• 200g digestive küpsist
• 100g sulatatud võid
• 400g tumedat šokolaadi
• 300ml vahukoort
• 250g maitsestamata Philadelphia light toorjuustu
• 250g Mascarpone toorjuustu

Šokolaadivaap:

• 75ml vahukoort
• 75g mõrušokolaadi

Küpsised purustada, valada peale sulatatud või ning segada läbi. Suruda küpsised 24cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhi on kaetud küpsetuspaberiga. Panna külmkappi.

Šokolaad sulatada vesivannil. Vahukoor ja juustud vahustada kergelt, kuni segu on kreemja konsistentsiga. Kallata juurde šokolaad ja segada kuni mass on ühtlaselt segunenud. Kallate segu koogipõhjale ja asetada külmkappi (4tundi või üleööks).

Eemaldada kook vormist. Šokolaadivaaba valmistamiseks panna vahukoor kastrulisse keema ja sulatada šokolaad sinna sisse. Lasta natuke jahtuda ning valada triipudena koogile.

Kogusest saab 10-12 tk

Kook on väga hea aga väga magus/rammus .

Ma olen Prantsusmaal tumeda šokolaadi enda jaoks avastanud. Muidu meeldis mulle ikka piimašokolaad, aga pärast laupäeva…

Marmandes oli see nädalavahetus nimelt šokolaadi minifestival. Kahe euro eest sai lunastada endale sissepääsu rahvast ja šokolaadi täis halli. Tegemist oli siis laadaga, kust sai osta ja MAITSTA kõikvõimalikke šokolaadi produkte. Midagi sokolaadiarmastaja paradiisi sarnast. Läksime sinna ühes vabatahtlikega ekskursioonile, aga kuna minule minubussis kohta ei olnud (kui meeldiv), siis tuli mul 20 minutit sinna jala kõmpida. Kuna ma tagasi läksin ka üksi, siis jäin ma sinna teistest umbes pool tundi kauemaks ja maitsesin kõikvõimalikku. Mul ei tule ühtegi paremat omadussõna hetkel meelde kui hõrgutav, aga tegelikult kahvatub seegi selle šokolaadidegustatsiooni juures.

Aga vabatahtlikkest siis. Üheksast vabatahtlikust on jõudis reedel kohale 7( kaks saabusid pühapäeva õhtul), kellega ma siis õhtul tutvust tegin. Riikidest on esindatud Armeenia, Kreeka, Itaalia, Saksamaa, Türgi ja Maroko. Kokku 6 noormeest ja 3 tütarlast vanuses 18-30 aastat. Elavad nad kõik koos ühes äärmiselt romantilises ja tõelise prantsuse hõnguga majas umbes 4 kilomeetri kaugusel Marmande keskusest.

Kuni 13. detsembrini tegelevad nad siin oma lühiajalise vabatahtliku projektiga, mille peamiseks eesmärgiks on väikelinnade (nagu Marmande) kultuuri edendamine ning vabatahtliku teenistuse tutvustamine. Kõik neli nädalat on tihedalt sisustatud, kuid täpsemalt kirjutan projekti ettevõtmistest siis, kui asi juba veidi toiminud on.

Minu ülesandeks(mille ma ise endale võtsin), on kuu aja jooksul neist film teha. Film, mille laiemaks eesmärgiks on vabatahtliku teenistuse tutvustamine, ning samas ka nende noorte kogemuse jäädvustamine. Et siis kuu aega kõmbin kaameraga ringi. Tore lugu on ainult see, et minu arvutil puudub vajalik „auk“ videokaamera kaabli jaoks ning nüüd ma ei teagi, kui keerulist teed pidi see materjal, mida ma filmin, kord minu arvutisse monteerimiseks jõuab. Eks paistab siis.

Vabatahtlike kohta veel seda, et esimene suur üllatus oli see, et kui ma tutvustasin ennast reede õhtul itaalia noormehele, siis ta ütles, et ahaa…eestlane,…ma oskan eesti keeles öelda „imelik inimene“. Imelik inimene – suhteliselt kummaline fraas, mida ühes keeles teada! Nimelt olevat ta eelmisel aastal olnud ühel rahvusvahelisel seminaril koos ühe eestlasega, kes talle seda õpetas. Armeenia noormes ütles aga, et tema kohtus 2 aastat tagasi Sloveenias paari eestlasega, kes talle „Terviseks“ õpetasid. Saksa noormehed olid tuttavad Tallinnaga, sest nad olid seal paar aastat tagasi nädala veetnud. Ja mina veel arvasin, et eestlasi on maailmas vähe ja üldiselt ei tea keegi midagi Eestist.

Suhtluskeelest rääkides, siis ümbes pooled vabatahtlikest räägivad inglise keelt, kuid mitte prantsuse keelt ning pooled vastupidi, prantsuse keelt, kuid mitte inglise keelt. Seega tähendab see seda, et ühel hetkel tuleb rääkida inglise keelt, siis sujuvalt üle minna prantsuse keele peale, vahepeal tõlkida ühest keelest teise ja siis jälle vastupidi. Suhteliselt keeruline on, sest kumbki ei ole ju minu emakeel ning nii kukubki vahepeal välja nõnda, et ma alustan lauset inglise keeles, aga lõpetan prantsuse keeles või tahan rääkida inglise keeles aga ütlen asju enesele tähele panemata prantsuse keeles ja oma viga taibates kordan kohe üle inglise keeles. Saksa noormehed küll ütlesid, et minuga on lihtne prantsuse keelt õppida, sest ma kordan lauseid kahes keeles.

Eile ja täna veedame aega aga tsirkuses, et omandada eluks hädavajalikud oskused nagu žonglöörimine, köielkõnd, inimpüramiidi moodustamine jms. Üldiselt pean ma kurvastusega tõdema, et mingit enneolematut talenti mul tsirkuseartistina vist ei oleks. Kõige paremini tuli välja ehk suure palli peal kõndimine, kui seegi. Järgi proovisime aga mitmeid erinevaid atraktsioone. Aga lõbus oli ning see oligi kogu asja eesmärk. Lisaks siis veel üksteisega tutvumine ning muu selline.

Korjasin ennast jälle korraks kokku. Tundub, et mul on mingil ajal ikka liiga palju aega olnud. Nüüd on asi täitsa käest ära läinud. Järgmine vaba nädalavahetus näib mul olevat… 26. detsembril. Ma hakkan juba iseennast ületama (*katkub juukseid)! No igatahes. Hoolimata sellest, et mul on veel piisavalt palju õunu, mille peaks ära kasutama ja et tegelikult oli mul isegi tuuletaskute jaoks kohupiim ja vahukoor valmis ostetud, paistab talv olevat selles mõttes kätte jõudnud, et mu mõtteis hakkavad taas tiirlema juustukoogid. Enamasti peletan ma nad sealt minema – ei, ka täna ei ole see päev – aga isadepäevaks tundus siiski ilmtingimata vajalik olevat. Et mu isa on suur tumeda šokolaadi sõber, siis sai seda koogisse uhatud mitmel moel.

Juustukook tumeda šokolaadi ja trühvlitega
(mugandatud: Lia Virkus, Angeelika Kang “Juustukoogid”)

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
50 g võid

Täidis:
150 g tumedat šokolaadi
100 g tumedast šokolaadist trühvleid
600 g maitsestamata toorjuustu
1,5 dl suhkrut
4 muna
1,5 dl hapukoort

Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Sulata tükeldatud šokolaad kuumaveevannis. Sega toorjuust, lahti klopitud munad, hapukoor ja suhkur ühtlaseks massiks, lisa veidi jahtunud sulatatud šokolaad. Sega hulka pooleks lõigatud trühvlid, vala segu põhjale ja küpseta 180-kraadises ahjus tund aega. Lase jahtuda avatud uksega ahjus ning lase järgmise päevani külmkapis seista. Kui arvad, et küll küllale liiga ei tee, serveeri vahukoorega.
Tass korralikku kohvi kõrvale on igatahes asjakohane ja kui on pühapäev/isadepäev, siis olekski vist õigem hetkeks hinge tõmmata.

Niisiis. Pole nüüd vahepeal natuke aega üldse bloginud. Koolivaheaeg oli. Blogi läks meelest. Pole hullu, eksole?

Vaheaeg oli üsna tore. Midagi erilist tegelt ei teinudki, suht vedelesin ja kõndisin mööda lasnat ringi. Absoluutselt midagi pole mul siia kirjutada kah hetkel tegelt.

Pühapäeval vaatasin superstaari-saadet. Eriti pole see hooaeg vaadand, sest pole huvi pakkund lihtsalt. Kene ja Andrei olid mu lemmikud. Kahju, et Andrei välja langes. Ma olin ängri pärast. ÄNGRI.

Ja täna selgus, et ma ei saanudki füsa tööd ühte. Hoopis viie sain. *tõstab võidukalt käed* Aga täna oli uus töö, ja selle ma vist feilisin. A vahet ple, elu läheb edasi.

Ülehomme on isadepäev vist kah. Ma ei tea, mis ma tegema peaks? Ostma issile midagi? Või mitte? Eelmine aasta ma lihtsalt voltisin talle paberist lille. Talle vist ei meeldind. A ma ei tea kah. Võibolla ostan šokolaadi talle. A siis ta annakas selle mingi järgmine päev mulle tagasi, sest ma alati ütlen talle kui ta poodi läheb, et ostaks mulle šokolaadi, ja miks osta, kui on juba olemas? Ostaks kommi siis äkki?

Kõige parem on see, et järgmine nädal, neljapäeval täpsemalt, läheme me klassiga Rootsi. Woohoo! Tore tuleb ma arvan. Ja loodan. Ilgelt ootan juba igatahes.

Iss läks just tööle ja nüüd marssis emps tuppa ja ütles, et ostaks isadepäevaks tüübile šampooni, sest see tal pidavat otsas olema. Nojah, masu ajal peab ikka vajalikke kinke tegema, missiis muud?

Äkki tuli meelde, et ma paar päeva tagasi lugesin postimehest, et Lasnamäel ühes korterelamus, samal tänaval kus ma elan, pussitati keegi surnuks. Õudne lihtsalt. Hirmu ajab nahka, kui enda kodutänaval keegi ära tapetakse vms. Kurb ka.

Ja selline teemavaba ja seosetu jutt seekord siis. Ja lõpuks üks clipshow, mille üks mu sõbranna tegi. Minust on ka paar pilti, sest I be awesome.

Põhja jaoks:

• 160g Digestive küpsiseid
• 60g võid

Katte jaoks:

• 400g kohupiimapastat
• 400g vahukoort
• 80g suhkrut
• 1tl vanillisuhkrut
• 100g tumedat šokolaadi
• 1dl kanget kohvi
• 4tl želatiinipulbrit + 4spl vett

Küpsised purustada ja segada sulatatud võiga. Mass asetada küpsetuspaberiga kaetud koogivormi (24cm läbimõõduga). Vahustada vahukoor. Segada želatiinipulber veega ja lasta mõned minutid paisuda siis sulatada kuumaveevannis ja jahutada veidi. Segada omavahel kohupiim, suhkur ja vanillisuhkur. Riivida 2/3 šokolaadist ja lisada kohupiimamassi hulka. Segada kohv ja želatiin ning valada see kohupiimasegusse. Kõige lõpuks lisada juurde vahukoor. Kohupiimasegu valada vaikselt vormi ning lasta külmkapis tarretuda üleöö. Ülejäänud šokolaad riivida koogile või tõmmata koorimisnoaga laastud.

• 150g võid
• 200g tumedat šokolaadi
• 1sl lahustuvat kohvi
• 3 muna
• 2dl suhkrut
• 100g kreeka pähkleid või metsa/maapähleid
• 1sl vanillisuhkrut
• 1dl nisujahu

Glasuur

• 1dl vahukoort
• 100g tumedat šokolaadi

Vooderdada 26cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, ääred määrida võiga.
Sulatada kastrulis või, lisada tükeldatud šokolaad ja sulatada pidevalt segades (võib ka vesivannil või mikros).
Segada hulka lahustuva kohvi pulber. Vahustada munad suhkruga, lisada šokolaadi-võisegu, tükeldatud pähklid, vanillisuhku ja jahu. Segada ja valada vormi.
Küpsetada 200kraadi juures 30-35min. Keskelt võib jääda veidi pehme. Võtta vormist ja lasta jahtuda.
Glasuuriks kuumutada koor, lisada tükeldatud šokolaad ja sulatada pidevalt segades madalal kuumusel. Lasta veidi jahtuda ja valada koogile.
Võib joonistada kahvliga peal mustri .

Allikas: Šokolaadiraamat 2004

USA-s on välja tulnud järjekordne klientide magnet – (kreemitäidisega) šokolaadid Edward Culleni, Bella Swani ja Jacob Blacki piltidega. Šokolaadid maksavad USA poeketi Blockbustersi lettidel 0.79 dollarit ning Jessica, kes need poeletilt leidis, nimetas neid ‘üsna maitsvateks’.

Šokolaadi näete kõrvaloleval pildil. Koosneb siis kahest südamest: kõige ülemisele on kirjutatud Bella, keskmisele on visandatud Cullenite peresümbol ning alumisel .. kujul on tootja Skybarsi nimi.

Šokolaadi nimi on Heart’s Desire, eesti keeles Südame Soov. Ning nagu NMM.org kirjutas,

“It has Robert Pattinson’s face and has cream inside. I’m sold.”

Ainult üks küsimus – kas neid ka Eestisse saab tellida?

Jõhkralt tahtsin midagi kirjutada, kuid ühtegi ideed ei tulnud. Niiet… ma ei tea. Mäkrade tants ehk?

Badger. Youtube’ist leiab nii imelikke asju vahete vahel.

Peale selle, ma ükspäev avastasin, et mul on šokolaadisõltuvus. Ma isegi praegu mõtlen šokolaadist. Kitkat’i tahaks. Jõhkralt. Üks poolik peaks külmkapis olema. Peaks vist selle ära sööma. Vist sööngi kohe varsti.

Geisha on mu lemmikšokolaad. Ülihea minu arust. Twix ja Kitkat on ka mõnusad. Ja igasugused Kalevi šokolaadid, v.a. need millel on mingid kahtlased tükid sees. Eriti mulle käib pinda see Kalevi valge šokolaad maasikatükkidega. Miks? Sest kui koostist lugeda selle pakendi pealt, siis selgub, et need maasikad on tehtud igast muudest asjadest, nagu näiteks õunast. Mida veel? Ma ei teagi miks mulle see nii pinda käib, veidike segane olen vist.

Laima šokolaadid mulle üldiselt ei meeldi. Mitte et mul midagi lätlaste vastu oleks. Lätlased on toredad, nende keel on minu arust üliilus, kuigi mulle tundub, et paljud arvavad, et see on vene keelega liiga sarnane või siis lihtsalt imelik. Mulle küll meeldib, väga ilus keel on. Lätlased on üldiselt ka ägedad. Tahaks Lätti nüüd minna. Riiga näiteks. Või Jurmalasse. Pole nii ammu käinud seal.

Nüüd ma vaatasin oma pealkirja. Sisaldab sõna “mõtetu”. Või kirjutatakse “mõttetu”? Ma kunagi ei tea.

Oma sümpaatiast tšilliga tumeda šokolaadi vastu olen ma kuskil juba kirjutanud. Aga kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult ei seo meid šokolaadiga sugugi jäägitu teineteisemõistmine – ilma selleta ära elamine tundub nimelt täiesti võimalik. Ilma valge isendita – päris kindlasti kohe. Aga kui need kaks – valge šokolaad ja tšilli – kokku panna, siis olen ma ikkagi intrigeeritud. Pealegi nägi seesinane kooslus raamatus “100 kooki 3″ päris apetiitne välja. Resultaadi kohta tuleb tunnistada, et kontseptsioon oli õige pisut parem kui tulemus. Kas oli tšillit lihtsalt liiga vähe või tegi see haltuurat, aga minu maitsele oli teravust pisut vähevõitu. Hommikuni seismise järel asi küll mõningal määral paranes.

Valge šokolaadi kook tšilliga

1 punane tšillikaun
1 roheline tšillikaun
1 dl suhkrut
1 dl vett
150 g võid
300 g valget šokolaadi
3 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 dl jahu
pisut soola
peale puistamiseks tuhksuhkrut

Poolita tšillikaunad, puhasta seemnetest ja viiluta. Sega vesi, suhkur, tšilliviilud ning lase keema tõusta. vähenda kuumust ning hauta 5 minutit. Kurna. Sulata või koos 150 g valge šokolaadiga veevannil, lase pisut jahtuda. Klopi teises kausis lahti munad koos suhkru ja vanillisuhkruga, lisa või- ja šokolaadisegu. Sõelu juurde jahu ning pisut soola. Lise tükeldatult ülejäänud šokolaad. Sega tainasse suurem osa tšillist (pisut jäta koogi peale). Kata 20×30 cm vormi põhi küpsetuspaberiga, vala sellele tainas, jaga peale ülejäänud tšilli. Küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Lõika jahtunult ruutudeks ja puista üle tuhksuhkruga.

Šokolaad flirdib tšilliga üsna tulemuslikult ka selles koogis.

“Kuldne šokolaadiraamat” nimetab seda kooki banaani-plaadikoogiks, ent ma ei saa aru, miks peaks šokolaadi mainimata jätma. Üldiselt olen ma ikka harjunud, et toidu nimetus viitab sellele, millest ta suuremas osas koosneb, nii et mõningatel juhtudel tekib küll küsimusi, miks peaks näiteks nimetama jogurtitordiks midagi, mis sisaldab 1,2 dl jogurtit… Aga see selleks.

Banaani-šokolaadikook

225 g nisujahu
2 küpset banaani
20 g kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
200 g tumedat šokolaadi
100 g võid
150 g pruuni suhkrut
100 g parapähkleid
3 suurt muna

Sõelu kaussi jahu, küpsetuspulber ja kakaopulber. Sulata veevannis või, pruun suhkur ja tükeldatud šokolaad. Tõsta pott tulelt ning lisa jämedalt hakitud parapähklid, kergelt lahti klopitud munad ning kahvliga katki surutud banaanid. Lisa kuivained. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 23×23 cm vormi, aja ühtlaselt laiali ning küpseta 170-kraadises ahjus 25-30 minutit. Ära üle küpseta, siis muutub kook kuivaks. Lase vormis jahtuda ja lõika tükkideks.

Kook on üsna mõrkjas ja vähemagus, kui eelistad magusamat, suurenda suhkrukogust. Hoolimata suurest šokolaadikogusest, on maitses ikkagi ka banaani tunda. Parapähklite kasutamine koogis oli minu jaoks esmakordne, aga edukalt võib need kindlasti asendada ka sarapuu- või kreeka pähklitega.  

Ehk hiljuti omandatud “Kuldse šokolaadiraamatu” ristsed (raamatu sain auhinnaks kõige isamaalisema tordi eest Nami-nami vastavasisulises kooskokkamises – seetõttu Pillele siinkohal suur tänu!). Retsept nägi tegelikult ette sarapuupähkleid, aga kuna ma olen pideva tööl viibimise tõttu kaotanud igasuguse ülevaate, mida mul kodus leidub, siis osutus minu surmkindlal teadmisel pähkleid sisaldava purgi sisu hoopis mandliteks ja seetõttu said pähkli-kohviküpsistest cantuccini kauged sugulased mandli-kohviküpsised.

Mandli-kohviküpsised

220 g nisujahu
125 g mandleid
2 tl lahustuva kohvi pulbrit
75 g kakaopulbrit
1,5 tl küpsetuspulbrit
3 suurt muna
200 g suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
60 g tumedat šokolaadi

Kuumuta ahi 180 kraadini. Sõelu kaussi jahu, kakaopulber, küpsetuspulber ja pisut soola. Vahusta munad, suhkur ja vanillisuhkur heledaks ja tihedaks vahuks. Sega sisse kuivained, kohvipulber, tükeldatud šokolaad ja terved koorimata mandlid. Jaga tainas kahte ossa ning vormi jahuste kätega kaks 30 cm pikkust rulli, tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning vajuta pisut lamedamaks. Küpseta 25 minutit. Lase pisut jahtuda ning lõika diagonaalselt 2 cm paksusteks viiludeks. Tõsta saadud küpsised tagasi plaadile ning küpseta 170 kraadi juures veel 10-15 minutit. Lase jahtuda.

Nami-nami veebruarikuise kooskokkamise teemaks on tort isamaale / isamaaline tort. Teema, mis võimaldab isesuguseid interpretatsioone nii sisu kui vormi osas. Mõtete kogumise aega oli mul seekord piisavalt, nii et ideed jõudsid õigeks ajaks täiesti paika settida. Kook sai võimalikult isamaaline nii seest kui väljast. Põhjade retsept põhineb suures osas “100 kooki 3″ šoti viski-šokolaadikoogil, idee ääristada tort küpsistega on aga laenatud “Tordiraamatust”, kõik muu on omalooming. Tordile joonistatud muster on inspireeritud Eesti rahvuslikust tikandist.

Isamaaline šokolaadi-kodujuustutort

Põhi:
4 muna
2 dl suhkrut
2 dl jahu
4 sl kakaopulbrit
1 tl vanillsuhkrut
25 g võid
 1 sl vett

Immutamiseks:
3 sl kanget kohvi
3 sl likööri Vana Tallinn

Vahusta munad suhkruga kõvaks vahuks (vähemalt 5-6 minutit). Sega jahu, küpsetuspulber, kakaopulber ja vanillsuhkur omavahel ning sõelu munavahu hulka. Kuumuta või ja vesi keemiseni, lase pisut jahtuda ning sega taina hulka. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Kummuta kook vormist välja, lase jahtuda ning lõika kaheks kettaks. Sega kohv ja liköör ning immuta tordipõhjad.

Täidis:
300 g kodujuustu
2 spl suhkrut
2 sl likööri Vana Tallinn
2 dl vahukoort
poole sidruni mahl
2 tl želatiini

Pane želatiin külma veega paisuma ning sulata siis kuumaveevannis. Sega kodujuust, liköör, suhkur ning sidrunimahl. Sega juurde želatiinilahus ning lõpuks vahustatud koor. Pane üks tordipõhi vormi, kata kodujuustuseguga ning aseta peale teine tordipõhi. Lase külmkapis vähemalt 2 tundi tarduda.

Tordiglasuur:
250 g kondiitrišokolaadi
1,25 dl vahukoort
1 spl võid

Tükelda šokolaad ning lase koos koore ja võiga madalal kuumusel sulada. Sega läbi ning vala pool glasuurist koogi keskele. Määri palettnoaga peale ja külgedele laiali ning tõsta tort natukeseks külma. Kata teise glasuurikihiga (kui glasuur on vahepeal tahkunud, siis sulata madalal kuumusel uuesti voolavaks). Äärista šokolaadisse kastetud küpsistega ning pane taas külma.

Ääris:
14 Lady’s Fingers küpsist
250 g kondiitrišokolaadi
0,75 dl vahukoort
1 tl võid

Lõika küpsised pooleks ning kasta madalal kuumusel koos koore ja võiga sulatatud šokolaadisse. Lase küpsetuspaberil tahkuda.

Kaunistamiseks:
50 g valget šokolaadi

Tükelda šokolaad ning pane mini-grip kotti (jälgi, et kott oleks terve). Suru kotist õhk välja, sulge kott ning pane kuuma vette. Kui šokolaad on sulanud, lõika nurka pisike auk ning kaunista tort meelepärase mustriga.

Möödunud aasta isamaaline tort: kamatort.

Vaheajal oli mul võimalus rohkem köögis tegutseda ja ma kasutasin seda mõnuga ära ka. Nüüd tuli aga meelde, et ma polegi neid katsetusi siia lisanud. Taramtaramtaraa….Siin nad on. Kõigepealt tegin kodujuustukorvikesi kirsikastmega ning küllaminekuks veel šokolaadimuffineid ka.

Korvikesed on tehtud muretaignast, küpsetasin neid üpris suurtes metallist vormides, mida  mu ema pigem süldi tegemiseks kasutab. Täidiseks kulus karm kodujuustu, mõni lusikatäis maitsestamata jogurtit ning paar muna, maitseks suhkrut ning vaniljesuhkrut. Kaste jaoks panin potti u pool pakki külmutatud kirsse, lisaks veidi vett ning lahkelt Amarettot. Paksendamiseks võib lisada ka tärklist.

Muffinite retsept pärineb aga sõbrannalt (sõbrannad on toredad, eks ). Kui kogust u poole võrra suurendada, saab sellest edukalt ka browni sarnase plaadikoogi.

Krissu šokolaadikook/muffinid

150 g tumedat šokolaadi

100 g valget šokolaadi

250 g võid

4 dl jahu

1 spl kakopulbrit

4 dl suhkrut

5 muna

1 tl küpsetuspulbrit

Sulata või koos tumeda šokolaadiga. Vahusta munad suhkruga. Sega omavahel kokku jahu, küpsetuspulber, kakao, lisa jahusegu munadele. Viimasena sega sisse või ja šokolaadi segu. Sega korralikult ja tükelda sisse valge šokolaad. Küpseta 170 kraadi juures u 30min. Küpsetusaja lõpus tasub ahjul silm peal hoida, kui küpsetised tunduvad valmis, võib nad veidi varem ka välja võtta, minul kippusid nad pisut kuivaks jääma. Maitsesid siiski hästi

Isu šokolaadikoogi järele saatis mind juba mõnda aega ja teatavasti parim viis kiusatusest võitu saada on sellele järele anda. Piisavalt huvitav tundus šokolaadikook punapeediga, millest ma julgesin kahtlustada, et see ei ole liiga kuiv. Retsept nami-namist, kohandatud 24 cm vormile.

Šokolaadi-peedikook

100 g kakaopulbrit
250 g nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
250 g suhkrut (kui eelistad magusamat kooki, siis 350 g)
350 g keedetud peeti
4 suurt muna
2,75 dl maisiõli
2 tl vanillisuhkrut
tuhksuhkrut

Sõelu kaussi kakaopulber, jahu ja küpsetuspulber. Lisa suhkur ja vanililsuhkur. Pane kõrvale. Püreesta peedid köögikombainis. Lisa ükshaaval munad, seejärel õli ning sega ühtlaseks. Tee kuivainete keskele lohk ning kalla sinna peedipüree. Sega õrnalt läbi ning kalla võitatud 24 cm koogivormi. Küpseta 180-kraadises ahjus tund aega, kuni koogi keskele torgatud varras puhtaks jääb. Kui kook liialt pruunistuma kipub, kata pealt fooliumiga.

Kuigi see kook maitses hästi (ja köögiviljavihkajatele – üldsegi mitte punapeediselt), siis tuleb tunnistada, et ma olen õige pisut pettunud – väljanägemine oli ikka pisut parem kui maitse. Aga ma usun, et see on suuremalt jaolt minu isiklik kiiks, sest šokolaadikoogid ei ole ikkagi mu suurimad lemmikud. Objektiivselt võttes oli šokolaadisust ju piisavalt ja tekstuur küll võrdlemisi pudisev, aga siiski mitte kuiv.

Peale seda, kui ma olin Wildes eriti head šokolaadi kooki saanud, jäi see mind lihtsalt kummitama. See oli lihtsalt eriti šokolaadine, õhuline ja kreemias samal ajal. Ma arvan, et see võis olla midagi küpsetatud šokolaadivahukoogi moodi, aga no kes teab. Mina aga sain sellest inspiratsiooni ja leidsin retsepti, mis mind väga huvitama hakkas, kuna šokolaadivaht on ilmatu hea asi Ainuke muudatud oli vist see, et viinaga ma neid vaarikaid ei maitsestanud, ainult vaniljesuhkruga ja vahu sisse hakkisin natuke šokolaaditükke lisaks.

Lisaks sellele tegin ma veel sama koguse šokolaadivahu ilma koogita. Šokolaadikogust aga suurendasin nii sulatatud osa kui ka tükkide osaks, nii et kokku sai eriti šokolaadine ja rammus vaht

Olen ammu tahtnud teha küpsiseid. Selliseid mõnusaid suuri, krõbedaid, shokolaadi- ja iirisetükkidega. Iga kell paremad kui poest ostetud. Eriti heaks kõrvaseks on külm piim.

5,5 dl jahu

1tl soodat

1tl soola

2,5dl sulatatud ja jahutatud võid

2dl suhkrut

1dl fariinisuhkrut

2 muna

3dl tükeldatud Bitteri shokolaadi

1dl tükeldatud iirist

1dl rükeldatud mandleid

Valmistamine: Väikses kausis sega hoolikalt omavahel kuivained: jahu, sooda ja sool. Suuremasse kaussi vispeldada kreemjaks munad, tavaline suhkur, fariinsuhkur ning või. Lõpuks segada kuivaine segu suurde kaussi. Lisada juurde tükeldatud iiris, shokolaad ning mandlid. Väikese lusikaga asetada küpsisetaigen küpsetuspaberile ning küpsetada 220kraadi juures 7-10 minutit.

NJÄM!

Eile öeldi mulle, et ma peaks otsima endale tasuvama töökoha, kusjuures ma ise olen üsna veendunud,  et minu palk vastab minu võimetele ja üleüldse saan ma täiesti keskmist palka. Vist. Palju see keskmine tänapäeval ongi?

Siis sain ma veel teada, et mu suuline inglise keel on roostes, millega ma täiesti nõustun, sest kellega mul ikka inglise keels lobiseda on?

Ja kui ma poes šokolaadiriiuli ees kingiks šokolaadi valisin, avastasin, et tegelikult ei tea ma ju üldse, millist šokolaadi inimesed eelistavad. Mina ise armastastan tumedat, aga näiteks üks Kalevi kommipoe müüja teatas mulle kunagi, et tema tumedat ei söö (mitte et ma tahaksin Kalevi kommipoe müüjale šokolaadi  kinkida). Aga ma pole kindel selleski, millist tüüpi šokolaadi mu sõbrad eelistavad? Selline elutähtis meeldimine ja ma ei ole vaevunud inimestelt seda välja uurima, piinlik lausa.

Ise olen küll nördinud kui keegi piimašokolaadiga tuleb.

No andke andeks, aga suvel ei kisu üldse pliidi taha toimetama. Tegin vahepeal ühe kringli, oma esimese, aga no see polnud küll väärt blogis mainimist. Tainas jäi vedel ja kõik targad leheküljed keelasid jahu lisada, no et siis jääb kringel kuiv ja tuim ja kehv, ja no ma siis mässasin seal selle poolvedela tainaga, keerasin palmikusse ja puha, aga küpsenuna oli see ikka üks paras plönn küll. Saia maitsega – seda küll, aga liiga magus ja imelik. Vahele panin martsipani ja aprikoosimarmelaadi ja kogused olid vist liiga suured…no tõesti, äärmiselt kehv esitlus. Aga J ütles, et ahju süü oli kindlasti. Ma nõustun temaga.

Olen olnud laisk ja teinud viimasel ajal sööke, mida juba ennegi mitu korda teinud ja mis kõik blogis üleval on. Olen teinud pastat ja kartuliroogasid, olen teinud ahjuvorme, mis traditsiooniliselt koos ei püsi ja taldrikul laiali lagunevad (ja seega blogisse ülespanemist ei vääri), olen teinud vokitud õunu ja vokitud virsikuid. Virsikud olid tegelikult üsna maitsvad ja hea vaheldus. Hooaeg ka vist praegu, või mis?

Midagi päris uut ja põnevat aga ei ole viitsinud katsetada. LAISKUSEGA on nüüd lõpp. I hope. Kuigi eks see tänanegi postitus on paras laisa inimese magustoit.

Niisiis, kui pikk päev on seljataga ja tahad midagi magusat pakkuda, siis mis saab olla lihtsam sellest, kui võtad kohupiima või ricottat, segad selle suhkru ja kakao ja vanillisuhkruga ning maitsed, kas on hea ning vajadusel lisad veel ühte või teist. Siis sulatad veidi šokolaadi ja segad selle ka kreemi sisse. Ja natuke Baileys’t. Hakitud kreeka pähklid või mandlid võid ka sisse segada. Ja serveeri..loomulikult šokolaadiküpsisega! Kerge kaloripomm muidugi…aga no mis teha, laiskus ju.

Ühel õhtul saabusid meile külla õhevil peretutavad, kes olid kusagil mojitosid käinud joomas ja juhusllikult ka ajalehest retsepti leidnud ning olid valmis nüüd neid ka ise tegema. Nad olid kaasa ostnud jääd, piparmünti, laimi ja gaseeritud vett….rummi aga mitte ja meil leidus kodus ainult tumedat, aga peaks ütlema, et joogi värvile mõjus see ainult positiivselt. Retsept bacardi mojito lehelt:

• 1 osa (u 4 cl) Bacardi valget rummi
• 3 osa soodavett
• mõned piparmündilehed
• pool laimi
• paar tl suhkrut

Pane piparmündilehed, laim ja suhkur klaasi põhja. Pressi neid nuiaga, et maitsed eralduks, lisa jää (eelistatavalt purustatud), u 4 cl Bacardi valget rummi ja soodavett (soodavee võib kodustes tingimustes asendada ka mineraalveega).
Kõrs ja segamispulk sisse ja ongi suurepärane kokteil valmis!

Kui ma esimest korda seda peedi-šokolaadi koogi retsepti nägin, siis mõtlesin, et selle pea ära katsetama. Sellist kombinatsiooni peab ise proovima ja nüüd ma lõpuks sain selle tehtud. Kook tuli tõesti hea, aga jäi veidi kuiv, sest ma koonerdasin õliga ja suhkrut panin ka tsipa vähem. Järgmine kord võiks peeti rohkem panna, et kook mahlasem tuleks ja peedi maitse aimatav oleks, praegu kadus see täielikult ära.

Mnjah, postitustega ei tohi ikka viivitada. Juhtus see, mida ma kartsin-ma unustan retseptid. Vahepeal ma olin tubli ja märkisin üles, mis ma kokku segasin, aga viimasel ajal enam mitte ja ega mu vaene peake ei jõua ju kõike mitu nädalat meeles pidada.

Ma tean, et selle koogi põhja tegemiseks kasutasin ma mune, jahu, suhkrut, kakaod, võid, küpsetuspulbrit ja soodat vist ka…ahjaa…jogurtit panin ka sutsu. Mune võid olla 3, võid alla 100 grammi, nii 80-90. Jahu kulus minu mäletamist mööda u 150 g, aga mina ise panin nisujahule täisterajahu ka hulka. Suhkrut läks sarnane kogus ning sellegi segasin kahest osast-valgest ja fariinisuhkrust. Banaanikreem seal vahel olil täieslik looming. Ma püreestasin khvliga kolm banaani ning siis mikserdasin selle ühe paki kohupiimaga ning panin hulka veel u pool purki keedetud kondentspiima (4 h veega kaetult). Kõige peale sulatasin 100 g tahvli tumedat šokolaadi.

See kook kuulub küllalki kategooriasse “sellest, mis külmkapis leidub”, kuigi põhja jaoks olil mul mingi retsept ka, aga TasteSpotting on oma eelmisest asukohast jalga lasknud ja ma ei leidnudki enam seda

Mulle meeldib tume šokolaad. Eriti tšillipipraga. Kohvi kõrvale lihtsalt jumalik. Šokolaadikoogid seevastu… aeg-ajalt nende järele muidugi isu on, aga üldiselt tulevad pingereas enne igasugused muud isendid. Aga tume šokolaad ja tšillipipar koos koogis? Vääriks vist proovimist. Nõnda see läks. Kolmapäevasel päeval, kahe jalgpallimängu vahel.

Tšilli-brownie‘d

Heaven on earth!  Sama hea, kui tšillišokolaad. Pealt krõbe, seest niiske, i-le paneb täpi peale vahukoor serveerimisel.

200 g 70%-lise kakaosisaldusega šokolaadi
50 g võid
2 muna
2,5 dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
1 sl jahvatud tšillipipart
1,25 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g kreeka pähkleid

Tükelda šokolaad ja sulata koos võiga madalal kuumusel. Vahusta munad suhkrut ja vanillsuhkruga, sega veidi jahtunud sulašokolaadi hulka. Sega omavahel jahu, tšillipipar, hakitud pähklid ja küpsetuspulber. Lisa šokolaadisegule ning sega ühtlaseks tainaks. Määri 22×22 cm suurune vorm võiga japuista üle riivsaiaga. Vala tainas vormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda. Serveeri vahukoorega.
Oluline on, et koogid ei küpseks üle, vaid jääks seest niiskeks. 

Risoto ei pruugi alati soolane olla. Võib teha ka magusat šokolaadist riisirooga, mis Rudolf Visnapuu Riisiraamatu järgi on sobiv hõrgutis romantilisele õhtusöögilauale. Omast kogemusest võin nüüd öelda, et sobib ka tavalise mitte nii romantilise õhtusöögi lõpetuseks, aga maitsev on see sellegipoolest…ja näeb üsna armas välja ka…ning mis kõige parem – valmib ülilihtsalt. Ja saab edukalt ära kasutada selle väikese riisikoguse, mis karbi põhja vedelema on jäänud ja millest ei piisa enam risoto valmistamiseks.

Soovitaks ainult seda, et serveerida võiks seda peale mingisugust sooja salatit, maitsvat suppi või juurviljalist hautist, mitte aga riisi, pasta või palju kartuleid sisaldava roa järel…muidu on tärkliselaks nii suur, et kõht on pärast tükk aega punnis.

Kahele:

# Sulata potipõhjas või ja lisa potti riis. Sega, et riisiterad saaksid võiga kaetud.

# Lisa potti piim ja mascarpone ning hauta tasasel tulel ühtlaseks massiks (ligi 20 min). Ära unusta segada, et vältida riisi põhjakõrbemist. Kui vedelik on aurustunud ja riis ei ole ikka veel pehme, lisa väikeste koguste haaval juurde piima ja hauta seni, kuni riis täiesti pehme.

# Kui riis on pehme, maitsesta suhkruga ning lisa riisisegusse ka väikesteks tükkideks murtud šokolaad. Sega läbi, hauta veel mõned minutid ja eemalda kuumuselt.

# Soovi korral võid maitsestada ka kaneeli või nt Vana Tallinnaga – aga minu jaoks oli šokolaadine riis juba iseenesest huvitav maitseelamus.

# Serveeri maasikamoosi ning värskete maasikatega.

J ütles, et see magustoit nägi hea välja, aga maitses nagu Kellogg’s Rice Krispies…Ja kui minu suunurgad selle jutu peale alla vajusid, sain lohutuseks paar sooja sõna ja lõpuks ikkagi kinnituse, et ta tegi lolli nalja ja et magustoit oli ikkagi üsna hea ja maitsev, ning et seda võiks teine kordki teha. Tõenäoliselt teengi. Soovitan teilgi!