mõnuga broilerimaitseainet (päris hää sai). Ja nüüd ma istun ja ilastan siin keset ööd, sest see lõhn ei lähe ära! Ma olen korduvalt käsi pesnud, käed tugevalõhnalise kreemiga sisse määrinud ja viimases hädas isegi küüned ära lakkinud (see on minu puhul väga ebaharilik) – ja IKKA EI MIDAGI!!!! Mu ajus on signaal, et kuskil siinsamas on grillkana ja süljenäärmed töötavad täisvõimsusel. Röösk.

Ostsin paar päeva tagasi toreda matkakomplekti. Tahtsin seda ka emale tutvustada.

Alustasin hoogsalt: “See on luga-nuhvel-kasikas!”

Poleks ise arugi saanud, et midagi valesti läks, kui ema poleks suure häälega naerma hakanud.

Nuga. Kahvel. Lusikas. Ei ole ju nii keeruline välja öelda.

…või on tema sõnum mulle igatahes maru segane. Miskipärast kipun ma viimasel ajal kokku juhtuma oma põhikooliaegsete klassivendadega. DO NOT WANT!!! Vähemalt 95% puhul kehtib see karjatus küll. Põhikoolis olin ma nimelt ilma enesehinnanguta, kole ja paks kahe patsiga nohik, kes kunagi kellelegi vastu ei hakanud. Sest et suured inimesed rääkisid kogu aeg, et “ära tee väljagi, küll nad ära tüdinevad”. Sittagi nad tüdinesid! Noh, ütleme nii, et on üsna konkreetne põhjus, miks ma kunagi “Klassi” vaadata ei taha. Umbes 8. klassis tuli siiski mõistus koju ja ma hakkasin ennast kehtestama ka, aga koolivahetus gümnaasiumiastmeks oli igatahes eluliselt vajalik. Läksin ühest Tartu “eliitkoolist” teise, kuigi HTG puhul on jutumärgid kindlasti liigsed.

Igatahes. Mõni nädal tagasi käisin Pärmikas kontserdil. Üks endine klassivend (A.) mängis kah, tollega sain ma pärast põhikooli täitsa normaalselt läbi, vahepeal suhtlesime isegi täitsa tihedalt. No ja märkasin mina, et mu kõrval kuulab tema esinemist üks teine klassivend (K.). Selline, kes samuti oli klassi heidik ja keda isegi mina ei sallinud. It must have been the booze talking, aga ma mõtlesin hea inimene olla ja ütlesin talle tere. Järgnes mõningane small talk ja kõik oli okei. Pärast konsat surusin A.-l käppa ja embasin kah. K., kes seal kõrval seisis, tahtis samuti kallistatud saada. Kerge alarm läks peas tööle, aga ma jätsin selle tähelepanuta. K. sai ka oma kallistuse ja mina kuulsin vastutasuks, et ma haisen jubedalt suitsu järele ja mida iganes. Öm, jah, ise tahtsid ju.

Kerime 2 päeva edasi. Reede õhtu, kell on seitse, mina teen ikka veel paaniliselt tööd, et saaks seejärel ükskord ometi õppima hakata. Heliseb telefon, ekraanilt paistab võõras number. Leiab aset järgnev vestlus:

- Halloo?
- Tunned ära, kes räägib?
- …Ei?
- Oled sa Tartus?
- Ee… jah, aga kellega ma räägin?
- Tõesti ei tunne ära?
- Ei. Kes sa oled?
- K. olen!

(Oumaigaad. Miks??? Mis ma tegin?????)

- Ee… no ja siis?
- Ma mõtlesin, et ma kutsun su jalutama!
- Ee… ahah?
- Mis sa täna õhtul teed?
- Tööd teen ja hiljem hakkan õppima.
- Välja tulla ei ole aega?
- Päris kindlasti mitte.
- Mis sa nädalavahetusel teed?
- Ee… olen linnast ära.
- Kas sul järgmisel nädalal on aega?

(Hakkan juba kergelt kannatamatuks muutuma, sest ma eriti tegelikult ei taha selle kodanikuga kohtuda ja kell on juba miljon ja mul on tuhat asja vaja veel ära teha.)

- Võimalik, ma praegu ei oska öelda. Oleneb, palju mul tööd on.
- Kas nädala alguses või lõpus?

(Ei, ta ei saa ähmastest vihjetest aru. Kurat.)

- Ee… keskel.
- Mis kell sul aega on?

(Jumaljeesus küll! MA EI TEA!!!)

- No ma ausõna ei tea, ilmselt pärast tööpäeva lõppu, aga ma ei oska praegu öelda. Räägime sellest kunagi järgmisel nädalal.
- Kolmapäeval kell kuus?
- No ma ju räägin, et ma EI TEA, oleneb, kuidas mul tööga on. Helista uuesti järgmisel nädalal ja lepime kokku. Mul hakkab praegu juba väga kiire.

(Hullult tahaks kõnet ära lõpetada.)

- Neljapäeval kell kuus?

(Appi noh, kas ta on kurt või?)

- Ma ausõna ei tea, räägime sellest järgmisel nädalal, okei??? Ma nüüd teeks tööd edasi, kell on juba seitse läbi.
- …Aga mina õpin anatoomiat! Närve!!!

(…jajah, ja mind PÄRISELT ka huvitab, eks…)

- Väga tore, mina ei tea sellest teemast midagi, head aega.

Ja panin toru ära. Õhh, päris õõvastav. Mu telefoninumber ei ole salastatud, aga viisakas oleks olnud esimese asjana e-mail saata… või vähemalt mitte nii stalkerina käituda. Kui ikka ei ole inimesega aastaid suhelnud, siis ei ole ÜLDSE kaval idee alustada kõnet stiilis “mõista-mõista, kes ma olen!” Jõudsin järeldusele, et tüüp on veidi liiga creepy (nii jutult kui välimuselt ja olemuselt) ja hakkasin väljapääsuplaani sepitsema. Esimene idee oli see, et ma võtan Kolli deidile kaasa ja tutvustan teda kui oma eriti kurja ning armukadedat boyfriendi, kes ei luba mul üksi linna peal litutada 8D Kui ma Kollile helistasin ja ütlesin, et tahaks teda järgmisel nädalal natukeseks laenata, oli kodaniku esimene reaktsioon “mul ei ole ülikonda!” Kui ma naerust toibusin, selgitasin talle siiski, et ülikond ei ole üldse vajalik, pigem vastupidi. Igatahes tundus idee vettpidav. Ainult et pühapäeval saabus K.-lt SMS, et tema läheb rattaga sõitma, mis ma teen. No kurat! Ma ju ütlesin, et mind pole linnas! Grh.

Lugu lõppes sellega, et saatsin tüübile järgmisel päeval ise sõnumi: “Meie kohtumine jääb ära, sest mu elu on liiga kiire, suhtlemaks puhtast viisakustest inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole. Edu edaspidiseks.” Tunni aja pärast saabus vastus “ok edu” ja ma siiamaani mõtlen, et ei tea, kas ta oli sellega arvestanud või ihub ta vaikselt kuskil kirvest, et see mulle sobival momendil kättemaksuks kolpa kinni lüüa.

No ja kui ma nüüd reede õhtul pahaaimamatult Zavoodis istusin, veeti täitsa ettehoiatamata kättpidi minu juurde veel üks klassivend. See, kellega meil oli intensiivne vihkamise-vihkamise suhe. Möh? Mis mul juhtme totaalselt lühisesse jooksutas, oli fakt, et kodanik peaaegu langes mulle kaela, surus mu kätt ja seletas õhinal, kui hea meel tal ikka mind näha on. Vidamittu? Paralleeluniversum sõitis käesolevasse sisse vä? Ma saan aru, et kutt oli spiidilaksu all või midagi, aga no päris nii see kah mõjuma ei peaks… Ütlesin talle tere vastu, aga mingist rõõmsast taasühinemisest ei olnud küll juttugi. Vaatasin temast hoopis harjumuspäraselt ülbelt läbi ja ta liikus seepeale edasi.Mulle kinnitati hiljem, et temast olla vahepeal täitsa normaalne inimene saanud, aga ma ei usu seda enne, kui mulle tõestus näkku kargab.

Tunnike hiljem kohtasin sealsamas VEEL üht põhikooliaegset klassivenda, järjekorras siis juba neljandat viimase mõne nädala jooksul. Tema oli üks neist vähestest, kellega ma ka kooliajal enam-vähem läbi sain, aga no ikkagi. Mis siis nüüd saama hakkab? Miks nad järsku kõik riburada pidi välja ilmuvad ja mu tee peale koperdavad? Ja kes järgmine on ning mida ta minust tahab?

Ma olen tegelikult peaaegu täitsa elus! Aga jubekolekiire on olnud. Veel paar nädalat ja siis saab hinge tõmmata… Natuke laseks grafomaaniat valla siiski ka praegu.

Kõigepealt viimase paari päeva tähtsündmus – mul on uus telefon, Samsung B2100! Kui ma seda kataloogis nägin, olin ma automaatselt vaimustuses – pillu maha või uputa kuni pooleks tunniks vee alla või tee, mis tahad… ja ikka töötab! 8D Taskulamp on ka küljes ja akule lubatakse lausa ebanormaalset vastupidavust! Woohoo!!! Ja ei maksagi miljoneid, uskumatu… Jooksin siis Elisasse ja hankisin omale uue nunnu, lisaks ka 4 GB micro-SD mäluka, mille eest küsiti AINULT 250 krooni. Ja siis hakkasid hädad pihta – ei suutnud kuidagi Bluetooth ühendust saada oma arvutiga (väga oluline, kuna micro-SD lugejat mul pole ja selle Samsa jaoks juhet müügil kah lihtsalt ei ole) ning WAPpida kah mitte… Ja ma olin nii otsata kurb, sest et enne olin ma olnud oma uue mänguasja üle niiiiii rõõmus

Noh, ma jõudsin pärast tunde kestnud ajukeppi ning guugeldamist lõpuks järeldusele, et mulle valetati läppari ostmisel Bluetoothi kohta. Seda nimelt minu arvutil ei olegi, siiani pole kordagi vaja ka läinud ja seetõttu ei ole kunagi tulnud pähe vastavat fakti kontrollida. Mis mobiilinetti puutub, siis selle koha pealt tuli jooksmist küllaga. Otsustasin, et järelikult tuleb hankida nii Bluetooth-adapter kui info netiseadistuste kohta. Elisa seda mudelit automaatseadistusega ei toeta, netist käsitsi andmete sisestamine ei funganud, isiklikult kohale aetud Jospelgi ei suutnud telefoni üle kavaldada ning ka Elisa tehniline tugi ei osanud mind aidata (st kõik nende soovitused olin ma juba eelnevalt läbi teinud) ja teatas, et mingu ma esindusse. Noh, kuna ma tahtsin adapterit ka, oli mul vaja poodi, kus oleks koos nii Photopoint (netiinfo järgi oli neil parim valik, nii naljakas kui see ka ei tundu)  ja ka Elisa esindus, ehk valida oli Lõunakeskuse, Kaubamaja ja Eedeni vahel. Sisetunne ütles, et peaks Lõunakasse minema, aga mängisin emale niikuinii Annelinna taksojuhti ja läksin siiski Eedenisse. Sealses PP-s oli Bluetooth-adaptereid täpselt null ning tädi Elisa boksis ei osanud mind kah aidata. Seisin kõigepealt umbes kaks aastat järjekorras ning sain teada, et homme on Kaubamajas ka tehnilise toe tüübid kohal, mingu ma sinna.. ja et kui korda ei saa, siis ostuarve kaasa ja saadetakse mu nunnu hoopis Tallinnasse hooldusesse See aga tähendaks vähemalt kahenädalast lahusolekut, ma kahtlustan.

Olin kurb. Ja tige, oi kui tige. Kärutasin siis Kaupsi, et saab vähemalt adapteri ära osta… Müüjatibi vaatas mind üsna kartliku näoga igatahes. Ma olen niisamagi vahel üsna kurjakuulutav, aga tol hetkel olin ma juba erakordselt pissed off enam-vähem kogu maailma peale. It probably showed. Ja siis otsustasin ikkagi nii igaks juhuks Lõunakasse ka minna. Et no äkki…

Ja mul oli õigus Leti taga istus ilus punapäine naisterahvas, kes vaatas mind täitsa kaastundliku näoga, kui ma resigneerunult küsisin, kui palju ta telefonide tehnilisest poolest jagab. Andsin talle oma uue sõpsi pihku ja tšikk näperdas seda päris tükk aega. Ja sai ühenduse tööle! Ma olin nii õnnelik, et ma ütlesin talle, et ma võiks teda lausa kallistada. Sellest ta siiski loobus, aga küsis hoopis, kas mul MMS töötab. Vastasin, et pole proovinud, aga tõenäoliselt mitte. Tütarlaps toksis veel mõnda aega ja ulatas mu telehvoni mulle laia naeratuse saatel tagasi, et nüüd igatahes töötab! Mul läks tuju kohe 50 kraadi paremaks, ausalt.

Uus Rojufon, mul on punaste külgedega variant

Bluetooth töötab kah täitsa ilusti, kuigi kui aku kaotas oma viimase pulga, siis ta enam faile vahetada ei lubanud. Ma nüüd ootan, et mu 0 (sic!) pulka näitav aku lõpuks pildi tasku paneks, et ma saaks esimest korda teda laadima hakata… Ausõna, eile ostes näitas ta 3 pulka, mis üsna kiirelt moondusid kaheks. Optimistina eeldasin, et mängin ta ostupäeva õhtul tühjaks ja panen ööseks laadima. Yeah, right Need kaks pidasid vastu poolteist ööpäeva helistamist, näperdamist, pidevaid katseid moblaga netti minna, niisama menüüdes uitamist, raadiokuulamist (klapid tuleb kuidagi välja vahetada – originaalnööbid on mõeldud inimestele, kelle kõrvad on vähemalt kaks korda suuremad kui minu omad), klahvihelisid (iga nupp teeb ise häält; ma tavaliselt panen esimese asjana nupupiiksud kinni, aga see kilksumine on täitsa ilus kohe, nagu ksülofon peaaegu) ja mitu tundi Sinihammast. Ma ei kurda üldse, nüüd kui ma asjad tööle sain

Kuna see on tõesti hea telefon, siis ma olen hea inimene ja panen siia ka juhendi, kuidas Samsung B2100 Elisa võrgus kasutamiseks seadistada WAPi ja MMSi osas. Kindlasti on neid ostjaid veel, kes oma jõududega ei suuda neist settingutest läbi murda ja äkki mõnel on tänu mulle oluliselt lihtsam.

WAP

• Määra nimi: Elisa WAP
• Avalehe URL: http://wap.elisa.ee
• Kandja: ainult GPRS
• Puhverserver: sees
• Aadress: 194.204.002.006
• Port: 8000
• DNS1: jäta tühjaks
• DNS2: jäta tühjaks
• GPRS sätted => Pääsunimi: wap (Kasutaja ID ja Parool jäävad tühjaks)

MMS

• Määra nimi: Elisa MMS
• Avalehe URL: http://194.204.2.10
• Kandja: ainult GPRS
• Puhverserver: sees
• Aadress: 194.204.2.6
• Port: 8000
• DNS1: jäta tühjaks
• DNS2: jäta tühjaks
• GPRS sätted => Pääsunimi: mms (Kasutaja ID ja Parool jäävad tühjaks)

Ei tundu niiviisi peale vaadates üldse keeruline, aga minule käis üle mõistuse, et ‘wap’ tuleb kirjutada välja “Pääsunimi”. No jeebus küll. Seepärast ma ise hakkama ei saanudki. Tehniline tugi peaks aga siiski suutma ennast kurssi viia müügilolevate mudelite eripäradega… Veel kord tänud igatahes sellele ilusale Lõunakeskuse Elisa tütarlapsele, kelle nime ma muidugi suutsin juba ammu ära unustada, aga kes tegi mu päeva kohe palju-palju päikeselisemaks, olgugi et õhtu oli selleks ajaks juba ammu käes

MASU on vist ära söönud kõik Delfi keeletoimetajad. Kuidas muidu seletada pealkirja “Peremees päästis ussilt hammustada saanud koera – imes mürgi koonust välja“… Mis ajast ussid hammustavad? Artiklitekst oli muidugi veel parem:

“Ameerikas Wyomingis elav Bobby Jenkins ei kaotanud pead, kui uss tema lemmiklooma hammustas. Ta tappis roomaja kiirelt ja asus seejärel nõelata saanud labradori koonust mürki välja imema.”

Ei tea, kas nõelatöö käis rist- või aedpiste abil? Rääkimata faktist, et maomürgi suuga välja lutsutamine on väga rumal teguviis. Oeh. Aga ikkagi – usside ja madude erinevus tehti mu meelest mõistusega inimestele juba algkoolis selgeks, nagu ka tõdemus, et kummalgi kambal pole astlaid

Maoteema jätkuks – “Milling uhkustab kaitsealuse mao söömisega“. Tsiteerin:

“Meelelahutaja Madis Milling kelkis ajakirjanduses, et on sõjaväeõppuste ajal metsas söönud küpsetatud nastikut. Tegelikult on nastik aga looduskaitse all ning ka suure näljaga tuleks metsas leida midagi muud, mida süüa.”

Tahaks hirmsasti seda ajakirjanikku ise ellujäämislaagrisse saata ja vaadata, kuidas ta mitu päeva järjest ainult sammalt ja kasetohtu närib… Millingule muidugi sõna ei antud, ta pidi oma kommentaari tavalise pasarahe vahele jätma:

“”Süüalune”, 26.05.2009 08:48
Tore, et inimesed ikka südant valutavad. Aga mõned täpsustused: 1. Ma ei kelkinud nastiku söömisega, vaid vastasin küsimusele; mida ekstreemset on tulnud ellujäämiskursustel süüa. 2. Asi toimus varastel üheksakümnendatel, kui looduskaitseseadused olid suhteliselt hägusad , nagu ka kõik muud seadused. 3. Tänapäeval selliseid asju enam ei korraldata.”

Ma teadsin, et on olemas täiesti pädev põhjus, miks ma uudisteportaalidest eemale hoian…

* * *

Täna hommikul ärkasin ma isegi täitsa õigel ajal üles, aga mingil müstilisel põhjusel oli kuidagi väga paha olla ja ma otsustasin tunnikese veel magada. Aitas küll. Ja ma nägin isegi unenägusid Nimelt oli vananev Trent Reznor Eestimaad külastamas ja millegipärast olin mina talle saatjaks määratud. Hängisime siis pärast kontserti kahekesi ringi ja no mis sa kostad või kos sa pistad – härra Trent kippus mind kogu aeg suudlema Ja miskipärast tolknes ringi ka üks mu ammune eks, kes nägi välja nagu pesumodell – päevitunud, musklis ja valgetes suspedes Ja kiilakas. IRL on ta pikk, hästi kõhn ja väga pika lakaga; miks mu alateadvus teda niiviisi väänas, ma ausõna ei tea

Aga selle peale võib ilusat Trenti vaadata küll

Tahtsin siia panna lihtsalt loo “The Perfect Drug”, aga see on jälle SinuTorust maha korjatud…

Saabus abipalve, ma siis levitan

* * *

Tere kõigile,

kirjutan täiesti veidrast asjast, mis on aga tõsi.
Nimelt, Tartu Ülikooli kliinikumi Naistekliinikut tabas
surutise laine täiesti alatult. Läinud nädalavahetusel
varastati nende viljatusraviga tegelevast osakonnast ära kõik
pornoajakirjad ning neil pole raha uusi osta.
Seetõttu palutakse annetada pornograafilise sisuga
ajakirju.
Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse
või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi
rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127)
doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

Mis juhtub siis, kui inimestel on liiga laialt vaba aega käes? Noh, enamus hakkab mingite lollustega välja tulema. Aga mõnikord juhtub nii, et need jaburused näevad uskumatult lahedad välja LED-vestidega lambad – see juba KÕLAB hästi!

On ju äge?

Öhh. I need dried frog pills. Pratchettit kuulates saan ma üha enam aru, et minu ja Laekuri vahel on iga päevaga järjest rohkem sarnasusi. Töö frustreerib, sest ma ei ole saanud seda nädal aega korralikult teha ja mul on praegu paraku vaja tekitada ilge p-täis tabeleid. Ei saa aga suurt midagi teha, kuna ühendus kontoriga on nigu vilkur, ainult et “connection has been lost” on palju domineerivam teema kui eksisteeriv ühendus

Veel ei saa ma aru sellest, miks ka – vähemalt vormiliselt – täiskasvanute maailmas kehtib reegel “kui sina suhtled sellega, keda mina vihkan/ei salli, siis mina sinuga enam tegemist ei tee”. Üks keiss on mulle arusaadav, vähemalt osaliselt ning teatud tasandil. Teise avastasin ma paari päeva eest ning peab märkima, et see tekitas minus mõningase hämmingu. Eriti kuna mina ei ole sellega absoluutselt mitte kuidagi seotud, et kahe inimese vahelt on kari musti kasse läbi jooksnud, kui poeetiliselt väljenduda. Okei, ei olnud erilised sõpsid, aga kuidagi… kummaline on ikka. Oh well.

Täna oli ajalooline moment: üle mitme aasta küsiti mu käest dokumenti, kuna ma ostsin suitsu! Ma olin kohe täitsa jahmunud. Peaks neid punaseid prille vist tihedamini kandma hakkama, paistavad teised noorendavat efekti omavat.

Lambist hakkas veidi aja eest kummitama Eamoni “Fuck It”:

Ei, ma ei ole suuteline ladusamat teksti väljastama. Homme on vaja 8.30 koolis olla, oh õudu. Ja see kuradi depr ei taha ära minna.

Kui ma natuke aega tagasi suitsul käisin, panin ma tähele, et keegi oli äärmiselt kunstipäraselt autoga manööverdanud. Kohe nii põnevalt, et ma pidin sellest lausa pilti tegema:

Huvitav, kas see oli kogemata või meelega...?

Ja Birxu süül satusin ma sellise video peale:

Wow. Just… WOW.

Ja millalgi panen paar pilti roju24.ee-st kah, aga seda siis, kui mul veidi vähem kiire on.

“Today’s fortune: The best way to find yourself is to lose yourself in the service of others”

Oh, bugger off, Orkut! Seriously! Keegi võiks – nii vahelduse mõttes – ka minu teenistuses olla…

* * *

Muidu… muidu tiksun ma juba mitmendat päeva mingis kummalises seisundis, mis ei ole ei haigus ega ka viisakas tervis. Noh, ükskord läheb üle niikuinii, üht või teist pidi. Rämekiire on ja kui tekibki mingisugune vähe vabam moment, siis ei taha ma selle jooksul tegeleda mitte millegagi, mis nõuaks rohkem pingutust kui voodis vedelemine ja lakke vahtimine. Äärmisel juhul olen nõus raamatulehte keerama. Ja see nädal on alles pooleldi läbi, nädalavahe tuleb täpselt sama hull või veelgi jõhkram. Nii palju on teha ja nii vähe jaksu sellega mässamiseks…

Vabariigi aastapäeva puhul näitasin isiklikku eeskuju (räme homeeriline naer on lubatud kõigile, kes minu ja vastava teema suhetega kursis on) ja osalesin nii rongkäigus kui pidulikul aktusel. Mental note so self: hangi kuskilt must pintsak, mille varrukad on 2 cm lühemad, praegusega ei taha hästi käsi sirgelt külgedel hoida. Muidu arvavad kõik, et vastav riideese on algselt orangutanile disainitud ja mina lihtsalt juhtusin seda natukeseks laenama. Noobel oblikas, jajahh… Vähemalt sain ma samal õhtul ennast pooleks naerda, sest täies tsiklivarustuses tüüp (okei, okei, ratas ise oli puudu), kes on endale visiirivabaks muudetud kiivri pähe lükanud, sellelt eemaldatud plastmassdetaili oma tagumiku alla torganud ning valmistub antud aksessuaari peal vastlaliugu laskma, on pehmelt öeldes päris koomiline Aga vähemalt oli tegu äärmiselt turvalise vastlaliuga, erinevalt ühest kenast, kuid täitsa võõrast noormehest, kes tuli kaebama oma rasket saatust, mis hõlmas eneses mäestlaskumise käigus kellegi teisega põkkumist ning seesuguse aktsiooni tagajärjel lõhkise kulmu omandamist. Minu linad on tänavu igatahes täpselt sama lühikesed edasi, kui keegi neile just kääridega kallale ei lähe.

Kuna ma eile õhtul kuulasin väga korduvalt Oomph!’i lugu “Augen auf”, pidi see ju ometigi mingit mõju avaldama. Avaldas kah – ma nägin unes Klarit, kellele ma koperdasin otsa mingisuguses bussijaamas ja ütlesin entusiastlikult tere. Klari vaatas mind selle peale umbuskliku näoga ja mulle tundus, et äkki ta ei tunne mind ära. Meenutasin talle igaks juhuks, kes ma olen, pole ikkagi üsna mitu aastat trehvanud. Seepeale teatas Klari, et ta tunneb mu ära küll, jah, ning jätkas mu vaatamist kergelt häiritud näoga, stiilis “mis mul sellest”. Ma siis ei osanud kah midagi muud tarka teha kui vaikselt oma teed edasi minna.

Wtf?

Lugu ise on siin (inglisekeelsete subtiitritega ja puha):

Just, see ma olengi. Nii kui päikese kätte satun, hakkan kohe pleekima.

Tegelikult ma ei tahtnud enam üldsegi peast punane olla ja kallasin endale tuima näoga blondeerija juustesse. Kuna tegu ei olnud mu tavapärase variandiga, mis teeb 5-7 tooni heledamaks, vaid ainult 4-6, oli tulemus mõnevõrra… ee… ootamatu, samas mitte üllatav. Rita kommenteeris igatahes üsna tabavalt, et mul on nüüd täiega animesoeng peas. Ehk siis toone on seal omavahel hullamas päris mitu ja segamini on kollased, blondid ja oranžid salgud. Ilmselt millalgi varsti blondeerin veel ja vaatan, mis siis saab, aga praegu on kah päris omapärane.

Kuna ma olen loomult edev, siis näitan ikka pilti kah, laupäeval sattusin nimelt natuke ka Taavi objektiivi ette.

Oli jah põnev! Jupiti näha ka täpiline koduloom...

...kes eestvaates nägi välja NII.

* * *

Tänane Orkuti õnnelause oli “Today is a good day to spread joy”. Mina lugesin muidugi “Today is a good day to die” ja jäin mõttesse. Kui ma selle peale veel Postimehe hooraskoopi lugesin, hakkas kergelt kõhe:

Tunned, et sisetunne ei vea sind alt. Universum annab sulle mitmeid märke, pead valima, mis sinu eluteega klapivad.

Ee.. okei? Valgendit siiski jooma ei hakanud, kuigi vahepeal olid küll mingid kahtlased tungid peal. Seda, et Universum mulle midagi öelda üritab, tean ma juba ammu. Palun hoolitsege minu eest vastavalt, kui ma ükskord ta sõnumist selgelt aru hakkan saama.

* * *

Aga nüüd ma panen ennast valmis ja lähen mingisugusele couchsurfingu kokkutulekule, kuhu rumeenlane mind eile õhtul kutsus.

Tänavune aasta, see tähendab. Aga helgemad pead jagasid selle niisamagi välja, kohe täitsa ilma vihjamata. Mulle tundub, et kuna ma täna õhtul niikuinii lähen ühe sõbra ärasaatmispeole (viis kuud Budapestis, jee), siis homme õhtul võiks ju uue aasta täitsa alkovabalt vastu võtta. Et äkki tuleb siis meelsamini või parem (oh, pretty PLEASE?) või värki. Taksojuhid hõõruvad ju niikuinii suurest õnnest käsi ja võtavad topelttasu nii sõidu alustamise kui kilomeetri pealt, aasta eest oli vähemalt küll nii.

Sõitmisest rääkides… Käisin eile siis seal Loll-linnas jälle ära. Koosolek kestis kõva 30 minutit ja nii ma tolknesin kohapeal natuke kauem ning sõin Buffalos sooja lõunat ja suhtlesin natuke inimestega kah. Üsna totter oleks olnud hakata kohe tagasi kütma. Vähemalt sai päeva heategu tehtud ja alaealisi tibisid (2×2 tk) šokeeritud… aga mis nad siis hääletavad minu auto peale Ei, ma tegelikult ka ei teinud neile midagi, ma lihtsalt panin Stephen Lynchi üürgama ja käitusin nii nagu tavaliselt. Selleks ajaks, kui ma Tartusse tagasi jõudsin, oli aga juba täitsa pime. Ei noh, muidu poleks midagi, aga mul tekkis mingil hetkel väga raskesti kontrollitav (v)iha auto kinni pidada ja ühele tüübile mitte just kõige hellemini tulekustutiga korduvalt vastu pead koputada. Ah et miks? No kujutlege, et te olete roolis. Ilm on elusitt, mööda- ja vastusõitjad lirtsatavad muudkui musta pori näkku (hea, et klaas vahel on), on pime ja vastassuunavööndis liiklejad ei tea, milliste ilmastikutingimuste korral eesmisi udutulesid tegelikult kasutatakse. Jõuate taas omaette kiruda, kui äkitselt ühe järjekordse valgusreostaja lähenemise tõttu teile nagu tunduks, et nende tulede eest oleks just kui miski läbi vilksatanud. Oh imede ime, viirastusega kohakuti jõudes avastate, et tegu on jalgratturiga, kes sõidab 70 km/h piirkiirusega alas sõiduteel ILMA ÜHEGI FAKING HELKURITA!

Ma sepitsesin juba kavala plaani valmis. Peaks hankima neid tavalisi kõvu helkureid ja orgunnima osavate käte ringi või midagi. Selle käigus teritaks helkuritest shurikenid välja, harjutaks natuke ning hakkaks neid siis ööpimeduses pilduma kõigi nende pihta, kes liiga ootamatult vaatevälja ilmuvad. Ma mõtlen, et umbes kuues laip, verine helkur sügaval kolba sees kinni, peaks äkki pointi ka ülejäänud elanikkonnale kohale tooma? Et noh, kuigi mu auto näeb momendil välja nii, nagu ma oleks sellega kuivkäimlast läbi sõitnud, siis see ei tähenda tingimata, et ma tahaks oma kojameeste küljest veel ka kellegi veriseid soolikaid lahti harutama hakata. Siinkohal tahaksin siiralt südamest tänada kõiki neid jalg(ratt)ureid, kes ennast nähtavaks on teinud. Eriti kiidaks seda tundmatut, aga leidlikku kodanikku, kes enda esiletõstmiseks lausa mingi punase vilkuva jubina kuklasse kinnitanud oli Soovilugu oleks “Laip on laip”, tänan tähelepanu eest.

P.S. Ma nägin unes erakordselt filigraanset, õhulist ja peent skulptuuri, mis kujutas endast suurt lossi. Ainult et see oli kokku pandud… well, ninakollidest. Kes mu unenäo ära seletab?

Või ma loodan, et keegi on minuga väga sarnane, sest vastasel juhul on mul hetkel veidi liiga creepy. Minu poole pöördus natuke aega tagasi Karl lausega “arva ära, kellest on šabloon-pilt tehtud ” ja saatis mulle ühe foto. Nimelt selle:

Kulmud ei ole ainult päris täpselt...

Et pidi Tallinnas Tuukri tänaval asuma.

Mis mõttes, ah?

Facebook on üks ütlemata naljakas võrgustik. Näiteks tuli mulle eile seal niisugune teadaanne:

think I have a crush on you, but I can’t tell until we hang out.
add me to yr yahoo pls
[tsenseeritud]@yahoo.com
am from cairo, egypt
am looking for a wife

[nimi]
40 years old
Cairo, Egypt
3,167.3 kilometers

Et noh… peaks nüüd vist pileteid broneerima hakkama või…?

Ma saan aru, et inimene on suisa meeleheitel ja nii edasi. Aga oleks siis võinud vähemalt öelda, mitu kaamlit ma väärt olen või midagi, enne kui nii mitme tuhande kilomeetri taha oma kirjakest saatma hakkas. See eluõnn läheb minust nüüd küll kauge kaarega mööda, sorri vaan.

P.S. Kui keegi peaks mõtisklema, mis tunne on süüa kanepišokolaadi, siis ta võib võtta kakaoga segatud saepuru või siis äärmisel juhul tubakat ning sinna natuke kakaovõid juurde segada. Saate üsna täpse pildi.

Sihuke näeb välja

P.P.S. Šokolaadist rääkides – ma sõin ükspäev üht Venemaal toodetud üllitist. Pärast vaatasin silti ja sain valgustatud – idanaabrid itsitavad ilmselt pihku lollide eestlaste üle ja teevad tšuktšidega anekdoodi* ilmselt kohe-kohe ümber, et see meie kohta käiks:

Luupi ära otsi, kliki lihtsalt suuremaks

_____________________________________________________________________________________________

*Juhul kui keegi tõepoolest seda nalja veel ei tea:

Tšuktš istub kivi peal ja nosib midagi isukalt.
Tema käest küsitakse: “Kuule, tšuktš, mida sa seal sööd, ah?”
“Šokolaadi,” vastab tšuktš rõõmsalt.
“Aga miks see nii koledasti haiseb?”
“Sest et ma söön seda teist korda!”

Mulle tuli just meelde, et ma nägin unes, kuidas ma mingi kahe tölliga kaklesin. No ikka korralikult sai rüseletud ja üksteist klobitud, aga ma lõpuks võitsin. Ma nimelt virutasin neile kummalegi mitu korda järjest tinavilega (sic!) vastu vahtimist ja nad läksid ära. Mis nad siis tulid minuga tüli norima… Enam ma muidugi ei mäleta, kas nad tulid mulle kallale asja eest või mitte, aga pigem mitte. Hommikul ärgates oli päris kergendav tunda, et tegelikult mu huuled on ju täitsa terved ja silma all sinikat ei ole. Kunagi on nimelt ka vastupidi juhtunud, kui ma esialgu pidasin eelneva õhtu sündmusi unenäoks, aga peeglist vaatas mulle ootamatult vastu päris jube vaatepilt.

Aga muidu mängisin ma vahepeal Audiosurfi jälle (no muidugi mängisin, mul on ju homme ainult kaks eksamit vaja ära teha) ja seal olid raadios mingi itaalia ska-bändi lood, tüübid on endale nimeks võtnud Talco. Panen siia kah ühe pala, nimelt “Bella Ciao” järjekordse variandi. Päris okei, ma ütleks

Tegelt on mul pildi- ja blogimismaterjali jälle täitsa arvestatav hunnik, aga kui nüüd keegi annaks aega, et see kõik siia üles riputada…

Jube hea koomiks on, tahtsin lihtsalt rõõmu jagada. Need pildid on pärit lehelt xkcd.com, seal on neid veel palju Kui ei näe teksti lugeda, siis klikk pildi peal on abiks.

*

*

*

*

*

*

*

*

*

*

* * *

Muide, keegi oli täna uurinud mu postitust aasta algusest, milles ma olin Winampi abil üritanud 2008. aastat ette ennustada. Kuradi täppi on läinud xD

Sattusin täna juhuslikult ühe väga imeliku loo peale, nimelt LaFee “Ring Frei”. Ma pole sellest esitajast varem midagi kuulnud, aga see video on… omapärane. Minu lemmik on poolpaljas sarvedega kutt

Visuaalselt übergooti, aga kõlab nagu suvaline saksa popp õ___Õ

Samas ei saa öelda, et see otseselt halb oleks, lihtsalt äärmiselt hämminguttekitav.

Põhimõtteliselt võib mu elu hetkel kokku võtta kahe sõnaga: going postal. Töö, kool, töö, töö, kool, töö, kool, töö, töö, töö, kool… Jätkake suvalisel viisil ise. Selline luksus nagu “nädalavahetus” oli mul viimati kuu aja eest. See tõmbab ajud täiesti lühisesse. Ja mis postituse pealkirja puutub, siis ma tean, et ametlikult on juba kaks tundi teisipäev, aga mõnikord tundub, et esmaspäev kestab igavesti. And not in a good way.

Järjekordse essee kirjutamise kõrvale (lõpetasin töö kell üheksa õhtul ja hakkasin siis seda teha vehkima; vahepeal võib ju väikest blogimispausi ka endale lubada või kuidas?) kuulasin veidi muusikat, parajasti tuli mu Winampist The Boomtown Rats – “I Don’t Like Mondays”. Huvi pärast guugeldasin seda lugu natuke ja sain teada, et see kirjutati siis, kui Ameerikas üks 16-aastane tüdruk tulistas inimesi ning andis hiljem politseile just sellesama põhjenduse. Et talle ei meeldi esmaspäevad. Ta olla jõuludeks raadiot tahtnud (aasta oli siis 1979 ja situatsioon väheke teine), aga issi kinkis talle hoopis relva. Loe rohkem siit.

Kuula:

Loe:

The silicon chip inside her head
Gets switched to overload
And nobody’s gonna go to school today
She’s gonna make them stay at home
And daddy doesn’t understand it
He always said she was good as gold
And he can see no reasons
‘Cos there are no reasons
What reason do you need to be show-ow-ow-ow-own?

Tell me why
I don’t like Mondays
Tell me why
I don’t like Mondays
Tell me why
I don’t like
I don’t like (Tell me why)
I don’t like Mondays
Tell me why
I don’t like
I don’t like (Tell me why)
I don’t like Mondays
Tell me why
I don’t like Mondays
I wanna shoo-oo-oo-oo-oo-oot the whole day down

Tahtsin muuhulgas jagada ka seda, et kui pisike mu asendusarvuti on

So small!

Jah, seesama kõige alumine must vidin ongi, suurusjärk on tal umbes nagu 3 keskmist läpakat üksteise otsas. Kõrval on 40-kilone Nokia CRT-molu, mis küll enam paraku ei tööta, aga oma parematel päevadel näitas ta pilti seevastu hästi suurelt

* * *

Reedel oli Pööloy Gläänz. Ja Kurjam, aga minupoolest oleks võinud selle viimase ära jätta. No ju ma siis hakkan vanaks jääma või midagi, aga ma lähen üsna tigedaks, kui mingid purjus töllid leiavad, et ilgelt äge on kontserti kuulata nii, et tuleb isekeskis karelda ja üritada üksteist õlaga pikali virutada. Kahetsesin tõsiselt, et ei varustanud end õhtuks kõigi oma ogaliste ehetega… Selle asemel võtsin neid lihtsalt küünarnukkidega vastu. Järgmisel korral olen järelikult targem.

Igatahes oli Koll jälle kohal ning olles seekord oluliselt kainem kui eelmisel korral, oli ka etteaste ägedam Nimelt oli ta ühel hetkel lihtsalt lava peal ja tegi kõrihäälset tausta, mis väga hästi loo atmosfääriga kokku läks. PG tüübid tundsid ta igal juhul juba kohe alguses ära, irrrw Fotokat mul kaasas ei olnud, aga illustreerimaks oma juttu panen siia ühe PG varasema laivi video, loo nimi on “Kuuigatsus”:

Pärast kontserti sai linna peal tiksutud ja suheldud ja muidu äge oldud. Paraku olen ma täiesti müstiliste juhtumite magnet ning seetõttu sain ma täiesti mittevabatahtlikult teada, mismoodi maitseb puhastusvahend nimega Mr. Muscle, kui seda pihustati mulle põhimõtteliselt lahtisesse suhu. Ma nagu ei saanudki lõpuni pihta, et mis värk… Hea, et prillid peas olid, silmad jäid terveks ja klaasid said ootamatult puhtaks. Detailidesse laskumata – olin seesuguse kohtlemise peale pehmelt öeldes üllatunud, ja mitte heas mõttes. Aga mis sest praegu lahata, ju kunagi tekib situatsioon ka selle müstika lahendamiseks.

* * *

Pühapäeval käisin oma B-kategooria lõppkoolitusel ära. Peab märkima, et päris äge oli, mulle küll meeldis. Õppeautode kummid olid siledad nagu beebi pepu (ma katsusin näpuga järele… kummid ikka, mitte väikelapse tagumiku) ja liberajale sadas pidevalt vihma kah peale, et veel eriliselt väike haardemoment oleks. Kahekesi olime autodes, instruktorid juhendasid meid eemalt läbi raadiosaatjate. Nüüd ma siis tean, mis tunne on istuda kõrvalistmel, kui auto on juba kaks täistiiru peale teinud, just nagu iluuisutaja Mu masinapartneril õnnestus selles osas nimelt päeva rekord püstitada. Kui mul raha üle oleks (naerukoht, ma tean), siis ma läheks sinna heameelega veel ja veel harjutama, sest ma ei saanud päris viimase ülesandega lõpuni hakkama (rattad blokki ajada, blokist vabastada ja siis kohe kurvi võttes pidurdada). Ma suutsin elegantselt õiges kohas seisma jääda küll, aga ainult juhul, kui ma rattaid blokki ei ajanud, mis kaotas aga harjutuse mõtte üsnagi ära, või nii nad igatahes rääkisid.

Säästlik sõit mulle siiski midagi uut ei õpetanud, peale selle, et linnas võib neljanda käigu asemel ka viiendaga sõita. Asja tõeline huumor seisneb muidugi selles, et üks instruktoreid oli mul ammune tuttav ning kunagi oli olukord vastupidine ehk siis mina juhendasin teda teatri vallas. Loomulikult olin ma osanud oma säästliku sõidu just temaga valida, kuigi tol hetkel polnud mul veel õrna aimugi, et tegu just selle inimesega on. Lahe iseenesest, kui välja arvata see periood, kui ma üritasin meeleheitlikult meelde tuletada, millega seoses ma teda tean. Mälu pole mul just kõige parem, noh… Kui juba ükskord meelde tuli, võis märkimisväärselt kergemalt hingata, kartmata eriliselt jubedaid fopaasid stiilis “Tere, sa oled maru tuttava näoga, kas me oleme kohtunud?” ning vastuseks saada “Jaa, me olime aastaid tagasi paar, kas sa siis tõesti ei mäleta???”  SEE oleks küll piinlik… xD Noh, ta nägu oli igatahes suht priceless, kui ma enne ökosõitu ta masina juurde astusin. Umbes nii, et “OMGWTFareYOUdoinghere???” Teine hea moment oli see, kui meie sõit läbi sai. Tegime auto juures suitsu ja rääkisime, mis vahepeal juhtunud on ja nii. Leidsime, et võiks kunagi vähe pikemalt trehvata kui see surts ametlikel asjaoludel ning vahetasime numbreid. Just siis astus järgmine “õpilane” ligi, kah tütarlaps, vaatas veidi kummastunud pilgul meie omavahelist suhtlust pealt ning mulle tundus, et ka tema silmist peegeldus kuulus kolmetäheline filosoofiline küsimus, mis algab W-ga ja lõppeb F-ga. Kust tema pidi teadma, et me esimest korda ei kohtunud

Eks ma üritan siis nüüd võimalikult kähku ARK-i minna ja avalduse uute, PÄRIS lubade saamiseks sisse anda. Oleks võinud seda ka netis teha, aga vastaval variandil on üksainuke, kuid see-eest väga tugev puudujääk – pilti vahetada ei saa, ainult see ARK-i fotoboksis tehtud klõps on okei. Ma näen oma praegusel juhiloafotol aga välja nagu täiesti keegi teine, eriti kui ID-kaardi pildiga võrrelda, millel on omakorda mingisugust kolmandat isikut kujutatud… Ma ei tee endale üldse illusioone, see uus pilt tuleks täpselt sama jube, aga ehk vähemalt natuke rohkem igapäevase minu moodi kui variant Rojust peaaegu õlgadeni tumedate juustega. Jah, ma vahepeal üritasin neid isegi pikaks kasvatada, aga pidin pooleli jätma, sest kummargil vanni kohal pead pestes hakkas märgade juuste raskusest juba valus ning üks teatav militaarne isik käis mulle tollal peale nagu uni, et ma juuksed jälle lühikeseks lõikaks. Ma ei välista võimalust, et ühel päeval on mul jälle pikad juuksed, aga ma kahtlustan, et see hetk on tänasest veel üsna kaugel