Päike keerutab tänaval kuldseid vahtralehti ja sasib juukseid. Sees on nii mahedalt soe, ükskõik, et kuradisillal istuda külm on. Need pargid, need puud, need sillad ja mäed ja jalgrattad, igal pool on jalgrattad, igal pool on tudengid. Ülikoolielu on tänavateltki näha, mitte peitunud ühistransporti ja autodeisse.

Kuidas rääkida sellest salapärasest kohast puitmajadega alleede vahel, kus väljas on ööd nii malbelt tasased ja sees sisemused täis nii kirglikult voolavat elu? Kuidas rääkida õhtutest verandal veini ja filosoofilise kirjutamise kodutöödega? Kuidas rääkida neist kõige armsamaist tänavaist, kus avatud aknaist kostub pillimängu, kus iga maja on isenäoline, kus asuvad väiksed imepärased sekkarid, kus jalutades tekib ülev tunne ka kõigest kujutlusest, kui palju nende tänavate vahel on peidus lugusid, millest paljusid keegi enam kunagi ei taipa jagada, millest paljusid keegi enam kunagi oska kuulata? Kuidas rääkida hommikupäikesest läbi kolme kihi juugendveranda  aknaruutude ja purpurselt veinipunaste mustriliste kardinate – see on see pilt, mis avaneb, kui avan silmad oma voodis mustast satiinist linade vahel neil hommikuil, kui taevas pilvitu, ja kuidas mitte rääkida, et isegi päikesepuudusest pole lugu, kuna mu maailmatupehme tiigrimustriline hommikukasukas teeb piisavalt sooja pai, ja.. kuidas see kõik mind innustab ja kannustab.

Kuidagi erakordsel viisil suutsin ma sattuda nii õigesse kohta, et tunda sellest rääkimise vähetähtsust. See üleminek on olnud nii sujuv, nii õige, nii loomulik, nii nauditav, et ma ei tunnegi vajadust seda väljastpoolt selgitama hakata. Võtsin kätte ja kolisin end poolsalaja Tartusse kesk Karlova romantikat ja kommuunielu, ja kui küsida minult miks, kuidas, kuhu, kellega, mis hea pärast, millal, jne.. läheb mul tükk aega enne kui ma aru saan, kuidas selliseid asju saab üldse küsida. See käik tundub nii loomulik ja omane, et mulle kohe ei meenugi, miks keegi võiks üldse midagi sellist küsida.

Ma olen õnnelik, motiveeritud ja armunud. Tartu pärast, tänu Tartule ja Tartusse.

15:52

19:35

5:32

Rahu ja rahutus. Rahu rahutusest. Rahutus rahust.  Ma armastan segunenud vastandite sümbioosi. Seda, kuidas keerukus on kirjus kastmes lihtsus ja kuidas lihtsus on näilisus, mille taga taaskord peitub keerukus. Segu ohtlikust ja ohutust. Üheaegselt  naiselik ja mehelik, vaheldumisi ekstravert ja introvert.

Mulle meeldivad äärmused, aga ma ei taha neis püsida. Mul on mingi vajadus leida tasakaal asjade vahel. Lihtne kesktee on igav, nagu sirgjoones läbi elu minemine ja kõigest huvitavast, s.o äärmuslikumast, ilma jäämine. Mulle meeldib õrnas tüdrukulikus kleidis ja kontsakingades ringi käia, aga pärast seda tahan ma jalga panna katkised teksad ja paljajalu mööda munakive jalutada. Ja vastandid ei pea olema vaheldumisi, korraga meeldivad nad mulle isegi rohkem. Näiteks kui ma panen selga lendlevalt õhulise linavalge tuunika (umbes sellise, mida kannaks tiiu talutütreke aasa peal keksides), siis ma panen seda kandes kätte mustad kinky’d nahkkindad (umbes sellised). Või katkised sukad ja hoorakingad. Või näiteks.. ma olen nii kaua kui ma mäletan alati pidusöömaaegadel lõpuks kartulisalatit ja torti vaheldumisi söönud. Mulle meeldivad magushapud kastmed ja soolase täidisega magusad pannkoogid. Antiikmööbel ja vanad asjad minimalistlikus ultramoodsas interjööris.

Minu arust on soolaka varjundiga toorjuust palju parem magustoidu tooraine kui vahukoor või kohupiim, ma ei tea, tulemus on lihtsalt kuidagi isikupärasem ja mitmekülgsem. Või tõesti, kasvõi mu lemmikvärv – ma jumaldan sügavat lillat – ja mis muud ta on, kui segu kirglikust ärritavast punasest ja rahulikust rahustavast sinisest. Ja lilla on nende perfektne segu, naiselik värv, kuid mitte nii ilmselgelt naiselik nagu roosa, või isegi punane. Lilla on müstilisuse ja kuninglikkuse värv. Salapärane, korraga kirglik ja külm. Sügav, mitmekülgne ja peidab endas nii palju varjundeid, et lummab mind lõputult.

Ühest küljest kõlab küll huvitavalt. Teisest küljest kõlab nagu kõik see oleks märk lihtsalt püsimatusest, sellest, et nii paljude valikuvõimaluste keskel keeldun ma ühe kasuks otsustamast, sest millegi valimine tähendab millestki muust loobumist, ja loobuda ma ju ometi ei saa, sest maailm on lai ja, kurat võtaks, ma ju tahan ainult kõike! Kõike, kohe ja korraga. Aga on veel võimalus, et siinkohal ma olen ehk paranoiline, sest kuna mulle näib tobe kui keegi.. kuidas seda nüüd öelda.. näiteks tahab näida enesekindel ja tugev isiksus, aga kukub oma rollimängus läbi, sest enesekindel inimene ei karda avalikult end nõrgana näidata, aga ebakindel inimene peab nõrkuste välja näitamist nõrkuse märgiks, igaljuhul, kuna see näib mulle nii tobe, siis ma üritan seda vältida ja ilmselt satun paranoilisusest hoogu ja hakkan liiga hoogsalt nõrkustega loopima ning seega ringiga tagasi algusesse. Nii et võib-olla olen ma ka praegu paranoiline ja justkui üritan end kaitsta sellega, et ma hakkan oma jutu nõrku kohti ise välja tooma, et näidata, et ma ei karda tunnistada, et mul on nõrku kohti jne, mistõttu ka kogu see “äkki kogu see vastanditearmastus on tegelikult lihtsalt suutmatus valikute keskel otsustada ja seega üldse mitte kasulik omadus”  – näete, see võib olla puhas minupoolne teesklus, selline ebakindla inimese tugev-näida-üritamise mäng. Kurat seda teab, nii et ma jätan selle teema parem kõrvale.

Isegi kui see on seotud sellega, et ma ei suuda valida ja selle ühe valikuga rahul olla (sest äkki teine valik oleks parem olnud), mis peegeldab seda, et ma ei usalda oma valikuid siis.. mis sellest. See on huvitav. Kasvõi puhtalt sellepärast, et huvitav on jälgida, kuidas ma seda probleemi lahendan, et ma üht asja valida ja sellega rahul olla ei suuda. Nii et siinkohal heidan ma juba teist korda kõrvale arutlemise, kas mu vastanditearmastus on märk suutmatusest otsustada või märk mu isikupärasest maitsemeelest (oh kui diip!). Vahet pole. Ma armastan seda, kui vastandid moodustavad teineteist täiustava koosluse. Ka inimestes. Omavahel harmoneeruvad vastandlikud iseloomujooned on lummavad, ihaldamapanevad ja kuratlikult paeluvad. Mm..

Vaadake ette, ma tulistan kohe ühe postituse, mis ilmselt ei paku mitte midagi uudset ei kellelegi, kes mu blogiga vähegi tuttav on. Aga pole midagi parata, sest ma ei saa vaiki jääda.. ma tunnen, et ma olen Elus. Õues ja toas on 23 kraadi sooja, ma istun laua taga ja minust paremal on 2,5 x 2 m akent ja avatud uks mu paradiisrõdule, ja kuna see on suunaga hommikupäikese poole, siis suurest aknast immitseb sisse mahedat järgmistelt majadelt tagasipeegelduvat õhtupäikes ning uksest seda maguspaksu suveõhtusooja õhku. Ma saan vaheldumisi toas ja õues ringi jalutada maika ja lühikeste pükste väel paljajalu ja mul on nii kuradi soe ja värske korraga. Seda ei saa muul ajal kui suvel. Ja ma vajan seda nagu õhku, seda värsket liikuvat sooja õhku.

Lisaks kõigele ma lakkisin just oma küüned täiuslikuks erepunaseks. Pärast seda ma vaatasin oma käsi, oma täiuslikku punast värvi küüntega käsi, ja kurat, see oli nii erutav, et mul tuli üle pika aja suitsuisu. Ma ei tea, sigarett punaste küüntega sõrmede vahel tundus sama erootiline vaatepilt kui punaste huultega naine. Vastupandamatu. Ja tõesõna, ma võiks kasvõi punseks värvitud huulte ja küüntega ennast suitsetamas vaadata, ma naudiks seda. Kusjuures ma ei käsitleks seda kui puhtalt nartsissistlikku eneseimetlust, see oleks üsna lühinägelik seisukoht. Minul pole selles olukorras mingit tähtsust. Vaid nauditavusel on.

Nii kõikevõitvalt ekstaatiline, et naudingust läheb süda pahaks ja vähegi piisavalt rahuldava õhukoguse sisse ahmimine muutub puhtfüüsiliselt võimatuks. Täielik nõrkusjõuetus kätes ja jalgades, mis ei lase võidelda järellainetustega,  mis võtavad keha üle võimust ja panevad selle liikuma täiesti oma suva järgi.. ma ei suuda lõpetada.  Õhku.. õhku… kuhu kadus kõik õhk ja miks ma seda sisse ei suuda hingata? Kõditab, igalt poolt kõditab, seestpoolt, see on nii hea, liiga hea, ma ei suuda seda taluda, seda on liiga palju, kogu mu sisikond keerleb. Mida kauem see kestab, seda tundlikumaks muutuvad aistingud, seda võimsamaks tajutav, seda võimatum taluda, seda relvitum ma olen, seda kõrgemale lendan.

Uskumatu, millise seksuaalse energia võib loengus istumine käima tõmmata. Mingi eufooriline nauding mõtetest, nende voolust ja arengust, mis teeb loengust lahkudes sammu nõtkeks, lennutab selle nõtke sammuga kooli ette ning sisustab ekstaasiga kogu kehatunnetuse. Kui erutavaks muutub juba ainuüksi see just täpselt õige asend, kuidas nahktagis vastu seina toetudes kand kivimüüri kumerusele asetada ning nägu päikese poole pöörata.

Mida paremat võiksingi ma loota, kui juba mu põhiaine hulgas on loenguid, kus kordub pidevalt sõnaühend “orgastilis-ekstaatilised naudingud”.

Ma ei saa üle oma janunemusest.. ta jälitab mind, ta objekt  maskeerub millekski muuks, millekski rohkem kättesaadavaks, kuid see on alati vaid petlik, näiline, illusioon, ei iial muutu ta millekski hoomatavaks.

Ta muudkui narritab mind, vahel ilmutab end ja ajab mind tegutsema, ja ma puhastan kogu oma toa ära, ja ma kujundan ümber oma seinakapi ja veedan terve päeva värvihaisu sees kapis pintsliga akrobaatikat tehes ja saan kõigi käest haisu eest sõimata, kuid mu rahulolu ületab selle kõik ja miski ei häiri mind, ja ma disainin omale lõpuks ära selle raamaturiiuli, millest ma juba aastaid unistanud olen ning veedan minuteid ja tunde seda maalides, ja ma imen tolmu ära igast pisikesest nurgast, ja lõpuks ometi puhastan ruumi visuaalset müra, ja ma naudin, ja mu silmad puhkavad, ja ma olen ise ka üllatunud oma värskeltleitud võimest võimaliku ilu oma peas visualiseerimise asemel ka midagi reaalselt ära teha, ja ma olen rahul, ja ma kujutan juba vaimusilmas ette, mis mustrit ma järgmiseks riiulile maalima hakkan või kuhu riiulisse mis järjekorras mis raamatud ma panen või organiseerin oma avatud seinakapp-garderoobi ümber nii, et selle sisu harmoneeruks parimal võimalikul viisil kogu ülejäänud toaga, või paigutan ümber kõik oma kingad justkui nad oleksid sisekujunduselemendid nagu tugitoolid või seinamaalid, aga pagana pihta, minu jaoks nad ongi ja..

Kurat, kui palju naudingut võivad anda väiksed ilusad detailid! Mul on üks laelamp, mille lülitiks on laest alla rippuv peenike hõbedane nöör, mille otsas ripub ploomisuurune veripunane kunstkristall. Iseenesest väga väike detail kuskil lae all, mida keegi kunagi eriti ei märka, kuid ma vaatan ja imetlen seda pidevalt. Minu jaoks visuaalselt ilus kujundus pakub mulle märgatavat naudingut.

Ah, misiganes, vähemalt ma oskan omale allikaid leida, muidu oleks ma keset seda praegu valitsevat kõrbe juba ammu janunemusest köögiviljastunud. Kõrb, teise nimega talv ja emotsionaalne vaikelu. Kevad on minu aeg, kevadel ma tärkan ellu, ma jumaldan kevadet, kevade lõhna, seda vapustavat aroomi, neid esimesi sooje tuuli, päikest, linnulaulu, valgust, sooja vihma. Selles kõiges on nii palju naudinguallikaid, nii palju võimalusi ja vabadust. Kevad on kõige vägevam aeg. Siis läheb kõik päev-päeva haaval aina paremaks, ilusamaks, soojemaks. Kevad on nagu eelmäng enne sssssssssuve.

Suvi on üks suur naudinguallikate veepark, ja talv Eestis on rohkem nagu pisike oaas keset kõrbe. Veebruariks olen ma sealt oaasist nii kaugele välja visatud, et kõrbes janust närbuvana ei näe ma enam isegi selle oaasi miraaži. Seepärast mul ei jäägi muud üle, kui ammutada kõigest võimalikust kümnekordne kogus naudingut. Seepärast ongi esimene suutäis pähklivõid ei midagi vähemat kui taevas mu keelel. Seepärast paneb magamatuspohmakas mulle ette lillad prillid. Seepärast on nii õige, et ma samahästi kui 36 tundi järjest ärkvel olnuna Unistuste Vabariiki vaatama lähen.. selline etendus sellises konditsioonis, ausalt, see ei olnudki mitte midagi vähemat kui unenägu. It could have only been possible in the Good Trip Zone of Nevereverland. Naudingukitsikus paneb alternatiive leidma.

Kuidagi ägedad on need  pool-une momendid. Oled ärkvel ja ei ole ka. Ja mitte ainult hommikuti pool tundi pärast ärkamist, vaid ükskõik millal, vaikides. Täiuslikult armsas sombuhallis Tartus akna all, pehmel diivanil ja veel pehmema teki sees. Kõik on pehmelt valge ja helehall, kreemikas diivan, pehme  sombune valgus,  valge kohev tekk, valge särk mu seljas, pisike valge läpakas, millel kirjutan.. avatud aknast immitsev jahevärske tuul on külmavõitu, kuid mitte talviselt karge, vaid imelikul kombel hoopis suvine. Kõik sulab nii hästi kokku. Isegi wordpressi valge ja halliga lehekülg on täpselt sellise vaibiga nagu kõik selle ümber. Isegi mu heleblondid juuksed. Isegi see sidruniga Corona.. maitseb nagu suvi. Isegi mu suitsupaki värvikombinatsioon, mu tumehalli triibuga valge kent. Muusika. Imeliselt unenäoline suvi talves, pehmus kargekülmas hallikas valguses.. nii õrn.

“On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp – see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen: puu, maja, mina, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused. Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaiks ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige vähematki. Kui mõtleme kõigile suudele, kust nad on läbi käinud, kogu hingeõhule, mis on neid määrinud, kõigile puhkudele, mil neid on pruugitud, kas võime siis ühtki neist tarvitada, ilma et see meid saastaks?

Nad heidetakse meie ette mälutud kujul: ometi ei söendaks me alla neelata teiste järatud toidupala: toiming, mis materiaalses plaanis vastab sõnatarvitusele, ajab meid iiveldama; ehkki piisab pahurusehetkest, et tunda mis tahes sõnas võõra sülje järelmaitset.

[--] Kuidas armastada või vihata, kui sümbolid on veretud? “Elu”, “surm” – metafüüsilised trafaretid, iganenud mõistusõnad.. Inimkond peaks looma endale uue reaalsuseillusiooni ja leiutama selle tarvis uued sõnad, sest olemasolevad on liiga veretud ning nende praeguses agooniastaadiumis ei aita enam ka vereülekanne.” – E. M. Cioran “Lahtiütlemine”

Mulle näib see kui kuratlik segu naudingust ja oksele ajavast rõvedusest, nauding sõnade ilu seksikusest ja südant pahaks ajavalt hooralikust rämedusest. See nii rõvedalt nauditav ja nii nauditavalt rõve,  et disgusts and turns on at the same time. Ma tahaks sellele kogu hingest vastu vaielda ja samal ajal pjedestaalile tõsta, ma tahaks neid sõnu armatsevalt pobisedes ette lugeda ja samal ajal need laused paberil küünlaleegist põlema panna.

Võimas.. ma sain liblikad kõhtu, külmavärinad ja tunde, et tahaks oksendada.

]]> http://nill.wordpress.com/2009/01/12/janunemus/ Sun, 11 Jan 2009 23:58:41 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2009/01/12/janunemus/

Ma tahtsin öelda, et ma janunen.. ma janunen selle suvise varahommiku järele, kui ärkad pärast mõnda nappi unetundi, millesse sai sujuvalt vajutud diivanil vestluse käigus pool kuus hommikul, ärkad ja tunned, et liiga palju inimesi liiga väikses ruumis on oma mõttelendudega möödunud tundide jooksul röövinud kõik värske õhu, ja ühel hetkel see muutub piisavalt häirivaks, et midagi selle tõttu ette võtta jaksaks, aga kogu toatäis veel alles magab ja sa oled ainus, kes ärkvel on, kuni sa lõpuks märkad veel kellegi avatud silmi, oh neid sõnatuid mõistmisi neil hetkedeil.. ma janunen selle tunde järele, mida annab see hommikuvärskesse õue astumine, need esimesed sõõmud värsket õhku, need esimesed lonksud sel hetkel nii jumalikuna tunduvat vett, see asjade loomuliku käiguna tulev sigarett nende eelmise õhtu sündmuste juttude kõrvale, see segu vaiksest rahulikust hommikutundest ja öiste seikluste järelmängust.

***

Ma tahtsin öelda, et ma janunen, ja võib-olla janunen hoopis ekstaasliku purjutamise heaolla järele, mõnd head süllesadanud pidu. No words needed, ainult rütmid, rütmid ja helidekeeris, millest vahepeal nurga taha trepile nautlema põgeneda.

***

Ma tahtsin öelda, et janunen, janunen, kuid teadmata täpselt mida. Janunen armunud olemist. Mingit eufoorilist emotsioonide karusselli, seda meiegapiirdubkimaailm tunnet, seda ennastunustavat maailmaunustavalt maailmaloomist. Et võiks talviselt külmal ööl vastu hommikut kortermaja keldriukse kõrval istuda nagu need kaks ja mitte märgata, et mõni möödakiirustav argipäevlane võiks meid kibestunult  endamisi idiootideks pidada.

***

Või siis mõnd head kodupidu. Sellist, mis algab raamatuklubilikult üksteisele raamatute jagamisega.. kes toob midagi varasemat kellelegi tagasi, kes toob teisele midagi uut. Sellist, mis jätkub rummkoolasse sidruni pigistamise ajal juttudega erilistest viisidest, kuidas mõni raamat sinuni jõudnud on. Sellist, kus on täpselt paras segu tuttavatest ja võõrastest nägudest. Sellist, kus rummkoola unustab oma tuntud headuse ja muutub veelgi imelisemaks ja sa ei saa aru, kuidas see võimalik on, et see veeeel parem on. Sellist, kus inimesed surfavad ühel lainel ja genereerivad geniaalseid plaane ja skeeme ja ideid. Sellist, mis  ei väsita ja jätab sind alati tahtma rohkem. Sellist, kus isegi viin puhkeb naudingust õitsele.

***

Ma tahtsin öelda, et janunen, ma tahtsin selgusele jõuda mida, ma janunesin eiteamida. Kuniks ma Stepihundi kätte võtsin ja sirvlugema hakkasin.. siis mõistsin. Janunen mõnd uut raamatut, mis vaimustaks, millest ekstaasitekitavalt purju jääda.

Kuid mis raamat see võiks olla, mis mind praegu uutmoodi kosmosesse  lennutaks ja vaatepunkti raputaks?

Ma otsustasin üleeile õhtul omale veini kallates, et enne 2. jaanuari ei tee ma mitte üht kasulikku liigutust läheneva sessi heaks, või noh, kui ma just väga ei taha, mistõttu naudin ma täna täiuslikult süümekavaba enesele kõige lubamist. Oot-oot… ma ju teen seda kogu aeg? Misiganes. Täna panen ma sellesse veel rohkem oma hinge.

Igal juhul, ma olen hommikust saati tõtt vaadanud Chalice’i Supervõimetega. Iludus lebab minu ja klaviatuuri vahel, hoolika pilgu all, ja ma tegelen mõnu edasi lükkamisega. Vaatan Supervõimete avamata pakki ja näen vaimusilmas neid avastamisi, mis mind ees ootavad. Samal ajal vaatan Sex and the City esimest hooaega, mis mulle just arvutisse ilmus.

Ma ei tea.. pool aastat ma olen kannatamatult mõelnud, et kui ma selle Supervõimete plaadi lõpuks kätte saaks, siis ma kuulaks selle kohe ribadeks või midagi, aga praegu.. kui ta lõpuks mu laual vedeleb.. ma naudin seda väikest enda üles kütmist. I can start listening to the CD any time I want. Seda võimu tunnet tahan ma mõnda aega nautida. See on seda väärt.

See viis, kuidas ma selle plaadi sain, oli ka eriline. Ma ei osta eriti plaate. Finants eriti nagu ei võimalda. Kui aus olla, siis ainus plaat, mille ma ise ostnud olen, on Chalice’i Taevas ja Perse. Aga Supervõimed on must-have. Niisiis, kuna meil sõpradega on enamasti selline jõulukingituste mitte ostmise skeem tavaliselt (mitte mitte tegemise skeem, teha võib küll, kui tuju on), siis leidsin ma suurepärase viisi. Niisiis kinkisin ma sõbrannale jõuludeks võimaluse mulle minu raha eest Supervõimed kinkida:P Sellisel viisil on palju lihtsam mõnuga seda raha maksta kui poes kassiirile, ja teiseks – see pakiti ära ja ma sain seda oodata nagu päris kingitust. Või noh, see ongi päris kingitus. Kingitus endalt ringiga mulle endale:)

Täiendus: Leidsin, et plaadihoidja plastikus on väike nunnu pragu sees. Tundub, et rajud aastavahetuspidustused jätsid sinna omad jäljed. Aga see läheb sellisesse mälestus-märgi kategooriasse (loe seda ja seda). Teeb selle veel rohkem minu omaks. Ja muidugi.. plaat on perf. Lihtsalt perf.

]]> http://nill.wordpress.com/2008/12/29/minu-truu-sober/ Mon, 29 Dec 2008 19:00:57 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2008/12/29/minu-truu-sober/

Ma hakkasin täna mõtlema, kui palju teed ma joon. Ma ei tea, täna läks loendamine sassi kuuenda kruusi juures. Ma armastan teed,  see on nagu kruusitäis jumalikkust, ja mul pole õrna aimugi, mis selle nii heaks teeb, ausalt. Aga üks on kindel, teejoomisel on lisaks teele endale veel üks oluline komponent – nimelt kruus, millest teed juua. Ma arvan, et igaühel on omad eelistused, mis puutub kohvi- või teekruusidesse.. ei pea tingimata lemmikut olema, aga eelistused on kindlasti. Ja kruus on oluline! Seega.. teejoodik nagu ma olen, on mu kruus tavaliselt mu vahetus läheduses ja seega veedame me üsna palju aega koos. Siin ta on – minu truu kaaslane.

Mis see on, mille järgi me omale kruuse valime? See konkreetne teekruus on tavaliselt mu esimene valik, sest ta on piisavalt suur, ja piisavalt paks, et teed kaua kuumana hoida, kuid tema kõige parem omadus on tema sang. Suurepärane sang.. ülimugav. Tihti on kruusidel selline pisike ja ebamugav sang, millest täis ja kuuma teekruusi on üsna egamugav hoida.. aga see.. no vaadake ise. See sang räägib iseenda eest.

Mis teesse endasse puutub, siis.. igasugune roheline. Puhtalt. Tavaline, lisanditega, igasugune. Hommikuti töötab tavaliselt kõige lihtsam variant – gunpowder koos vanaema aiast korjatud piparmündiga. Mmm… lihtne ja suurepärane. Kui rohelisele vaheldust vaja on, siis must “tõrvatee” teeb selle triki imeliselt ära – lapsang souchong ja nii suitsune kui võimalik. See tee lõhnab nii vingelt, et seda tõrvast naudingut õhus on kaugele tunda, see on selline.. freaky kind of excellent.

Täiendus: Muidugi kruusi välimus on teine asi. See valge kruus, noh, ta on selline tagasihoidlikum, aga samas ikkagi selline.. pisut minulikul viisil tagasihoidlik. Mitte iseloomutult tagasihoidlik. Kui te tema kaaslast näiksite, saaksite väga hästi aru.. aga kahjuks tema paarilist ma ei viitsi enam pildistama hakata täna. AGA! Kuna ma juba sain hoo sisse, siis ma näitan üht paar aastat tagasi tehtud pilti oma teisest lemmikkruusist, mis näeb juba palju rohkem mina välja.

Mu kuldkollane kullatud  Klimt, otse Pariisist. Ja kuidas teisiti serveerida kulda, kui mitte uhke purpurse sameti taustal, just nagu kuningapere oma kroonijuveele? Kui aus olla, siis nende piltide sarnasus üllatab mind ennastki. Ma olin selle vana pildi  peaaegu juba unustanud.. Minu silmailu. Aga kuldkruus pole igapäevane, ja mitte sellepärast, et iga päev pole pidupäev, vaid sellepärast, et kuldkruus pole nii suur ega nii mugav.. kuigi see on väheoluline, sest sellise kaunitari nimel olen nõus silma kinni pigistama, aga riskida teda iga päev nõudepesumasinasse panna? See kruus on liiga ilus nõudepesumasina jaoks.

Pöff. Kas ma pean veel midagi lisama? Palju häid filme.. palju. Tänases menüüs oli üks muusikadokumentaal, film Patti Smithi elust, Eluunistus. Ligi kaks tundi mõnusaid vaibe. Film töötas suurepäraselt, ma mõistsin, et mingis mõttes olen viimasel ajal natuke kaugenenud oma kaineltpurjus ujumisest, ma mõistsin, mul läks aega, et lainele saada, aga ma sain, ma sain, ma ujusin, ma driftisin, sain hoo sisse ja nautisin vahepeal filmi kinnisilmi, ma tundsin end nagu oleksin leidnud ukse imedemaale oma silmad kinni filminautimisega, ideed mu peas hakkasid lendama. Ühel hetkel oli mul välkselt selge, mida teha oma seinadega, millist riiulit teha, kuhu paigutada seinakell, ja millise seinakella ma omale tegema peaks ja.. oota, kus ma olen?  …  pimedas ruumis koos grupi inimestega, kes vaatavad filmi. Nagu film oleks ainus asi, mis seal ruumis sel ajal oli.

Suurepärane. Võiks ju arvata, et filmil oli midagi viga, et mu tähelepanu endal kogu aeg ei hoidnud ning osa filmist nägemata jäi, aga ei, oo ei, film töötas imeliselt, inspireeris, motiveeris, ja tegi spa-hoolduse mu naudingutajule. See annab linateosele omaette väärtuse. Nagu tripivahend. Tarbid nii palju  kui vaja, aga ta pole õhtu ainus artist. Ning pärast filmi lõppu sain ma doosi kvaliteetset privaataega iseendaga krahli inimtühjas suitsuhoovis. Õhk oli vaikust täis ja vaibist paks. Ma tahaks kogu aeg sellisel intensiivsel viisil oma keha ja selle hoiakut tajuda. Pole juttu. Ainult taju. Jalutasin läbi vanalinna, sirge seljaga ja hõlmad lahti,  suur soe sall pesana ümber, mu kõnnakust õhkus meelerahust õnnelikkust. Ma tean.. ma tundsin seda.

]]> http://nill.wordpress.com/2008/10/16/sonadeta-moistmine/ Thu, 16 Oct 2008 16:30:08 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2008/10/16/sonadeta-moistmine/

Tasa.. olge kuss. Ma olen nii pilves, täis jalust nõrgaks võtvat surisevat rahuldust… Praegu tundub ajuvaba, milleks narko? Selle mõju isegi ei kesta kaua.. seevastu mina olen hommikust saati pilves. Ma justkui ujuks maailmas, hõljuks nagu millimallikas. Kõik hea on nii intensiivne, värske õhu tuuleiil viib jalgadelt kandevõime ja ma hõljun, täiuslikuna tunduv muusikajupp võtab silmalaud võbelema ja pilgu pahupidi, jogurti jumalik kooresus on nagu tuhande nõelaotsaga keelepinnale torgatud nauding. Ka ventilaatori tasane mühin vaikuses mõjub omamoodi armsalt. See surin.. muudab mind ülivastuvõtlikuks ning samal ajal lülitab välja kõik sõna-laadsed häälitsused. Neid ei ole enam olemas. Kõne ei kuulu sellesse maailma… See ei tähenda, et see maailm vaikne on. Sellesse surinasse sobib kõik, mis on oma olemuselt väljendamine, toored emotsiooni väljendavad häälitsused, mis on sõnadeks ümber töötlemata. Samas, muusika sobib ka, ja ehk sobiks kõnegi, kui seda kuulata kui muusikat. Nautida häälikuid, kuid mitte need häälikud algselt põhjustanud emotsiooni liiga suurte kadudega sõnadesse tõlkimist.

Samas võiks siis küsida, et miks saab sellest kirjutada, kui rääkida surinas ei saa.. Siinkohal tahaks lisada lõigu Aldous Huxley Islandist.. “We merely ask them to attempt the impossible. The children are told to translate their experience into words. As a piece of pure, unconceptualized givenness, what is this flower, this dissected frog, this planet at the other end of the horoscope? What does it mean? What does it make you think, feel, imagine, remember? Try to put it down on paper. You won’t succeed, of course; but try all the same. It’ll help you understand the difference between words and events, between knowing about things and being acquainted with them.” Selles emotsioonis ei saa rääkida, aga sellest emotsioonist saab rääkida. Kirjutada isegi pareminigi. Kadu on loomulikult, aga emotsioonist väljapoole suunatuna ei ole sel enam tähtsust.

Surinaliselt pilves on nii ekstaatiline olla. Ma vajun sellesse surinasse ning sulan natuke ümbritsevaga kokku, sellest saab osa mu sisemaailmast. Hääled samamoodi, aga hääldatavad sõnad jäävad arusaamatuks.. ma ei kuule sõnade tähendust, vaid neid häälikuid ja nende kõla; ma tajun seda, mida väljendab hääletoon, mitte häälikutest moodustuvate sõnade kokkulepitud tähenduste sõnumit. Sellegipoolest ütlevad veelgi rohkem mitte enam sõnade ja lausete hääletoon, vaid juba lihtsalt häälitsused. Puhtamalt.

Vabakslastud keha oskab kõige paremini naudingut väljendada. Tal on selleks terve hunnik parimaid vahendeid.

Mõni aeg tagasi läksid mul reaalsus, unenäod ja unistused segamini, oli ainult mingi keerlev sündmustik, mingi paitav, mu armuke elu. Sellele järgnenud hommikul ärkasin  vara. Kuidagi hästi sujuvalt, raske  oli eristada üht olekut teisest, ja sellest millestki ilmselt unelaadsest ma  pigem libisesin vaikselt tõusva päikese valgusesse rohelist teed jooma. Omapäraselt soe tunne oli. Lõpuks ei jäänud muud üle kui panna selga suur kaharalt lehviv lilleline seelik ning lasta sel tantsida mu valge jalgratta tuules, saatjaks merelt vastusillerdav hommikune päike.  Mingi uskumatus asjade käigu nauditavuse ootamatusse viisi.

Sõidan varahommikuselt tühjadel teedel, sees õrnalt armas tajutavus. Viimase kaheteistkümne tunni sündmustest kees kokku gurmaani-klassi heaollakompott. Etteplaneerimatu. Mitte selline roog, mida kaks päeva varem juba mõtteis küpsetad ja mille jaoks varakult häid toiduaineid otsima lähed.. just selline, et lähed  õhtul kööki kindla teadmisega, et midagi head süüa seal pole ja siis avastad kapi taganurgast unustatult ammu varuks ostetud paki kuskussi ja sügavkülma viimasest sahtlist parima segu külmutatud köögivilju ning teed neist mingi toidu, mis tänu vähestele ootustele (sest sa teadsid, et sul valitseb köögis peaaegu tühjus), valmistamise lihtsusele ja positiivsele üllatusele maitseb just eriliselt hästi. Toimunu oli täpselt selline tühjast köögist suhu kukkunud kuskuss köögiviljadega.

Mis sellest oli päris, mis unes, mis unistusteis? Kas tõesti.. oli kõik päriselt? Mu kaharalt lehviv lilleline seelik tantsib hommikupäikeses mu valge jalgratta tuules ja mu blondide juuste vahelt vilksatab õrnarmast soojust tajuv naeratus.

]]> http://nill.wordpress.com/2008/10/10/give-me-the-sound/ Fri, 10 Oct 2008 10:05:22 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2008/10/10/give-me-the-sound/

Kui su neli aastat vastu pidanud suurepärased kõrvaklapid (mitte sinu süül) katki lähevad ja su vend sulle kaheks nädalaks laenuks antud heade kõrvaklappidega Pariisi sõidab ja sa ühel kaunil hetkel avastad, et sul pole kõrva toppida mitte midagi nööbilaadset peale iPodi kõrvaklappide, siis võib väga vabalt juhtuda, et sa avastad seda, mida minagi. Nimelt.. need iPodi kõrvaklapid tapsid muusika ja selle vähese kohvimasinast läbilastud heli, mis nad täisvõimsusel produtseerida suutsid tappis ümbritsev müra. Keerasin volüümi põhja, istusin tühjas bussis ja kuulda oli ainult mingit muusika haisu.

Õudne. Kolm lugu hiljem mu kannatus katkes ja ma toppisin pleieri sama targalt kotti tagasi ja läksin poodi uusi kõrvaklappe otsima.

Järgmine kord, kui ma oma pleieri välja julgesin võtta, siis juba uute Denoni kõrvaklappidega, mis on nii head, et ma ei suutnud isegi muusikale kaasa elada, lihtsalt istusin seal tuima näoga, mokk töllakil ja avastasin kõiki neid uusi mõõtmeid sellel muusikal, mida ma kogu aeg kuulan. Ja kõige vingem on see, et nende klappidega ei ole mul helitugevust vaja keerata üle ühe kolmandiku täisvõimsusest (no igal juhul maksimaalselt poole peale). Nüüd ma muiglen siin mõnuga, mõeldes neist muusikanautimise kordadest, mis mul ees seisavad mu uute valgete sõpradega. Hea..

Login end wordpressi sisse ja hakkan uut postitust kirjutama, kuid peatun ja jään mõtlema. Muigan. Millest ma kirjutan? Jälle sellest, et elu on mõnus? Hahahaa, peaaegu kõik mu kirjutatu saaks kokku võtta umbes sellega, et igast pisiasjast saab naudingut välja võluda, kas pole? Võib-olla ei ole, aga praegu igaljuhul tundub nagu oleks nii.

Kuid midagi pole parata, sest just need on just need momendid, mida ma tahan jäädvustada, sest jäädvustamine mitmekordistab elamust. Jäädvustades elan ma seda emotsiooni uuesti ja uuesti läbi, kõigepealt seda kirja pannes ja hiljem üle lugedes.. ning teisedki, kes loevad, saavad sellest osa. Ütleb ka üks vana tarkusetera, et see, kes sõnades midagi taaselustab, elaks justkui kaks korda. See taaselustamine ei ole põhjus MIKS ma kirjutan, aga see ilmselt mängib oma rolli valikus MILLEST ma kirjutan.. Sest loomulikult tahan ma oma maailmas suurendada selle osakaalu, mida ma kõrgelt hindan. Ma ei ütle ‘hea’ või ‘positiivne’ või ‘kasulik’ või ‘mõnus’. Ma ütlen ‘kõik see, mida ma kõrgelt hindan’, ning minu arust on seda palju lihtsam defineerida kui näiteks eelmist nelja hinnangut. Ma siiani ei kavatse väita, et hea ja halb kuidagi selge ja reaalse tähendusega sõnad on.. sest nad ei ole. Aga sellest olen ma juba rääkinud.

Mulle meeldib pilves olla ja kaifida, absoluutselt, kõik need parimad aistingud, mõnus mõnulemised ja muu selline, kuid mu naudinguarmastus ei tähenda hedonismi. Igaljuhul vähemalt mitte seda, mida selle sõna all tavaliselt mõeldakse. Minu omamoodi eesmärgiks on püüda võimalikult palju selge peaga pilves olla, mingeid aineid tarbimata trippida. Jah, mõnikord käivad sigaretid ja kohv ja vein või õlu sinna juurde, aga see ei ole üldse mingi eeldus selleks. Purjus võib olla ka õhust, muusikast, headest mõtetest, üksiolekust, kaksiolekust, võõraste inimeste pilkudest, sõnadest, oo jaa, sõnadest!, voodilinade puudutusest vastu nahka, purjus magamatuse uimasusest, purjus kohviaroomist, purjus heaollast, visuaalselt ilusatest piltidest,  purjus tegemata töödest, purjus soojast suveöisest õhust, pisidetailidest, trippida saab vist ükskõik mille piisavalt pingsast jälgimisest… tunnetada, kuidas su jalad liiguvad kui sa kõnnid, tajuda kotirihma oma õlal, tajuda tuules lehvivaid juukseid, nautides seda, et ei ole seda, mida sa ei taha, et oleks… jalutada.. tajuda.. tunnetada nüansse. Olla purjus sellest kuidas sume sügispärastlõuna päike paistab silma ja kuidas see peegeldab asfaldilt soojalt vastu ja kui ägedaid varjude vaatemänge ta tänavasillutisele korraldab ja kui ilusalt värvib ta kõige piirjooned helendavaks.. sa näed vaid inimeste kujusid ja seda kuidas nende piirjooned helendavad, kuidas inimeste pead on tumedad kerad, mida tumedast taustast eraldab kiirgav päikesevalgus… uppuda selle vaibi võludesse.

Ja seal ma jalutasin keset ilu, päike paistis silma, muusika pani mind jalutades end oma kehaga väljendama, nagu ikka.. silmad poolkinni, omas mullis, vahepeal kaasa lauldes, vahepeal liigutustes läbi elades seda naudingut mu sees.

Ah, ja veel, mis puudutab närvi minemist, siis.. seda ma eriti tihti ei viitsi. Midagi vihata ka ei viitsi, sest viha on nii iseendaga vastuollu minev emotsioon – enamasti see, mis on võimeline viha tekitama, ei ole viha väärt. Vihaga kulutan ma üldiselt vaid iseennast.. kasutu. Elu on meile kandikul ette kantud ja ma siiani keeldun uskumast, et see on juba eos täis kasutuid kannatusi. Ka teised skeemid on võimalikud. .

Ei tea.. sellest ikka ei pääse. Minu seksikate lugude top, või tähendab, vähemalt üks neist.. mis ei pretendeeri mingile pildi andmisele, pole mitte kuidagi üldine ning esindab vaid konkreetselt üht kindlat vaibi.

• Damien Rice – Woman like a man
• John Mayer – Your body is a wonderland
• 30 seconds to Mars – The Kill, From Yesterday ja Fantasy
• Pink – Fingers
• The All-American Rejects – Dirty little secrets
• Cauterize – Still breathing
• Panic! at the Disco – Lying is the most fun a girl can have without taking her clothes off

See on pisike osa. Need on lood, millesse uppununa olen jalutanud üksinda mööda tänavaid, hingates neid laule, silmad pimestatud, ükskõik kas pimestatud sellest, et nad on kinni või lihtsalt naudingust, mis on nii kõikevõttev, et mu silmad on lahti, aga ma ei näe, selline tunne nagu tajuks iga viimset kui rakku oma kehas, selline tunne nagu iga rakuga tahaks edasi anda seda tunnet sees, nagu mu vaimsus oleks muusik ja kõrvaklappidest kostuv muusika oleks see inspiratsioonina kõlav heli muusiku peas, ning mu muusik, mu vaim, mängiks kõikide instrumentide aseainena mu kehaga. See on uskumatult erutav… all the way. Kui katarsis on vaimne orgasm, siis see on midagi orgasmi ja katarsise vahepealset. Üksinda pimedatel tänavatel jalutades.. Ja kui pärast seda suitsetada, siis seda saab igal juhul post-fuck suitsuks kutsuda.

Vabandust vaikuse eest. Ma läksin ülikooli ja seal on liiga põnev selleks, et mingi blogi või muu elu üldse meelde tuleks. Vägev.. ma naudin seda. Jah, alles esimesed kaks nädalat, kooli peal veel just liiga palju tuttavaid pole ning eks kõik on alles alguse asi – aga see on nii, nii ebaoluline! Tunne sees on ülev.. ootust täis. Mõtlen tulevale, ja kõik tundub ainult paremaks minema, mis sest, et juba praegu on super.  Tavalistele pidudele ei viitsi minna ja pühapäevahommikul hakkan asjalikuks juba enne hommikusööki, sest tahan, tahan, TAHAN! See nagu.. annaks mulle kõik. Selline tunne on. Hästi ilus.. mõttelennuainest voolab igalt poolt sisse, tahaks ainult rahmeldada, et sellest võimalikult palju ära kasutada. Ja nii palju huvitavaid aineid.. kui saaks ainult mitmes kohas korraga olla!

Praegu on nii.

Noku, Plektrum, von Krahl ja oodatav diskussioon: (kas me elame) õnnelikes linnades? Vaibid on mõnusad. Saabusime täpselt nii vara, et saada viimased parimad kohad, ning samas nii hilja, et üritus hakkas üsna kähku pihta. On ju mingi “õige aeg” selleks, et kuhugi jõuda.. mul on tunne, et me tabasime seda täpselt.

“Lava” oli mõnus – suur pehme diivan ja vanaaegne laualamp kõrval. Üks korraldajaist rääkis tükk aega parajalt eestlaslikult halvas inglise keeles üritusest ja festivalist üleüldse. “Oh, and about the house rules.. well, there aren’t any.” Ma ei suutnud ära otsustada, kas see eestiinglise keel häirib mind või on selles midagi ehk ilusatki.. aga igal juhul sai see hakkama mu tähelepanu haaramisega ja lõpus kuulasin ma sisu asemel vormi. Ükskõik. Lavale saabusid hoopis Erko ja tema semu ja nemad rääkisid Uuest Maailmast. Assotsiatsioonid andsid kogu kremplile ainult vaibi juurde ja tänu neile imesin ma sellest etteastest välja poole krahlitäie chilli rohkem kui muidu.

Mul oli nii hea olla, et ma tahtsin sinnasamasse pingile külili keerata ja magama jääda – just nii kodune ja loomulik oli kõik.

Pärast neid ma ütlesin, et ma võiks kasvõi kohe praegu koju minna, sest ma olen oma elamuse kätte saanud. Minu silmis on see magus kompliment.

Järgnes esineja Soomest, kes seal umbes sarnast projekti viljeleb ning EKA poisid oma mõnusalt eluhuumoriste projektidega. Ja eks ole.. linna ja üldise eluruumi igakülgse kujundamine ja olemus on minu arust tohutult põnev ja sellel on väga oluline roll inimese elule. Selles peitub nii palju.. aga sellest mõni teine kord. Igal juhul, kuulata mõttearendusi, mis üritavad asju paremaks teha.. soe tunne tuleb sisse. Inspiratsioon ja motivatsioon saavad õhku.

Kontrastina sellele üritusele järgnenud kunstnike sõnavõtud, juba  enne mille algust suunati meid lava ette istuma, sest palju rahvast oli ära läinud ja kunstnikud on kapriissed ning neil on publikut vaja. Jätkus õhkõrna pinevusega, sest näha oli, et kunstnikke häiris baari pool seisvate inimeste rääkimine ja vähene publik. Aga siis kui tehnikaga paar konarlikumat kohta tekkis oli näha, kuidas üks neist lausa kaotas oma chilli-oleku enesevalitsemise ja hakkas nägusid tegema. Nad tundusid sellises kontekstis ehk lausa veidike snoobid ja see mõjus kummaliselt. Vahepeal üritas üks neist seda kihvti vanaaegset lampi diivani taha ära peita ja tõstis seda ringi. Ju talle ei sobinud.

Aga! Ma küll ei mäleta, mis tema nimi oli, aga mõned mõtted, millest ta rääkis: Kui ütled, et mingi muusika on igav, siis kuula seda kümme minutit. Ja kui sa ikka veel arvad, et see on igav, siis kuula kakskümmend. Kuula kasvõi tund aega, ja ühel hetkel see ei tundu sulle enam igav. Iga heli on meile müra niikaua, kuni me sellele ei keskendu. Tänapäeval tehakse muusikat nii, et seda oleks hea iPod’ist kuulata – kasutatakse kõrgeid ja madalaid helisid, keskmisi aga vähem, et me kuuleksime ka läbi muusika seda müra, tänavamüra, mis näiteks võib hoida meid auto alla jäämast.

Ma küll ei tea, kuidas tegelikult on sellega, mis puudutab ipode ja muusikat, aga äkki selles peitubki mingi uba?

Remarque.. Remarque on lihtsalt.. Ta kirjutab nagu see oleks lihtsaim asi maailmas. Kuskil pole tahumatust, ja isegi ilu on nii sujuv, et seda ei pruugi alati märgata. Kõik on lihtsalt justkui õigesti, tasakaalus. Parajalt koledusi, kuid seda ilusal moel ja samas kaldumata liigsesse üle-ehtimisse. Piisavalt kirjeldusi ja piisavalt ütlemata jäetut. Ja isegi kui mingil hetkel on tunne, et ta kuidagi mingist teemast liiga vähe räägib, siis see tunne muutub alusetuks niipea kui vaevalt tekkidagi jõuab. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe.

Paraku pole Remarque just väga mõtlema ärgitav, aga see jällegi on omadus, mida ma  raamatult ootan. Sest kui loetu paneb mõtlema, siis ta ju arendab rohkem ja sel juhul on justkui raamatust rohkem kasu. Selles mõttes tundub Remarque isegi liiga lihtne mõnu, peaaegu nagu guilty pleasure. Kuid see on pealiskaudselt laimav. Tema geniaalsus ei pruugi olla selline.. khm “in your face diip”, mis pidevalt mõtted liikuma paneb, aga see ei tähenda, et seda seal poleks.

Väärtus ja andekus peitub rohkem tema stiilis. See teeb kokku sellise maitsva lugemisnaudingu. Justkui nagu see võrdlus supiga (vt 8. kommentaar) – et kui on halb supp, siis on lihtne öelda, mis tal viga on (liiga soolane vms), aga kui supp on hea, siis ei ole sõnadest enam mingit kasu, sest sõnadega seda ei taba, seda peab selleks maitsma. Remarque’iga on umbes sama lugu. Lihtsalt loe ja naudi, ning seda tehes on vahel mõnus üritada mitte ära uppuda ning tõsiselt jälgida, missuguseid lauseid ja kuidas ta jutu sisse pikib. Veeretan neid lauseid suus ja mõnulen.

Ahjaa, ning mis ma ennist väitsin mõtlema panemise kohta? Päris nii see ikka pole. (Nagu näha, sest muidu ma ju ei oleks siin seda kirjutamas.) Aga see võib küll olla, et teda lugedes vajud mingi mulli sisse ega taha teha lugemise vahele pause – kasvõi selleks, et head kohad üles kirjutada, et teine kord jälle lugeda ja edasi mõelda.. vabalt võib olla. Aga seegi näitab nii mõndagi.

]]> http://nill.wordpress.com/2008/09/04/oigevaibikompott/ Thu, 04 Sep 2008 20:35:38 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2008/09/04/oigevaibikompott/

Täna ma armastan Eesti Ekspressi. Näiteks sellepärast, et ma sain hommikusöögi kõrvale lugeda kaks lehekülge Viidingust ja loengust koju jõudes veel lehekülje Viidingust-Rujast. Hilisõhtuse teekruusi kõrvale pakuti mulle lausa telesaadet, kus ajasid koos juttu Mihkel Raud, Nõgisto, Rannap ja Haagma. Mu hommikune heldimus, kus Tõnis Kahu kirjutas, et soovis noorena olla Viiding sai justkui suhkrutüki kohvi sisse, kui Raud lõpus eelmainitud tõdemust kordas ning lisas, et tema soovis noorena olla Nõgisto.

Arvestades seda, et ma avastasin enda jaoks vanad superstaarisaate osad alles hiljuti ning mu värskelt kõrgenenud huvi ka selle žürii vastu (eelkõige just Rannap ja Mihkel) ja lisades sellele mu Ruja-kiindumuse, mis samuti just viimasel ajal on veelgi süvenenud (oma osa selles on mänginud ka Ruja rockooper) (eriti Nõgisto osas, kellele ma varem kahetsusväärselt vähe tähelepanu pöörasin) ja need tunnid, mis ma viimastel nädalatel hiljuti vanemate raamatukapisügavustest leitud Viidinguga olen veetnud, ja kuna ma joon kohvi maksimaalselt ühe tüki suhkruga, siis seekord ütlen, et sortsuke piima kohvi sisse oli mu täna pärastlõunane avastus, et ma saan koolis minna Tõnis Kahu loengut kuulama (sissejuhatus popkultuuri).  Nii ilusti sulasid asjad kokku. Ekspress suutis igal juhul täna pakkuda paraja naudinguelamuse mu viimase aja vaibe tabades ning seda mõnusalt õigetel hetkedel.

]]> http://nill.wordpress.com/2008/09/03/muusikamonu/ Tue, 02 Sep 2008 21:21:58 +0000 michiko http://nill.wordpress.com/2008/09/03/muusikamonu/

Viimasel ajal kostub mu kõlaritest ja kõrvaklappidest ainult Ruja, Vennaskond, Tõnis Mägi, Uno Loop, Urmas Alender, Rock Hotel, Raimond Valgre, Kosmikud, Jaak Joala, Ivo Linna, Laine, Justament, Singer Vinger, J.M.K.E., Sulev Luik, Heidi Tamme, Heli  Lääts, Lindpriid, Kristallid, Marju Kuut, Rein Rannapi looming, Untsakad, Silvi Vrait, Vitamiin,  Virmalised.. ja nii edasi.

Lisaks muidugi igasuguseid üksikuid lugusid 60ndatest, 80ndatest ja.. unustamata pärleid nagu Seenekorjamise laul, Sa võiksid olla päris kena tüdruk, Vana klaver ja isamaaliste lugude kogu kompott ja.. ahh, lootusetu! See on nagu pärlimeri. Need lood on nii head, et ma paratamatult poolenisti jalutamise asemel keksin ja laulan kaasa, can’t help it.

Sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, teine, teine… Järgmine peatus: Hiiu. Kodanikud, sisenege vagunisse ja väljuge vagunist ainult uste kaudu!… Sa võisid olla päris kena tüdruk, kuid vaata ennast peeglist nüüd!..unustuste usku aga kui ta mäletaaab.. kui kõndima õpid parkettide pääl.. täna jälle on siin tuleohtlik, täna jälle aa seitsekendkuuuus ..

Istun siis oma rõdul tunnike pärast südaööd ja vaatan filmi, kus johnny depp boheemkirjanikku mängib ja naudin. Haigelt mõnus on. Vaikne, pime öö ja hea film. Kuni ühel hetkel hakkab tibutama ja ma põgenen oma läpaka ja tekihunnikutega tuppa. Mis seal ikka, eksole.

Aga siis ma leidsin ühe teki pealt kõrvahargi. Veel lahtisest rõduuksest sain selle kiirest välja lennutada ja seejärel kloppisin õues kõik tekid ja padjad igaks juhuks üle.. oeh.. hakkab jälle pihta? Nüüd vähemalt on see loogilisem. Sellest ma saan aru küll, miks nad õues pimedas ja niiskes on. Oeh. Tekid klopitud, tulen tuppa, ühendan kõik juhtmed omavahel uuesti ära ja hakkan end kott-tooli sisse seadma, et filmi edasi vaadata, aga vaata, aga vaata, mida ma näen. Kõrvaharki kott-toolil? Ulme? Pagan!

See selleks. Ma suutsin ilusti rahu säilitada, ma ei tea, äkki mul tuleb mingi immuunsuspiir varsti? Kõrvaharki nähes on mul suva, tema nägemine mind ei hirmuta ja neist vabanemisel suudan ma parajalt külma närviga olla. AGA, mis mind häirib, on need kõrvahargid, mida ma ei näe. Ja tõsi.. neid ei pruugi isegi seal olla.

Igal juhul on hästi mõnus vaadata filmi, kus peategelane ise paranoiline on ja kardab iga krõpsu ja liigutust sellises olukorras – pimedas toas nende tekkide sees, kust ma kõrvahargid leidsin. See film on täis parakaid, aga see selleks – mul võib iga kell kuskilt mingi kõrvahark välja jalutada. Ja ainsaks valguseks on läpakaekraan, mis tähendab, et ma isegi ei näe seda harki enne kui ta mul süles on…

Naudi. Naudi hirmu. Naudi. Film on nauditav. Õuest tuleb värsket kõrvahargivaba õhku. Hihiii, põnevhirmus on.

HOLY CRAP

…

HOLY CRAP :|

I walk around the house, thinking “shit, im scared”

I walk around the house, thinking “damn, i enjoy this”

I walk around the house, thinking “shit, i’m scared”

I walk around the house, thinking “EKSTAAS”

Ja pagan, rubberneck on haigelt cool sõna.

Ma leban keset ööd voodis ja loen raamatut. Keset ööd. Mitte “keset ööd” vaid keset ööd. Ma olen peaaegu uinumas, sest kell on juba.. vara? Uni on. Haigutan. Peaks raamatu käest panema, peaks.. Uni..

..ja järgmisel hetkel avastan ma end keset öist pimedust, kuid mu ümber ei ole öine tühjus taevaruumis, vaid mahedalt paks piimjas udu. Täielik tuulevaikus. Selline tunne on nagu keegi oleks maailma mute-nuppu vajutanud. Nii vaikne ja liikumatu on, et mõtted ei julge lennata. Unisuse mõttelahjus on jäänud, kuid unisuse tajud on asendunud aistingute absoluutse tundmisega.

Ma leban keset magusat sooja piimasuppi. Selline tunne on, sest tänavalampide valgus kumab udus ja see valgustab kõike. Ükskõik, et sellest hoolimata on pime. Õhk tundub troopiliselt soe ja ma leban keset pimedust, mille ümber on piimasupirõmgas, ja suitsetan just täpselt õiget vaibisigaretti. Mul on eriliselt vaba olla, kuigi ma ei suuda otsustada, kumb on täidlasem – kas soe öö või vaikus. Vahet pole, mõtlesin. Mina olen vaba. Vahet pole, mõtlesin, ja märkasin, et olen alasti. Naljakas.. sellega on see, et kui miski häirib, on lihtne öelda mis, aga kui kõik on õigesti, siis ei märkagi.. siis on lihtsalt hea. Ja mul oligi lihtsalt hea. Otse soojast voodist alasti veel magusamalt sooja suveöösse.. see oli loomulik. Vaba. Ma tajusin kõike, ma imesin seda seda sisse takistamatult kogu oma ihuga, katmatult, kogu vaimuga. Instinktiivselt, naudingus, tajun.