Üldse ei tule meelde, kes ja kus kirjutas Jüri Ehlvesti tähtsusest kohalikul kirjandusmaastikul, samas nentides, et teda loevad peamiselt kriitikud, mitte tavalised inimesed. Oli umbes selline see väide. Kontrolliks, kas see oli “Palverännaku” tagakaanel, aga ma olen selle välja laenanud. (Janika, loe see läbi! See on su aja vääriline!) Täna käisin Keskraamatukogus ja laenutasin muuhulgas Ehlvesti jutukogu “Taevatrepp”. Teatavasti saab iga lugeja väikese paberilipaka, kus on kirjas, kes mida mis kuupäevani laenas. Kui tagastamiseks läheb, unustatakse või jäetakse see tšekilaadne moodustis tihtipeale raamatu vahele ja nii võib järgmine lugeja teada saada, keda samad teosed huvitavad. No ja mis ma leidsin selle “Taevatrepi” vahelt? Paberi, millel oli must valgel kirjas ühe kriitiku nimi ! Peale “Taevatrepi” oli ta laenutanud veel kaks sama autori teost, novellikogu “Elumask” ja romaani “Palverännak”. Sellised lood siis.

Pärast istusid trollis mu kõrval kaks ülesvuntsitud mimmi. Nende vahel leidis aset umbes selline dialoog:

Mimm #1: Sa homme lähed ka tööle jah?

Mimm #2: Mhmh. [Väsinud ohe.] No ja oleks et… ma… ma pean ju kogu aeg ilus välja nägema! Ei saa mingi tossudes minna või midagi.

Vaene tüdruk töötas vist ilusalongis, kui ma õigesti aru sain.

Vaatasin filmi “Svidd Neger“:

Sürrid stseenid Põhja-Norrast. Tegevuse keskmes on kohalik kaunitar Anna, keda kõik kohalikud mehed endale ihkavad. Filmi värvikaim persoon on aga neegripoiss Ante, kes peab end saamiks, kannab peas pissipotti, otsib oma isa, fännab Dolly Partonit ja on samuti ilusasse blondisse armunud. Sekka veel ohtralt vägivalda, masturbeerimist ja kaunist loodust ning mõnus kompott ongi koos. Kõige kummalisem oli kogu filmi juures aga muusika. Näiteks stseenis, kus Anna isa oma endist naist uputab, kõlab taustaks muusika, mis sobiks pigem Elmari tantsuõhtule. Paar korda tuli ka ette ootamatuid muusikalilaadseid etteasteid ja lüürilist klaveriklimberdamist, mille saatel tooreid roppusi korda pandi. Lisaks sattus korduvalt kaadrisse ka orkester ise. Ühesõnaga mitte just kõige kõrgemate sfääride kinokunst, aga kahtlemata ekraani külge naelutav ja seda mitte ainult oma veidruse tõttu.

Mul endal läheb nii halvasti, et sellest pole mõtet rääkida ega kirjutadagi. Mu viimase viisaastaku seniit oli mullu aprillist juunini ja sellepärast ongi vist suurimad šansid must aru saada neil, kes tollal mu tippvormi lähedalt jälgisid. Võimalik, et tegelen praegu üledramatiseerimisega, aga mu hüstraseisund on asendunud vaimse koomaga, mis seisneb täielikus suutmatuses välja mõelda, mida ma endaga peale peaksin hakkama.

Les Voyeurs #34
Robert Wise

Émission diffusée le vendredi 2 avril 2008 à 16h.
Rediffusée le samedi 3 avril 2008 à 10h.

Actualité

Le(s) Festival(s) de Cannes

6^e et ultime saison des Soprano (dossier dans le numéro d’avril 2008 de la revue « Générique(s) »)

Rec : film espagnol de Paco Plaza et Jaume Balagero (actuellement à l’affiche)
7ème Festival de films documentaires de Lasalle en Cévènnes, les 1, 2 et 3 mai 2008. Toutes les infos sur www.henridelatour.lautre.net/

Sortie chez Mk2 d’un coffret DVD Fritz Lang

Dossier : Robert Wise

La ressortie quelque part en France de Le Jour où la terre s’arrêta est un excellent prétexte pour évoquer la carrière d’un réalisateur qui toucha à tous les genres : SF bien sûr, mais aussi comédie musicale, fantastique, polar, film de boxe, film de guerre…

De ses débuts comme monteur (en particulier sur Citizen Kane d’Orson Welles) jusqu’à Start Trek en passant par West Side Story, Nous avons gagné ce soir, La Maison du diable une quarantaine de films… et peu de déchet !

Filmographie de Robert

Mademoiselle Fifi (1944)
La malédiction des hommes-chats (1944)
Le récupérateur de cadavres (1945)
Criminal court (1946)
Né pour tuer (1947)
Ciel rouge (1948)
Secrets de femmes (1949)
Nous avons gagné ce soir (1949)
Two flags west (1950)
La maison sur la colline (1951)
Le jour où la terre s’arrêta (1951)

The captive city (1952)
Les rats du désert (1953)
Mon grand (1953)
La tour des ambitieux (1954)
Hélène de Troie (1955)
Marqué par la haine (1956)
La loi de la prairie (1956)
Femmes coupables (1957)
Cette nuit ou jamais (1957)
L’odyssée du sous-marin Nerka (1958)
Je veux vivre (1958)
Le coup de l’escalier (1959)
West side story (1961)
Deux sur la balançoire (1962)
La maison du diable (1963)
La mélodie du bonheur (1965)
La canonnière du Yang-Tsé (1966)
Star (1968)
Le mystère Andromède (1970)
Brève rencontre à Paris (1973)
L’odyssée du Hindenburg (1975)
Audrey Rose (1977)
Star trek, le film (1979)
Rooftops (1989)

Bande Originale de la Semaine

Diamond Dogs par Beck

Extrait de la bande originale de Moulin Rouge de Baz Luhrmann

Les-films-que-y’a-que-Michel-qui-les-a-vus

Svidd Neger d’Erik Smith Meyer

Musiques

Somewhere : reprise de la b.o. de West Side Story par Tom Waits
My Favorite things : reprise de la b.o. de La Mélodie du bonheur par John Coltrane

Extraits

Le jour où la terre s’arrêta

La Malédiction des hommes chats

Ultimamente he entrado en un fanatismo por esta banda noruega, que siempre estuvo dentro de mis favoritas, por lo menos su trilogía inicial, el perdition city y el blood inside pero escudriñando más en sus trabajos, demos y ep’s se vuelve imposible elegir un disco congraciado y eso es por el nivel que han alcanzado gracias a la experimentación.

Asi que en la buena onda acá les dejo el Lyckantropen Themes, Svidd Neger y el poderoso Themes From William Blake’s The Marriage of Heaven and Hell, discos algo olvidados en el apogeo del Perdition City, Blood Inside y el paranoicamente ambiental Shadows of the Sun.

Themes From William Blake’s The Marriage of Heaven and Hell (1998)

Lyckantropen Themes (2003)

Ulver_-_2003_-_Lyckantropen_Themes.rar

El Lyckantropen Themes es un soundtrack hecho por Ulver para una cortometraje independiente noruego, consta de 1o pulentos temas intitulados, y se basa en la improvisación sobre samples y la incorporación de tenues efectos de sonidos para emular la profundidad de un coro humano. Si quisieramos definir un estilo este sería Avant-garde/electronica, pero como ya sabemos procesado por esa mentalidad oscura y fría de Ulver, con pasajes mucho más calmados de lo que nos tenían acostumbrados llegando hasta el punto del minimalismo músical. Les dejo la primera parte del cotometraje a ver si alguien se inspira a verlo.

Lyckantropen part 1:

Svidd Neger (2003) 

Ulver_-_2003_-_Svidd_Neger.rar

Un disco compacto, limpio y oscuramente harmonioso. Música siniestra y mucho más densa que en Lycantropen, Ulver vuelve a los OST, esta vez en el “controversial” film noruego titulado del mismo nombre, pero ahora lo hace con herramientas músicales distintas tomando como recurso principal la mediana orquestación sobre melodías en piano o sobre samples que van más allá de la imaginación. Aunque con más intrumentos los noruegos se arriesgan por parajes más atmosfericos y minimalistas, que son quebrantados por impetus jazzeros encarnados por un saxo y un contrabajo bien marcado. 

Aca les dejo el trailer de la pelicula,… por si las moscas: