Tundub, et täna ei olnud eriti hea päev. Lihtsalt juhtus nii.

See on pilt mis mulle praegu endast kõige rohkem meeldib.    

Olen majas med.läbivaatuses õpilaseks. Tundub, et juba teist aastat järjest on minul oktoober uue alguse kuu. Kõik, kõik on uus oktoobrikuus. 

Elu on lill!

Pelmeenid on ahjus, hommikused nõud on pestud ja mulle ei meeldi köögis oleva kollase seebi lõhn. 

Täna avastasin et mul on 227 originaal DVD. Lisaks veel need mis on plaatidele kõrvetatud. Varsti tõstetakse mind ruumipuuduse põhjusel rõdule elama.

Üks mu DVD riiulitest.

Ma vajan inimestest ja suhtlemisest vaba päeva. Tahan rahus, vaikuses ja üksinduses lihtsalt olla ja teha just seda mida mina tahan. Mitte seda mida mul kästakse teha. Ma ei taha et keegi mul pidevalt kõrva ääres piniseb ja ümber minu siiberdab. Isegi muusikat ei taha kuulata. Tahan inimestest eemale ja kaugele ära, üksikule saarele, liivasele rannale istuma ja kuulata kuidas meri kohiseb ning vaadata lainete loksumist. Unustada hetkeks kes ma olen, kus ma olen. Lihtsalt olla elus ja nautida seda kogu oma hingest. Olen inimestest väsinud.

Ma oskan alati kõik kihva keerata.  Kõik inimsuhted. Kogu oma elu.

Elu on lill. Naeratagem talle.

Olen Saaremaalt elusana tagasi. Väsitav oli. Tööd oli kohutavalt palju. Ma oleksin vist surnud olnud kui mul poleks olnud selliseid kaasneegreid nagu N ja T. Ma ei täna neid sest selle tänuga pole midagi peale hakata. Ainult üks sõnakõlks. Lihtsalt püüan paremini ja rohkem tööd rabada, et neil ka lihtsam oleks. Nii. Saaremaal jõudsin järeldusele, et ma vihkan kädistajaid mutte. See on lihtsalt õudne kuidas mõne lõuad lõppmatuseni võivad millestki või kellestki jahvatada. SEE ON KOHUTAV!!! Oehh! Sain selle välja röökida.

Elu läheb kohutavalt kiiresti. Üks minu kauaaegne sõbranna sai täna vanaemaks. JEEEEEE!!! Suurimad, suurimad õnnitlused.   Hästi soe tunne tekkis südamesse kui mulle saadeti selle kohta sõnum. Õnne Mae!

Puhkus läbi ja tööl tagasi. 

ongi käes.

Mõtlesin, et kirjutan, mis ma vahepeal suvel teinud olen.

Joonistusprojekt jäi katki, sest laagris oli raske sellega tegeleda ning head ideed puudusid. *_* Kuid ma mõtlesin, et võiks homme taas midagi sodida.

Kuid alustangi laagrist. Käisin ja olin Kutimuti laagris 19-28 JUUNI. Kuu aega tagasi.

See oli sportliku suunitlusega ning lisaks tegeleti seal meedia, näitlemise, filminduse, laulmise ja tantsimisega. (Harjumatu kirjavärv~)

Seega ma jätkan rohelisega (minu lemmik).

Isa viis mind reede hommikul autoga Laulasmaale. Ma tihti mõtlen, et kui ma kuhugi ära registreerin, siis enam taganeda ei saa. See tuleb kasuks siis, kui ma midagi kardan, sest sedasi ma teen asja ära ja hirm läheb üle. Ja laagrit ma siiski kartsin alguses, et mis saab, kui tekivad probleemid, ma ei saa millegagi hakkama, olen erak ja nii edasi. Pealegist ma läksin sinna üksi ning see laager oli midagi uut, kui millega ma harjunud olin (trennilaagrid, mis kestsid ~2 päeva). Sinna saabudes juhatati mind siis tuppa number KOLM (I’m into colours right now ). Ning seal olid siis 7 voodist 2 hõivatud. Nendel istusid Hanna Maria ja Mari-Liis. Nad olid alumistel naridel ja ma valisin ka endale koha alumisel naril (seal oli 3 nari ja üks tavaline voodi).

Ja hiljem tulid kaks sõbrannat ja veel kaks sõbrannat juurde. Sirli, Kelli, Stella ja Helen. Kõik tüdrukud olid väga toredad. Nad olid kõik minuvanused, ainult Mari-Liis oli siis veel 12 (aga  tal oli nüüd sünnipäev). 

Ausalt öeldes need esimesed minutid ja tunnid, mil ma neid tüdrukuid veel ei tundnud ja alles laagrisse saabusin, olid minu jaoks väga kohmakad ja veidrad. Ning vahepeal tekkis meil ka tülisid, kuid need lahenesid. 

Enne avarivistust sain ma ühelt toakaaslaselt, kes varemgi seal laagris käinud oli, teada, et meid on laagris 66 (mis pärast laste loendamist leidis ka kinnitust). Seega 66 kümne kuni seitsmeteist aastast last (kuid vahepeal mõningad lahkusid). Üllataval kombel nägin ma mitmeid lapsi ka enda koolist (kaks olid mingi 10-11, kolmas 14-15-aastane Maria ja neljas 13-14). Sel neljandal, kes oli STEVO, oli laagri ajal sünnipäev. Ning oli veel teisigi, kes just laagris aasta vanemaks said. Aga Stevo on mingi kahtlane.. Laagris oli tal okei soeng, aga ma mäletan, et varem olid tal mingid hullemad lokid. Ma olin teda kooliski näinud ning ma nagu kartsin teda. Ma ei tea, miks. :D Võib-olla selle tõttu, et ma olin temalt/ta klassivendadelt saanud (hüüd)nimeks Irma!? Ja ma olen selline totu, kes kõike (siis sel ajal) hinge võtab. Tegelikult on see just lõbus. Attention, yay.  

Natukene räägin Mariast ka: Marial on ülilahe stiil (Indie?), mis mulle väga meeldib. Ning ka muidu on ta tore ja sõbralik, ülima kunstiandega.

Koos temaga tegin ma selle (tema joonistas pildid):

Kuna mu see laagrijutt venib õige pikaks ja kell tiksub juba 00:00 läbi, kirjutan ma Rootsis käigust homme hommikul.

Kuid kähku siis veel laagrist. Üks mõnusaim tegevus, mida ma (ja veel inimesed) Siesta ajal harrastasin olid pallimängud (võrkpall, pioneer ja mingi kartul oli ka). Need olid lõbusad~  Varem ma ei osanud praktiliselt üldse võrkpalli, aga nüüd ma olen kindel, et soovin sügisest meie kooli võrkpallitrennis (7-9 klass) ja lisaks veel näiteringis käima hakata. Lõpetan ära selle jama värgi, mis seal Dreek stuudios toimus. Õnneks käisin seal ainult 4-5 kuud ja samas sain Koolitantsul ka ära esinetud.

Laagris toimus üks külastuspäev, kus vanemad said käia vaatamas oma lapsi ja tuua asju või süüa, kui vaja. Nende jaoks õppisime ära ka ühe tantsu ja mõningad salmid osadest lauludest. Need, keda laagrijuhataja vist varemgi teadis, said kaasa lüüa ka näidendis Vanapaganast. Vanapaganat etendas Karl ja tema naisukest mängis üks malevlane (oeh, nimi ei tule kohe… KÄTLIN!). Igatahes see malevlane oli hästi lahe.

Igal hommikul toimus hommikujooks, 13 ja vanemad pidid jooksma (enamus kõndisid) kaks ringi, nooremad ühe. Sportlikud üritused, mis meil aset leidsid, olid Raudkutt ja Raudmutt (mina olen see teine…), USA armee, maraton ja siis niisama mängud. Raudkuti ja -muti võistluse ajal tehti läbi sellised alad nagu: 60-meetri jooks, odavise, kuulitõuge, raskuste hoidmine, iseenda hoidmine, kõhulihased 2 minuti jooksul ja ka maratoni tulemusi arvestati selles (vist). Ja ma tulin koguarvestuses esimeseks. ^^ Ning enne laagrit kartsin ma, et ei suuda ega pea sportlikes asjades vastu. 

Maratonis tulin ma kolmandaks. Ma ei tea distantsi pikkust, minu arust oli see 2 kilomeetrit, samas kuulsin ma ka teistsuguseid väiteid.

USA armees pidi kuulama kasvatajate käsklusi: jooksma paremale, vasakule, ette või taha, tegema nuga, veeretama maas paremale või vasakule, kükitama, pikali heitma, püsti seisma või paigale jääma. Kes mõnes käskluses eksis, see läks välja ja pidi jooksma majaringe vastavalt selle, millal ta välja langes. Ning siis viimased 5(?) tõid oma perekonnale 10 punkti. Perekonnad olid 6-liikmelised, nendes olid ema, isa ja lapsed. Perekonnad said erinevate ülesannete või võistluste eest punkte ning punktide eest sai lunastada (üsna mõttetuid) auhindu. Meie perekond oli keskmine. Vahel taga-, vahel eespool. 

Perekondadega pidi koostama näiteks artikleid (ühtedest moodustati kvaliteetne ajaleht, teistest kollane). Toimus ka aardejaht (otsiti tähti koos numbritega, pärast tuli öelda need kasvatajatele ja vastavalt sellele, mitmendana lõpetati, saadi ka punkte). Toimus ka mingi mõrva lahendamine. Seal siis anti paber koos küsimustega (ala kes tappis, kuidas tappis jne) ja vastusevariantidega. Igal kasvatajal oli oma kindel küsimus. Perekonnad pidid.. Ei, see vist käis tubade kaupa. Toad pidid käima ühe kasvataja juurest teise juures, sooritama edukalt ülesande ja küsima neilt ühe küsimuse. Näiteks: Kas hambahari oli tapja? Ning kasvatajad võisid vastata jah, ei või ei tea. Kui vastati ei tea, polnud see selle kasvataja küsimus. 

Toimusid veel ka Playbox (perekondadega) ja saate etendamine (tubadega). Meie tuba tegi “Võta või jätat”. See oli vist päris humoorikas. Loomulikult käidi ka rannas.

Kuna ma kavatsen nüüd magama minna, lisan ma siia ühe pildi, mis laagris kasvataja Kaupo tegi ja öelda head ööd. Head ööd~

Järgmiseks folgiks ostan kindlasti omale mütsi ja suurema seljakoti.  Esimesel Kaevumäe kontserdil päevitus mul ka peanahk ära, skalp. Ja nina on päikesest punane ja eest ära kukkumas. Nüüd olen päevitunud skalbiga punaninast Jõulumemm.  Aga folk oli lahe. Just eriti tänu nendele inimestele kellega sai aega veedetud. Tore oli ka vanu tuttavaid (somnikud) näha.

Tundub et järgmisel aastal pean ma sünnipäeva asemel hoopis oma nimepäeva. Jeebus. Mõnel oma sünnipäeval pole ma ka nii rohkelt tähelepanu saanud kui nüüd nimepäeval. Saadeti sõnumeid ja helistati. Sõime kooki, aprikoose ja jõime limpsi. Isegi väike kingitus oli.

NB! Olen võlgu bensuraha ja ühe suure voodilina mis ma kogemata lõhki tõmbasin.