The Cribs Johnny Marriga on mulle ikka veel harjumatu. On ikka veider kooslus ja korralik eavahe sel suhtel. Aga tundub toimivat. Eks The Cribs pidigi üles kasvama, toda lad-punki oleks naljakas selles eas nii teha. Kahju natuke siiski. Mulle tohutult meeldib Ryan Jarmani huumorimeel, mis muusikas väga tugevalt väljendus. Aga kui jutte uskuda, oli laulukirjutamine Marriga just Ryani idee. Eks siis tuleb leppida. Mul on hea meel, et ta arenes selles suunas.

Ma just mõtlesin, et see meenutab mulle midagi. See vanema venna/onu adopteerimine. Meelde tuli! Peter Doherty ja Graham Coxon! Ok, pole täiesti sarnane. Graham töötas Peteri sooloprojekti kallal ja Graham pole ametlikult bändis, kuigi esinenud on vad vist küll koos. Ja kahtlane tunne on, et selliseid koostöösid on veelgi. No tegelikult ju ka Arctic Monkeys ja Josh Homme.

Uskumatu, et Arctic Monkeys on juba seitse aastat koos olnud. Uskumatu, et juba kolm albumit on väljas. Ja veel lugusid lisaks / EPsid. Bänd, mis mind juba kolm korda on üllatanud. Iga albumiga. Ma viimast albumit lihtsalt ei viitsinud kuulata, tükk aega võttis, kuni vaevusin. Ma ei tea, polnud tuju. Kui hakkasin kuulama, siis muutusin rahutuks. Polnud ühtki haaravat lugu. Ja kui kogu aeg next nuppu vajutasin, sain aru, et pole õige aeg kuulata. Ja tuju ei tulnud ega tulnud. Ühel õhtul sattusin bussis kuulama. Ma teadsin küll, et pidi täitsa hea album olema, selline teistsugune ja sünge – no oligi, aga ikka üllatusin, sest ta oli nii hea. Kõlab ikka nagu Arctic Monkeys, aga täiesti teistmoodi kui eelneval albumil. Naljakas seis on praegu tolle albumiga. Intellektuaalselt tunnistan, et see on väga hea album, aga emotsionaalset kiindumust otseselt ei ole. “väga hea, aga mitte mulle” – see on tegelikult üsna sage kategooria mul.

Cornerstone ja Crying Lightning ongi hetkel lemmikumad (ja vähemal määral Dance Little Liar). Cornerstone kõlab peaaegu nagu singel. Kuigi see album on rohkem album album kui singlite album.

Humbugi fotod. Ma pole ammu midagi nii nauditavat näinud. Ilusad huvitavad pildid, hingega.

Ja hello(!) Alison Mossharti lisavokaalid Fire and Thudil?!!! Tegelikult see lugu jäi mulle kõige esimesena kõrva, sest see sobiks päris hästi Northern Stari kitarripsühhedeelia kogumikele. Tolle pisikese põneva plaadifirma vedaja tundlad tunnetavad nii mõnegi tulevikusaundi ära!  Või  pigem sedapidi, et mida  kuulajad kuulama tahavad hakata.  Ta on nagu maa-alune tuulelipp. Ok, see võrdlus jooksis küll täiesti liiva. Ta on nagu sond, mis… Ta on nagu ultraheli, mis ütleb, mis muusikamaastikule pea sünnib. Sobib?

…Mustpeade majas oli mu meelest täiesti õnnestunud. Ei saa, oska ega taha rohkemat tahtagi.

Ahjaa, ja plaadikeerutaja keerutas vahepeal O Childreni “Death of a Disco Dancerit”. Ei tea kas nad on nüüd kuulsad?

Veel mõni pilt.

Millest ma ilma jään.

Keerame nuga haavas…

No soola haavale kah…

Algas kõik pasunast. Minu jaoks. Armusin sesse loosse tänu selle variandile. Lae siit alla.

Elus stuudiovariant…

Juust…

Mina EI saa aru, miks ta kõigile meeldib. No kõigile ei meeldi, aga paaaaliudele meeldib.

See lugu näiteks. Ei, ma ei ole seda kahe päeva jooksul umbes viisteistkümmend korda kuulanud.

Ja ütelge ausalt – kas te olete ELU sees nii nunnut intervjuud näinud???

No mitte ainult selle intervjuu põhjal vaadeldes aga üleüldse, kutt võidaks kõige nunnuma iseloomu tiitli muusikute hulgas. Mis ei tähenda muidugi, et ta oleks kõige parem inimene, aga väike võluv naga on ta sellegipoolest. Jaaamaitaha tema muusikalisi oskusi selle nunnudusega vähendada, aga kui nüüd täitsa aus olla…ma ikkagi ei saa aru kuidas…miks…aga ta meeldib inimestele.

Emily’s Heart uuelt albumilt

See lugu tundub tugev olema:

Ahh Jamie…ma tahan su…albumit.

Ha, ma ei teadnudki, et ta Braggi kaverdanud on…

…it’s wrong to wish on space hardware… mulle meeldib see laul. Kui ma oleksin võinud Billy Braggiga tutvuda ja vestelda, ega ma tast tol hetkel eriti teadnud ja mis ma taga ikka räägin. Aga nüüd ütleks tere vähemalt ikka. Hakkan tasapisi aru saama kui väärtuslik tegelane ta on. Ka muusikaliselt.

Ja see ajab naerma…

Kui teile Jaapani punk meeldib – ja ma ei mõista, miks ei peaks – siis meeldib teile ka Methodist Leisure Inc’i poolt kokku pandud kogumik Short Attention Span. (saab lingist tasuta alla laadida). Ma ei teagi, miks see kõlab mulle kui Jaapani punk. Kuna ma ei saa ühestki sõnast aru? Vist jah sellepärast. Täiesti ajuvaba energiat vabastav isetegevus. Ja mulle meeldib, et aega ei raisata – lugude pikkus ulatub seitsmest sekundist viiekümne kuue sekundini. Lapsed, pange tähele – sellega peaks õnnestuma väga efektiivselt vanemaid närvi ajada! Või siis ka vastupidi – ma arvan, et lapsed läheks sama moodi närvi kui nende vanemad selle müra peale panevad. Või siis hüppavad kõik koos rõõmsalt ringi. Loodaks, et see viimane variant jääks peale. Haa, ma just vaatasin, et nende žanrinimetuseks on ‘fun’.

Streets of Rage‘i kohta on täitsa korralik artikkel/intervjuu Platformis. Mulle hakkas jutu peale jube hea tunne tulema, ja kui jutu lõppu jõudsin (seal on link allalaadimiseks) ja kuulamiseni jõudsin, ei pettunudki.

Adam Green on ühe uue loo tasuta allalaadimiseks oma kodulehele pannud – What makes him act so bad.

Ja kui keegi juhtumisi homme Londonis on, jumala eest, minge!

Adam on vana tegija, aga kui keegi tutvustust vajab, wiki aitab. Anti-folk, indie rokk oleks haledad märksõnad, aga nati aimu annavad. Ta on/oli saksakeelsetes riikides täitsa popp. Ilmselt selle tõttu, et sakslased ei saanud ta laulusõnadest aru. Ta on omamoodi fenomen. Pigem meelelahutaja kui lihtsalt muusik. Anti-poppmuusik omamoodi.

Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.

Parim on nad elusalt

Ja seda videot polnud ma varem näinud

Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.

Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!

Koridoris ukse ees on punane loik. Maasikamoos. Köögikapil on punane möga. Tomatijäänused. Selline verine eesti elu siis. Öelge punane inglasele. No miks ta itsitab?

Igatahes on mul üks ülestunnistus: mulle meeldib see bänd jubeväga. Eriti neist kuskil ei kuule, keegi otseselt takka ei kiida, et on jah jube hea bänd. Üht kahtsen küll: et neid kontserdil näha ei õnnestunud. Tõsiselt taktitundetu nimi. Kui nüüd aus olla, on neil neli väga head lugu ja mõni väga nõme lugu.

Selle loo originaali ei leidnud, remix pole väga vilets / ei riku täiesti lugu ära:

võisiis: tahaks seal olla ja end sõpradega lolliks tantsida

Usun sellesse laulukirjutajasse/muusikusse/lauljasse/poeeti/inimesse väga. Inimkonna kogu ajaloo vältel on temasuguseid vähe, tänapäeval on ta lausa haruldane. Ja kõik, mis ta kohta kiituseks kirjutatud, on tõsi. Võrdlused Piafi, Dylani ja Cobainiga ei ole vääritult üle pingutatud.

Ta kipub pisut müstiline olema, teisisõnu: ei laterda naljalt unustamiseni iseendast. Selles intervjuus aga küsitakse õigeid küsimusi ja Kieran annab huvitavaid vastuseid. Soovitan. Ahjaa, pealegi too ajakiri – kirjandust, kunsti, muud kajastav iseseisev Battered Suitcase, on täitsa korralik. Uus, aga tubli.

Eelistatuimalt on Kieran Leonard üksinda oma akustilise kitarriga suht väikeses ruumis. Selleks peab aga pühapäeva õhtuks Londonisse sõitma. Vahel harva saadab teda ka viiuldaja või suupillimängija. Haruldane elamus garanteeritud. Haarab hinge kaasa ja õhtu lõpuks olete veendunud, et elasite üle kehavälise kogemuse, teil tekib vastupandamatu tahtmine ta kätt suruda ja kuidagiviisi oma vaimustust väljendada. Pole häbeneda. Olen seda ise näinud. Mitu korda. Ja kui nüüd täitsa aus olla…vist teinud ka.

Järgmiseks soovitan Kieran Leonard and the Horses nime all esinevat üksust, kus lisandub basskitarrist, soolokitarrist ja trummar ning Kieran võtab enamus lugude jaoks ette elektrikitarri. Eelistatuimaks variandiks samuti suht väike esinemisruum. Toimib väga hästi ka suuremas saalis. Selleks tuleb aga jälgida tema tuurikalendrit ja püüda end poetada kas briti saarele või sügise paiku ameerika ühendriikidesse. Energia ja muusika põrkub ja võngub seintelt, laest, põrandast, Kieran transformeerub transistunud šamaaniks ja mõtled imestusega kas see on tõesti see sama inimene, kes  hingestatult akustiliste traatide abil nutma ja mõistma paneb.

Jah, ma saan aru, et geograafilised gabariidid on bitch. Maailm on küll väike, aga pagan, alati ei jõua isegi sinna lähiprovintsi Londonisse. Nonii, peale vähest ootamist on loota siis lõpuks ometi Kierani lindistusi. Küll bändiga seekord. Mis tähendab, et lugudel hoopis teine kõla ja elu kui akustiliselt. Tema õnneks aga toimivad laulud mõlemat moodi.

Veikest mekki klippide ja mõningate täispikkuses lugudega temakosmosest (ja veebilehelt – seal on teised lood).

Alljärgnev tema stiilis kirjutatud info singlite ja EP ilmumise kohta.

A Letter for a Scapegoat….

All you bleeding young dudes, Here’s the news;

The ‘Scapegoat’ EP….after protracted negotiations with NASA and Wise Wolf Records.. We are releasing this record under slightly unconventional means…

With Each FULL MOON a new track will be released Online, and you can download the song, burn to disc,  and add to your Limited Edition 1 of 500 Scapegoat boxset, beginning on:

The build your own boxset begins on October 4th, with the release of ‘Song For The Doomed’..

Order The Limited Edition ‘Scapegoat’ EP Boxset Now Online here: www.kieranleonardmusic.com

LUNAR RELEASE DATES

Sun 4th Oct – Chapter 1: Song for the Doomed
Mon 2nd Nov 2009 – Chapter 2: Jerusalem
Wed 2nd Dec 2009 – Chapter 3: Oedipus Rex
Thur 31st Dec 2009 – Chapter 4: The King, My Father

This record was Produced by Carl Barat (Libertines)
Mixed by Chris Sheldon (Radiohead, FooFighters)

Some People have said these things:

‘Sounds like Bob Dylan…Looks like Kurt Cobain” NME .com
‘A Voice like Edith Piaf’s…’ BBC Radio 5 Live
‘The Heartbreak of Cohen…with Rage against the Machine’ Absolute Radio

* As is customary when engaging in ancient shamanic practices and releasing records at the same time, there are a lot of exciting things happening… We’re gigging extensively across London, and the UK. So keep up to date with the gig schedule via the website and myspace… Sign up to the mailing list on the web to get Gig and Release Updates…

* There are also 4 ‘FULL MOON” Release Parties scheduled, they will be held at esoteric and secret venues, so sign up to the mailing list to receive direct instruction on Venue Date & Time of these EVENTS.

*  In October, The government are unbelievably allowing the Horses and I to venture over seas for a Grand tour of New York,  appearing at the CMJ Festival for our colonial cousins… We are playing Lots of shows, so don’t ruin your life and not come!

* We are also Urging people to come forward and make their own MUSIC VIDEOS for the 4 EP Tracks, the grungier the better, all you need is a mobile phone camera, and Idea and ideally a working understanding of Eucilidean Geometry and Eyes. We will be posting all Videos recieved onto the webite and Youtube.

Tonight We are doing a live radio session on Absolute Radio tune in from 10pm.. see you all at a Gaslight soon..

SCAPEGOAT DISCLAIMER NOW FOLLOWS

THIS RECORD WILL NOT HELP YOU A) get a job b) Find meaning c) Be an instrument of Redemption

It’ll sit like a splinter of glass in the bottom of your pint glass, a burr in your thumb, grit in the oyster, the changeling in your court, the undersea earthquake, the great white shark leaping, the condemned man smiling, a virus at moment of replication, a giro cheque in the waldorf…..

ARE YOU…
Tired of feeling unsettled and anxious?
Fail to understand the modern living?
Not done enough for the economy?
In desperate need of a wife?
Find your existence harrowing?
Moodily resistant?

Mõtlesin, et panen posu videosid ülesse. Aga mis mõttega? Jacki lehel on kogu vaev juba ära nähtud. Kontserdirevüü peatselt.

Olen natuke väsinud. Suvine Eestimaa puges põue ja ninna. Ilus, ta saadanas, küll on, kuid külm ja tuuline. Õnneks oli Stansteadi-suunaline lennuk piisavalt eestlasi täis, kes mu köhimisse ja tuterdamisse äärmiselt ükskõikselt suhtusid. Igatahes metroosse ma oma haledat kogu vedada ei tahtnud ja ka ilm oli ilus. Sest vaadake, londonlased ju ei tea, et Eesti suvi oli mu vastu nõnna jahe. Nad kahtlustavad õigusega esmalt seagrippi. Aga jah, energia on praegu all. Kuhugi ronida ei viitsi. Ma siis parem unistan veidi.

Plaadid, mida himustan:

1. The Dead Weather – Horehound eksole
2. The Raconteurs – Consolers of the Lonely mhmh
3. Official Secrets Act – Understanding Electircity sest meil on selle bändiga nii palju seosed, kokkusattumisi ja mälestusi
4. La Roux
5. The Cribsil olla uus album…

Tahaks elektrot ja karmi rokki, mille saatel maalida.

Tahan minna tehase-elektro-peole. Tahan tantsida hea elektro saatel. Ei mingeid cheesy tunese ja poppi! Ilusad inimesed ja räpased urkad.

Noh ja nüüd unistan juba kontsertidest. Veel miljon tassi teed ja ma lähen!

1. Bear Hands millalgi Londonis peatselt
2. Rumble Strips ja
3. Jack Penate lillepotis - ma ei tea, mis kell ma siis kohale pean minema, et sisse saada – halastage!
4. Kieran Leonardit pole ammu näinud. Tunnen puudust ta vihastest tundlikest akustilistest esitustest.

Tore oleks mõelda, et kohtan mõnel kontserdil kedagi, kes sinna sattunud tänu mu kirjustustele. Ah mis sa unistad melomaan! No igastahes kui siiski ükskõik mis pühapäeva õhtul end Londonist plaanideta leiate, jätke mulle sõnum ja üks salajane randevuu võib teoks saada. Jaajah, ma kutsun teid lihtsalt igapühabaühtusele kontsertkoosviibimisele muud ei midagi. Aga see on midagi erilist, selles võite kindel olla. Kes teab, kauaks seda kontsertsarja veel jätkub. Kiirustage! Tulge Londonisse.

Olen neist kaks korda juba kirjutanud. Nii et päris algusest ei alusta. Ja näinud olen neid kolm korda (hm teisest korrast on polegi kirjutanud aga teise korra pildid siin – mitte kõige paremad pildid, sest nad mängisid praktiliselt pimeduses, aga väga higine fantastiline hull kontsert oli, mingid jaapanlased läksid hulluks).

Viimatine kolmas kord tähistas nende debüütalbumi ilmumist.

In The Court Of The Wrestling Lets

Olen seda mõnda aega kuulanud ja kui tahate ainult mõne loo kaupa muusikat neilt osta…ma ütlen kohe, parem ostke kogu album. Riburada niikuinii ostate lõpuks kõik lood ja tahate juurde. Ma ainult ütlen. Aga kui kahtlete, millistest lugudest alustada.. teine, kolmas, viies, kuues, üheksa-kaksteist, neliteist.

Kolmanda kontserdi pildid. Esinesid koos plaadifirma-kaaslaste Your Twentiesega. Väärib ka tähelepanu. Üleüldse, Stolen Records väärib tähelepanu.

Võibla revideerin veel kunagi toda albumit loo kaupa. Kõik on võimalik.

Aga seniks lõbus tuuripäevik.

Vabandan vahepealse eetrivaikuse pärast. Palju on vahepealsetesse nädalatesse mahtunud kõikvõimalikke kultuurisündmusi. Kirjutada pole üldse jõudnud.

Vahepeal nähtust väärib mainimist Graham Coxoni kontsert The Roundhouse’is. Minu esimene visiit sellesse hoonesse. Mõnevõrra väiksem kui ette kujutasin, sellegipoolest liiga suur sellise kontserdi jaoks. Kaugel rõdul istudes oli heli ikka sitt mis sitt. Soojendas Esser, kellest ma midagi ei tea peale selle, et väidetavalt on nad Essexist ja paar nende lugu on täitsa lahedad. Ahjaa, tegu oli iTunesi kontsertite sarjaga, millele oli võimalik pileteid võita aga mitte osta. Mina sattusin sinna tegelikult +1′na, ega tea kogu värgist midagi. Oleks ma teadnud, oleksin võibla okkad püsti ajanud – mul pole iTunesiga sooje suhteid. Ja et Coxon sellisse nalja end kaasata on lasknud… aga igatahes pidi siis olema Coxoni soolokontsert. Mis on suht lai mõiste. Lood peamiselt Spinning Topilt. Aga laval täis bänd koos kahe taustalauljaga. Mu kaaslane nurises, et see pole ju soolokontsert. Mina nõustun laiema definitsiooniga – need on lood tema soololoomingust ja esituseks võib teisi isikuid kaasata. Graham ütles, et tema meelest kõlab paremini nii, ja mina nõustun.

Niisiis, istun rõdul viimases reas, torssis plekise lärmikvaliteedi üle ja üleüldse jäime teel kontserdile Camdeni troopilise vihmaiili kätte, nii et oleme vettinud ka veel. Ja sellegipoolest kuidagi märkamatult lummun. Aiva enam. Hea kontsert. Samas, mu kaaslane polnud üleüldse vaimustunud. Mõnedele inimestele on ikka raske meele järgi olla. Virises nii Grahami pooltonaalse laulmisviisi üle ja üleüldse. Aga mulle album jubedalt meeldib, või noh enamus lood sellelt.

Üldiselt oli publik väga tuim. Eriti Londoni kontserdi kohta ja oleks arvanud, et Coxon tekitab niigi ärevust a võta näpust. Ta võimles, vahetas akustilist ja elektrikitarri, tehnik jooksis laval edasi-tagasi, Graham oli nii püsti kui pingil, nii bändiga kui üksi, vahepeal mängis klarnetit kui ma ei eksi. Aga minu meelest väga võluvad meelelised lood tol albumil tal, väga kaunid ja seega ka kaunis kontsert oli.

Oleks ma teadnud, et Deerhunter nii head muusikat teeb, oleksin neid veidi varem kuulama hakanud. Ja ei saa salata, mulle meeldib nende ennastdefineeriv žanrinimetus – ambient punk.  Mulle meenutavad natuke MBV’d ja Arcade Fire’t.

ja live-versioon

Jätkakem kummituste seeriaga. Kuskilt lambist hakkas kummitama……….vean kihla, et seda videot te siit blogist küll ei oodanud! Ja ma, muide loen parasjagu loen Shane MacGowani raamatut. Täna alustasin. Kui läbi saan, müün hinnaga £3, tutvuse poolest saab ka odavamaks kaubelda Või annan tasuta. Või vahetan. Mulle ei meeldi, kui asjad seisavad. Kõik peab liikumises olema. Noh kogu elu just ühte seljakotti ei mahu, aga üritan. Nädala pärast olen jälle rändaja võõral maal. Peaaegu nagu aasta tagasi, tagasi alguses, aga mõningaste erisustega.

Aa, aga lugu, mis mind kummitama tuli, on Mariah Carey “Vision of Love”. Noor Mariah… Rääkige, mida tahate, aga ta kunagi ikka oskas laulda.

ja mitmekülgsuse huvides Shane’i kah:

Ja kui juba, siis Yeti ülistuslaul Shane’ile ka.

No võttis aega kuni Part Deuxini jõudsin, kas pole? Mis teha, mul on elu

Teine päev algas Camden Crawli kõige halvemini hoitud saladuse tähe all. Et Bluri taasühinemine ühes pubis peaks toimuma. Istutasime end siis varakult maha, sest too pubiruum oli naeruväärselt pisike. Ja meid kostitati seni ahjukartulite ja muusikaga.

Roses Kings Castles:

MeMe Love:

mulle nad meeldisid. Mu kaaslane leidis, et nad on igavad. No excuse me! Ei olnud! Pealegi lauljal oli maalähedast sarmi nii et tapab, sai hakkama koogiviskamise ja esimeses reas istuvate joodikutega.

Siis hakkas pinge juba ohtlikult kerima, pubiruum oli puupüsti täis ning lavale tuli mu vana lemmik Tim Ten Yen, kes sai väga hästi aru, et teda ei tulnud vaatama küll mitte keegi aga sellipoolest loodetavasti kellegi oma kampa võitis.

Ja lõpuks ometi oli aeg küps, et laudade-toolide peale ronida ja vaadata, mida Coxon teeb, sest tuli välja, et esineb tema sooloprojekt/bänd, mitte Blur, a no mis seal’s ikka. See oli ikka ekstreem küll. Ma seisin tooli peal püsti, hoidsin kätega laest kinni, et mitte ümber kukkuda – ja ikkagi ma suurt midagi ei näinud.

Mu kaaslane, kes seisis laua peal ja on pikem kui mina, sai veidi parema visuaali.

Pidin taanduma ja läksin Roundhouse’i käepaelu jahtima. Jäin ilma. Kiired krõmpsud turul ja edasi Alessi’s Arki vaatama. Vaimse peetusega tütarlapsmuusiku kanti värk, umbes nagu Björk. Aga nagu me teame, on Björk üpriski intelligentne. Igatahes mulle väga meeldis. Üks uusi lemmikmuusikuid. Vähemalt uusi naismuusikuid küll. Mul on kahju olla seksistlik, aga muusika kipub olema identiteedi mõttes väga soo-spetsiifiline. Või siis alternatiivina on statement androgüünsuses või üldinimlikkuses. Igatahes mulle meeldib Alessi’s Ark.

Dan Black on ilmselt kõige tüütuma kehakeelega laulja maamuna peal. Segu Boratist ja ülimalt entusiastlikult slaavi/latiino lõngusest, kes arvab, et ta on ilgelt kuul. Tahaks ta üle naerda, ja esialgu ma just seda tegingi, vaadates ta peale ja mõeldes “tüüp, ei ole võimalik, mida sa endast õige mõtled” aga läks ümbes kümme sekundit ja tantsisin kaasa nagu viimne idu. Tal on väga hea hääletoru ja suurepärane bänd ning kaasakiskuvad lood.

Mu kaasroomaja hoiatas mind Chew Lipsi eest. Ütles, et on Yeah Yeah Yeah’si (kelle esinemisest ma Camden Crawlil brutaalselt ilma jäin) odav koopia. Olin ühte nende lugu kuulnud ja kergelt vaimustuses, aga kui neid elusalt laupäeva lõpetuseks nägin, ei olnud ma üldse vaimususes. Võibolla võttis nende sett aega et hoogu sisse saada aga olin selleks hetkeks juba nii kutu et vajusin kähku viimase metroo peale, et koju minna.

Alternatiivsed muljed Camden Crawlist usalduslikust allikast.

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.

Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

See kontserdirevüü seekord teises keeles ja teises kohas. Tegin külaliskirjutaja debüüdi Rent a Groupie muusikablogis. Ma  lisaksin siiski ka lingi Findlay Browni temalehele. Mujalt naljalt tema kohta infi ja videosid ja muud ei leia. On selline hästi hoitud saladus teine. Temaga seondub hulk huvitavaid nimesid, kellega ta on kas koostööd teinud või kellega koos tuuritanud – Bernard Butler ja Duffy näiteks. Ja kuigi esimesest paugust võrdlesin teda Elvisega, ütleksin nüüd, et muusikamõjuliselt on väga tugevasti Roy Orbisoni kuulda.

Vaatasin paar päeva tagasi dokkfilmi Bulletproof Salesman.  Peategelaseks soomusautode müüa. Väga häirivalt kriipis hinge. Mitte ainult selle pärast, et tegu pealtnäha normaalse inimesega, üsnagi sarnasest turvalisest ja intelligentsest läänelikult kultuuriruumist, kes saab eriliste moraalsete piinadeta kasu sõjast – otseselt teiste inimeste füüsilistest ja vaimsetest kannatustest. Vaid selle pärast, et olen staadiumis, kus hakkan mõistma, mida tähendab majanduslik  äratasuvus. Nii heas kui halvas. Miski siin ilmas ei ole tasuta. Kõigel on oma hind. Abstraktselt võttes kasvõi karmiline tasuvus. Isegi kui eksisteeriksime mateeria-vabal tasandil, on kõigel oma hind. Hind kui ülim interaktsioon. Armastus või religioon võivad püüda tasu ahelaid purustada, aga lõplikku edu ei saavuta nad kunagi.

Raha kui loovinimese vaenlane.

Sattusin täna õhtul end teleka ette istutama. Vajusin tugitooli ja ei liigutanud mitu tundi. On Red Nose Day. Ja BBC1 pakub kolme maratoni kestuse jagu meelelahutust heategevuse heaks. Ootasin huviga seda fenomeni. Aga see oli lihtsalt tsura. Armastus inglaste vastu hakkab üle minema. Parim retsept kellestki üle saada – õpi neid tundma. Ma pole väga ammu ühtegi head briti komöödiat või sarja näinud. Ja Londongi tundub aina hallim…kuigi, lehed punguvad ja kuna see on esimene kevad, mida Londonis oma silmaga näen, olen vägagi ärevil. Mõned stand-up sketšid hakkavad äratundmisrõõmu pakkuma. Näiteks too Londoni Michael Macintyre geograafia sketš (Do you know Sainsbury’s? YEEESSS!!!) ja metroo tähelepanekud panevad ka noogutama.

Igatahes, olin seal tugitoolis – sealt on väga raske püsti saada – ja kuna RND oli igav klõpsutasin kanaleid ja juhtusin Rough Trade’i dokki peale.  Ärkasin oma koomast ja tundsin kuidas süda hakkab kiiremini tiksuma. Algus oli nagu unenägu aga siis oli näha, et reaalsus tegu unistusele ära. Geoff Travise nägu pankrotist rääkides…maaan… Igatahes, sain aru kui vähe ma RT’st enne teadsin. See plaadiümbristele plaadi tegemise instruktsiooni lisamine…geniaalne! Jah, miks see plaadistamise inf nii alkeemia-müstika tasandil peab olema? Aga südantsoojendav näha kuidas armastus äri päästab. RT paneb ju tänaseni edasi. Olgu tänatud The Strokes. Siiamaani ma ikkagi ei saa aru, kuidas muusikaäri üldse võimalik on. Siis, kui aru saan, hakkan ilmselt ise sellega tegelema aga seda päeva ei pruugi tulla.

Ja viimane uudis, et Klaxons peab oma teise albumi ümber tegema, et ei lähe veel ilmumisele. Mida see veel tähendama peab?!! Väga häiriv.

Kaua elagu DIY!!

Ja lõpetuseks tahan öelda, et olen kohanud inimesi, kes on tõsiselt muusikasõltlased, hullult HULLULT pühendunud. Nad on mu inspiratsioon, nad ütlevad, millel pean silma peal hoidma.

Mul on te vanadest sõpradest uudiseid. Noh, te, kes käisite Hollikas Klaxonseid kaemas. Et ma nüüd ka neid näinud. Skeptiliselt sinna kontserdile tsipa läksin, et neist pole ammu kuulda olnud ja tea kui hea selline muusika ikka elavalt on, ja puhtast väsimusest ei olnud kontserdi ajal kõige elavam laip kohapeal. Aga järgmisel päeval lõi sisse! Hullu laksu sain. Selline energia, optimism, entusiasm muusika vastu. Esinevus toimus OBL-is, mis on kuulus oma põrkava põranda poolest. Seekord ma jälle muretsesin hoone arhitektuurilise struktuuri stabiilsuse pärast ja ma ei tea, kui hullult põrand seekord põtkis, sest seisin tooli peal püsti. Seekord seebikarbi fotod – polnud kindel kas profikaamerad oleks ok olnud (aga oleks).

Vabandused informatsiooni ebaoperatiivse edastamise pärast. Kontsert toimus mälu järgi 16ndal veebruaril.

Kõigepealt link vähe asjalikematele fotodele (sealt omakorda läheb link suuremale albumile).

Uus lugu:

Ka uus lugu:

Pildikesi

Ja tšekkige meeste kostüüme (teiselt kontserdilt)!

Ma teadsin, et mul võtab natuke aega, et see bänd mulle kohale jõuaks. Kaotasin vahepeal juba lootuse, et nendele üldse pihta saan ja nüüd nagu hakkab tulema. Istun siin keset ööd, vaatan sajas variandis Daddy’s Gone’i ja Geraldine’i ja nuuskan nina. Kuidas seda nüüd seletadagi…vat muusika peaks universaalne olema ja keel, mis kõigile mõistetav…noh on, aga ei ole kah. Glasvegas on väga kultuurispetsiifiline bänd, teatud määral. Ja nende muusika pole selline raadiosõbralik iga-ilma-ja-tuju muusika. Mul on parasjagu sobivalt tumedataevaline olustik siin. Mõtlen elu üle järele ja läind kuudele ja kus käinud ja mis juhtund ja keda kohand ja meenutan Glasgo’t, mõtlen majakaaslasele, kellega just muhedasti hakkasin läbi saama, kes peatselt ära peab kolima – tema aktsent on täpselt nagu Jamesil, mõtlen kõigile neile, kes kroonilises depressioonis, neile, kes töö majanduskriisis kaotanud, oma haledale eksistentsile, teatud sõpradele ja tuttavatele, nende pettumustele ja raskustele, iseenda stressile, nadidele sugulussuhetele ja töötuabirahale – see kõik pole lihtsalt kuskil kaugel võõral maal lauldava laulu fiktsionaalne sõnatäide, vaid midagi, mida ise ja mu ümber läbi elatakse.

Tänapäeval pole lihtsalt muusikat, mis sedasi hinge läheks. Aga on Glasvegas. Nende kahe laulu pärast andestan isegi ülejäänud repertuaari.

Daddy’s Gone

Geraldine

Ma ei tea ausalt öelda, millest ma õieti kirjutada tahtsingi. Võib-olla sellest, et propagandamasin töötab. Või siis sellest, et pole ei musta ega valget. Mõtistklesin just ükspäev, et huvitav, miks mõni bänd saab kuulsaks ja finantsiliselt edukaks. Ikka täiesti suvalised bändid murravad läbi, samas kui täiesti korralikud bändid virelevad edasi. Eriti popp-muusika harus ja mainstreamis. Ikka vist ilgelt juhus, õigel ajal õiges kohas, õige asi ja karmid promojad-managerid. Sihikindlus viib…viib kuhugi.  Ok, ma lihtsustan kõvasti, aga pohmot on ikka küll nii.

Aga asjast siis. Me kokkutraageldatud koosseisul oli eile esimene ülesastumine. Ma olen kogu elu end veenda püüdnud, et anne ja muusikalised oskused ei ole tegelikult bändi tegemiseks üldse vajalikud. Sest et mul pole neid. Ja kui oleksin nendest tarbetutest pisiasjadest end segada lasknud, poleks eilset esinemist ju teoks saanud. Ja kes on see ütleja, et kas sa oled hea või mitte? Või mis see ikka annab. Kõik on niikuinii maitse asi ja miks usaldada ühe inimese maitset ja mitte teise oma? No ma arvasin, et määravaks, kas esinemine õnnestus või mitte võiks lugeda ilmselt seda, kui õhtu korraldaja peale seda meid veel tunda tahab ja esinemiskohta meile lähenemiskeeldu ei kehtesta. Ja seda ei juhtunud. Tõenäoliselt esineme seal veel. Ja ma siis mõtlesin, et järelikult success. Aga mu hea tuttav tutvustas mind teistsuguse mõtteviisiga. Tema esimene kontsert lõppes just esinemiskoha keeluga ja nad pidasid ka oma esinemist täiesti kordaläinuks! Nii et mu mõõdupuu kriteerium pandi proovile ja nüüd ma ei teagi, äkki läks siis meil halvasti – ei saanud isegi pubikeeldu!

Aga las ma ütlen – muusikaäri on mõnusalt instsestine. Noh kõik teavad kõiki ja tutvused on kõik. Jajah. Ohoh. Ja manager ja intervjueerija ja haibimasin ja. seda six degrees of separationit on hea mõnus lihtne mängida. Häbilugu.

Peatan mõneks ajaks teiste kontsertidest kirjutamise ja püüan enda omaks valmistuda (hahaa, ma olen juba ammu seda kirjutada tahtnud). Seniks aga tahan, et mediteeriksite Les Pauli teemal. Pole tõesti häbi öelda, et teda ma imetlen. Tema kitarrimängustiili, igavest küsimust miks, leidurioskusi. No ärgem keerutagem, öelgem välja – tahaksin olla Les Paul

Paar märksõna, mis jäid külge temast tehtud saatest, mida BBC iPlayerist hiljuti vaatasin:

Country

jazz

inventing

Nu Pogodi!

aim it at my navel

Ja näod, millega publik tolle toi esinemist jälgis. Ja naljad, mida tüüp laval viskas. Mõned ikka oskavad.