Kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik.

Järgnev kirjatükk läheb suurepäraselt kokku ka MTÜ Paganakoda poolt avaldatud kirjutistega – Paganad taunivad ajaloo ümberkirjutamist ning Kuhu jääb oma usk?

Hasso Krull kirjutab Sirbis huvitava kirjatüki, mille siin ära märgin. Soovituslik lugemine igale endast lugupidavale eestlasele…

Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri alati „väikeseks”, paljastame sellega ebateadlikult oma salajase suurusehullustuse: võrreldagu meid alati ainult kõige suurematega, kellega me kõige rohkem tahaksime sarnaneda! Kõige halvem on siin see, et niisugune väärtusotsustus halvustab silmakirjalikult paljude rahvaste kultuuri, mis võib olla vähemalt sama huvitav kui eesti kultuur, aga ei paista silma suurte arvudega.

Mõnevõrra põhjendatum tundub see, kui määratleme ennast „põhjamaise kultuurina”. Kuigi Eesti ilmastik pole sugugi karm, võrreldes arktiliste või subarktiliste paikadega, on meie eluviis paratamatult põhjamaisem kui enamiku nende kultuurikandjate oma, kellega tihedalt läbi käime. Samas ei pea alati paika kõik „põhjamaisust” kirjeldavad stereotüübid, mida oma identiteedi kinnitamiseks kasutatakse. Eriti eksitav näib arusaam põhjamaisest individualismist, mis aetakse hooletult segi modernsele massiühiskonnale tüüpilise indiviidikultusega. Kui uurida eesti pärimuskultuuri, ei jää sellest sugugi muljet, et meie kogukondlik elutunne oleks olnud kuidagi nõrgem või hajusam kui lõunapoolsetel maadel. Veel XIX sajandi pulmakommetes paistab kogukondlik ühistegevus hästi silma ega erine põhimõtteliselt lõunamaistest kommetest; erinevad vormid tulenevad pigem traditsioonist kui geograafilisest asendist.

Viimasel ajal on hakatud „väikesest” ja „põhjamaisest” kõrvale põikama väitega, et eesti kultuur olevat tegelikult „kristlik kultuur”. Eestis on ju XIV sajandist peale ehitatud tublisti kirikuid, ja XVIII sajandi alguses tõlgiti põhjaeesti keelde ka piibel, mis on omajagu mõjutanud kirjakeele arengut. Rahvausundiski on selgeid laene kirikukirjandusest, issameiet on kaua kasutatud loitsuna ja teataval perioodil on kristliku kuradi kuju hakanud segi minema müütilise tegelasega, keda on nimetatud vanapaganaks. Eks ole me siis mingil viisil sarnased Venemaa, Vahemere maade või Lääne-Euroopaga? Ja eks ole me vähemalt „kristlikkuse” poolest natuke endast suuremad, ja piiblitraditsiooni kaudu natuke ka lõunamaisemad? Ometi on just see viimane enesemääratlus eelmistest veel hapram ja problemaatilisem. Kristlus on oma olemuselt teispoolsusele suunatud usund, mitte siinpoolse maailma pühitsemiseks loodud sümbolisüsteem. Kõik, mida me tänapäeval pikemalt mõtlemata paigutame „kristliku kultuuri” raamidesse, on ajapikku üle võetud paganatelt – alates risti sümbolist, jõuludest ja ülestõusmispühadest. Paljudele noorpaaridele meeldib tänapäeval kiriklik laulatus, kuid keegi ei ütle neile, et abielu on muistne paganlik tava, mida kirikuisad pidasid patuseks jõleduseks.

Niisiis oleks palju õigem öelda, et kiriku institutsiooni on algusest peale ümbritsenud paganlik kultuur, mis on kristlusele andnud mõõtmatult rohkem kui see iialgi vastu anda suudaks! Tegelikult ei ole kristlikku kultuuri olemaski: igasugune kultuur pühitseb alati siinpoolsust, tema juured ulatuvad paleoliitikumi ja ta on juba loomu poolest ürgselt paganlik. Õige on kindlasti see, et kristlik kirik on Eestis kaua aega korraldanud teatavaid võimusuhteid. Kuid see ei muuda meie kultuuri sugugi „kristlikuks kultuuriks”. Palju täpsem ja sisukam oleks nimetada eesti kultuuri euroopalikuks kultuuriks: selline määratlus ei rõhuta tingimata meie suhtelist „väiksust”, ei tähtsusta liialt geograafiat ega tõsta ka ülemäära esile kristluse ja paganluse dramaatilist konflikti meie ajaloos. Ma ei tea, miks just „euroopalikkuse” määratlust seni nii sageli on välditud. Euroopa ei ole ju midagi kauget, uhket ja suurt, vaid täiesti igapäevane kultuurikooslus. Meie eelajalooline „soomeugrilikkus” iseloomustab samuti ennekõike meie eriasendit Euroopas. Miks mitte võtta see lihtsalt omaks?

Allikas: Sirp
Pilt: ERR Klassikaraadio

Täna pakkus Eesti Rahvusringhääling (Vikerraadio näol) võimaluse kristluse ja kristlaste vastu põlgust välja elada Sven Kivisildnikule. Raske on mõista, miks peab avalik-õigusliku raadio eetriaega selliseks labaseks ja paljusid solvavaks mõtte(tuse)väljenduseks eraldama. Kivisildniku juttu ma pikemalt kommenteerima ei hakka — tekst räägib enda eest ise. Põlgus, mida ta väljendab, on aga ehe ja sügav ning peegeldab tõenäoliselt üsna levinud suhtumist. Kõige profaneerimine ja naljaks (kui seda üldse nii võib nimetada) pööramine — tabude kadumine — on selge ja kurb kultuuri allakäigu märk. Inimene, kellele ei ole miski püha, ongi barbar (sel teemal vaata EKI häälekandjast Thaddeus J Kozinski suurepärast artiklit “Uus Benedictus uuel pimedal ajastul”).

Kivisildniku teksti saab kuulata Vikerraadio lehelt.

Viimastel päevadel on teatud ringkondades elevust tekitanud kirjutis, mille Delfile esitas Varro Vooglaid – Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks) ning milles lahatakse Andrus Kivirähki kirikute põletamise mängu (Mees kes teadis ussisõnu) olemust. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis kõigile internetiga vähegi kodus olevatele inimestele teada-tuntud usudemagoogist ning budistliku kristluse viljelejast Harri Kingost. Nimelt võtab ta seal kommentaariumis üsna aktiivselt sõna nagu ikka selliste kirjatükkide juures, lämmatades oma demagoogiaga igasuguseid mõistuslikke katseid arutelus osalemiseks. Silma jäi üks kommentaar, mis sa ära märgitud ka sellises blogis.

Harri Kingo, 18.11.2009 00:00
Me võime taunida viise ja meetodeid, kuidas ristiusk meile saabus või õigemini – toodi, kuid oleks rumal eitada, et just ristiusk muutis lõppkokkuvõttes meid selleks, kes me siin ja täna oleme – kultuurrahvaks, oma riiki omavaks Euroopasse kuuluvaks rahvuseks.
Taunin minagi neid meetodeid, neid vorme, kuidas Jeesuse õpetused Eesti territooriumile ja eesti muinasrahvale toodi, kuid ma ei saa kunagi taunida seda, et need õpetused siiamaile üldse jõudsid. Ja arvan, me võime olla vaid tänulikud saatusele, juhusele, ajaloole või millele-kellele tahes, et need Jeesuse õpetuse toojad siia üldse tulid.
Ma ei eita, et ristiusustamisel on tehtud palju suuri vigu. Kuid ma ütlen nende kohta ühe analoogia:
Algaja arvutaja teeb paratamatult vigu, ja see on loomulikult halb. Kuid ka kõik tema vead kokku ei muuda ära komagi matemaatikas. Võtab oma aja, kui sellest algajast arvutajast saab kord meister. Alles meistriks saanuna oskab ta vääriliselt ja õiglaselt hinnata oma teed, vaeva ja isegi eksimusi, mis tal meistriks saamisel läbi teha tuli.
—————————–
Kuid olgu sellega. Ma ei pea vajalikuks vaielda nendega, kes tahavad tõestada, et Jumalat pole olemas. T
õestagu see ära – siis vaatame…
Kogu oma netis olemise aja olen lootnud lugeda mingitki materialistlikku, aga positiivset ja järgitavat maailmavaadet… Paraku, peale räige usu ja usklike eitamise pole ükski materialist mulle oma õpetust avanud. Suurim saavutus materialistide poolt on olnud selline õpetus: “Ole normaalne”.
Kui olen selgitusi küsinud, siis on tavaline vastus, et “Sa ise oled loll”.
Ma homme vaatan, äkki hommikuks leian siit mõne materialisti või ateisti elufilosoofia, mida endale juhindumiseks ja elu aluseks võtta? Ja seletuse, et mida see “normaalne” tähendab. Mine sa tea…
Head ööd.

Lugupeetud härra Kingo - ristiusk ei muutnud meid kultuurrahvaks, sest tuleb tunnistada, et peale ristiusu on ka palju-palju muid kultuure ning ka meie esivanemail oli olemas oma kultuur, mida visalt kustutama hakati. Kusjuures kõige naljakam on see, et kristlus kui seesugune on pea täielikult süntees vanadest paganlikest kultuuridest, süsteem, mis korjas eri rahvustelt nende parimad palad, nimetas enda omaks ning keelustas kõik muud tavad ja kombed. Väita, et meie kultuuri aluseks on kristlikud juured, on enam kui jura – see on täielik lollus.

Mina ei ole tänulik saatusele, et ristimehed meie aladele tulid surma tooma. Nad ei levitanud ristiusku, nad tulid siia vallutama, tapma ja hävitama. Usk, mida nad endaga kaasas kandsid, oli tüüpiline orjausk, nii põhimõtetelt kui olemuselt ning seda teadsid juba vanad roomlased – hea ori on õnnelik ori, kõige parem viis õnnelikkuseni on läbi usu lunastusse. Ole vagur ja armasta oma ligimest, isegi kui too on orjapidaja ning pääsed jumala armus. Kuidas saab inimene väita, et on tänulik sellele, et meie maale jõudsid vägivallatsejad, kes hävitasid meie esivanemaid, lõhkusid ja hävitasid meie kultuuri ning pärandit? Seda saab väita vaid vaimselt haige inimene.
Kahjuks näide arvutajast ei ole pädev, või kui härra Kingo meelest on, siis järelikult peab ta neid sadu tuhandeid hukatuid, üle maailma aga miljoneid, lihtsalt harjutamise teel tehtud vigadeks, stalinlikuks statistikaks!?

Maailm on täis õpetusi ja kultuurpärandit, millele ei ole kristlik surmareligioon oma küüsi veel taha saanud ning on ka võimalik meie endi kristluse-eelset kultuuri taastada, inimesed elasid tuhandeid aastaid harmoonias ja kooskõlas ümbritsevaga, senimaani kuni tulid ristimehed, oma usu ülimaks kuulutasid ning hakkasid maailma enda ümber hävitama. Kristlase jaoks ei ole ju tähtis loodus, kuna loodus on loodu, ei ole tähtis elukeskkond, sest õige elu saabub alles peale ülestõusu. Peale viimset päeva, mil kõik lootused ja ootused on suunatud heebrea hõimude kõrbedeemonist jumalastaatusesse tõusnud Jahweh’le kes siis hakkab ükshaaval välja valima “who’s been naughty and who’s been not”

Kristlus on püsinud siin ilmas meid terroriseerides, anastades, kultuuri ja teadust pärssides, inimelusi hävitades, teisitimõtlemist taunides ning ajupesu tehes kõigest 1500 aastat. Teised usundid ja maailmavaatelised kultuurilood on aga meie kõrval ja meie südameis olnud aegade algusest saati.

Siin on tekst, mille kirjutasin juba mitme nädala eest, ent mille avaldamisest keeldusid nii Postimees kui Eesti Päevaleht. Kumbki oma otsust sõnagagi ei põhjendanud. Täna avaldas teksti Delfi. Parem kui mitte midagi. Loodetavasti.

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine. Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse. Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Lauamängu turuletoomisest möödusid napid paar nädalat, kui raamatupoodidesse ilmus suure triumfiga (kuhjadena kõige nähtavamale kohale) Andrus Kivirähki poolt Jumala nime all avaldatud jutukeste kogumik „Jumala lood“. Raamat sisaldab lugusid, mille avaldamise läbi on Eesti Päevaleht juba viie aasta vältel võimaldanud hr Kivirähkil Jumala ja kristlaste üle irvitamise kirele anduda. Et Eesti Päevaleht on ka ussisõnade mängu peamiseks reklaamijaks, võib arvata, et koostööst saadud nauding on mõlemapoolne.

Vaevalt võib see mõtlevaile inimestele üllatusena tulla, et üleriigilise levikuga päevalehes regulaarselt Jumala kujutamine banaalselt ja labaselt päevapoliitilistel teemadel räuskava debiilikuna solvab kristlasi, kes usuvad, et Jumala nime ei või ilma asjata suhugi võtta, rääkimata Tema nimel rumaluste levitamisest. Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Antikristlik programm

Nagu hr Kivirähki endagi sõnad mõista annavad, ei saa tema kristluse vastast tegevust seletada pelgalt labase huumorimeelega, hoolimatusega kaasinimeste suhtes või püüdlusega kas või teiste väärikuse riivamise hinnaga raha kokku kraapida. Nagu saab kinnitust mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, on end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel põhimõtteliselt sügavam dimensioon. Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

Kahjuks ei ole hr Kivirähki ja hr Künnapi kristlusevastased ettevõtmised ei originaalsed ega isoleeritud. Need kujutavad endast pikki aastakümneid Nõukogude Liidus valitsenud ja (eriti pärast selle lagunemist) Lääne-Euroopas hoogu kogunud trendide matkimist. Nende tegevus on osake sellest samast „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kristlikust identiteedist lahtiütlemine

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg. Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism? Oma identiteedilt kristliku kihi lõpliku mahakraapimise järel võime avastada, et see, mis alt välja tuleb, ei ole kaugeltki nii meeldiv, kui meile on tihti sisendatud.

Lõpetuseks tahaks loota, et ETV ja Kultuurkapital vähemalt teadvustavad, milliste suuremate ideoloogiliste programmidega nad end seovad, kutsudes hr Künnapi tippajal eetris ettekandma oma kristluse-vihast läbiimbunud luuletusi või rahastades Jumala desakraliseerimise eesmärgist lähtuvate „Jumala lugude“ väljaandmist. Loodan, et nad teadvustavad ka kaasnevat vastutust. Jah, eraldi võetuna tunduvad need väikeste asjadena, kuid nende märgiline tähendus suures pildis on kõike muud kui väike.

Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi Kohus) otsustas eile asjas Lautsi v. Itaalia, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide avalike koolide klassiruumides ei ole lubatud seinale riputada krutsifikse — vastupidine käitumine rikub Kohtu hinnangul vanemate ja õpilaste õigust haridusele (Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli art. 1) ja õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele (EIÕK art. 9). Kuigi kohtuotsus on esialgu olemas vaid prantsuse keeles, saab selle inglise keelset kokkuvõtet lugeda Kohtu kodulehelt.

Kuigi Itaalia valitsus, kes Kohtu poolt antud asjas inimõiguste rikkumises süüdi mõisteti, on lubanud otsuse edasi kaevata, võib juba täna öelda, et tegemist on ajaloolise kaasusega. Tähelepanu väärivad õige mitmed punktid.

(1) Antud otsus on juba aastakümnete pikkuse ajalooga anti-kristliku ühiskondliku subversiooni strateegia elluviimise loogiline jätk. See väike, kuid võimukas klikk, mis on huvitatud Euroopa lahtiraiumisest tema kristlikest juurtest, teab väga hästi, et demokraatlikul viisil ei ole seda võimalik saavutada — põhjus on väga lihtne: inimestele on nende religioosne ja kultuuriline identiteet, just nagu ka esiisade higist ja verest läbiimbunud ohverduste hinnaga loodud ja põlvest-põlve edasi antud imeline kultuuripärand liialt omane ja kallis. Seepärast on kõik suuremad lahtiütlemised ühiskonnakorralduses kristlikust traditsioonist ja õpetusest toimunud mitte parlamentaarse arutelu või rahvahääletuste tulemusel, vaid läbi ebademokraatlikult sisse seatud kohtute, kus mõned “spetsialistid” langetavad igasuguse sisulise vastutuseta otsuseid kogu ühiskonna saatust määravates küsimustes — küsimustes, mille osas otsuste langetamiseks puudub neil igasugune kompetents ja autoriteet. Tõepoolest, miks õigustab kohtulikku isetegevust, mille kaudu seitse vanemapoolset (liberalistlik-materialistliku, tõenäoliselt enamjaolt neo-marksistliku maailmavaatega) juristi kusagil Strasbourgis otsustavad selle üle, milline on Euroopa ja üksikute Euroopa riikide indentiteet ja milline on selles identiteedis religiooni roll? See on ju absurd!? Kes on anudnud neile õiguse selliseid otsuseid langetada? Miks peaks üleüldse mõned bürokraadid otsustama selle üle, mis ripub Itaalia külakooli seinal? Kas need on küsimused, mille arutamiseks on Kohus ellu kutsutud? Olgu kuidas on, just kohtud (ja tegelikult siis üksikud juristid) on selleks kanaliks, mille kaudu on paljudes lääneriikides seadustatud abielulahutus, kaotatud sündimata inimeste tapmise keeld (nt 1973. aasta kurikuulus Roe vs Wade kohtuasi USA-s), lammutatud traditsiooniline arusaam abielust ja perekonnast jne. Koolide muutmine ühetähenduslikult liberalismi ideoloogia indoktrineerimise vahenditeks on selles jadas igati loomulik samm.

(2) Ennekõike on otsus oluline seetõttu, et Kohtu selgitusel peab avalikes koolides lähtuma nn maailmavaatelise neutraalsuse põhimõttest, mis omakorda tähendab, et lubatud on vaid sekulaarne lähenemine haridusele ja koolikorraldusele. Siin on hea näide võitleva sekularismi pealetungist, kusjuures oluline on täheldada, et sisuliselt peetakse sekularismi all silmas ei midagi muud kui religiooni väljatõrjumist avalikust ruumist. Selles tähenduses on sekularism otseselt religiooni vastu suunatud — sekularism sallib religiooni piirini, kus see püsib rangelt eraelu piires ega pretendeeri mingile mõjule ühiskonnas laiemalt. Seejuures on vahetegu eraelu ja avaliku elu sfääri vahel väga kunstlik ja ideoloogiliselt inimeksistentsi fragmenteeriv.

(3) Muidugi ei küsi keegi, mille poolest on sekulaarne kool vähem ideoloogiliselt määratletud kui kristlik kool. Milles seisneb sekulaarsuse neutraalsus? Mille suhtes see õige neutraalne on? Ja kas sekulaarsus ise ei olegi väga konkreetselt maailmavaateliselt määrtletud positsioon? Kas sekulaarselt korraldatud avalikus ruumis ei kehti väga konkreetne ideoloogiline idee, et Jumalat ei ole olemas või isegi kui on (kellegi ettekujutuses), siis ei või sel asjaolul olla avaliku elu korraldamisel mingit rolli? Nendele küsimusele ei ole võimalik rahuldavalt vastata toomata sisse tõe kategooriat — kategooriat, mida liberalistlik-relativistlik ideoloogia kardab kui tuld, sest see viib ise möödapääesmatult tagasi Jumala juurde.

(4) Eelmisest punktist tulenevalt peaks tõsiselt küsima, millisel põhjusel on õigustatud kõikides koolides sekulaarse (ehk sisuliselt ateistliku) maailmavaate pealesurumine? Kas ei moodusta suurt osa ühiskonnaliikmetest kristlased? Kas nemad ei maksa makse, mille eest haridussüsteemi ülal peetakse? Kas neil ei ole õigust sellele, et nende maksuraha eest tagaks riik ka selle võimaluse, et nende lapsed saaks õppida koolides, mis austab kristlikku usku ja õpetust, Euroopa kristlikku ajalugu ja kultuuripärandit, ning vanemate õigust otsustada oma laste hariduse üle? Ehk kasutades kohtu enda parlance‘i: kas kristlastel ja nende lastel ei ole õigust haridusele keskkonnas, milles nende religioosset identiteeti tunnustatakse; kas neil ei ole õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele?

(5) Äsja lõppenud ning teemale “Ikoon” keskenudnud festivali TriaLogos järelkajas on paljutähenduslik ka see, kuidas anti-kristlikud jõud on otseselt vaenulikud kristliku sümboolika vastu. Targad inimesed teavad, et märkidel on inimeste mõtlemisele suur mõju — nad teavad ka seda, et väga suur ja konkreetne mõju on inimestele, eriti kasvueas inimestele, märkide puudumisel. Sõnumit tühjusest (ehk olemise mõtestamatusest) ja vertikaalse dimensiooni olmatusest inimese elus edastatakse mitte üksi koolides ja lasteaedades, vaid — olgem ausad — tihti ka ideoloogiliste rünnakute ohvriks langenud pühakodades, mis on kahetsusväärsel kombel inimesi õpetavast ja inspireerivast, nende mõtteid suunavast religioossest sümboolikast tühjaks roogitud. Kuivõrd rist on kristliku usu keskne sümbol ning kuivõrd risti kohalolek märgib teatud mõttes Kristuse valitsemist, on krutsifikside väljatõrjumine avalikust ruumist igati mõistetav käik. Samal ajal on avalik ruum (sh tänavapilt, meedia ja koolid) massiliselt üle ujutatud kõikvõimaliku anti-kristliku, rüveda ja koguni satanistliku sümboolikaga, mille eksponeerimisele ei sea riik ega kohtud muidugi mõista mingeid takistusi. Juhus?

(6) Kahetsusväärne on lugeda, et Itaalia valitsuse vastuväited (niivõrd kui neid saab üleüldse vastuväideteks pidada), lähtuvad paljuski mõttemudelist, mis on juba omaks võtnud selle ideoloogia, mis püüab religiooni koolidest välja tõrjuda. Selle asemel, et deklareerida julgelt, et kristlik religioon on osa Itaalia identiteedist, ajaloost ja kultuurist ning et Kohtul ei ole mitte mingit voli seda identiteeti omavoliliselt rünnata ega ümber kujundada, räägiti kohtule esitatud selgitustes haledana näivat juttu sellest, kuidas krutsifiks on tegelikult võrdsuse, vabaduse ja tolerantsuse, just nagu ka sekulaarsuse sümbol.

Kõige selle juureks on jällegi juba omaks võetud arusaam sekulaarsusest, mille jõustamise läbi peetakse vastuvõetamatuks, et religioonil on ühiskonnaelu korraldamises mingi roll, rääkimata selle käsitlemisest ühiskonnaelu vundamendina. Selle arusaamise kohaselt ei tohi riigil religiooniga mingit pistmist olla, samal ajal kui riigil nähakse kohustust edutada jumalata maailmapilti ning propageerida otseselt kristluse vaenulikke ideoloogiaid (nagu materialism ja liberalism). Sellest, mida sekulaarsus tähendab ja kuidas see ühiskonda mõjutab, on väga huvitavalt (ja fundamentaalseid erinevusi väljatoovalt) arutlenud kardinal Joseph Ratzinger ja Jürgen Habermas raamatus The Dialectics of Secularization.

Itaalia kultuuriminister Mariastella Gelmini on juba öelnud, et Euroopa Inimõisute Kohtu otsus on “rünnak meie traditsioonide vastu”. Ta lisas, et “Itaalia ajalugu elab sümbolites ning kui me need sümbolid kustutame, siis kustutame osa iseendast. Mitte kellelgi, ja kindlasti mitte ideoloogiliselt meelestatud Euroopa kohtul, ei õnnestu meie identiteeti hävitada.” Mõtlemapanev on ka pr Gelmini meeldetuletus, et “ühendatud Euroopat ei ole võimalik ehitada üksikute maade traditsioone hävitades.”

Itaalia valitsuse senaator Mario Baccini on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kommenteerinud öeldes, et kohus on “paganismi poole kreeni vajunud”, samal ajal kui Pierferdinando Casini kristlike demokraatide parteist nentis, et Euroopa institutsioonid salgavad selgrootult Euroopa kristlikke juuri.

Vatikani pressiesindaja, isa Frederico Lombardi ütles, et Vatikan tahab enne seisukoha kujundamist otsusega tutvuda, samal ajal kui Itaalia Katoliku Piikoppide Ühendus teatas, et kohtuotsus on “ühepoolne ja ideoloogiline” ning “äratab kurbust ja hämmingut”.

Lõpetuseks võiks igaüks hetkeks peatuda ja tõsiselt mõelda selle üle, mis jääb Euroopast alles, kui sellest kristlus välja võtta? Minule kerkib seda mõtet silme ees veeretades pähe pilt hinge lahkumisest kehast… ehk surmast.

Huvitav on ka küsimus sellest, kas antud kohtuotsuse ja Tšehhi presidendi poolt Lissaboni lepingu allkirjastamise näol Euroopa Ühendriikide loomisele lõplikult rohelise tule andmise ühele kuupäevale langemise vahel on märgiline seos.

Alates käesolevast õppeaastast hakatakse 12 Venemaa piirkonnas õpetama kohustusliku ainena õigeusu aluseid, yheks piirkonnaks on ka tugeva omausuga Marimaa, vahendas Fenno-Ugria.

Mari El TV teatel on Marimaal selleks õpetajad juba olemas. Kuue aasta jooksul on Joškar-Ola piiskopkond korraldanud kolm aastat kestvaid õigeusu kursusi õpetajatele; umbes 30 inimest on selle õppe läbinud.

Mari Eli vabariik on ajalooliselt olnud mitmeusundiline piirkond. Marid on põliselt omausku, 6% elanikkonnast moodustavad tatarlased aga islami pooldajad. Riigis tegutsevad ka protestantlike luterlaste, baptistide, nelipyhilasete ja adventistide kogudused.

Allikas: MariUver

Eestikeelne variant on võetud saidist Maavalla Koda

Originaalartikkel ilmus Delfis

Hiljuti toimunud laulu- ja tantsupidu oli eriline vähemalt kahel moel: esiteks oli see sündmus, mis pani eestlasi koos ühise eesmärgi nimel tegutsema, nii noori kui vanu ja teiseks oli see aeg, mil tänavapildist olid kadunud Georgi lindid ning Vene Föderatsiooni lipuga lehvitajad.

Rahvuse aluste üle on palju arutletud, on erinevaid teooriaid selle kohta, mis siis ikkagi määrab teatud inimgrupi kuuluvuse rahvusesse. Pakuksin omaltpoolt ühe variandi, mis minule tundub kõige õigem ning ehk suudan ka teisi ärgitada omi mõtteid sellel rajal liikuma panna.

Enne maailmareligioonide tekkimist eksisteerisid piirkondlikud usundid, paganlikud usud ja riitused, mis iseloomustasid antud piirkonna elanikke. Ühes piirkonnas elavad inimesed moodustasid ühisvälja, oma mõtete ja eluviisi tulemuse ning see ühisväli määraski kindlaks tolle inimgrupi kokkukuuluvuse. Just seda kokkukuuluvust saabki kutsuda rahvuseks, rahvuslikuks omapäraks.

Rahvuslus on seotud maaga, kus rahvuse esindajad elavad, mida nad hoiavad ja arendavad, harivad ja kasutavad. Maa on kui üks osa nende eksistentsi olemusest. Ega ilmaasjata meie maausk pidanud loodust, loonat, elusaks ja inimesega samaväärseks osaks eksistentsis. Loodus oli miski, millesse suhtuti austusega kuna see loodus meie ümber oli meie kodu. Kodu ju ometigi austatakse?

Seda kurvem on mul vaadata tänavaid linnades, mis on täis lagastatud, pidevalt kõikjal lõhutakse ja laamendatakse, suitsukonid lendavad kuhu juhtuvad ning terve loodus on täis prahti, mis loomulikul teel ei lagune. Miks inimesed lagastavad keskkonda, kus nad elavad? Oma kodus ju ometigi nii ei tehta!?

Üks vastus sellele võib olla, et seoses rahvustunde vähenemisega hakkab vähenema ka meie ühtekuuluvustunne – meie ühisväli, mis teeb meist eesti rahvuse, lihtsalt kaob. Ja seoses sellega kaob ka austus kodu vastu.

Meil ei olegi ju enam kodusid! Pappkarbid põldudel ei ole ju ometigi kodud, mis sajandeid suguvõsale peavarju andnud, mille vaarisad oma kätega üles ehitanud! Paneelkarbid, kus inimesed elavad üksteise kukil ja puudub igasugune kokkupuude maaga ei ole ju ometi kodud! Ja koduta inimestelt ei saagi nõuda, et nad oma kodu austaks. Ei saa austada midagi, mida ei ole. Kuhu kadus eestlaste kodutunnetus? Kuhu kadusid meie rahvuslikud juured?

Meie ühisväli saab olla tugev vaid siis, kui me sellesse usume. Kui me usume iseendasse, siis usume kodusse ja teame, et suudame kodu hoida. On lausa imestamisväärt, et oleme suutnud kõige kiuste oma rahvust hoida ning endiselt kodu kaitsta. Ent rahvus pole igavene, kui see pidevalt nõrgeneb ja seda teeb ta tänasel päeval jõudsalt. Ida on juba sajandeid meie esivanemate jõudu ja väge tahtnud allutada, nüüd on neile lisandunud ka lääs.

Ühel pool toores jõud, teisel pool osav valedemeri – vahet pole, sest ühtemoodi ohuks on meie rahvusele mõlemad. Mida nõrgemaks muutub meie rahvuse aluseks olev ühisväli, mida rohkem müüakse maha meie kodu, meie maad ning mida enam me laseme ennast killustada, seda nõrgemaks jääb meie jõud ja see vägi, mis meid koos hoiab.

Need mõtted viivad meid tagasi minu mõttearenduse esimese osa juurde – laulupidu. Laulu- ja tantsupidu on osa meie olemusest, mis tutvustab meile Eesti kodu. Seda kodutunnetust, armastust ja rõõmu, mis ühes õiges kodus olema peab. Ühest korrast viie aasta jooksul on ilmselgelt liiga vähe, et tuletada inimestele meelde nende juuri. Me oleme üks vähestest siinse regiooni rahvastest, kellel on olemas kodu mõiste. Me ei ela majas, nagu seda teevad venelased – me elame kodus!

Ja inimesed, kel on kodu jaoks olemas omaette mõiste, ei saa lubada, et nad kaotavad kodu. Eesti on meie kõigi kodu ning võibolla me järgmine kord mõtleme, enne kui prahti maha loobime… võibolla me enne mõtleme, kui rohelise mõtteviisiga inimesi veidrikeks peame. Ja mis kõige olulisem – ehk me suudame seda sammu astudes uuesti üles leida oma pärandi, mis on osa meie olemusest, meie rahvusest, meie ühisväljast.

Ingeri kiriku tegevus Marimaal teeb kahju mari omausule, kirjutab mari preestri abiline Ilja Evanõn-Birski ajalehes Erzjan Mastor avaldatud artiklis.

Baškortostanis mari aladel misjonäridena tegutsev soome-eesti abielupaar Juha ja Anu Väliaho kasutavad tema sõnul ära maride positiivset suhtumist, et “lüüa maridele nuga selga”.

Evanõn-Birski ei jäta mainimata, et Juha Väliaho oli Nõukogude-vastane tegelane ja persona non-grata.

Maridel on artikli autori hinnangul raske konkureerida Soomest ja Ameerikast palju abiraha saava Soome organisatsiooniga.

“Raske on mõista, miks soomlased soovivad maride kiiret väljasuremist,” kirjutab Evanõn-Birski. “On täiesti selge, et mari vähemuse ristiusustamine kiirendab nende assimilatsiooni.”

Maride rahvusliku eneseteadvuse põhialuseks on tema sõnul alati olnud rahvusreligioon, kristluse vastuvõtmisel hakkavad nad aga end esmajoones identifitseerima venelastega, sest domineerivaks kirikuks Venemaal on õigeusu kirik.

“Läänepoolsed soomeugrilased on ammu Volga omadest eraldunud ja neil pole mingit moraalset õigust meie juuri lõhkuda,” leiab Evanõn-Birski. “Nüüdsest hakatakse neid Baškortostanis pidama mari rahva vaenlasteks,” lubab ta oma jutu lõpuks.

Allikas: Fenno-Ugria

Pilt: Anu ja Juha Väliaho Misjon.ee

Ἀρτεμίδωρος seletab ristilöömise kogemist unenäos Oneirocritica II raamatus järgmisel viisil.

2.53 Ristilöömine on heaendeline kõigile meresõitjatele. Sest rist, nagu laev, on valmistatud puust ja naeltest ja laevamast sarnaneb ristile. Samuti on see heaendeline vaesele mehele. Sest ristilöödud mees tõstetakse kõrgele (a) ja tema keha toidab ära palju linde. Ent see tähendab ka saladuste reetmist (b). Sest ristilöödud meest näevad kõik. Teiselt poolt, see tähendab kahju rikkale mehele, kuna ristilöödu tõmmatakse paljaks ja nad kaotavad keha. Poissmehe jaoks tähendab unenägu abielu, sest ohvri ja risti vahel on ühendus (c), ent see suhe ei saa olema kerge. Sama kehtib sõpruse ja partnerluse kohta. See tähendab vabadust orjade jaoks, kuna ristilöödud ei ole kellelegi alluvad (d). Neile, kes tahavad aega veeta kodumaal, kes peavad põldu, kes kardavad olla äraaetud mõnest kohast, tähendab see pagendust ja keeldu olla seal (e). Sest rist takistab mehel asetamast jalga maapinnale. Näha unes, et ristilöömine leiab aset linnas, see tähendab kõrget ametikohta vastavalt kohale, kuhu rist on püstitatud (f).

Andrea Mantegna - Crocifissione (1457-1459)

Kommentaariks

Artemidorose antud lõik on antiikmaailma sümbolistliku mõtlemise substruktuurile osutav, olles eksegeetiliseks abivahendiks ristisurma kui sümboli mõistmiseks:
a.    ristilöömine ehk kõrgeletõstmine,
b.    ristilöömine kui saladuse ilmsikssaamine, vastavus ἀλήθεια’le ehk tõele, seejuures tunnistavad teda paljud,
c.    ristilöömine kui ühendus ehk leping (raske leping Ristilöödule),
d.    ristilöömine kui orjuse lõhkumine ehk vaba olemine,
e.    ristilöömine kui vana elukorralduse pagendamine,
f.    ristilöömine leiab aset Kolgatal ehk Pealuu paigas (Mt 27:33), kuna Jeshua aktualiseerub Viimse ohverduse varal kui Messias.

Žürii: Meelis Friedenthal (esimees), Anne Kull, Aleksandra Sooniste, Atko Remmel, Olga Schihalejev.

Suulises voorus toimus eelvooru essee põhiseisukohtade esitamine ja nende kaitsmine.

I teema küsimused olid seotud religiooni ja teaduse vahekorraga, II teema oli pühendatud islamile, III teema Eesti religioosse olukorra analüüsile.

Jõulud on ilus aeg. See on ka aeg, mida palistatakse juba aastasadu ilusa muinasjutuga Jeesusest, kes justkui pööripäeva paiku olevat sündinud. Jõulud on seega ka aeg, mil igasugu mustakuuemehed lähevad kihevile, meedia pöörab religioonile rohkem tähelepanu ning inimesed voorivad kirikutesse. Kes tänu oma usule, kes tänu oma perekonnale või suguvõsale.

Eriti moodi on läinud viimastel aastatel usutegelaste jõulusõnumite levitamine nii trüki- kui ka veebiväljaannetes. Et ikka saaksid tarkusesõnadest osa ka need, kes mingil põhjusel kirikusse ei satu. EELK peapiiskop Andres Põder vestles oma jõulusõnumis ka laste teemal ning eriti sellest, kuidas kiriku hingekirja suurendada.

Mööduv ja eelolev aasta on meie kirikus ristimise teema-aastateks. Ükski ristitu ei peaks jääma üksi. Üksik halg kustub tuules, koos leegitsevad nad aga veelgi eredamalt. Kas ei võlgne me kaaskristlastena, lastevanematena ja ristivanematena oma lastele innustavat eeskuju, sütitavat usku, ehedat usukulda? See on kink kogu eluks. Olgu jõulude ja uue aasta juhtmõtteks: Koos lapsega kirikusse! Mõelgem, millise panuse olen andnud oma koguduse pühapäevakooli töösse? Kas minagi ei võiks olla „väike karjane“?

Loe lähemalt Sündikaadist.

Miks mulle ei meeldi kristlus? Nagu kommunismgi, on ka kristlus inimloomuse ekspluateerimine, selle hüvede ära kasutamine ja pahede alla surumine, hirmule ajendatud religioon, mis peab inimesi mõtlematuteks ja nõrkadeks, sünni poolest patusteks olevusteks. Sealhulgas ka lapsi. Muidugi on krisliku õpetuse juured märksa sügavamad, patu algne alus oli karma, taassünd läbi õppekogemuste ning ka teised praeguseks dogmaks muutunud “kirikutõed” on pärit enne-meie-aegsetest paganlikest maailmavaadetest. See aga ei muuda fakti sellest, milliseks on religioon muutunud täna inimeste ahnusele, saamahimule ja valitsemissoovile.

Krislus on silmakirjalikkus, räägitakse vabast tahtest ja jumala armust, ent samas ei lasta lapsel enesel luua oma sisemaailma, et maailmas hakkama saada. Laps peab ise saavutama eneses tasakaalu, peab ise leidma oma usu, olgu see siis milline tahes. Vanemad saavad olla selles vaid suunajad, teejuhid, abistajad, mitte aga sundijad ja käskijad. Ent eks igaüks teab, kes on kõige suurem käskija ja kõige suurem sundija – ikka seesama kelle enda elu on teiste poolt lükata ja suunata, kel endal pole oma teed ja sihti, vaid kes astub teiste radu pidi.

Seega palun – päästke meie lapsed, sest neil on õigus elada oma elu ja mõelda omi mõtteid.