Hei,

Just cause it’s autumn and my life sucks, siis saime Proua M-iga koostöös maha ühe luuletusega….

When it is autumn,

the life just sucks!

When it is winter,

the life just sucks!

When it is spring,

the life just sucks!

When it is summer,

the life just sucks!

The life just sucks!

Sucks…

Sucks…

Sucks…

Sucks…

Sucks!!

And what about the weather?

It just S.U.C.K.S!!!

When it is autumn,

the summer stays in my mind…

when it is autumn,

everyone should go to hell and die!!!

Yeah neegrid… everything just sucks! Miks!? Noh, eks ma ju eile kurtsin, et ma teen midagi oh-my-god-kui-hirmuäratavat… pidin täna tegema, aga juhtus see ikka eile natuke peale eelmise sissekande lõpetamist. Segavatel asjaoludel olin sunnitud oma “hinge alasti koorima” ja lootma, et msn-is tunnistatu ei mõju sellele isikule halvasti… Jah, siinkohal paljastan selle isiku hüüdnime- Herr, sest ma ei saa enam temast kui fantastilisest isikust rääkida, sest fantastilised isikud ei pööra sulle selga, ei tee haiget, ei too lolle vabandusi… vähemalt mitte nii hullult… ja nii tobedal viisil.

Peale pikemat üritamist vestlust arendada, mis muudel õhtutel voolab nagu ratsahobusel sitta, sain lõpuks meeldiva vastuse, mis pani mu südame seisma… sealt edasi kulges asi loogiliselt, sest ilmselgelt ei olnud mul enam aega oodata tänaseni. Ja ma rääkisin kõik välja… mille peale Herr vastas: “Ma pean tunnistama, et ma kahtlustasingi seda”… mis muidugi pani mind wtf-olukorda… sealt edasi sain vähe vastuseid… näiteks, et ma olen kena ja tore küll, aga kuna eelnev inimene keeras käki kokku, siis Herr on pelglik ja lubas endale, et sellist asja klassikaaslasega ei kordu. Ma mõtlen.. c’mon! Erinevamaid inimesi kui mina ja see eelnev piff ei anna leida! Edasi sain küsimusi, et miks ma temast nii arvan… rääkisin… rääkisin palju… kohutavalt palju… eeemn… tulemus oli siis selline, et ma sain vastuseks, et seedimist on vaja teha…

Olgu, ma mõistan, et seedida on raske.. eriti sellist pommi, aga ma leian, et kui sa seedid sellist asja, siis ei ole mingit vajadust inimesele valu lisada totaalse ignoreerimisega… n-ö parimatest sõpradest vaenlasteks ühe lausega..!? Mul on siiani WTF!?, sest ma tõesti tõsimeeli uskusin, et see inimene on veidi.. ausamate manöövritega…

Ja sa räägid, et tahad õnnelikuks saada!? Kust sa tead, et sa saad õnnelikuks kui sa ei ole nõus isegi proovima… või Herr lihtsalt valetas…

Ma olen täiesti arusaamatuses.. mul on juhe koos, mul on masendus ja naeratada on päris raske.

Ahjaa, ja mis sellega on, et kui “ma arvasingi, et nii on” ja teades, et  peaksid keelduma, siis miks üldse seda asja süvendada!? Ma ei saa ju ette kujutada, sest ma tõesti ei olnud ainuke, kes arvas, et sellest võib asja saada… isegi dr.T! Tundub, et ma ei ole nii eriline inimene ikkagi.. kahjuks. Ja see on valus!

Nii kaua kuni ma “ootel” olen, ei oska ma kohe kindlasti midagi öelda.

Kui just seda, et ma ei taha alla anda, aga ma ei saa enam midagi teha, sest ma olen öelnud juba kõik otse südamelt ja mõtetst ära… vb isegi ennast alandanud. Nüüd on asi kinni Herris!

Ja Pihl palus mainida, et ta vihkab ikka veel elu. Ja ma olen ikka veel õnnelik, et mul mõttekaaslane on…

Pöidlad pihku!

Emotydruk12a,

xo xo

Hei,

Ausalt öeldes ma ei vabanda! Pohhui kas ma blogin regulaarselt või ei… pohhui kas ma vabandan kui ei blogi regulaarselt. Suhteliselt pohhui on kõik. Ilmselgelt on minu paarinädalatagune eufooria tänase päeva praeguseks hetkeks unustatud, sest ilmselgelt ei oska ma enam kuidagi olla.

Aboluutselt ei oska hetkel aga kommenteerida mu möödunud nädalat.. või nädalaid.

Kunagi ammu oli siis õpetajate päev… Kui jalavalu ja veidi krussis närvid välja arvata, siis oli tegu vist toreda päevaga…Olgugi et 99% minu klassikaaslastest ei nõustu minuga ja praegu kaaluvad enda järglastevõimetuks tegemist.

Muidugi oli “direktsiooniga” tore juua!:) Ja “õppealajuhatajate”vaheline jutuajamine oli ka meeldiv. Lokaal ja kuud seksita oli meeldiv. Purjus “Renate” ja” Kaarin”(1) olid ka päris naljakad…Okei… “Renate” oli pomm!

Muidugi jägnes sellele päevale uus “õnnetus”. Nimelt kirjutasin, et mu varvas paranes enne Krisli sünnipäeva ära. Jamhh… You wish. See läks mädanema… ja oli päris võigas. Õnneks on ta tänaseks tagasi saanud oma õige kuju, suuruse ja värvi… aga see mis oli enne… oli võigas!

Ahjaa, saime klassipildid kätte. Olen rahul.. 12.klassis siis lõpuks kukub see normaalne pilt ära! 11 aastat harjutasin naeratamist.

Kuna Pihl on selline armas sõbranna, kes mulle meelde tuletab, et ma olen taandarengu läbi teinud (Puberteet2009), siis pühendan talle järgmise pildi… lihtsalt selleks, et olla hea sõbranna. Love dich!(K)

Kõmu nagu ei olegi.. niisiis lisan paar pilti ilusatest inimestest.

Külastega mind jälle! Lisan ka Ämbrisse ja huumorisse paar asja.

Nii kaua tervitan huumorivenda- sinu “kõige koledamad nibud” oli päris tore otsitud fraas. Seekord ma vist mõistan, mida sa otsisid.

Olge musud!

Järgmise loo pühendan 5/6 kuule ilma seksita!

Xo xo!

Narva, Estonia, 12.07.2009

—

This picture is taken from Narva but the church on the photo is in Russia.

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

Hei,

Jah, ma tean, et ma olen halb inimene, et ma ei ole kirjutanud ja muud sellist värki, aga te ei saa süüdistada mind. Viimased päevad on olnud mulle mingil põhjusel vaimselt rasked ja olen lihtsalt sirgelt põgenend kõige eest… lugenud kui aus olla.

Võibolla on minu halb vaimne enesetunne seotud kirjutisega, mida ma praegu online‘is loen. Nimelt on see järjekordne fanfic, mille ma leidsin mingilt lehelt. Noh, olgu ta mis on aga sisu ei ole eriti sarnane originaalteosele. Vaid tegelased (arvake ära kes:D). Igatahes on jutustus siis vääääga pikk (üks peatükk on u. 20 lk pikk ja praeguseks on 52 peatükki) ja väga… tänavakeeles emo. Niisis ei ole ma kindel kas mu paha tuju on tulnud seosest või asi ongi nõme. Noh, enda vabanduseks ütlen, et ma võtan erinevaid teoseid väga tõsiselt.

Kõigepealt õppisin ma ära fakti, et tänapäeval ei saa kedagi 100% usaldada. Mitte selles mõttes, et inimesed oleksid halvad vaid selles mõttes, et isegi vanemad võivad oma lubadustest taganeda. Ma ei tea isegi kas ma heidan seda neile ette ja olen egoistlik või ei heida. Ma ei ole siiani otsustanud.

Nimelt mu ema lubas mulle anda teatud summa raha, et ma saaksin uueks kooliaastaks osta endale erinevaid riideid ja asju, mida ma tahan. Ma jätsin isegi eelmisest korrast 20€ alles, et ma saaksin endale jube kalid kingad. Nüüd aga vanemad otsustasid, et ma ei saa pm midagi. Nimelt otsustasid nad endale korteri osta ja sinna läks raha. Sinna läks ka mnu suur unistus, et ma saan tagasi kolida tsivilisatsiooni- korterisse kodusaare päälinnas. Nimelt pakkus onunaine, et ma saan tema korterisse tagasi kolida kui ma tahan ja ainuke asi mille eest ma peaksin maksma on kom. maksud. Ja siis inetrnet ja SAT kui ma need tellin… tundub ju super, sest siis ma saaksin enda elamise- enda valitud kujundusega toad ja muud sellist pahna.. Nüüd aga mu vanemad tegid veel huvitavama otsuse oma rahakoti tarbeks- vanaema ja vanaisa juurde elama… nojah, mulle meedib seal käia, aga nad lämmatavad mind kohati oma manitsuste, suurte ootuste ja söögiga. Muidugi on see armas, aga ma lihtsalt.. ei suuda oma mõtteid mässida fakti ümber, et ma kolin vabast elust maal kinnisesse ellu maal. Mkmm… ma ei tea… ma pean veel mõtlema,a ga kindlasti on minu fantastilise elu unistus täiega hävitatud. Ja ma tunnen ennast halvasti selle nõmeda tunde pärast.

Lisaks vanematele murdis ka mu vana tuttav oma lubadust… ma ei tea mis tal hakkas, sest tema oli see kes tundus üksindusega hädas olevat. Igatahes ei näinud, ei kuulnud. Aga õnneks ei olnud see midagi nii… tähtsat.

Mis mind veel segab on see, et mulle ei öelda mu enda kodus ka näkku asju,mida mõeldakse. See ajab vihaseks kui vingutakse ainult siis kui on publikut. Vahest ei ole ma aga kindel et ma ise samasugune ei ole…

Ja ma praegu imestan, et kell on töörahva jaoks üpriski palju ja mu isa ärkas üles ja tuli suurde tuppa telekat vaatama. Ma ei küsi… Arvatavasti süüdistatakse hommikul mind, et ma lugesin liiga valjusti oma mõtetes. Kuigi noh, ma ju klõbistan praegu arvutiga, võibolla see segas… (WTF)?

Rääkides lugemisest, siis ma olen üsnagi kindel, et mu vanemad on esimesed vanemad, kellele ei meeldi fakt, et nende kooliaeline …laps… loeb.. palju. See kuradi lugemine mõjutab juba mu mõistust, mu koduseid töid ja seltsivust. Ma ei suuda enda tagumikku majast välja vedada, sest ma tahan lugeda… Mind saadetakse arvatavasti teiste noorte poolt nüüd kuhugi piinapukki. Mul savipohh, lugemine on huvitav kui see ei koosne Tammsaarest ja muust Eesti jamast. See ei istu mulle.

Muidugi ei ole mu elu nii sitt koguaeg. On ka nalja saanud.

 Mu ema on näiteks, lisaks kõigele, ka väga ropu mõtlemisega… mitte et ma seda ei tednud.  Ta nimelt vaatas ühte mu pilti mu msni displays ja küsis, et kas mu display pildiks on kellegi ”trussikutest välja vajunud v*tt“. Nojah… see ei vaja vist kommenteerimist 

Ja, et toonitada minu haiget good-vamp-gone-hobo-stiili armastamist tegin ühe testi, et missugune meessoost Hollywoodi kuumim täkk mulle kõige rohkem sobib. Ja muidugi ei olnud  see Pattinson (alguses vähemalt…kahjuks) vaid hoopis wannabe-Pattinson, Mr. Babyface Efron isiklikult. Ma arvan, et peale seda ma tegin selle testi automaatselt uuesti ja muutsin oma maailmavaateid, et leida, et mu õige sobivus on Pattinsoniga:D.

Lisaks kõigele avastasin, et mu ema teab, kes on Lily Allen ja teab “Fuck you” sõnu enam-vähem peast. WTF?

Lõpetuseks midagi Lily Allenilt minu lemmikutest.

Hoidke oma närve ja ärge unistage palju, sest kes teab, millal need purunevad.

Xo Xo,

Mina

consiglieri. 31. juuli 2009 10:19:16 EPLO

Kui vaid mõnikümmend aastat tagasi oli Narva üks Euroopa pärle, siis täna mälestab vana Narvat Kreenholm, linnus, Aleksandri kirik, Raekoda ning kaks maja 17sajandist. Ülejäänud moodustist võime nimetada Maarduks või siis Lasnamäeks- kuidas kellegi maitsemeel oma tundlikust üles näitab. Teadupoolest venelaste jaoks on üks linn kõik ning seetõttu on nad rõõmsalt ühes maailma koledamas linnas endiselt uhked. Selle asemel, et asuda taastama kunagine au ja hiilgus, arutavad täna need kohalikud kaevurite ja vangide järeltulijad seal, kuhu püstitada Peetri kuju. Kallid eestlased. Kui meie seda linna ei kavatse taastama hakata, siis parem loobume sellest kolemonstrumist. Kingime selle linna venelastele. Lõplikult. Näha neid viite arhitektuurimälestust nende rõvekorterelamute vahel ei ole väärt seda selle linna hoidmist. Meil on täna harukordne võimalus. Meil on Euroopa Liidu struktuurifondidest aastani 2013 võimalus taotleda väga palju raha selle kunagise hiilguse taastamiseks. Küsimus on suhtumises. Me kas laseme Peeter I ja Lenini/Stalini järeltulijatel jätkata selles linnas omamoodi majandamist- kas siis Peeter I kujude taastamisel või tubaka- ja alkostreikide korraldmaisel või võtame eestlastena selle linna tagasi. Kogu täiega. Seaduslikult. Võimalusi sõbrad on rohkem kui arvata oskate. Kas on huvi?

Narva-Jõesuu, Estonia, 12.07.2009

Narva, Estonia, 12.07.2009

12.07.2009, Narva, Estonia

Alooha,

First of all- GREAT SUCCESS: Ma olen tagasi öiste blogijate seas. Proovisin ära selle “normaalse aja” blogimise ja mul on selleks vaid üks sõna- BULLSHIT! Ausalt öeldes ei loe praegu ega loe ka siis keegi minu sissekandeid. Võib-olla see on hea. Kes teab. Mulle meeldib öösel punaste silmadega hädaldada oma päeva(de) üle. Siis kui ma TÕESTI ei saa öelda, et (täna) enam hullemaks minna ei saa. Vot nii! Happy for myself.

Nii. Let’s cut the bullshit (jap, ma olen absoluutselt ingliskeelses meeleolus täna)! Alustuseks tahan ma kommenteerida enda pagana psüühikat. Nimelt ei salli ma eelarvamusteg inimesi, sest tavaliselt sellised inimesed hoiavad minust paar kuud eemale ja siis satuvad minuga jutustama ja saavad mu parimateks sõpradeks, siis ma kuulan jälle “oh pagan, kui ma sind esimest korda kohtasin, siis ma arvasin, et sa oled ülim bitch! Tegelikult nii ei ole ju”. Jap, ja mis te siis arvate, mis juhtub minu egoga? Just, ei ole raske ära arvata! AGA ma ei tahtnud rääkida enda enesehinnangust, mis on niigi palju tähelepanu saanud, vaid sellest, et mulle ei meeldi eelarvamused ja tuleb välja, et ma olen ise üks SUUUUUUUUUUR eelarvamus. Nimelt oli kunagi nii, et ma kinnitasin koguaeg inimestele, et R(üllatus-üllatus, see on varjunimi- ma ei tulnud parem peale) on totaalne luuser, kole, idioot ja naiivne. Seda ma kuulutasin valju häälega, sest ma olin niiiiii pagana veendunud selles olgugi, et ma olin selle inimesega mitmeid kordi jutustanud ja tahestahtmata mööda kohti kolistanud. Ja nüüd laksaki, otse mu näkku, järjekordne löök! R on tegelikult meeldiv inimene! Ta on väga tore- oskb nalja teha, on mõistlik, naiivsusest on asi kaugel ja… no, sorri, aga ilusamaks pole t küll muutunud. Mõte on aga selles, et mul on SÜÜMEKAD! Kuidas ma sain rääkida nõnda? Nojah, vahest peab ise vigu tegema, et aru saada oma maailmavaadete kõverusest. Niisiis: R- sa oled lahe!;)  Mainin ka ära, et mul ei ole R-i suhtes MITTE MINGEID naine-mees mõtteid. SÕBER! …Olgu, tuttav.

R-i juurest liiguksin edasi selleni, et ma avastasin, et nii mõnelgi mehel on haigus RINDADE järgi. No tõsiselt, ma mõistan, et need on meeste meelest mingil põhjusel jumalikud “olevused”, aga et nüüd rinnad muudavad 15aastsed tüdrukud 30aastaste meeste jaoks TAHETAVAKS, no sorri! See on perversne. Isegi R, kes käib Pirtsuga (loe: Drama Queen) ei suutnud, hoolimata oma üpriski halvast maitsest, neid tisse ilusaks … vaadata/juua! Ja no, mõni mees suudab. Muidugi, ma ei heida seda talle ette, sest on tead ju, et testosteroon teeb lisaks kehale veel ka mõistusega imet. Nojah, aga t pole ainuke, kes tisside õnge jäi, niiet andestame…? Absoluutselt mitte! See on siiani vastik ja sellel mehel on nii mõndagi minu ees veel maksta! Niisiis, kallikene, kui sa tunned ennast ära, siis ära edasi loe või kui ka loed, siis ära süüdista mind selles, et sa nii mõnegi inimese silmis nüüd absoluutne perv oled. Sedasi maksavadki mehed lapsepõlvetraumade tekitamise eest.

Niisiis. Räägiksin teile ühe loo viisakas eas noorMEHEST, kes on vabal ajal egoist ja oi-kui-ilus-NOT-poiss. Ühel õhtul otsustas ta võtta oma sihtmärgiks noore 18aastase neiu, kes juhtus blogi pidama. Neiu teadis teda juba varasemast ajast, sest oli varemgi tema liiga-iharate-käteg-auto-tagaistmel kohtunud. Siis oli see käte asi küll õnneks kerge patsutus lausega “oli meeldiv tutvuda” (yeah, ja mina olen rootsi kuningas). Niisiis. Ühel õhtul otsustas ta, et kuna ta on purjus ja selle 18aastase ema ta ei saa, siis ta proovib oma šarmi järgi selle naiivse 18aastase peal. Hea mõte, sest kindlasti on see 18aastane süütu neiu maalt ja hobusega, musi pole saanud ja m*nni pole näinud. Arvatavasti jõi ta sellel õhtul oma esimesed kokteilid ja nägi esimest korda kedagi, kes on temst huvitatud. MUUUUIDUGI. Niisiis lasi mees käiku oma nipid: jõi end täis, mahutas ennast neiu kõrvale auto tagaistmele ja hakkas tlle kätt jalgadele ajama. Tema kurvastuseks aga oskas tüdruk ta käed enda jalgadelt tõsta. Buuhuu… aga keda huvitab, proovime uuesti- uus korv. Nonii, tuli välja, et neiu oli vist kunagi varem mehi näinud. Olgu- teeme talle siis sissejuhatus musi põsele, ta läheb kindlasti selle õnge. Oi, ei läinudki… proovime uuesti- jälle sai korvi. Well, LIFE SUCKS! No olgu, lähme siis peole ja proovime uuesti. Peol otsustas täkk oma šarmi uuesti kasutada ja tibi tantsima viia- yes! Great success, tüdruk tuli, nüüd ta tahab kindlasti mind. Aga ei, tuli välja, et neiu on varemgi meestega kokku puutunud, oskab ennast välja vingerdada ja lõpuks korvi anda (ahjaa, ma jätan rõvedad kohad välja, nendele mõtleminegi oli vastik). Enne proovis täkk neiut veel suudelda, või ei tea mida ta tegi, aga keda huvitas. Tuli välja, et see neiu võib maalt olla, aga mingi süütuke esimese koksiklaasiga t ei ole. Noh, tuleb välja, et täkk peab terve õhtu üksinduses veetma. Aa, ja saab enda kohta lugeda ilusid jutte selle neiu blogist!:)

The end!

Niisiis, see oli minu esimene mälestus kolmapäev-neljapäev peo pidamisest. Teine mälestus on see, et me panime ühe sünnipäevlapsega sellised tantsud maha, et poistel oli vist raske meist käsi eemale hoida. Mina ei ole selles süüdi, et soomlased näevad esmakordselt ilusaid tüdrukuid tõeliselt tantsimas. Ja ei ole mina ka selles süüdi, et mingi somm otsutab joosta oma kubemega mulle käe otsa. Raisk! Olgu, algusest siis: olime tantsuplatsil sünnariga ja tantsime- täiesti nii nagu me igas klubis tantsime. Järsku jookseb mingi tropp oma kubemega mulle käe otsa ja hakkab väitma, et ma katsusin teda. No kurat, nii loll ma nüüd ka ei ole. Lähme siis eemale ja tantsime edasi. Ma olin suhteliselt harjunud juba sellega, et mingi ahvid meie sabas tantsivad, sest sünnar tõmbas neid nagu magnet ligi. No, tulevad siis mingid järjekordsed wannabe täkud ja hakkavad meie kõrval ennast väristama. Aga palun, ei ole minu mure. No, ei olnudki kuni üks nendest ahvidest üritas oma ilaseid lõugu vastu minu mesimagusaid huuli panna. Jobu raisk. Oleks peaaegu jalaga kubemesse saanud ja jooksin ta eest ära ka veel terve õhtu. Las vabandab läbi teiste. Pole minu mure!

Peale pidu oleksin ühele jorsile kallale läinud, sest ta arvas, et ta on hull täkk. No, olgu, ole edasi, aga mitte minu perekonna ees. Peale seda viisime rahva minema (loe: ühe sünnipäevalapse) ja põrutasime Preilnaga Keravale, et ta koju põhku saaks pugeda. Tagasiteel avastasin enda jaoks uue ja mõnus fotograafialiigi: ekstreemfotograafia kiirteedel. Pildistasin siis seltskonna tarku, kes olid peadpidi aknast väljas ja mängisid puudleid. Lisaks sellele ronisin ise lõpuks pm aknast välja ja pildistasin kiirteed kell 5:00 hommikul.

Vot, sellised olid minu ergemad mälestused.

Lühidalt, aga võin nii kommenteerida, et:

1) kalale jõudsin vaid ühe korra;

2) Mari käis oma täkuga mul külas:);

3) käisin Brünot vaatamas- halenaljakas pedeporno, just love it!;

4) gaypornoga jätkates, siis armusin uude filmi: Little Ashes (Jah, Robert Pattinson mängib seal), mis räägib Salvador Dali elust ja tema gay sõbra elust. Lihtsalt SUPERB!;

5) sain oma tantsupeo DVD kätte! Muidu oli tore, aga need geeniused kirjutasid minu aadressis linnaks Martinlaakso… see on umbes sama, mis kirjutada Tallinna asemel Kristiine.

Lõpetuseks taha öelda, et Kristen Stewart EI ole hea näitleja. Vabandust, aga mulle ei meeldi näitlejad, kes on igas filmis ühesugused.

Hoidke oma musisid ja pepusid!

Ööd,

Teie üks ja ainus Mina!:D

Ida-Virumaa. Käisime ja trippisime seal natuke ringi. Ja et kõik ikke ilusti ja ausalt ära rääkida, siis ei hakka ma salgama, et läksin sinna teatavate eelarvamustega. Seal ju ikkagi on päris hää hulk venelasi ja ilmselgelt on see kant ikke väheke teistsugune ja oma eripäradega.

inkkis & the kittens

Esimese peatuse lubasime endale Laiusel, sest kümneid kilomeetreid teeremonti hakkas juba väsitama ja pealgi ju võiks jalgu kah sirutada. Autost välja astudes kiljatasin ma muidugi ülimas heameeles “Kiisu!”, sest eemal oleva istumise-majakese juurest tuli üks pisike kassipoeg meid uudistama. Ja varsti tuli teine veel! Ütlemata nunnud olid nad muidugi! Ja kogu see aeg kui teised kohvi jõid ja asju arutasid mängisin mina hoopis kassidega. Ühel neist oli tõelise päti nägu kohe! Väga vahvad olid nad igatahes küll. Karta on, et keegi oli nad sinna lihtsalt maha jätnud oleks mul vähegi võimalik, siis oleks ma nad endale võtnud, aga njah mul poleks ju neid mitte kuhugi panna. Igatahes andsime neist kiisudest teada ja loodetavasti leiavad nad varsti endale kodu, kust neid niimoodi välja ei visata. Pahad inimesed, kes nad varjupaika viimise asemel nõnda “tänavale” viskasid! Kui ise ikka ei saa looma eest hoolitseda, siis variante kuis “temast lahti saada” on ikka olulisemalt sõbralikumaid kui selline maha jätmine.

Edasi siirdusime Lohusuu kalalaadale, kus ma ülimal kiirusel pidin lõpetama oma lõunasöögi, et mitte jääda lava lähedusse Meie Mehe kontserdi jaoks. Kolm minutit enne välja kuulutatud kontserdi algust me sealt lava juurest vehkat tegime ja tutvusime lisaks pakutavale kalakraamile ka muude toodetega. Mina leidsin endale muidugi järgmised lemmikud kääbusküülikute näol. Nad on niiiiiiiiiii pehmed! Ja niiiiii armsad! Niiiii nummiii!! Khmm, et siis, küülikud jah. Kalalaadalt ostsime endale kaasa suitsukala ja kimasime edasi. Peipsi äärne laat oli igatahes midagi oluliselt teistsugust.

Kuremäe monastery

Vasknarva ei rabanud mind suurt millegagi, ent midagi sümpaatset selles külakeses siiski oli. Usk ja religioon on endiselt teemad, mis mu jaoks natuke mõistmatuks kipuvad jääma. Mõtlen just sellist sügavalt usklikuks olemist. Aga sellest hoolimata sain Kuremäe kloostris viiruki suitsuga üle visatud, sest otsustasime natuke õhtust teenistust piiluda kuni õues kallav vihm järele annab. Kuremäel ühes kohvikus käisin ma vist kõige mustemas tualetis ever. Kui tavaliselt ikka kraanikausis saad käed puhtaks, siis seal tekkis tunne, et tuleb hoolas olla, et neid mitte ära määrida. Aga see polnud sugugi mitte mu ainuke tualeti seiklus meie reisi jooksul. Järgmine rabav tualeti-elamus oli ülejärgmisel päeval Ontikal, kus tualeti kasutamise eest kasseeriti 5 eeki ka kohviku külastajatelt! Kas ainult mulle tundub, et tegemist oli ilmselge röövimisega päisepäeva ajal ja lisaks ka Eesti kõige kallima käimlaga? Aga well, when the girl’s got to go, the girl’s got to go.

Ööbisime Vana-Olgina Mõisas, mis oli üpriski meeldiv. Kui arvestada, et koha peremees eesti keelt suurt ei rääkinud ja palus endaga suhelda vene keeles, siis tekkisid alguses jälle kerged hirmud, et kuhu me küll seal satume. Sattusime ühte väga kenasti korda tehtud kohta, mis nägi väga eestipärane välja oma rookatuste ja õdusa maa-atmosfääriga. Ainult kohale jõudes tervitas meid venelaste vägev pidu vaibakloppimise muusikaga lõkkeplatsil, aga vihm tõmbas sellele peole ruttu kriipsu peale.

in Narva castle

Narvasse tahaks ma kunagi veel natuke pikemalt minna. Jalutasime seal küll õige mitu tundi, aga mida kauem ma seal olin, seda pikemalt ma oleks tahtnud seal ringi vaadata. Muidugi tekitasid minus teatud hetkedel õudu narkouimas isikud ja seetõttu üritasin üksi võimalikult vähe uidata. Narvas ma vist elada küll ei tahaks, aga mulle hullult meeldivad need Stalini aegsed majad! Kui need vaid korda teha, siis oleks Narva veel ilusam.

Narva-Jõesuu oli väga omapärane koht. Metsik. Täiesti metsik koht. Küla keset metsa. Räämas ja lagunev, samas priiskav ja üles-vuntsitud. Kontraste oi kui palju! Ja nii palju kui ringi liikusime jäi mulje, et muruniidukeid on sinna kanti sattunud vaid üksikuid. Ja oi kui kahju oli vaadata ilusate puunikerdustega omaaegseid ilusaid ja uhkeid villasid lihtsalt kokku vajumise ääre peal…

Kolmanda päeva veetsime suures osas autos, sest väljas lihtsalt sadas ja nii me siis tiirutasimegi siin ja seal. Põikasime läbi Kohtla-Järvelt, Ontikalt, Sakast, Sinimäelt, Kalvist, Sillamäelt, Rakverest…

Head sõbrad, minge Ida-Virumaale ja vaadake Narvas üle jõe Venemaad

See nädalavahetus on teatri ja Hansapäevade päralt!

_______________________

Last weekend was filled with the joys of being on the road-trip to Ida-Virumaa (North-East part of Estonia).  I’m going to be quite honest that I had a big bit of prejudices before going there as the amount of Russians living there is the highest in Estonia and therefore this area is a little different.

kitten

After driving tens of kilometers on the road repair we decided to take a little break in Laiuse and well, we were a little tired of driving anyway and wanted to stretch our legs. And quite soon after stepping out of the car I was saying “Kiisu” (kitten in Estonian) because there was one little kitty coming my way. And quite soon after meeting that little fellow I had the honor to meet another one as there were two kittens there. And surely when others were drinking coffee and discussing the day I was playing with the little ones. I could bet someone just kicked them out of home and just left them there! I did report about them and hope they’ll soon find a proper home where someone would take care of them. I’d do it myself but unfortunately that’s currently not possible. People who leave their pets like that are really-really annoying! I mean, is it really that hard to just give them to the animal shelter instead of abandoning them just like that?

the bunny

We had to continue our way to Lohusuu, where the Fish Fair took place. I had to eat my lunch there superfast as the dining area was very close to the stage and I didn’t want to hear and see the performance of one really crappy band called Meie Mees. I managed to finish my meal 3 minutes before they were supposed to start and rushed away to see what the fair still has to offer as we had already took a look at the fish part. And then I met four really cute rabbits! And oh my how soft they were! And how cute!!!! Just absolute aww! Well, we got some smoked fishes with us and continued our way.

I wasn’t very highly impressed by the small village of Vasknarva but still there was something charming about that place. After that we were already in Kuremäe to see the monastery. I have never really understood those really deeply religious people and that’s why monasteries and churches aren’t really my kind of places. But well, I don’t deny there are people needing these places and in a way these buildings totally fascinate me.

I bet I had one of the craziest experiences in visiting a toilet in one cafeteria in Kuremäe. When usually the sinks are used to get your hands clean then over there you had to make sure you didn’t get your hands dirty because the sink was seriously dirty! Another great toilet experience happened to me a few days later in Ontika where it appeared the visitors of the cafeteria have to pay 5 kroons (about 3o euro cents but in Estonia it’s hell of a lot for a toilet visit, generally you pay about half of that money and for visitors the toilets are free). At least that toilet was clean and maybe even smelled a bit like a hospital but well, when a girl’s got to go, the girl’s got to go.

We were staying in Vana-Olgina Mõis and I was really delighted about that place. At first it was a bit scary when we got to know that the place owner only speaks Russian but the entire camping site was built up in Estonian style and it looked really pretty! They really had done great job over there! The only annoying thing there was this terrible Russians party with really terrible trance music but luckily it started to rain soon and they had to shut off their party.

Narva town hall window

Narva is a really cool place. I really would like to go back there and spend some more time looking around but I must say I wouldn’t like to live there. A few times I got a little scared of those drug-addicts but as long as I wasn’t alone I felt myself safe. And I just love the architecture in Narva! The adorable after II WW architecture!

Narva-Jõesuu was a really wild place and totally full of contrasts. Houses were falling apart and then there were houses you could really call villas. And the wild-wild nature everywhere!

Third day of our trip was quite rainy and therefore we preferred to drive around and see the places from car window. We just did a few stops when it wasn’t raining and looked around before the time to see that area of the country is over. And unfortunately I’m not in that neighborhood often.

So, my dear friends, go and visit Ida-Virumaa and in Narva don’t forget to take a look across the border to see Russia.

This weekend is for theater and Hansapäevad!

Narva:  a small Estonian city that faces the Russian border.  For centuries, this tiny dot on the map has served as a gateway — or point of division — between the east and west. Two castles stand on either side of the Narva River, Hermann in Estonia, and Ivangorod across the bridge.  The town’s strategic location bisects the Narva River, which runs from large Lake Peipsi in the south to the Baltic Sea.  Narva guards the only railway and the only road to connect these two nations for several miles.   Because of this, throughout the ages, the town has been both a focus of trade in peacetime, and the seat of battle in war.

Narva stronghold: the gateway between East and West. Photo from teh internets.

The Second World War demolished much of the baroque city, including several beautiful works of architecture from the earlier Swedish era.  Narva suffered 37 Soviet air raids during the war – 25 bombings occured while the town was still largely occupied by civilians.  The Germans further marred the landscape, by building a score of prison camps around the area.  Their prisoners dug trenches and worked in oil shale mines to support the Nazi war effort.

In 1944, Narva became a major battleground on the Eastern Front.  The German line was slipping, and thousands of fresh conscripts from Estonia were sent to hold the front line.  The Estonians, along with soldiers from Finland and other Baltic states, saw this as the last chance to prevent the terror of another Soviet occupation and restore independence to the Baltic peoples.

Stalin had demanded that Narva be taken no later than February 17, 1944.  However, the Estonians — many of whom had only had a few weeks rough training — and their companions delayed the Russian advance for an unanticipated seven months.  In the end, the Soviet numbers were simply too great, and Estonia was again consumed by the USSR.  But the delay won by the Estonian soldiers at Narva, allowed countless numbers of their countrymen to either escape or at the very least, to prepare for the coming of the Red Army.

In my book, we travel with a group of new conscripts to the front line at Narva.   I have been trying to dig up as much info on the Narva battles as possible.  Unfortunately, accurate and unbiased accounts of the battle are elusive.  I grow weary of sorting through Nazi glorification and Soviet propaganda.  I will try my best to present a solid, human view of events through the eyes of one unwilling conscript.

In every war, in every battle, there are a few heroic moments that deserve mention, a few noble deeds that warrant preservation in time.  I share such a story below, and, in greater detail, in the book.   Again, I ask my readers to lay down preconceptions about this war.  The Nazis were evil, yes, but so were the Stalinist Soviets.  This is a story of those caught between those two horrors; the following story of heroism on the battlefield belongs solely to those Estonians who fought, not for Hitler, but for their homeland, in the only way they were able.

Furthermore, and for the record, I double-checked and quadruple-checked names before granting hero-status to any factual person mentioned in my story.  I am proud – and greatly relieved – to report that the people named in the story, though they wore Waffen-SS uniforms, have never been implicated as having any connection to the infamous criminal body of the SS.

20 Veebruar 1944:  The Estonian troops arrive at Narva.  Almost immediately upon arrival they are tasked with destroying a crucial enemy bridgehead that threatens to break the German line; the destruction of this bridgehead is a mission that has so far eluded the fearsome Panzer Corps of the German army.  After a week of skirmishing, finally a small troop of Estonians, led by a 22 year old sergeant, charge their target. They are pushed back, and they charge again.  They are pushed back, and they charge again.  Finally, on the third try, they find themselves a few yards from the Soviet line.  They rush the surprised Soviets and leap into the trenches with the enemy.  Brutal hand-to-hand combat ensues, and the Estonian noobs succeed in doing what the Germans’ highly trained, elite forces had been unable to do:  the bridgehead is destroyed, and the Estonians get to keep the Soviets off their soil, at least for a few more months.

En satsning för att bli ett mer transparant och öppet bolag.
Åsa Domeij, chef miljö och socialt ansvar bloggar i Miljö och CSR frågor.
Twitter (twitter.com/axfood) uppdateras med de senaste nyheterna, blogginlägg och pressmeddelandena.
Möjlighet att dela med sig av sidor samt blogginlägg i social medier samt att kommentera sidor på delar av sajten.

Arbetsgrupp Narva:
Thomas Hanhela, projektledning
Susanne Rosing, AD
Kalle Allvar Gaus, Utveckling
Johan Mattsson, Digital designer

Tack till Thomas

юхууу!!!
пришло сегодня наконец…

IX МЕЖДУНАРОДНАЯ

СТУДЕНЧЕСКАЯ НАУЧНАЯ КОНФЕРЕНЦИЯ

г. Нарва (24–25.04.2009)

Уважаемый ХХХ!

Оргкомитет Студенческой научной конференции Нарвского колледжа Тартуского университета приглашает Вас принять участие в работе конференции и выступить с докладом по теме «Стилистическая структура текста романа Джона Фаулза «Коллекционер»».

Вчера получил ответ на заявку участия в научной филологической конференции в колледже Тартуского университета в Нарве… Ура, на следующей неделе высылают приглашение

]]> http://hansestaedte.wordpress.com/2008/12/15/narva/ Mon, 15 Dec 2008 20:17:20 +0000 asgerd http://hansestaedte.wordpress.com/2008/12/15/narva/

Narva in the far east of Estonia, on the Baltic and the Russian border, had, like many cities in Livonia, a Hanse community and in the 14th century became a member of the Hanseatic League, on the trade routes to and from Russia.

The card, from Jarek, shows Hermann Castle, founded as a wooden fortress in 1256 by the Danes, first built in stone in the early 14th century, and sold to the Teutonic knights in 1346, who rebuilt it too.  The city was largely destroyed in WW2.

Un bimbo di 10 anni è deceduto a Montesano sulla Marcellana in provincia di Salerno. Da quanto si è appreso il bambino è caduto da un muretto finendo sul carrello di un trattore. La morte è stata istantanea. L’episodio su cui indagano i carabinieri della compagnia di Sala Consilina si è verificato in prossimità di una masseria di località Narva del comune salernitano.
Urla strazianti sul luogo dell’accaduto: il padre, la famiglia intera piange il piccolo Antonio Mancino, morto a Montesano sulla Marcellana (Salerno), frazione Tordiano. La zona montana dove si è verificato l’incidente dista quindici chilometri dal centro del paese. Il piccolo Antonio ha due sorelline, più grandi di lui. A giugno avrebbe dovuto fare la Comunione, racconta il parroco del paese, don Mimì Tropeano: «Aspettiamo l’esito delle indagini, questo non è il momento di parlare dobbiamo stare tutti insieme qui in silenzio». La famiglia Mancino vive di pastorizia e di agricoltura. Il sindaco Antonio Manilia, e il vice sindaco Francesco Vassallo stanno raggiungendo il luogo dell’accaduto. Sul posto anche il magistrato e i carabinieri.

fonte http://notizie.alice.it