sillmacka

Personligen tillhör jag dem som fullkomligt älskar sill. Jag kan ibland bli så väldans sugen och äta en hel burk! Vanlig inlagd sill är min favorit.

Ättikströmming gillar jag också. Men inte lika mycket som sill!

Idag blev det en god sillmacka till lunch. Nu är jag mätt och belåten

/Ro Artemis

see on niivõrd hea lihtsalt, et ma ei saa reklaami tegemata jätta:
meemartsipan.
biomarketist saab. öko on. kallis ka, raip, aga no ma saan siin vaikselt õndsaks selle peale…

Jag har blivit bjuden på julfest; en sådan där riktig julfest där man är finklädd och äter julbordet i två omgångar. Där börjar man med sill och det andra som jag egentligen inte tycker om, för att sedan gå vidare till skinkan och köttbullarna. Sen dricker man vin till, inte julmust. Samtidigt pratar man om saker som är så fullt kulturella och häftiga att jag annars inte skulle hänga med. Okej, nu vet jag inte riktigt hur det kommer att bli, men det blir en rad nya människor som jag inte känner fast jag träffat ett antal gånger. Det största problemet jag har för tillfället är klädseln; fluga eller slips? Kavaj eller accessoar? Vad väljer man när man ska träffa riktigt fina människor? Människor från ett mycket vackert företag? Ett företag som jag förhoppningsvis inom en mycket snar framtid arbetar på?

x

Så här års kan man få tag på färsk sill även i Stockholmstrakten. (Kolla också i frysdisken efter sillflundror). Den är större än strömmingen och fiskad i västerhavet. Tyvärr ska unga människor och framförallt kvinnor som inte “fött sina barn”  eller ammar undvika strömming på grund av de höga halterna av milöjgifter tex. dioxin som finns kvar i strömmingen. Sill är det däremot fritt fram för.

Sill är den mest miljökorrekta fisk man kan njuta av: Ingen risk för utfiske, kan fiskas energisnålt, alldeles för mycket går till fiskfoder och dessutom är sillen sprängfylld av långkedjiga Omega -3 fettsyror, Vitamin-D samt förstås även protein och mineraler. Behöver jag också tillägga att den färska sillen dessutom är billig? Och läcker.

Tillaga den färska sillen som du tillreder strömming. Min favorit bland de stekta är en senaps- och havreklipanerad. 

Det här behövs till 4 portioner: 600-700 g rensad (urtagen, huvudlös men med ryggbenet kvar) sill, 0,5 + 0,5 tsk salt, 1 ägg, 2 msk grovkornig söt senap, 1 msk osötad senap av fransk typ, 1 dl haverkli, smörolja eller smör + rapsolja 

• Gör så här: Skölj sillen, torka av den med hushållspapper, salta lätt inuti.   
• Vispa upp ägget och blanda med senapen. Häll i en djup tallrik. 
• Blanda havrekli och 0,5 tsk salt på en flat tallrik.
• Vänd sillen först i senapsblandningen, därefter i havrekliet.
• Hetta upp en stekpanna, gärna nonstick beläggning, med smörolja eller en klick smör + 1 msk rapsolja.
• Stek sillarna på medelvärme tills de är genomstekta, beräkna 3-4 minuter per sida beroende på storlek. Blir de vackert bruna för snabbt kan du ju alltid eftersteka/genomsteka i mikron.
• Servera på klassisk “stekt strömmingsvis” med rårivna morötter och kokt pressad potatis eller stampa (dvs potatismos). Citron att pressa över vill jag också ha.
• En riktig höjdare är också att blanda de rårivna med mjölksyrade morötter från Tistelvind.

Tips: Givetvis kan du ersätta havrekliet med grovt rågmjöl men havrekli ger en så god lite nötig ton…

This movie is so magical

via non solo kawaii

you can’t go wrong with a pink disco ball!

via beauty in everything

This pretty bow. I wasn’t intending all these pictures to be pink..

artwork by Mary Blair via lavender days

a little humor…

via fantasy action

via we heart it

cred

cred

colorful imaginations via Motley Photos

hope you all have a  Monday! xoxo

Rance IV’s Sill Plain is now available for pre-order! Get her quick!

Price: $150 NZD

Due Date: 03/10

——————————————

Please check the “Information” post for shipping costs and payment methods.

——————————————

Edward Rowland Sill (1841-1887) first caught my eye because he taught high school in Oakland and later taught at U.C. Berkeley. I did some of my schooling at Berkeley, and lived in Oakland for over a decade. Not that I’m rah rah for California. But I noticed it, the link I mean. And I later noticed the tortured praise in the following paragraph, written for an anthology of forgotten poets from the nineteenth century:

In the 1930s, Newton Arvin, who admired Sill’s probing intellect and sense of irony, condemned Sill with extravagant praise, declaring him one of the three important post-Civil War poets (the other two were Emily Dickinson and Sidney Lanier), yet a failure for not making fuller use of those attributes. Time has not borne out the former assertion, though Sill deserves credit for a score of truly fine poems, and for rejecting sentimentalism and easy piety.

Though you can see how carefully the words were weighed in this paragraph, the judgment seems, overall, unbalanced. I mean, if the writer really believes that Sill wrote a score of fine poems, he ought to be explaining why later readers have failed to care about them, not calling out the few who did for overstatement. And if Sill’s rejection of sentimentalism is indeed a strength, why are there so many sentimental poets alongside him? Of course, the explicit purpose of the anthology is not to rescue forgotten poets from neglect, but to understand — I kid you not — “how history has played its jokes” on their reputations. Overall, then, the effect of this tortured praise was to rouse my interest, then soothe it back to sleep. So I developed a kind of fondness for Sill, without ever taking the trouble to look into his work. Until recently.

As his dates indicate, Sill died young, and much of his work appeared posthumously. The reception was modest, but respectful. Collected editions appeared in 1900 and 1906 (of his prose first, then the poetry). A biography followed in 1915. Who knows what history would have made of him if World War One and modernism hadn’t intervened, rewriting the rules of success.

The poem I like best so far is “Field Notes,” and nature, as the title suggests, is something that interested Sill in general. There are seven essays on that theme at the start of his collected prose. The last of them, however, is less about nature than human nature. It’s ostensible subject is dawn, but the following wonderful paragraphs are the heart of the essay — a polemic on bedtime:

For my part, I should be glad if I could go back and cut away from my life all that ever occurred in it beyond early bedtime, as the cook goes round a pie-plate and shears off the outlying dough. Mere ragged and formless shreds of existence those gaslight hours have been, containing, on the whole, far more evil than good; far more yawns, and the dreadful pangs of yawns suppressed, than refreshing eye-beams and voices.

Then there is another thing: could not the act of going to bed be made, from childhood up, a less depressing operation? The one daily torture of my own otherwise kindly handled childhood was the going to bed in the dark. I hated the dark, and have always hated it. Why could not some softly shaded light have been left for me to go to sleep by, and then withdrawn, instead of crashing down on my wide-awake eyes that horrible club of blackness? Or how much better to have “cuddled doon” in the still faintly glimmering twilight, and let the slowly coming starlight draw the child to sleepiness, and softly “kiss his eyelids down”!

And why must one assume a garb for the night that even the child feels to be ridiculously unsuitable? To take off one’s warm and comfortably fitting garments, and barely cover the shrinking pudency of the limbs with some brief apology of flapping inadequateness, — it is an insult to the Angel of Sleep. They do this better, I am told, in Japan. There the man has a night-suit of entire and comely garments. He does not unclothe and then half clothe himself, and sneak in mortified helplessness underneath a weight of vein-compressing sheets and blankets and uncomfortable “comfortables,” squeezing him out as if he had covered himself with the cellar-door. He lies down in his complete warm suit, and throws over him some light affair of gossamer silk. It only needs a sudden cry of “fire” in the house to make us realize the preposterous condition we are every one of us in.

The time of Going to Bed ought in some way to be made the pleasantest, and most decorous, and most dignified, even — if you like — the most picturesque, and certainly the most comfortable hour of the whole twenty-four. Then it would need no polite euphemism of “retiring” to veil its horrors. Then the child would no longer hold back from it, as if he were being thrust into a hideous cave of darkness, to be seized by all the nightmares of Dreamdom.

And then, best of all, we should be ready to rise at the whistle of the first chirping bird, perfectly rested, thoroughly refreshed, with the brain vocal only with light echoes of the wholesome day before, instead of still jangling with the cultured rumpus of a “social evening,” or an “evening of amusement,” or the uncanny, fevered visions which are only such evenings gone to seed.

— from “A New Earth in the Old Earth’s Arms” (in The Prose of Edward Rowland Sill [1900]).

I hope to write about “Field Notes” in a later post.

◊

Bonus Factoid

From the Best American Poetry blog I learn that Sill’s poem “Opportunity” was recited by Governor David Paterson of New York in his last State of the State address. This led me to look up the coverage of the speech in the New York Times, which has the following choice paragraph:

The governor, who is legally blind, spent 60 hours memorizing his speech, which lasted about an hour — longer than he usually speaks. The speech was interspersed with examples of his trademark buoyant humor and with poetry — he recited “Opportunity” by Edward Rowland Sill, which grandiosely muses about a wounded prince who makes the most of a broken sword he discovers on a battlefield.

For the poem itself, go to the BAP blog (link here).

siin ühel hiljutisel tuulisel päeval avastasin midagi, mida aeg-ajalt ikka avastan – laia lühemapoolset seelikut sellise ilmaga kanda pole päris hea mõte, sest etenduma kipub marilyn monroe kuulus filmistseen.

peab ütlema, et sukkade ja sukahoidjaga näeb see ka oluliselt kelmikam välja kui nt sukkpükstega… mida arvas silmnähtavalt ka mulle vastu kõndinud mees, kel selle peale samm sassi läks ning kes otse suurde porilompi astus.

… ei saa öelda, et selline asi naiselikule enesekindlusele just halvasti mõjuks.

edasi tuleb seks, roppused ja hooratöö – lugeda omal vastutusel

eelneva mehega absoluutselt mitte seotult, küll aga seoses naiseliku enesekindluse ja sukahoidjaga
… ja et ma ise olen väga rahul, eksole…

sõnaga – ma sain eile teada, mis asi on multiorgasm

alguses ei saanudki aru, mis SEE nüüd oli, aga siis tulin koju ja guugeldasin.
mis te naerate?
ma olin seda ise hoopis teistmoodi ette kujutanud, noh

sisuliselt nägi see välja nii, et orgasm ei läinud üle… kui hakkas minema ja emb-kumb liigutas, hakkas otsast pihta.

viis korda järjest

… ütleme nii, et hiljuti rünnanud masendus hakkab üle minema.

]]> http://mottetus.wordpress.com/2009/10/19/teistmoodi/ Sun, 18 Oct 2009 21:10:06 +0000 e. http://mottetus.wordpress.com/2009/10/19/teistmoodi/

millisest imelikust kohast võib leida omamoodi ilu. jah, loomulikult on siin ka kerge iroonia, aga… on ju ilu? sünkroonis lendavad inimesed? (i. nii ei arva, aga siin jääme eriarvamusele)

kirjeldasin sõbrale, kuidas mingist asjast kuidagi kogemata vabanesin… lihtsalt sellega, et rääkisin tõtt, mida ma polnud väga kaua julenud rääkida. sõbra omaaegse peika vaimne nimi oli aga satya (sanskr. k. “tõde”). sealjuures käis tal satyaga täpselt sama teema, mis mul omal ajal teadagi-kellega. sõna otseses mõttes, see oli täiesti hämmastav. suure osa ajast veel samaaegselt, ainult lõpupoole läksime meie teadagi-kellega neist kaks nädalat ette…

mina: nojaa – aga MIDA ma siis tegin? praktikute keeles?
sest et äraandmine see ei olnud… ma oleks selle ängi nagu kusagilt kaua seisnud nurgast välja võtnud ja ta tuulduma pannud…

tema: seda ma ei oska kohe nagu öelda
ausus on iseenesest joogamaailma üks suurimaid vabastavaid praktikaid
selle praktika nimi on Satya

mina: bähähähähää@satya
satya on joogamaailma suurimaid vabastavaid praktikaid… indeed

tema: hehehe
aga on noh… täiesti olemas… et Satyam üksi viib vabanemisele

mina: ma tean, aga hehehehehehehehehe
nojah, kui nii võtta, siis teadagi-kes oli ka päris suur vabastav joogamaailma praktika

mina: muuseas, mis teadagi-kellesse puutub, siis ma siin vahetasin ta’ga paar meili… oli vaja, noh
ja ongi käes! kindlalt lahendatud! lõpuni! wii!!!
et kuidas ma tean?
nimelt on äralahendatud meestega alati selline kerge nostalgianoot ja “awww” reaktsioon
umbes et oh, sa oled ikka nii nummi ja küll oli ikka tore
(ka siis, kui sai kakeldud kogu aeg)
noh ja täpselt see oligi!

tema:
yee!!!
ma tookord ju olin ka neli ja pool päeva satya seltsis ja sama
no täiesti vaba ja kerge ja sõbralik… nummi isegi, jah

mina: mhmh… a vahe selles, et sa tegid selle varem ära kui mina *mossitab

tema: höhhöh… aga tegid ära!

mina: no ikkagi – sina oled palju kõvem praktik kui mina… mossmoss *poriseb
peaks vist ikka kah hakkama praktikaid tegema lõpuks
ega ei pääse…

Now, Republicans are siding with the terrorists if they mock Obama winning the Nobel “Peace” Prize.

From Infidels are Cool:

“The Republican Party has thrown in its lot with the terrorists – the Taliban and Hamas this morning – in criticizing the President for receiving the Nobel Peace prize,” DNC communications director Brad Woodhouse told POLITICO. “Republicans cheered when America failed to land the Olympics and now they are criticizing the President of the United States for receiving the Nobel Peace prize – an award he did not seek but that is nonetheless an honor in which every American can take great pride – unless of course you are the Republican Party.

“The 2009 version of the Republican Party has no boundaries, has no shame and has proved that they will put politics above patriotism at every turn. It’s no wonder only 20 percent of Americans admit to being Republicans anymore – it’s an embarrassing label to claim,” Woodhouse said.

And what about the last eight years?  What about every time that the left cheered a Bush failure or a perceived failure?

Asshats.

täna ajasin v.-ga juttu ning tuli meelde selline mõne aja tagune juhtum, millega kaasneb seks, roppused ja hooratöö – edasi lugeda omal vastutusel.

läksime ühel ilusal päeval maicvakesega suitsule, ajasime juttu ning maicvake vaatas… ja vaatas… ja vaatas… mind sellise väga pika ja kahtlustava pilguga, aga ei öelnud midagi. kui järgmisel korral suitsu tegime, ei pidanud maicvake enam vastu, tegi suu lahti ja küsis, et mida see eileöine mees siis nii hästi tegi kah. mina punastasin kõrvuni ja küsisin: “kusttead?”. maicvake muigas ning sõnas, et ma olla täiesti audis näoga… kogu aeg vajuda nägu unistavaks ja selline “kass koore kallal” ilme tulla pähe.

… no jumala tõsi, ma ei tea siiamaani, mida antud tegelane nii teistmoodi teeb, igatahes midagi TOTAALSELT teisiti kui ükskõik, milline mu senistest partneritest – sõnaga, see mees teeb sellist elu keelekat, et ma ei saanud pärast esimest korda terve järgmise päeva korralikult tööd teha, sest see va keelekas tuli kogu aeg meelde – ja väga-väga visuaal-kinesteetiliselt… peamiselt just kinesteetiliselt. uhh.

ma edaspidi õppisin sellest ja olen ta pärast seda ette võtnud ainult nädalavahetuseti.

maicvake veel kommenteeris, et selline asi on mehele küll suurim kompliment…

mitmete viimase aja sündmuste tõttu olen uuesti õppinud kogema Hetke. ning hindama seda.

muidu olen ma selline ringitormaja… kes saab palju tehtud ja teebki palju… ja mida rohkem tegemist, seda produktiivsem olen, sest et kes palju teeb, see palju jõuab . minusuguste viga on, et me ei oska paigale jääda…

liblikadoonor on üks Väga Hõivatud mees… see, et me need mõned korrad saime kohtuda (1-1.5 h per kord), oli juba meeletu joppamine – kahe väga kinni inimese päevaplaanide sobitumine. juhus. ning liblikadoonor tuli ja sahmis, hoiakuga, et ei jõua, kõik tuleb kiirelt rääkida, ei jõua, meil on VAID tund aega, ei jõua.

ma vaatasin talle sügavalt silma, kutsusin ta Hetke ja ütlesin: “rahu! meil on TERVELT tund aega!”
teisel korral ta isegi rahunes juba natuke maha

kui osata korraks aeg maha võtta ning tegelikult seda Hetke kogeda, siis tõesti… ongi TERVELT tund (või kaks, või kolm)…

me oleme a-tr-ga, kes samuti Väga Hõivatud, korduvalt käinud kohvil niimoodi.

mina: kle, ma jõuan linna kl 1750, kaupsi kõrvale tuleb troll.
a-tr: okei, mul on 1820 buss, kunstiakadeemia juurest läheb.
mina: selge, logistiliselt on parim koht radissoni all kohvik, näeme seal kl 1755

siis oleme 20 minutit koos (1815 laseme jalga ja kõnnime bussipeatusesse), täpselt selles Hetkes, mis meil käes, rahunenult, lõdvestunult ning väga kontsentreeritult ainult teineteisega, joome kohvi ning peame padjaklubi… kõige hämmastavam on, et me tegelikult saamegi kõik oma naistejutud aetud, mida muidu ajaksime kaks tundi, ilma, et kummalgi jääks midagi rääkimata või õhku. muu möla on lihtsalt välja jäetud ning keskendutud asjale – sellele, miks me teineteisega üldse kokku saada tahtsime. me nimetame seda manipura-kohvitamiseks.

sõnaga – küsimus on oskuses end Hetke viia ja sellesse end samal ajal kontsentreerida ja lõdvestada, mõtlemata aja piiratusele.

ma taipasin eile, et… polegi vaja liblikadoonoriga teineteist sageli näha või muidu mahuliselt palju suhelda. mitte, et ma ei tahaks, tahan küll, väga kohe, aga… see praegune seis on kuidagi paradoksaalselt täpselt seesama õpetus mulle – rahuneda, olla korraks paigal.

sest et iga asi käib omal ajal, omal hetkel.
ning enne neid hetki on teised hetked, mis on kõik võimalused kogeda enda olemasolu ja seda ilu, mis on maailmas… ja mida näeb vaid siis, kui ringi vaadata.

seda pole üldse vaja teha kaua, tundide viisi ommmmm ümiseda, silmad pahupidi, vms – paarist momendist piisab, sest Hetk on tegelikult igavik.

pärast selle kogemist võib ju jälle ringi joosta

Our kitchen has been and still is, an ongoing project.  It’s OK though.  When we finish something it looks like we just got a NEW kitchen….again……this year. 

The latest was our track lighting.  It has elbows and we wrapped it around our pot rack. 

We’ve got nice lighting pointing at our counter now too, as well as dark corners.  Dr. Woo Hoo really shines now.

I love it.  I can totally blind myself with this lighting, which is probably not a good idea.  We’ve had our under the cabinet halogen lighting since we put our cabinets in and I do love them, but they get hot.  Really hot.  Especially if you’re using them ALL the time because there’s no other lighting unless you’re using the sink or the stove.  For instance, they can get so hot that the covers will just fall off.  I actually gave someone a batch of green beans in a clear plastic container not too long ago.  My friend called me later that night to ask me if a clear glass disc that says UV something meant anything to me.  I was all, heck ya, I’ll be right over.

Next up was that nasty, wooden window sill that I’d painted white about a million times because that’s the only way to keep it looking good, and that’s an understatement.  You can decide for yourself.  It always looks dirty, was not meant to get wet and definitely was not wide enough to hold anything except a cherry tomato.  Totally useless.  I took this photo after I sanded it down, cut the ends of it off and trimmed the edging in brown.  Huge improvement already.

But then, the coolness arrived.  Ozarks Cultured Marble.  You guys rock.  I’d forgotten about that place until fellow blogger Ann, was doing a bathroom remodel and it came back to me then.  Thanks for shaking my brain up.  We attached the new sill to the original sill with some carpet glue, because this totally looks like carpet.  Just kidding.  We couldn’t find our tile mastic.  Misplacing stuff is classic around here.  The cost?  A whopping $48, this piece measures 35 inches long in case you’re interested.   

Anyways, it’s totally gorgeous and functional.  The pattern is so neat.  And it’s not stone, it’s a paper transfer.  Can you believe that?  A paper transfer.  I can put my dish soap up there.  I can put a full size tomato up there.  Or hey maybe a gallon of milk, a full pot of coffee, or even a 2 liter!  It’s 4 1/2 inches wide, that’s a saucer people.

I played hookie from teaching yoga tonight.  The weather was awesome and the yard was flooded with walnuts, again.  I even hit the houses on both sides of us and I’m not done yet.  Thanks for the tips a few of you have sent me on free walnuts.  If I ever get this area finished, perhaps I’ll branch out.

ma ikka ei väsi imestamast, kui ENTP on üks mu omadusi – rahuneda maha ja lõpetada teema üle mõtlemine, kui ma saan pildi selgeks. liblikadoonori-niu lõppes ära täpselt siis, kui üks (mees)sõber tegi tõlget mees-naine-mees. kuigi mulle tõlge ei meeldinud, sest et see viitas mitmetele vigadele mu tegevuses, oli see ikkagi totaalne kergendus ja nii ma õitsengi mitu tundi.

hea on olla.

Some days,

Like now,

I turn the faucet on

But nothing comes out.

I stare,

Turns it back off

And wait.

There’s this thirst inside.

Sometimes I thought,

Perhaps I picked the wrong cup

To catch the down pour

That would not come.

I waited too long

To quench this wanting.

But still waited.

Waited

And forgot about my thirst.

Some other times,

I slide the sill open

Needing the sun

That’s hidden behind the walls

Of clouds

Portending storm.

But what would I need rain

Those times when my heart is flooded?

Often I thought,

I should have shut it close,

But still kept the sill open

And waited.

Waited

Until I slept waiting

For things

That would not be there

When needed.

In waiting

I forget. And still

Wake up to another day

With hopes

Renewed.

The water runs

From the faucet most days.

There’s rain when it’s the season.

Not all days,

But there’s the sun ~

They happen in succession

For a reason.

Dreams - nights, days - and reveries.

In your absence,

And in waiting

I understood:

There’s no such thing

As a wrong cup.

It’s in how I fill it up

And with what.

Återvände till Idol-träsket ikväll igen, men jag kunde inte koncentrera mig riktigt. Förhoppningsvis håller jag på att tappa intresset. Kunde inte undgå att upptäcka den förkortade sillreklamen som jag postade i föregående inlägg efter programmet. De visade bara mackan och hade klippt bort sextårtan till tevekock. Som en macka utan sill. Typ.

Jag undrar vagt om det är anledningen till att jag plötsligt känner mig nere. Deppig och rastlös. Känner mig isolerad med. Jag har ingen att umgås med på dagarna, så jag får sitta här på övervåningen framför datorn och uggla som en annan idiot. Försöker göra vår undulat tam, på tal om ugglor. Han har varit deprimerad sen hans partner dog, kanske därför jag vill engagera mig i honom. För att han också är ett hopplöst nervvrak. Skulle vara kul att ha lite mänsklig stimulans med även m jag inte vet vad det skulle tjäna till. Det räcker med att läsa min blogg, bättre än att höra mig gnälla live antar jag.

Ska försöka fixa fram en orädd och lite tam undulatfru till den deprimerade skatan jag redan har för att se om det smittar av sig. Så är en av oss kanske better off ett tag framöver.

seoses liblikate aktiivse lennu ja paljunemisega olen viimastel päevadel tuhninud endas rohkem kui ikka väga pikal ajal. vana tõde, et enne ma end käsile ei võta, kui asi tõesti aktiivseks läheb. ja oh seda õudu, millist pahna mul ikka meesteteemaga välja tuleb! täiesti uskumatuid kontseptsioone ja veendumusi.

ei, ma ei räägi neist, mida kirjutanud olen. ma räägin neist, mis nende all.
kõige “toredam”, et ma usun ka neid kõiki. ma näen, et nad on jaburad, näen, et need ei kehti, näen, mida nende uskumine on põhjustanud, näen, mida edasi põhjustavad… ja ikka usun edasi.
aga paljud minevikuteemad on sellega igatahes väga loogiliseks muutunud.

muidu aga istusin täna maarjamäe memoriaalil soojas embuses ja vaatasin merd.seista väga ei saanud, sest põlved värisesid…

… ja liblikadoonori esimese suudlusega kaasnes selline pahvakas energiat, et orienteerumisvõime taastamiseks pidi ikka tükk aega silmapiiri vaatama. purjekaga sõites leevendatakse teatavasti merehaigust samamoodi.

———–
edit:
ülejäänutega ka, tegelikult.