Võrokesed ja setud tahavad keeleseadusesse sisse viia parandusi, mis lubaksid nendel võru ja setu keelde “ajaloolistel kasutusaladel” uma kiiles riigi- ja omavalitsusametniku poole pöörduda. Spontaanselt kõlab igatipidi sümpaatne, kuid täpsemalt järele mõeldes leian, et sellisel keeleseaduse muutmisel võib ettearvamatuid tagajärgi olla, mis ei pruugi sugugi sümpaatsed ega positiivsed olla.  Arutan asja lühidalt praktilise, juriidilise ja poliitilise nurga alt.

Praktikas pole vist praegugi kehtiva seaduse raames just nimelt ametniku poole pöördumine võru ja setu keeles välistatud, vähemalt suulises suhtlemises. Olenevalt ametiisiku päritolust võib küll vastus kas riigi- või kohalikus keeles järgneda. See pole aga senigi probleemiks olnud, kui üks näiteks võru keelt räägib ja teine riigikeeles vastu kostab.

Ma millegipärast ei kipu eriti uskuma, et päris paljudel oleks huvi kas või vallavalitsusele ametlikke dokumente setu või võru keeles läkitada ja kui siis pole vist reaalne oodata, et vallavalitsus suudaks isegi seaduse muutmise puhul kirjadele regionaalkeeldes vastata. Aga kui keegi setu vallavalitsuses setu rahvusest ametnikuga asju ajamas käib, siis vaevalt nad praegugi omavahel riigikeeli kõnelevad. Ise olen Põlva linnas näinud politseiniku, kes linnakodanikuga ilusas võru keeles vestles.

Juriidiliselt kerkib muidugi küsimus kas setu ja võru keeled ikka on omaette keeled nagu võrokesed ja setud ise arvavad või on nad eesti keele murded. Praeguse keeleseaduse mõistes on nad vist “eesti keele piirkondlikud kujundid”. Kui nüüd hopsti ametlikult seadusega kaks uut keelt juurde tekitatakse, võib sellest kujuneda paras juriidiline sasipundar.

Kas äkki ei pea sel juhul ka setu- ja võrukeelne haridussüsteem üles ehitatama? Aga valimissedelite, juhilubade, jahilubade ja igasugu ankeetide tõlkimine? Kas Keeleinspektsioon peab ametnikku trahvima kui too ei suuda piirkondlikus keeles rääkivale asjalisele samas keeles vastata? Ja siin on alles need küsimused, mis mulle kohe pähe lendsid.

Poliitilinegi aspekt asjas paraku on. Kui juba setud ja võrokesed oma keele seadustatud saavad, miks peaksid teisedki vähemaga leppima? Järgmisena oleksid vist Riigikogu uksele koputamas mulgi, saare ja tartu keele eeskostjad, vähemalt. Elame üle? Aga vene keele? Parimal juhul oleks “ajalooliseks kasutusalaks” Peipsi kallas, halvimal aga terve Ida-Virumaa ja Tallinn!

Venemaa on juba hiljuti esitatud keeleseaduse eelnõu ajendil kisa tõstnud, kuidas sellega järjekordselt venelasi jõhkralt ja jäletult diskrimineeritakse. Kas keegi arvab, et vene propagandamasin jätaks juhust kasutamata kui setu ja võru keeles asjaajamine ametlikult lubataks aga vene keeles mitte? Kas seda veel vaja on?

Mu suhtumine setu ja võru keelde ja kultuurisse on äärmiselt lugupidav ja sümpatiseeriv. Sellegi poolest mulle tundub, et see heas usus edastatud ettepanek tekitaks rohkem probleeme juurde kui olemasolevaid lahendaks. Pealegi, piirkondlikes keeldes ametnike poole pöördumine vast sisuliselt probleem ei olegi.

Olen juba tükk aega vaikselt pead murdnund Haridus- ja teadusministeeriumis koostatud keeleseaduse eelnõu üle. Eelnõu ise on doc-failina siin ja siin võib saada ja võtta osa arutelust riigiportaalis osale.ee. Eelnõu ajendab päris mitmeid küsimusi ja küsitavusi, nii põhimõttelisel kui ka hästi konkreetsel tasemel. Mõnedes küsimustes hakan tasakesi seisukoha kujunemiseni jõudma, teised aga jäävad edasisele arutamisele.

Aarne blogisissekande otsas püstitasin kommentaari korras järgmise küsimuse:

Asumata siin praeguse eelnõu küllaltki huvitavate üksikasjade kallale püstitaks hoopis küsimuse jurisdiktsioonis. Kas Eesti Vabariigi seadusega saab reguleerida eesti keele kasutamist väljaspool Eesti piire? Ei küsi seda pelgalt pulli ja tähenärimise pärast: näiteks ametlikult kinnitatud rahvuskaaslaste programm peab (elukohast ja kodakondsusest sõltumata) rahvuselt eestalseks inimest, kes on omandanud eesti keele ja kultuuri. Sellise määratluse alla käiksin minagi, kuid kohe kindlasti ei hakka oma keelepruugis riigiasutuste suuniseid jälgima!

Otsest vastust jurisdiktsiooni kohta eelnõust ei leia. Paragrahv 2, lõige 1 sätestab järgnevalt:

Seaduses reguleeritakse eesti keele ja võõrkeelte kasutamist asjaajamises ja suhtluses, avalikus teabes ja teeninduses, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist, eesti keele piirkondlike erikujude kasutamist, eesti keele oskuse nõudeid ja hindamist, seaduses ja seaduse alusel sätestatud nõuete täitmise riiklikku järelevalvet ning vastutust seaduse nõuete rikkumise eest.

Põhimõtteliselt kehtivad Eesti seadused Eesti Vabariigi territooriumil, kuid eesti keelt kasutatakse ka väljaspool Eestit. Eelnõu autoritel aga paistab olevat kategooriline arusaam, et eesti keele kasutamine on geofraafiliselt üheselt riigipiiridega kattuv kui välja arvata riigi välisesindused, mis ise enesest mõistetavalt alluvadki Eesti seadustele. Aga kuidas on lood väliseestlaste ja välismaal elavate eesti keelt avalikult kasutavate teistest rahvustest isikutega? Ja nagu Aarne juures juba vihjasin, saab näiteks rahvuskaaslaste programmi alusel püstitada küsimuse selleski, kes õieti on rahvuselt eestlane ja kes ei ole.

Eelnõu ülekaalukalt tähtsaim mõiste on “eesti kirjakeele norm”, mille määratleb paragrahv 4:

(1) Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis on eesti keele ametliku ja avaliku kasutamise aluseks.

(2) Eesti kirjakeele normi määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Nii siis peab kõik avalik keelekasutamine alluma normile, mille kehtestamise korra määrab Vabariigi Valitsus. Kas selline seadusesäte pole juba ise eneses vastuolus põhiseadusest tuleneva sõnavabadusega? Kuivõrd eelnõus on ka täpsustatud, et ajakirjanduses ja veebiväljaannetes tuleb kasutada kirjakeele normile vastavat keelt, kas see ei piira ajakirjanduse vabadust? Kui juba on võimalik ajakirjanduses avaldatavale formaalseid nõudeid ja tingimusi kehtestada pole sealt samm enam väga suur sisuliste tingimuste kehtestamiseni.

Paragrahv 19 ütleb ilusti, et kirjakeele norminõue ei kehti “ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes“. Väga kena, kuid kes seda otsustab, milline tekst on kunstiline ja milline ei ole? Kiviräha põrgukirjad Ivan Orava nimel ilmselt on ja uudis valitsuse pressikonverentsilt ilmselt ei ole. Aga Kiviräha kolumnid tema enese nimel? Ja arvamusartiklid näiteks Ansipi, Laari või Savisaare sulest?

Ja sealt jõuamegi jälle jurisdiktsiooni küsimuseni Interneti kujul. Paragrahv 19 piirdub veebi reguleerimisega ajakirjandusvälajannete veebiversioonideni (“ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus“) ehk sealt otse välja ei loe, et näiteks blogide sisu tahetaks normidele allutada.

Seevastu paragrahvi 38 sõnastus on sootuks laiema ulatusega:

(1) Eesti keele kasutamise nõude või kirjakeele normi rikkumise eest ajakirjandusväljaannetes, avalikul sildil, viidal, kuulutusel, teadaandes, reklaamis, veebilehel, müüdava kauba või pakutava teenuse kohta olulist teavet sisaldava Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osa ja ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel, samuti nimede ümberkirjutamises – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.

Siin reguleeritakse juba kõiki mõeldavaid keelepruugi platvorme ja Interneti puhul on vast e-post ainus kanal, kus keelenõuete rikkumise eest pole trahvi ette nähtud. See ongi üsna praktiline, sest vähemalt teoreetiliselt kehtib veel kirjasaladus.

Blogisissekanne kahtlemata ilmub veebilehel ja nõnda kuulub ajaveebniku keelevääratus karistamisele, samuti kui näiteks arvamusavaldus veebifoorumis ja müügikuulutus oksjonikeskkonnas. Tahaks küll teada saada, kuidas Keeleinspektsioon kavatseb kindlaks teha, kas ma näiteks seda sissekannet kirjutades Eestis või kuskil mujal viibisin. Keelevigu leiab siit kindlasti, kes otsida viitsib, aga ilmub kirjutis Ameerika Ühendriikides asuvas veebiserveris, kuigi on kahtlemata eesti keeles kirjutatud.

See trahvimine muide on ise eneses huvitav asi. Eelnõu koostajad on kriitikale vastanud, et kindlasti pole Keeleinspektsioonil kavatsust hakata ajakirjandusväljaandeid ja näiteks blogijaid trahvima. No, kui sellist kavatsust ei ole, siis miks pagana pärast peab seda seadusesse sisse kirjutama?

Teeme seaduse, aga selle täitmisega tegeleda ei viitsi? Iga seaduse säte kas on otstarbekas ja vajalik või ei ole. Kui mõnda määrust vajalikuks peetakse, kuulub see ka kindlasti täitmisele.

Kui aga pole tahtmist ja kavatsust mõnda seaduse sätet täita, pole seda ka mõttekas seadusesse kirjutada. Milleks küll? Kas igaks juhuks, et ametnikel oleks vajadusel võimalus tülikast väljaannet või suisa üksikut kodanikku trahviga ähvardada? Säärane lähenemisviis on euroopalikule kodanikuühiskonnale võhivõõras!

Nagu alguses viidatud kommentaaris Aarne juures juba nentisin, ei kavatse ma oma keelepruugis riigiasutuste suunistele alluda, kuigi teen kõige ennast oleneva, et mu eesti keele kasutus nii kirjas kui kõnes oleks tänavu parem kui mullu aga kindlasti viletsam kui järgmisel aastal. Kui aga tõepoolsest asutataks Vaba Õigekirja Selts, mille manifest (versioon 1.0) Jakob Karu nimel Ekspressis ilmutatud, ei ütleks sellise seltsi liikmeks saamisest ära.

Tsiteerin manifesti punkte 7-9:

7. Vaba Õigekirja Selts tahab jamale ja mõtteta terrorile vastu astuda.

8. Seltsi põhiideid: kirjalik tekst peab olema arusaadav, kuid individuaalseid eripärasid peab taluma.

9. Milleks meile Eesti Keele Instituudi juhtnöörid? Et nüüd ei või nii kirjutada ja siis järsku võib? Kes annab neile selleks volitused? Kes nad valis, kui nad võivad selliseid reegleid kehtestada?

Vaba Õigekirja Seltsi Manifest, versioon 1.0

Ja lõpetuseks, ma olen kahe käega selle poolt, et nii ajakirjanduses kui mujalgi avaldatav eesti keel oleks ilus ja ilmekas ning kirjavigadest puhas. Selles aga pole sugugi veendunud, et see eesmärk saavutataks keelepruugi ränge normistamise ning bürokraatliku järelevale ja trahvimise või trahviga ähvardamise teel. Säärane regulatsioon kipub pigem keele arengut takistama kui seda soodustama.

Kas põline keelekorraldaja Johannes Aavik toetaks sellisel kujul keeleseadust? Julgen selles kahelda.

Edit: Hannes Rumm kirjutab samal teemal: Põuepommar oli salakommar

Edit: Päevalehes on väga sisukas Martin Ehala usutlus, kus muuhulgas ka keeleseadust arutatakse. Väga värskendav lugemine, mida kindlasti soovitan eelkõige nendele, kes kriitikat keeleseaduse kohta tahavad “mölaks” siltistada.

Edit: Rein Taagepera kirjutab mõnusalt samal teemal Päevalehes. Mul on au nii toredate arvajate “kaasmölakas” olla.

President Ilves lükkas tagasi seadusemuudatuse, mis muu hulgas lubanuks karistada kutsumise eest üritusele, millega “võib kaasneda rüüstamine, purustamine või süütamine”. Õigesti tegi, sest isegi laulupeoga võib kõige halvimal juhul rüüstamine, purustamine või süütamine kaasneda. Kui nii peaks juhtuma, issand keelaku, tulnuks seaduse jõustumise korral pea terve Eesti rahvas kohtu alla anda.

Iraanis aga antakse kohtu alla Mir Hossein Mousavi just nimelt sellistele üritustele kutsumise eest, millele võib kaasneda nii üht kui teist. Lisaks olevat Mousavi röövleid palganud ja suisa välismaalastega koostööd teinud. Kohe kindlasti on ta lääne agent, millise süüteo eest Eestiski mitte päris kaugses minevikus inimesi kohtu alla anti ja süüdi mõisteti.

Täna vahetasin oma rohelise Twitteri profiilipildi välja. See aga ei tähenda, et mulle Iraani verised sündmused korda ei läheks. Hoian nendel endiselt silma peal. Nagu tunnen ka selle üle muret, et Iraani ja NSV-liidu vaimus seadused Eestis kehtima ei hakaks.

Mida ei tohi üks alaealine teha?

• koolist poppi – kuni 16 eluaastani või 9. klassi lõpetamiseni on ta koolikohuslane ja PEAB koolis käima ja kool PEAB teda seal koolis pidama ja vajadusel rakendatakse (maksumaksja raha eest) politsei abi lapse kooli transportimisel
• öisel ajal tänaval jõlkuda – ilma täiskasvanust saatjata
• suitsu teha või alkoholi tarbida
• autot või mootorratast juhtida
• ilma täisealise saatjata või vanemate poolt notariaalselt vormistatud volikirjata reisida
• teha täisealistega võrdsel alusel täiskohaga tööd
• abielluda (või peab emme-issi käest luba küsima)
• vastu vanemate tahtmist kodust lahkuda või ise elukohta valida
• langetada oma tervist puudutavaid otsuseid (s.h. ka abort, sünnitamine, suguhaiguste ravi jne)
• kindlasti veel mingeid asju, muu lihtsalt praegu ei meenu…

Mida tohib üks alaealine teha?

• Olla hea laps ja seksida.

Tingimusel, et see toimub päevasel ajal, ei sega koolis käimist, kaine peaga ja et tal endal sellest mingit kasu sees pole (muidu läheb prostitutsiooni klausli alla ja täisealisel osapoolel lüüakse näpud sahtlivahele).

Lugu pärineb Urban Turban blogist, edasi loegi sealt.

Allolev süüdimõistetud pedofiilide register on pärit www.postimees.ee lehelt ning avaldatud 21. juuli 2008 seisuga.

AUOYDDVS

§ 141. Vägistamine

(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest:
1) kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;
2) kui see on toime pandud kahe või enama isiku poolt;
3) kui sellega on tekitatud kannatanule raske tervisekahjustus;
4) kui sellega on põhjustatud kannatanu surm;
5) kui sellega on kannatanu viidud enesetapuni või selle katseni või
6) kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo, -
karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 142. Sugulise kire vägivaldne rahuldamine

(1) Inimese tahte vastaselt tema kaasamise eest sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui selleks on kasutatud vägivalda või on ära kasutatud isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 143. Suguühendusele sundimine

(1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 141 sätestatud vägivald või seisund, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 143¹. Sugulise kire rahuldamisele sundimine

(1) Inimese tahte vastaselt tema kaasamise eest sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, ära kasutades kannatanu sõltuvust süüdlasest, kui puudub käesoleva seadustiku §-s 142 sätestatud vägivald või seisund, milles inimene ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse kuni kaheaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
1) noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes;
2) isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo, – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 144. Suguühendus järeltulijaga

Vanema, vanema õigustega isiku või vanavanema poolt lapse või lapselapsega suguühendusse astumise eest – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 145. Suguühendus lapseealisega

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isikuga suguühendusse astumise eest – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

§ 146. Sugulise kire rahuldamine lapseealisega

Täisealise isiku poolt noorema kui neljateistaastase isiku kaasamise eest suguühendusest erineval viisil sugulise kire rahuldamisele – karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

[RT I 2006, 31, 233 – jõust. 16.07.2006]

§ 147. Noorema kui kümneaastase isiku arusaamisvõimetus

Noorem kui kümneaastane isik loetakse käesolevas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks.

23. aprillil kogunes taaskordne kodanikuühiskonna foorum, mis jätkas arutelu ettepanekuteks Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele, et luua eeldused uueks tõusuks majanduses ja ühiskonnaelus.

Muuhulgas käsitletakse harta aruteludes mitmeid OMEP Eestile olulisi teemasid nagu haridus, pere ja lapsed. OMEP Eestist on Harta protsessist osa võtnud Ene Tomberg ja Evelin Tamm. Kas OMEP Eesti peaks ka Hartaga ametlikult liituma? Kõik kommentaarid on teretulnud!

Väljavõte  Koostöökogu pressiteatest:

Käesoleva aasta veebruarikuus pöördus Koostöö Kogu koos tööandjate ja ametiühingute esindajatega Eesti valitsusväliste organisatsioonide poole üleskutsega (Eesti Ühishuvi ja Koostöö Deklaratsioon) valmistada ette omapoolsed ettepanekud Riigikogule ja valitsusele majanduskriisiga toimetulekuks ja eelduste loomiseks uueks tõusuks majanduses ning ühiskonnaelus. Vastavasisuline Harta Ettepanek antakse esindusdemokraatia institutsioonidele üle juunikuus.

Pärast konsultatsioone Harta osalistega kinnitas Koostöö Kogu nõukogu Eesti Ühishuvi ja Koostöö Deklaratsiooni lõppteksti (http://www.kogu.ee/?id=10900), mis on avatud ühinemiseks kõigile Eesti kriisist väljaviimisest huvitatud avalik-õiguslikele isikutele ja institutsioonidele, sealhulgas Vabariigi Valitsusele, ning sihtasutustele ja mittetulundusühingutele, sealhulgas poliitilistele erakondadele.

Eesti Koostöö Kogu (EKK) www.kogu.ee on Eesti pikaajalisest arengust huvitatud valitsusväliste organisatsioonide koostöövõrgustik, mille sihiks on osapoolte seisukohtade teadvustamine, kooskõlastamine ning selle alusel hinnangute ja ettepanekute kujundamine riigi tuleviku võtmeküsimustes. Möödunud aasta veebruaris võeti vastu vastav programmdokument – Harta 2008. Edaspidi iga kolme aasta tagant uuendatav Harta 2008 keskendub Eesti arengu neljale võtmevaldkonnale – rahvastikule ja rahvatervisele, haridusele, tööjõule ning rahvustevahelistele suhetele. Nende põhjal sõnastavad Harta osalised konkreetsed Harta Ettepanekud vastava valdkonna arengu eest vastutavatele esindusdemokraatia institutsioonidele ja avalikkusele. Harta protsessiga on tänaseks ühinenud 67 organisatsiooni.

EKK ja Harta protsess ei konkureeri ühegi teise kodanikualgatusega, vaid kutsub neid koostööle. EKK tegevuse väljunditeks on Harta Ettepanekud ja Eesti Inimarengu Aruanne, mis vaatab Eesti arengut rahvusvahelises võrdluspildis. Möödunud aasta novembris esitas EKK Harta Ettepaneku Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele Eesti hariduse tulevikuvalikutest, lähtudes oluliste muudatuste vajadusest selles prioriteetses valdkonnas (http://www.kogu.ee/?id=10782). 9. märtsil esitles EKK Eesti Inimarengu Aruannet 2008, mille keskmes on Eesti inimeste ja ühiskonna elukvaliteet (http://www.kogu.ee/?id=10948)

Tegin väikse otsingu ja panen leiud siia üles.  Loetelu poolik ja seda tuleks jätkata.  Palun täiendage, kui olete kirjutanud või lugenud ajakirjandusest sellel teemal!

Huvitav oleks teada, mida ise arvate… kommentaare saab samuti siia lehele postitada.

2009. aastal ilmunud

Jaanuaris:

Saks: kaotada tuleks hoopis katsed esimesse klassi

“Minu arvates peaks arutlema ka selle üle, mis toimub eliitkoolides enne esimesse klassi vastuvõttu. Probleem saab alguse tegelikult juba lasteaias. Selleks, et katsed edukalt läbida, pannakse lapsed eelkooli, mille vanemad peavad kinni maksma,” rääkis Katrin Saks saadetud pressiteates.

Tema sõnul näib see kõik pigem äriprojektina, mille teeb jaburaks see, et tunnid, kus lapsed käivad, on sageli samad, mis lasteaias ning sageli ka samal ajal.

“Lõppkokkuvõttes on tegemist topeltkuluga, rääkimata sellest, et laste sortimine nii varajases eas pole õige. Ma saan aru, kui tegemist on muusikakooliga, mis nõuab kaasasündinud andeid, aga tavakooli puhul sellist asja ei peaks olema,” lisas Saks.

Kreitzberg on I klassi sisseastumiskatsete vastu

Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi hinnangul on sisseastumiskatsed gümnaasiumi tasemel vajalikud, kuid I klassi minemisel tuleks katsed mõne üksiku erandiga kaotada.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine lõpetab esimese klassi katsed

Eelnõus on sätted, mille kohaselt põhikool ja gümnaasium töötavad reeglina eraldi õppeasutustena ning igal esimesse klassi minejal on oma elukohajärgne kool, mis peab selle lapse vastu võtma, teatas haridusministeerium.
See ei vähenda õpilase vabadusi võimaluse korral ka mõne teise kooli valimisel, kuid talle määratud koht kodulähedases koolis peab olema.

Veebruaris:

Leesi: koolikatsed on aastatega läbi proovitud

Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi hoiatas, et kui võõrkeele süvaõppega koolid peavad loobuma esimese klassi sisseastumiskatsetest, peavad need koolid ka oma programmi üle vaatama, sest igaühele pole süvaõpe jõukohane.

Eelnõu seaks keerulisse olukorda näiteks võõrkeele süvaõppega koolid, kuhu on tohutu tung ning seega on vaja välja sõeluda andekamad lapsed, vahendavad ERR Uudised.

2008. aastal ilmunud:

Koolikatsed, agressiivsed vanemad ja rahutud lapsed – Õhtuleht

Artikkel on koostatud vene ajakirjandust refereerides Eesti vene koolide kogemusest lähtuvalt.

Varasemad artiklid:

ETV Valimisstuudio: koolikatsed, õpetajate palgad ja inimpõud – Postimees

ETV Valimisstuudios väitlesid suuremate erakondade esindajad hariduse ja teaduse teemadel. Saates väitlesid reformierakondlane Taavi Rõivas, Tõnis Lukas Isamaa ja Res Publica Liidust, keskerakondlane Mailis Reps, sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzberg, rahvaliitlane Jaak Allik, roheline Tanel Tammet ja kristlik demokraat Peeter Võsu. Saatejuhid olid ETV uudistejuht Andres Kuusk ja Eesti Raadio uudistejuht Hanno Tomberg.

Toivo Maimets: Miks mulle ei meeldi koolikatsed? – Päevaleht

Põhjendab, miks talle haridusministrina ei meeldi koolikatsed.

Koolikatsete kaotamine – kas poolt või vastu?

Artikkel paljude inimeste kommentaaridega.

Tõnis Lukas Riigikogu liikmena: “Kui võtame ära filtri mingi kooliastme eest, siis on see vaja paigutada kusagile mujale. Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada, et katseid üldhariduskoolide esimestesse klassidesse astumiseks ei tehta, kuid kindlasti peab tegema muusikakatseid ja ka balletikooli katseid.

Päris ilma katseteta ei saa, aga et kõigis koolides oleks vähemalt üks piirkonnaklass, seda kujutan küll ette.

Haridusministeeriumilt, haridusministrilt ja tema nõuandjatelt ootaksin, et selliste oluliste ettepanekute tegemise eel oleks tõsiselt analüüsitud, kuidas mõjutab nii koolivõrgu arengut kui ka vanemate vabadust lapsele kooli valida juba vastu võetud Riigikogu otsus, et klassis ei tohi olla üle 24 lapse.

See mõju on väga laialdane ja enne kui teha järgmine oluline muudatus, peaks olema selge, kuidas tehtud otsused on juba mõjunud. Seda analüüsi ma näinud ei ole.

Ka mina tegin sellesse eelnõusse muudatusettepanekuid, üks neist puudutab ka katseid. Praegu võib ju gümnaasiumidessegi võtta ilma katseteta ja see on kurjast – gümnaasiumi vastuvõtt peab küll olema valikuline. “

Kogus: Evelin Tamm

Narva võmmid hakavad helkurita jalakäijaid trahvima. Purjakil kõndijaid trahvitakse iseäranis karmilt.

“Pimedal ajal helkurita liikumise eest ootab jalakäijat kuni 600 krooni suurune trahv. Kui aga jalakäija on alkoholijoobes ning tal puudub ka helkur, lubab seadus teda karistada kuni 6000 krooni suuruse trahviga,” ütles vanemkomissar.

Kas kellelgi on meeles, kui palju roolijoobe eest tuleb trahvi maksta? Võib-olla tasuks kõrtsist hoopis autoga koju sõita. Äkki oleks odavam kui ilma helkurita jalutada?

Hea kolhoosikaaslane Duhh kirjutab Soome veidrast TV-maksust. Sarnane ringhäälingumaks on mitmes Euroopa riigis ja sellega rahastatakse avalik-õiguslikku ringhäälingut. TV-maks pärineb hoopis teistsugusest ajastust, kuid elab kangekaelselt tänaseni edasi.

Ringhäälingumaks kehtestati Soomes juba ammu enne televisiooni tulekut raadiomaksu näol. See laienes omal ajal telekalegi ja päris mitu aastat oligi raadio ja teleka omanik mõlema eest maksma kohustatud. Raadio vabastati sundmaksust alles 1970nendatel.

Nagu öeldud, rahastatakse tv-maksuga avalik-õiguslikku ringhäälingut ehk YLEt. Televisiooni algusaastatel polnud selles midagi hullu, sest Soomes oligi vaid kaks YLE telekanalit, kus küll allüürilisena tegutses praeguse MTV 3 eelkäija Mainos-TV. Raadiolainetelegi tekisid esimesed erakanalid alles 1980nendate keskel.

Kuna alternatiive ei olnud, maksiski igaüks just selle eest, mida tarbis. Eks maksu suuruse üle küll nuriseti ja järjepidavalt kasvama ta kipuski. Üldjoontes oli rahvas siiski sedasi rahul, et ei osatud midagi erilist nõuda, kuna meediamaastik juba kord oli üsna üheluine. Ilma YLEta hakkama ei saanud.

Praegusel ajal on asi sootuks teisiti. Uudiseid ja meelelahutust leiab igaüks kerge vaevaga endale meelepärasest allikast. Ei ole enam nõnda nagu vanasti, et YLE kanalid kogu rahva teleka ette kogusid ja töökohtadel vesteldi populaarseimatest saadetest, mida sisuliselt kõik näinud olid. Isegi ilma telerita saab praegusel ajal suurepäraselt hakkama.

TV-maks on veel endisel kujul alles, kuigi see enam rahva õigustunnetusele ei vasta. Eriti tekitab pahameelt see, et maks just langema ei kipu, kuigi mitmekülgsemal meediamaastikul päris mitmed selle vastu enam määraliselt sama palju tagasi ei saa. Poliitringkondades arutataksegi agaralt uusi avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise mudelle.

Erakanalitele kindlasti ei meeldiks, et YLE hakaks oma saadete vahel reklaami näitama. Arusaadav muidugi, kes nüüd reklaamiturule konkurente juurde tahaks. Digitehnika võimaldaks muidugi saated tasuliseks teha nõnda et igaüks maksaks selle eest, mida vaatabki. See ei meeldi kindlasti YLEle, sest praegune süsteem neid tagasihoidlikule majandamisele eriti ei motiveeri, vabaturu tingimustes aga tuleks nii kuludes kokku hoida kui ka nõutud sisule panustada.

Õnneks pole asi siiski praegu enam sama hull kui aastakümneid tagasi, kus suurimatel parteidel olid igas toimetuses omad inimesed kohal kuni laste- ja spordisaadeteni välja. Isegi tehniline personal valiti sageli poliitilistel kaalutlustel ja igasugu politrukke oli YLE majas jalaga segada ametis. Põhiliselt tahaks YLE juhtkond siiski turust ja poliitikute suvast sõltumatult rahastamise korraldada, mistõttu nendele ei meeldi ka YLE kulutuste katmine riigieelarvest. See tekitaks juba kindla peale vaidlusi sel pinnal, mitut kanalit on ikkagi otstarbekas maksumaksja kulul ülal pidada.

Mulle jälle ei meeldiks arutusel olev ettepanek siduda ringhäälingumaks elamispinnaga, kus see võib-olla oleks korteriüüri sees ja tähendaks üüri järsku tõusu ka minutaolistele, kes just YLE teenuseid väga palju ei tarvita. YLE veebiuudiseid loen vaid teiste arvukate allikate kõrval ja veebikeskkonnas vaatan vaid mõningaid üksikuid saateid, mida tasuta vaadata lubatakse. Digiboksi pole mul olemas ja YLE raadiokanaleid pole ammu kuulanud, ei teagi mitu ja milliseid neid praegu ongi.

Selle vastu pole mul midagi, et YLE on viimasel ajal hakanud veebis näidetatavaid saateid osaliselt regimise alla panema, mis eeldab just selle neetud tv-maksu tasumist. Ma saan suurepäraselt ilma nende saadetetagi hakkama. Ühel korral olen kokku puutunud ühe filmiga, mille oleksin vaatanud kui see olnuks tasuta. Mõne üksiku filmi või näidendi eest oleksin ehk nõus mõõdukalt maksmagi, kuid seda võimalust pole pakutud. Ega selline variant vist YLEle korda ei lähegi, sest lõhnaks juba liiga palju vabaturu järele, kus tuleks vaatajate eest kvaliteetse sisuga konkureerida.

Praegune kord enam kaasaegsetele tingimustele ei vasta, kuid mujal on asi veelgi hullem. Näiteks Saksamaal on Soomes juba ammu kaotatud raadiomaks alles ja seda tuleb juba paar aastat tasuda ka internetiga ühendatava arvuti omanikel. Ma ei mäleta, kas seaduse lõpliku redaktsiooni sisse jäid ka pankade sularahaautomaatid, mis ju tehniliselt on Internetiga ühendatud arvutid.

Kuigi Soome praegune kord on mitmete vastu ebaõiglane, pole selle kaotamione ehk just minu huvides, sest praguste määruste alusel ei pea ma tv-maksu tasuma. Riigieelarvest rahastamise vastu poleks mul samuti midagi, sest minu riigimaksud on väiksetest sissetulekutest tingitult tibatillukesed. Ma siiski kipun kahtlema, et see variant eelpool kirjeldatud põhjustel ehk läbi ei lähe. Minu jaoks on ikka parem, et asjad jääksid nii nagu nad on, eriti oleksin elamispinnapõhise ringhäälingumaksu vastu, sest seda peaksin reaalselt tasuma ilma et midagi vastu saaksin.

Gerd kirjutab täna kahel korral Noorteühenduste Liidu märkusest, et noori tuleks kaasata kavandatud seadusemuudatuse arutelule, mis puudutab vanusepiiri alaealise ja täisealise vahelises suguvahekorras. Teema on üles nopinud ka peavoolumeedia (Postimees, Päevaleht ja Peldikusein).

Ma ausalt ei teadnudki, et Eesti seadus lubab täisealisel 14-aastasega seksida. Pole olnud praktilist vajadust oma teadmisi seadusandlusega kurssi viia, sest 14-aastastest tüdrukutest olin ma seksi mõistes viimati huvitatud siis kui ise kuskil 12-14 aasta vanuses olin. See aga oli ammu enne kui tänased Noorteühenduste Liidu aktivistid sündinudki olid.

Mõeldes sellest, et mu keskmine õetütar saab järgmise aasta alguses 14-aastaseks tekib küll hirm nahka ettekujutusest et keegi 18 aastast vanem tohiks temaga karistamata seksida. Teismeliste omavahelised suhted on iseasi, mida just seadusega ei saagi paika panna aga täisealine peaks justkui vastutustundlikum olema ja endale aru andma, et 14-aastane ei pruugi isegi oma jah-sõna puhul olema suutlik arukaid otsuseid langetama. Igatahes on vast lastekaitse seisukohalt mingisugust vanusepiirangut tarvis, sest muidu pole võimalik neid karistada, kes ilmselgelt alaealisi seksuaalselt kuritarvitavad.

Muidugi on igasuguse seadusandliku reguleerimise puhul raske süüteo tunnuseid nõnda paika panna, et ühest küljest oleks alaealine kaitstud kuid teisest küljest täisealiselegi liiga ei tehtaks. Täna näiteks oli mu eel poesabas väga väljakutsuvalt riietatud ja meigitud neiu, kelle puhul oleksin veidi purjakil isegi võinud patumõtele sattuda. Ent kaine kes ma parasjagu olin, mõtlesin et juhul kui oleksin baarmän ja ta tuleks mult õlut ostma, küsiks ehk igaks juhuks isikut tõendavat dokumenti.

Dokumenti paraku just siis ei küsita kui tuleb otsustada, kas till peab püksidesse jääma või tohib jalutama minna. Kui partner näeb välja ja käitub kui 18-aastane ja seda ise veel väidab, ent pärast tuleb välja, et oligi alles 13, kas täisealine peab sellega leppima, et kriminaalsüüdistuse kaela saab? Sestap ma igaks juhuks alla 30-aastase välimusega naistest tõsiselt ei mõtlegi, kusjuures needki võiksid vabalt mu lapsed olla. Võib-olla peangi igaks juhuks latti 40 või hoopis 50 juurde tõstma.

Nagu ma aru saan, ei puuduta käesolev seadusemuudatus otseselt alaealiseid selles mõtes, et neid ju täisealistega seksimise eest ei karistata. Aga haaratagu minugi poolest noorteühendused asja arutelule, mis seal ikka. Eks nad asjaosalised igatahes on, paratamatult.

Söömaklubi tänase istungi teema, õiguse ja õigluse, kohta olen täheldanud kaks blogisissekannet. Kati juures arutatakse õiglust avaliku korrapidamisega seonduva konkreetse kaasuse alusel, Usku jälle kirjutab kohtulikust õigusemõistmisest ja õiglusest seoses sellega. Eks mõlema aluseks on ühiskonnas kehtivad seadused, vähemalt demokraatliku ühiskonna tingimustes.

Sellest tulenevalt pean nentima, et õiglase ühiskonna tingimused paneb laias laastus paika rahvas oma parlamentaarse esinduse vahendusel. Õiglus ei puuduta mitte ainult igapäevaelu korralduse tingimusi, kriminaalseadust, tüliasjade lahendamist jne. Õigluse alla käib igasugune ühiskonnaelu korraldus, sealhulgas kultuur ja haridus, riigikaitse ja turvalisus, sotsiaalhoolekanne, tervisehoid ja muidugi maksud, millest kogu õiglusele pretendeeriva ühiskonnategevuse kulutused rahastatakse.

Usku kirjutab, et pole objektiivselt võimalik jõuda sellise elukorralduseni, millega kõik absoluutselt rahul oleksid. See on hea ühiskonna eesmärgiks kuid paradoksaalselt õnnestutakse sellele sageli kõige lähedamale pääsema siis kui tulemusega mitte keegi täiesti rahul ei ole. Võib-olla ongi õiglaseim ühiskond, kus on nii rahulolevaid kui ka kapitaalselt rahulolematuid vähevõitu ja enamuse arvates on rahuloluga nii ja naa.

Kõige kahtlasem on õigluse seisukohalt ühiskond, kus osal läheb väga hästi ja teistel äärmiselt halvasti, Harju keskmisi aga on vähe. Venemaal näiteks on kitsas õgarite klass ja suur enamus, kelle elutingimused vaevalt elementaarsetele toimetuleku eeldustele vastavad. Soomes jälle läheb kahe kolmandiku enamusel üpris hästi, umbes ühel viiendikul aga äärmiselt sandisti.

Olgu tegemist jõumeetmeid kasutava politseiniku, kohtukaasuseid lahendava kohtuniku või siis linnaametnikuga, kes peab võtma vastu liikluskorraldust, jäätmekäsitlust, tänavaaukude lappimist, sotsiaaltoetusi jne puudutavaid otsuseid, peab ta täitma seaduseid ja õigusakte. Vähemalt ei tohi ta oma tegevuse käigus nendega vastuollu minna. Seepeale tuleb kasuks kui tal on mingisugune arusaam sellest, milliste õigluse põhimõtete alusel on konkreetne õigusakt antud, mida ta täitma peab.

Klassikaline näide seadusest, mis õigluse seisukohalt mitte ainult kahtlane vaid lausa katastrofaalne oli, on Soomes aastatel 1919-1932 kehtinud keeluseadus. Esiteks arvas rahva enamus, et seaduse näol sekus riigivõim ebaõiglaselt kodaniku eraellu. Mis aga veel hullem, põhjustas keeluseadus massilist kuritegevust, korruptsiooni ja lugupidamatust seaduste vastu.

Sellest saame järeldada, et mitte ei piisa demokraatliku ja õiglase ühiskonna aluseks seadustest ja nende sihtotstarbelisest täitmisest. Seepeale peavad ka ise seadused rahva õigustundega kooskõlas olema. Tuleb siis välja, et õigluse suurimaks tõkeks on igasugune rahva ja riigivõimu võõrandumine, mis rahva õigustunnet riivavate seaduste vastuvõtmist soodustab.

Kolmapäevses ETV Foorumi saates oli järjekordselt kummaline vaatajaküsimus: “Kas olete rahul uue töölepinguseadusega?” Mis mõtes uue seadusega? Sellist ju ei ole. Eelnõugi on alles täiendaval kooskõlastusringil, misjärel seda menetlevad valitsus ja Riigikogu.

No heakene küll, võib küsimuse püstitamist muidugi nii mõista, et vaatajatelt päriti arvamust läbirääkimistel valminud eelnõu kohta, lihtsalt sõnastati küsimus eksitavalt. Kuigi just nõnda teha ei tohiks: küsimus peaks olema võimalikult korrektne ja üheselt mõistetav, ikka Rahvusringhäälingu asi.

Mu mäletamist mööda vastas umbes 85 % sisse helistajatest, et nad seadusega (või siis eelnõuga?) rahule ei jää. Ei tea kas vastajad olid eelnõu ikka läbi vaatanud või vastati pigem kõhutunde alusel. Ise eelnõu valmis ju teadupärast põhjalike läbirääkimiste tulemusena, kusjuures jõuti erinevaid intressigruppe enam vähem rahuldavale kompromissile. Mitte keegi pole sellega sajaprotsendiliselt rahul kuid väga ei kipu ka maha materdama. Selline Harju keskmine värk laias laastus, mille aga televaatajate ülekaalukas enamus hukka mõistab. Milles siis asi?

Päevalehes avaldab justiitsminister Rein Lang arvamust, et õieti pole töölepinguseadus üldse vajalik, ent küllap tuleb see tööturu osapoolte vahelise usaldamatuse tõttu vastu võtta. Samas usutluses tuleb Lang lagedale provokatiivse üllitisega: ametiühinguid polevat üldse vaja, neid võiksid asendada kutsepõhised alamliidud. Tore tervitus sotsiaalpartneritele töörahva püha puhul!

Ei tea kas see nüüd just usaldamatust reedab, et ametiühingud ja tööandjad ikkagi suutsid töölepingu seaduses üksmeelele jõuda. Seega kehtestatakse tööturule reeglid, mille järgi mõlemad on nõüs elama. Ju siis peavad nad vähemalt mingil määral teine teist usaldama!

Muidugi on see Langi kui paduliberaali märg unenägu, et tööturgu eriseadusega ei reguleeritaks ja vaidlused lahendataks võlaõiguse alusel. Sinna juurde käib ka unistus lõdvadest kutseliitudest, kes ei suuda töövõtjat kohtumenetluses kaitsta. Lubatagu Reinule unenäod, kuid Lääne-Euroopale viitamine on küll siinkohal rõve: seal on tööturg üks kõige rängemalt reguleeritud valdkondadest ja ametiühingute välja suremist pole reaalses elus näha.

Ma ei ole täheldanud, et need kümnedtuhanded eestlased, kes on Lääne-Euroopa ja Põhjala riikidesse tööle läinud, oleksid oma töö ja elu üle massiliselt kurtnud. Pigem kiputakse palkade ja töötingimustega rahul olema. Kui nüüd lõpuks ometi ollakse midagi ette võtmas sovjetliku tööõiguse asendamiseks euroopalikuga, kõlab üsna veider, et justiitsministri arvates tööõigust polegi vaja.

Riigiprokuratuuril on läinud korda JOKKile suisa uus dimensioon tekitada: Kaitsejõudude Peastaab rikus küll seadust, ent mitte keegi pole milleski süüdi! Ma saan aru, et need, kes konkreetselt pulkades istusid, võisid õigustatult eksida, ent Kaitseväes ei tehta mitte midagi ilma käsuta. Keegi pidi ju ebaseadusliku käsu andma.

Kas prokuratuur ei suuda käsuandjat tuvastada? Või on ta ehk liiga kõrgel kohal et teda tuvastada saaks?

Mul pole ühtegi venda, ei nooremat ega vanemat. Selle eest on mul kolm nooremat õde. Seni oleme enam vähem korduvate tülide saatel omavahel hakkama saanud.

Meie isa pääsis kümne aasta eest juba õigustatult sest ilmast ära. Üheksa kuud pidi ta insuldi käes haigemajas lamama. Arvake ära, mitu poega peab oma isale imikupõlve teenuseid taastama ja talle puhta aluspesu ära sittutud asemele välja vahetama, kuna haiglapersonalil pole lihtsalt selleks aega!

Pärast isa surma polnud meil esialgu häda midagi. Kuigi tema küllaltki suurest pentsist oli Helsingi linn juba parema osa krooniliselt haigete raviteenuste hinnakirja alusel ära söönud, jäi emale ikkagi lesepensioon, millega ta parem kui hästi elas. Ema ja isa omavaheline testament garanteeris, et ema elu lõppuni pidi isa pärand, sealhulgas nende korter, puutumatuks jääma. Korteriüür maksti lihtsalt ema pangaarvelt kuhu talle nii ta enda oma kui isast tulenevad pentsid laekusid.

Keeruliseks läksid asjad siis kui emal Alzheimeri tõbi diagnoseeriti. Paar aastat suutis ta omaette oma armastatud kodus elada, piisas sellest et õdedega koos teda jõudumööda tervitamas käisime. Mulle kui lähedamal elavale langes sellest 2-3 korda nädalas, õed käisid veidi hõredamalt kuid igaüks oma võimalusi isegi ületades.

Ükskord läks asi aga paratamatult nii kaugele, et emal tuli (isegi enda valjuhäälelistele protestidele vaatamata) dementeerunud vanurite hooldekodu kolida. Paar aastat suutsime me veel omavahel leppida ja tema asju ilma ühiskonna sekkumiseta edasi ajada. Ent siis tekisid meie omavahelised arusaamatused, mis kuidagi ka võimudele teada laekusid.

Meie protestidele vaatamata määras kohus emale ametliku eeskostja. Ise enses hea seadus, kuid see eeldaks usaldust eeskostja ja laste vahel. Eelkõige peaksid asjaajamised läbipaistvad olema.

Praeguse seisuga ei edastata meile andmeid ema varanduse kohta, millest suur osa siiski on meie ühisomand. Küll aga võtab ametlik eestkostja nõuks meie käest korteriüüri tasumist nõuda, milleks ühelgi meist vaba raha ei ole. Mis meile siis üle jääb muud kui lapsepõlve korter maha müüa ja sellekski peame eeskostja käest luba küsima. Õnneks ta selle põhimõtteliselt andis, kuid keeldus tehingutega enne osalemast kui meie oleme need nii kaugele ise ajanud et ta ema nimel allkirja anda saab.

Õnneks meie omavaheline arusaamine õdedega on vahepeal paremaks saanud. Pole enam Pearu ja Andrese (või Andrea) kohtukäimisi oodata. Kuid tõest ja õigusest on asi kaugel nii kaua kui meie ei saa tõde teadagi enne kui ema ilmast lahkuda otsustab. Peame lihtsalt tema eeskostja sõna kuulama ja oma varanduse rahaks muutma.

Minu jaoks pole rahal tähtsust, sest seda pole mul kunagi olnud. Tõde ja õigust aga olen alati au sees pidanud, samuti kodanikuõigusi ametkondade vastu. Nüüd pean ilmselt 20 hõberaha eest oma arusaamast tõe ja õiguse kohta loobuma.

Või jääb mulle midagi muud üle? Kus on see kohus, kes mulle õigust mõistaks?

ETV 24:

USA president George W. Bush andis välja määruse, kindlustamaks, et CIA vahi all ja ülekuulamisel olevaid isikuid koheldakse Genfi konventsiooni reeglite järgi.

Geniaalne! Riigikogu võiks vabalt järele teha. Võetagu vastu seaduste täitmise seadus! Selle sisuks võiks olla, et seaduste täitmine on eraisikutele, ettevõtetele, MTÜdele ning ametiasutustele kohustuslik.

Ekspress vahendab pisiuudist intsidendist üleookeanilennul. Londonis maandunud lennukilt võeti kinni naine, kes lennu vältel meessoost stjuuardit tagumikust haaranud. Teda süüdistatakse seksuaalses ahistamises, mille eest ähvardab teda vangistus kuni kümneks aastaks.

Seksuaalne ahistamine pole ilus, ent kuriteo ja karistuse vahel peaks vast mingisugune mõistlik suhe olema. Olgu võrdluseks öeldud, et näiteks Soomes pääsevad eluajaks vangi mõistetud tapjadki üldjuhul nii umbes 12-13 aasta pärast vabaks.

Selles pole vist midagi uudist, et üks ja teine mõne sigaduse toime paneb, kuid ei jää milleski süüdi, kuna juriidiliselt on kõik korrektne. Mina pole muidugi juriidiliselt sama haritud kui Harju Maakohtu kohtunikud. Julgen sellegi poolest küsida, kuidas saab leida aset väärtegu, milles mitte keegi süüdi ei ole.

ETV 24 vahendab:

Harju maakohus lõpetas väärteomenetluse keelatud valimisreklaami küsimuses Eestimaa Rahvaliidu ja selle peasekretäri Lea Kiiviti suhtes, kuna Kiivit ei koostanud ise reklaami. Kohus asus seisukohale, et Lea Kiivit oli välireklaami puhul vaid lepingute sõlmija, plakati väljatöötamisega puutusid vahetult kokku teised inimesed. Seega Kiivit ei vastutanud plakati sisu eest, teatas Harju maakohtu pressiesindaja.

—

Kuna Kiiviti käitumises väärteotunnused puudusid, siis langesid need ära ka Rahvaliidu puhul. Rahvaliitu kui juriidilist isikut oleks saanud süüdi mõista vaid siis kui oleks tuvastatud rikkumine füüsilise isiku käitumises. Samuti polnud kohtuvälise menetleja väärteoprotokollis esitatud väide, et Kiivit pani toime väärteo juriidilise isiku huvides, kohtu hinnangul põhjendatud.

Üldine elukogemus väidab mulle, et see kes tellib, määrab ka muusika. Kas siis lugupeetav kohus tahab, et ma jään seda uskuma, et lepingu sõlmijal pole mingisugust sõnaõigust tellitava plakati sisu kohta? Et rukilillega plakati saab mõni mitte millegi eest vastutav reklaamiagentuur või teine umbisikuline olend lepingu sõlmija teadmata linna tänavatele sokkutada?

Pildi autor: Holger Lihtmaa

Kivisildnik juhib tähelepanu, et Soomes jõustus eile seksiostu keelav seadus. Ise imetlesin juba selle sama seaduse parlamendimenetluse käigus, kuidas ja kust seksiteenuse ostu kaaluv kodanik võib teada, kas selle pakkuja on kupeldamise või inimkaubanduse ohver või mitte. See aga ei seganud Soome parlamenti vastu võtmast ja president Tarja Halost välja kuulutamast seadust, kus just nende kahe nähtusega seonduv seksi ostmine ära keelatakse.

Rootsis kehtib teadupärast juba mõned aastad seadus, mis keelab igasuguse seksiostu, ent jätab selle müümise seaduslikuks. Ostmise eest võib halvemal juhul isegi vanglasse sattuda. Kevadel sai täheldatud, et sellegi seaduse rakendamine on enam vähem vahele jäänud ostjate südametunnistuse asi.

Rootsis tahetakse seaduse jõu ja nõuga selgeks teha, kes ujuda oskab ja mida ta selleks peab suutma teha. Soomes kehtib suitsuanduri seadus, mida ma juba aastaid meelega rikun ilma et mul oleks mingisugust kartust oma kuritegeliku eluviisi tõttu paragrahvi alla sattuda. Ei ole ka kunagi kuulnud, et kedagi oleks seepärast trahvitud, et tal pole rattasõidul kiivrit peas või pimedal kõndides helkurit.

Ma kipun arvama, et Soomes ja Rootsis oleks terve rida tõsiseid probleeme, mille lahendamine eeldaks kehtivate seaduste muutmist ja koguni uusi seaduseid. Parlamendisaadikutel tuleks nendega tegeleda ja sealjuures oma töö kvaliteedile tõsist tähelepanu pöörata. Probleemid tuleb sisuliselt lahendada, mitte ainult välja hõisata, kuidas parlamendi arvates hea oleks.