Except our own thoughts, there is nothing absolutely in our power.

René Descartes

Art. 129

Niisiis nagu ma kirjutasin Meteoorides, selgitades millisel moel õhuaurud muutuvad vihmaks, mis tuleb sellest, et need aurud kas on vähem liikuvamad või rohkearvulisemad kui tavaliselt; nii usun ma, et kui need, mis väljuvad kehast on palju vähem liikuvamad kui tavaks, kuigi nad pole sedavõrd rohked, ei muundu need aurud veeks: mis põhjustab külma higi, mis tuleb mõnikord nõrkusest, kui ollakse haige. Ja ma usun, et kui need on üliarvukad kui ainult need aurud pole ühtlasi väga liikuvad, muutuvad need samuti veeks. Mis on põhjuseks higile, mis tekib kehalistel harjutustel. Ent silmad ei higista, sest kehaharjutuste ajal läheb suur osa nende liigutamise ülesandega hingusi lihastesse, ning aurusid läheb optiliste närvide kaudu vähem silmade suunas. Ja see on see sama aine, mis moodustab vere, sel ajal kui see on veenides või arterites; ja hingused, kui nad on ajus, närvides või lihastes; ja aurud kui väljudes moodustavad õhu; ja lõpuks higi või pisarad kui see tihendub veeks kehapinnal või silmades.

Art. 128

Nagu naer pole mitte kunagi põhjustatud kõige suurematest rõõmudest, nii ka pisarad ei tule sugugi äärmisest kurbusest, vaid ainult sellisest, mis on mõõdukas ja saadetud või järgenud teatavast armastuse ja samuti rõõmu tundmusest. Ja selleks, et mõista hästi nende päritolu, tuleb tähele panna, et ehkki kogu aeg väljub kõigist meie kehaosadest suurel hulgal aure, pole ometigi ühtegi kehaosa, millest väljuks neid sedavõrd rohkelt kui silmadest suurte optiliste närvide tõttu ja paljude väikeste arterite tõttu, mille kaudu aurud sinna lähevad; ja nagu higi koosneb ainult aurudest, mis väljudes teistest kehaosadest muutuvad nende pinnal veeks, samuti pisarad tekivad aurudest, mis väljuvad silmadest.

Art. 126

Ja ma suudan esile tuua ainult kahte põhjust, mis niimoodi äkiliselt panevad kopse paisuma. Esimene on imestamise üllatus, milline, olles ühendatud rõõmuga, võib nii kiirelt avada südame avaused, et suur hulk verd, sisenedes korraga paremasse külge veeniuurdest, hõreneb siin ja läbides seda arteriaalse veeni kaudu, paisutab kopsu. Teine on teatava vedeliku segu, mis aitab kaasa vere hõrendamisele. Ja ma ei leia selleks muud sobivat kui kõige vedelam osa sellest, mis tuleb põrnast, mille vereosakesed olles surutud südame suunas, teatavast kiirest vihkamise emotsioonist, aidatud imestuse üllatusest ja segunedes siin verega, mis tuleb teistest keha osadest, mida rõõm paneb sinna rohkel voolama, võib tingida, et see veri paisub siin enam kui tavaliselt. Samal moel nagu täheldatakse paljude teiste vedelike hoobilt paisumist, näiteks kui nõusse, mis on tule kohal olles visatakse veidike äädikat. Sest kõige vedelam osa verest, mis tuleb põrnast, on loomult äädika-laadne. Kogemus näitab meile samuti, et kõikidel puhkudel, mis võivad tekitada seda lõkerdavat naeru, mis lähtub kopsudest, on selles alati teatav väike osa vihkamist või vähemalt imestamist. Ja need, kellel põrn pole päris terve, pole mitte ainult kurvemad vaid samuti, intervalliti, rõõmsamad ja naerule altimad kui teised; sedavõrd kui põrn saadab kahte sorti verd südame suunas, esimene on väga tihe ja paks, mis põhjustab kurbust, teine on väga vedel ja peen, mis põhjustab rõõmu. Ja sageli, pärast seda kui ollakse palju naernud, tuntakse end loomupäraselt kalduvad kurbusele, sest, kõige vedelam põrna vereosa, olles tihenenud, teine, kõige paksem, järgneb sellele südame suunas.

Art. 125

Niisiis, ehkki näib, et naer on üks peamisi rõõmu märke, ei pea rõõm alati naeru põhjustama, väljaarvatud siis, kui rõõm on mõõdukas ja kui sellesse on teatavat imestust või vihkamist segatud. Sest kogemus näitab, et erakordsel rõõmustamisel ei pane selle rõõmu ese naerust lõkerdama; ja isegi kurvastamisel ei võida olla selleks ärgitatud mõne muu põhjuse poolt. Mille põhjus on see, et suuremate rõõmude korral on kopsud alati niivõrd verd täis, et seda ei saa hingamisega rohkem paisutada.

Art. 124

Naer seisneb selles, et veri, mis tuleb südame paremast uurdest arteriaalse veeni kaudu, paisutades kopsu ootamatult ja korduvalt, tingib, et õhk, mida kopsud sisaldavad on sunnitud sellest väljuma kiiresti kitsasse kõritorusse, kus moodustub artikuleerimata ja lakatav hääl; ja niivõrd kui kopsud on õhust paisutatud, see õhk lükkab väljudes kõiki diafragma, rindkere ja kurgu lihaseid: milliste varal need panevadki liikuma näo lihased, millistel on nendega teatav ühendus. Ja just seda näo liikumist koos artikuleerimata ja lakatava häälega nimetataksegi naeruks.

Art. 123

Näib, et suur kurbus, mis tabab ootamatult, peab südame avausi nii ahendama, et see on võimeline kustutama südames tule: ent sellele vaatamata pole täheldatav et see juhtub või kui juhtuks, siis väga harva: mille puhul usun põhjuse olevat selles, et südames ei saa olla  nii vähe verd, et ei piisaks soojuse ülevalhoidmiseks kui selle avaused on peaaegu suletud.

Art. 122

Minestamine pole väga kaugel surmast, sest surrakse siis, kui südames olev tuli kustub täielikult; ja minestusse langetakse ainult siis, kui tuli on lämmatatud sellisel viisil, et säilib veel mingi jääkkuumus, mis pärastpoole võib seda uuesti süüdata. Niisiis on mitmeid kehalisi ebakohti, mis võivad tingida niiviisi minestusse langemist, ometi passioonide seast on eristatav vaid äärmine rõõm, mis võib omada selleks võimu. Ja ma usun, et viis, mis põhjustab seda tagajärge on see, et avades erakorraliselt südame avausi, siseneb veenide verd sinna korraga ja suurel hulgal, nii et kuumus ei suuda seda piisavalt koheselt hõrendada tõstmaks veenide avauste sulgemiseks olevaid väikesi klapikesi; mille varal see lämmatab tule, mida on tavaks seal säilitada kui seda siseneb südamesse ainult mõõdukalt.

Art. 121

On tõsi, et vihkamine, kurbus ja isegi rõõm võivad samuti põhjustada teatavat jõuetust, kui need passioonid on väga ägedad; sest need seovad hinge täielikult oma esemega; peamiselt siis, kui ühe asja soovimine, mille saavutamiseks olemasoleval hetkel ei saada midagi teha, on sellega ühendatud. Ent kuna jäädakse pigem esemete juurde, mida ühendatakse endaga tahteliselt, kui nende juurde, millest end ealdatakse ja kõigist ülejäänutest; ja jõuetus ei sõltu üllatusest, vaid vajab moodustumiseks teatavat aega on see kohatav pigem armastuse kui kõigi teiste passioonide puhul.

Art. 120

Passioon, mis põhjustab tavapärasemalt sellist tagajärge on armastus; ühendatuna asja soovimisega, mille omandamist ei kujutleta olemasoleval hetkel võimalikuna. Sest armastus paneb hinge vaatlema niiviisi armastatud eset, et hing rakendab kõiki ajusolevaid hingusi, representeerima talle kuvandit ja peatama kõik näärme liikumised, mis sellele kaasa ei aita. Ja soovimise osas tuleb tähele panna, et omadus, mida ma olen talle omistanud keha mobiilsemaks tegemiseks sobib hingele ainult siis, kui kujutletakse soovitud eset olevat sellise, et võidakse alates sellest hetkest teha midagi, mis viib selle omandamisele. Sest kui, vastupidiselt, kujuteldakse, et on võimatu selleks midagi kasukstulevat teha, jääb kogu soovimise tegevus ajusse, minemata mingil moel närvidesse; ja olles täielikult rakendunud siin soovitud eseme idee tugevdamisele, jätab see ülejäänud keha lõdvestusse.

« Je jugeai que je pouvais prendre pour règle générale, que les choses que nous concevons fort clairement et fort distinctement, sont toutes vraies ; mais qu’il y a seulement quelque difficulté à bien remarquer quelles sont celles que nous concevons distinctement.»

René DESCARTES, Discours de la méthode

__________________________________________________________________

GRILLE DE LECTURE

Par sa clarté, l’acte réflexif du « cogito » livre à Descartes la certitude qui justifie le doute qui le précède et fonde les découvertes qui suivent. Ayant abouti à cela, Descartes “jugea qu’il pouvait prendre pour règle générale que ce que nous concevons fort clairement et fort distinctement sont toutes vraies.” Dans ses Principes de Philosophie, Descartes entend par idées claires et distinctes celles qui sont présentes et manifestes à l’esprit, et celles qui sont si précises qu’elles se qu’elles se distinguent nettement des autres.  C’est ainsi que doit être toute connaissance sur laquelle doit se porter un jugement indubitable.

La pensée des « idées claires et distinctes  est le propre de la raison. Tout ce que nous concevons à la lumière de la raison se veut clair et distinct, donc vrai. Tant que nous discernerons les choses clairement et distinctement, nous nous ne prendrons pas le faux pour le vrai.  Dans son Discours de la méthode, Descartes observe tout de même un écueil, il se rend bien compte qu’il y a quelque difficulté à bien remarquer quelles sont les idées que nous concevons clairement et distinctement. Comme s’il disait qu’il y a quelque difficulté à bien juger et à bien user de notre raison, de notre faculté de discernement. La difficulté réside dans la manière de considérer les choses, car il est difficile de considérer les choses comme il faut.

A la suite de la règle de l’évidence, Descartes se mit à réfléchir sur le fait qu’il doute. “En suite de quoi, faisant réflexion sur ce que je doutais.” Le doute nous est présenté comme une étape essentielle du parcours de Descartes. Il est même l’étape initiale de la recherche de Descartes. Pour s’assurer de la solidité de ses connaissances, il lui a fallu trouver une bonne fois pour toutes un fondement inébranlable à partir duquel il pouvait déduire tout le reste. Ainsi peut-on dire que la méthode cartésienne commence en réalité par la mise en doute systématique de toutes les connaissances qui nous semblent évidentes.

Le doute, c’est la mise en question et la réfutation volontaire et méthodique des connaissances. Il délivre de toutes sortes de préjugés ou de connaissances tâchées de germes obscurs. Il nous prépare le chemin pour accoutumer notre esprit à se détacher des sens et à s’élever à la certitude métaphysique, lieu de rencontre avec Dieu. Pour parvenir à la certitude du « cogito », Descartes s’est donc mis à douter de son savoir. Mais la nouveauté ici, c’est que Descartes fait réflexion sur le fait qu’il doute. Ce retour sur lui-même permet à Descartes de savoir qu’il n’était « pas tout parfait ». Il lui apparaît en pleine lumière que « c’était une plus grande perfection de connaître que de douter ».

Emmanuel AVONYO, op

Pensée du 20 novembre

L’academos

________________________________________________________________________________________________________

Art. 119

Jõuetus on dispositsioon end lõdvestada ja olla liikumatult, mis on aistitav kõigis kehaliikmetes. Nagu värisemine tuleb jõuetus samamoodi sellest, et närvidesse ei lähe piisavalt palju hingust, kuigi teistsugusel moel. Sest värisemise põhjus on hingustes, mida ajus pole piisavalt näärme käskudele allumiseks kui aju surub neid mõne lihase suunas; seevastu jõuetus tuleb sellest, et nääre ei korralda neid minemast rohkem ühe kui teise suunas.

“when one takes too much time traveling, one eventually becomes a stranger in one’s own country’ and when one is too curious about what commonly took place in past ages, one usually remains quite ignorant of what is taking place in one’s own country.” (Discourse on Method and Meditations on First Philosophy)

It is great to know about what is going on around us and to understand the other religions and beliefs out there in order to know what opposes us. But what is much more important is knowing what we believe in. How can we decide we want to understand other beliefs more deeply if we are not grounded in our own beliefs? Know God. Then He will give you the wisdom to worry about other things.

God bless.

Marina

Art. 118

Värisemisel on kaks erinevat põhjust: üks see, et mõnikord tuleb ajust liiga vähe hingust närvidesse ja teine, et mõnikord tuleb liiga palju, millest piisab lihaste väikeste läbikäikude korralikuks sulgemiseks, mis vastavalt sellele, mida öeldi 11.artiklis, peavad olema suletud kehaosade liikumise määramiseks. Esimene põhjus ilmnes kurbuse ja hirmu puhul, nagu ka siis, kui värisetakse külmast. Sest need passioonid, samamoodi nagu külm õhk, tihendavad verd nii, et see ei taga piisavalt hingust ajus, saatmaks seda edasi närvidesse. Teine põhjus ilmneb sageli nende puhul, kes soovivad midagi palavalt, ja nende puhul, kes on vihast liigutatud, nagu ka nende puhul, kes on joobunud: sest need kaks passiooni, nagu ka vein, panevad mõnikord sedavõrd palju hingust ajusse minema, et neid ei saa sealt korrapäraselt juhtida lihastesse.

Dale Carnegie: Tell me what gives a man or woman their greatest pleasure and I’ll tell you their philosophy of life.

Real Carnegie: Tell me what gives a man or woman their greatest pleasure and I’ll sell it to ‘em.

Alphonse Karr: The more things change, the more they remain the same.

Carphone Warehouse: There ain’t nuthin’ new under de sun.

Ursula Le Guin: It is good to have an end to journey towards, but it is the journey that matters, in the end.

Urge Le Goin: If you must travel, go First Class.

Soren Kierkegaard: Life must be understood backward. But it must be lived forward.

Liam Gallagher: Don’t look back in anger; throw the first punch.

Charles Schultz: I’ve developed a new philosophy… I only dread one day at a time.

Charlie Brown: I’m a miserable git.

Lao Tzu: The journey of a thousand miles must begin with a single step.

Low Shoe: The journey of a thousand miles must begin with a flat tyre.

John Keats: Beauty is truth, truth beauty –  that is all ye know on earth, and all ye need to know.

Dodge McLarty: Don’t buy no ugly truck – it’s unpatriotic.

René Descartes: I think; therefore I am.

Tilly Bud: Pig Philosophy: I’m pink; therefore I’m ham.

Art. 117

Ent sageli juhtub, et kurvastades ei kahvatuta ja vastupidiselt muututakse näost punaseks. Mis tuleneb teistest passioonidest, mis ühilduvad kurbusega, nimelt armastusest või soovimisest ja mõnikord samuti vihkamisest. Sest need passioonid, kuumutades või ergutades verd, mis tuleb maksast, soolestikust ja teistest sisemistest osadest, suruvad neid südame suunas, ja sealt, suure arteri kaudu, näo veenide suunas, ilma et kurbus, mis ahendab osaliselt teisi südame avausi võib seda takistada, väljaarvatud siis, kui see on väga ülemäärane. Ent, ehkki see on vaid mõõdukas, see takistab lihtsalt seemoodi näo veenidesse tulnud vere suundumist südame suunas sel ajal kui armastus, soovimine või vihkamine ei lükka seda teistesse sisemistesse osadesse. Just sellepärast see veri, olles peatunud näo läheduses, teeb näo punaseks; ja veel punasemaks kui rõõmu ajal, kuna vere värvus ilmneb sedavõrd paremini, kuna voolab aeglasemalt ja samuti põhjusel, et see võib nii  koguneda näo veenidesse, kui südame avauste enama avatuse korral. See ilmneb peamiselt häbenemise puhul, mis koosneb enesearmastusest ja sundivast soovist olemasolevat teotust vältida; mis paneb verd sisemistest osadest tulema südame suunas, siis südamest arterite kaudu näo suunas; ja sellega mõõdukat kurbust, mis takistab sellel verel südamesse tagasi pöördumast. Sama ilmneb samuti tavaliselt siis, kui nutetatkse; sest nagu ma olen rääkinud eespool, põhjustab armastus ühenduses kurbusega rohkelt pisaraid. Ja sama ilmneb viha puhul, kus äkiline kättemaksu soov on sageli kokku segatud armastuse, vihkamise ja kurbusega.

“Rene Descartes (1596 – 1650) was born March 31, 1596 in La Haye, France, the son of a wealthy lawyer.  Sadly, his mother contracted tuberculosis a few days after his birth and died.  The baby nearly died as well, and Rene remained a weak child.

After a good Jesuit education, at 17 he began to wander Europe, including a stint  in the Bavarian army.  In 1628, he moved to Holland, where he stayed for most of his life.  Rene never married, but he did have a mistress  and a daughter, who died at the age of five.

His major contribution, for which he will forever be known as the father of modern philosophy, is the method of doubt.  In his book Meditations, he decided to start philosophy from scratch by doubting everything he could — things, God, self, the church, Aristotle… — until he found something he could not doubt and from which he could build a new philosophy.

His conclusion was, of course, that there was one thing he could not doubt:  The fact that he was there doing the doubting! Cogito ergo suum, I think therefore I am.  From there, he went on to conclude that there were a number of things equally certain:  God, time and space, the world, mathematics.  These things, he said, were innate — in-born — to the mind.  You derive them not from experience but from the nature of one’s mind itself.

For a selection from Meditations, click here!

But there’s more to Descartes:  He was a mathematician as well as a philosopher, and he made a variety of mathematical discoveries, most especially analytic geometry (applying algebra to geometry — remember Cartesian coordinates?), which he supposedly discovered while in what he called a stove — perhaps a sauna.  He was also a scientist, and made a number of innovations in mechanics and optics as well.  And he was the first to note the idea of the reflex.

The idea that some of our actions are reflexive leads inevitably to the possibility that all actions are reflexive.  Descartes theorized that animals (at least) have no need for a soul:  They are automatons.  Being a good Catholic, he exempted human beings.  We do have a soul, although he acknowledged that he did not know how the soul and the body interacted.

In history, people use what is most interesting around them to theorize about other things, especially themselves.  Today, everyone talks about psychological issues using computer analogies and information processing models.  In Descartes’ day, it was the mechanics of clockworks and hydraulic systems that were the cutting edge of technology.  So he and others basically suggested that life — including at least much of human life — was mechanical, i.e. functioned by the same natural laws as did physical entities.

Descartes went one step further:  He made the deist hypothesis.  He suggested that (outside of the human soul and free will) all of creation works mechanically, and that God designed and set it all in motion — but certainly would have no need to step in and intervene once things are going.  Of course, that says God would have no need of miracles, that Christ was not some great intervention in the course of history, and that prayers don’t really do anything.  Uh oh.

The Calvinist theologians of Holland attacked him:  Besides this untraditional idea of deism and a mechanical universe, as a good Catholic Descartes also believed in free will, which doesn’t jive well with Calvinist predestination (the idea that God knows exactly who is going to hell or to heaven).  His friends, fortunately, intervened on his behalf.

In 1649, Descartes was invited by Queen Christina of Sweden to tutor her majesty.  Unfortunately, she wanted him at five in the morning three days a week, through sleet and rain and snow.  Descartes caught pneumonia and died in 1650, at the age of 54.”

The History Of Psychology, Part 2: The Rebirth

Dr. C. George Boeree

© Copyright 2000 C. George Boeree

Ali.♥

Art. 116

Vastupidiselt kurbus, kitsendades südame kodasid, paneb verd aeglasemalt veenidesse jooksma, ja muutudes külmemaks ja tihedamaks, tarvitseb see haarata vähem ruumi, nii et taandudes kõige suurematesse (ruumidesse), mis on südamele kõige lähemal, lahkub veri kõige kaugematest kohtadest, millistest kõige nähtavam on nägu, mis paneb seda ilmnema kurva ja kõhnana: peamiselt siis, kui kurbus on suur või kui see saabub äkitselt, nagu ehmatuse puhul, mille üllatus soodustab südantahendavat tegevust.

Art. 115

Niisiis rõõm tekitab värvi kiiremini ja erepunasemalt, sest südame lüüside avamisel tingib see vere kiiremat liikumist kõikidesse veenidesse; kui muutub soojemaks ja peenemaks, see liigub nobedalt kõikidesse näoosadesse; mis muudab ilme lõbusamaks ja rõõmsamaks.

Cogito conecta estudantes de todo o mundo através de programas, entrevistas, links muito interessantes, notícias, fórums e eventos pelo mundo. Desenvolvido e mantido pela Johns Hopkins Center for Talented Youth o site desperta a curiosidade de jovens para temas atuais das Ciências e da Matemática. O nome “Cogito” vem do latim e significa “penso”. Lembram do Descartes “cogito ergo sum“? Com uma busca muito apurada, o site é uma ótima referência para conteúdos instigantes.

Artigos Relacionados

• Johns Hopkins University Will Serve As Set For Facebook Movie, “The Social Network” (allfacebook.com)
• New Web Site Launched for Students Keen on Math, Science, ( Johns Hopkins University)
• Cogito.org Wins Parents’ Choice Foundation’s Gold Award ( Johns Hopkins University)
• Math Club Comes Up With Winning Formula For Its Skills (JHU Gazette)

Art. 114

Kui mõni passioon selleks seab, ei suudeta end kergelt takistada punastamast või kahvatumast: sest need muutused ei sõltu närvidest ja lihastest nii nagu eelmised; kuna need tulevad vahetumalt südamest, mida võib nimetada passioonide allikaks sedavõrd, kui see valmistab verd ja hingust ette neid ilmnevusi tootma. Niisiis on kindel, et näo värvus tuleb ainult verest, mis, voolates pidevalt südamest arterite kaudu kõikidesse veenidesse, ja kõikidest veenidest südamesse, toonib rohkem või vähem nägu, vastavalt sellele, kuidas see täidab rohkem või vähem väikesi veene, mis lähevad näo pealispinna poole.

Art. 113

Pole ühtegi passiooni, mida silmade vastav eritegevus ei avaldaks; ja see on mõningate puhul sedavõrd ilmne, et ka kõige rumalamad toapoisid võivad märgata oma isanda silmadest, kas ta on tema suhtes vaenulik või mitte. Ehkki need silmade tegevused on kergelt täheldatavad ja teatakse, mida need märgistavad, pole kerge neid selleks kirjeldada, kuna iga üks neist koosneb paljudest muutustest, mis leiavad aset silmade liikumiste ja kujudena, mis on sedavõrd erilised ja nii väikesed, et ei saa iga ühte neist eraldi märgata, kuigi seda, mis tuleneb nende koosesinemisest, on väga kerge märgata. Peaaegu sama võib täheldada näo tegevuste osas, mis samuti kaasnevad passioonidega: sest, ehkki need on märgatavalt suuremad kui silmadel, on ometigi neid raske eristada, ja need on nii vähe erinevad, et on inimesi, kes teevad peaaegu sama ilmet nutmisel nagu teised naermisel. On tõsi, et nende hulgas on mõningaid, mis on  küllaltki märgatavad, nagu laubakortsud viha puhul, ja teatud huulte ja nina liikumised nördimuse ja pilkamise puhul; ent need paistavad olevat pigem tahtlikud kui loomulikud. Ja üldiselt kõik tegevused, nii näo kui silmade omad, võivad olla muudetud hinge poolt, kui soovi korral peita passiooni, kujutab hing tugevalt endale ette vastupidist: nii et need võivad sama hästi kõlvata nii hinge passioonide dissimuleerimiseks kui avaldamiseks.