Kerge migreen on.

Muidu on okei. Või noh. Tore isegi. Kurb on ainult see, et ega iga kord kui ma mõtlen, et võiks midagi siia kirjutada, siis kaob tuju ära või unustan või midagi. Noh, eks ta midagi väga erilist pole, ja ega ta väga mingi mõtteka blogi värki välja ei anna, sest ma tegelikult pole inimene, kes kirjutaks oma tunnetest.

Või noh.

Ma pigem räägin nendest, sest praegu on isegi keegi, kellega rääkida. Mitte alati, loomulikult.

Tartus elamine on täiesti normaalseks muutunud. Ma ei tunne seda linna veel palju, aga oskan ehk juba veidi liigelda. Olen harjunud sellega, et on vaja sõita bussiga kui tahad linna minna (räägib inimene, kes elas umbes kaheksa aastat Tallinna raekojaplatsist 50 meetri kaugusel) ja et hilja peale ei tohi jääda, muidu saad juba taksoga sõita.

Ülikooli ei kavatse ma siin ikkagi minna. Pole tuju. Elada võiks. Võib.

Masendus oli paar päeva tagasi. Hetkeline paha tuju on ehk sellest, et teistel on masendus ja mul pea valutab.

Mis seal ikka. Lähen varsti magama vist.

Ööd,

Hoar

Jah!
Nevekas, Käsipuu ja Toblat koos Tartus!
Vana hea.

27 novembril klubis Plink-Plonk (Vallikraavi 4, Tartu)
Pilet 50.-
Uksed 22.00
Pundid 23.00

Tere. Viimati kirjutasin siia eelmisel esmaspäeval, mis kuupäevaliselt on juba 11 päeva tagasi. Kui eelmiste postituste aegasid jälgida, siis tuli neid vahepeal isegi päris tihedalt. Enne seda suurt lainet oli aga selline stabiilne “2-3 postitust nädalas” olek. Motivatsioonipuudus? Kindlasti mitte.

Kui me teisipäeval Siimuga Tide of Ironi reeglite üle mitmeid tunde päid ja mõistust murdsime, olin ma mõttes juba pool postitust, sissekannet, või nagu paljud ütlevad, blogi (blogi sisuks on väiksed pisiblogid), valmis mõelnud. Koju jõudes nõudis aga Triin oma kodutööd ning kirjutamine jäi ära.

Eelmisel nädalavahetusel otsisin terve tee poest kodu poole liikudes õigeid sõnu ning lauseid, et kirjutada kella kümnesest alkoholipiirangust ning kümme minutit enne kümmet poes looklevatest metsikutest järjekordadest. Kohe päris ausalt, sellel oleks ka sisu olnud, mitte ainult harjumuspärast vingumist.

Siia mitte jõudnud postitusi, mis siiski peas juba valmis olnud, on väga suur hulk ning enamasti on mitteilmumise põhjuseks see, et sobival ajal ei olnud mul kas võimalust või aega, et lugu kirja panna. Hiljem oli minu jaoks aga õige hetk juba kadunud. Teie ju ei tea, millest te ilma jäänud olete. Ainult mina mõtlen, mismoodi üks või teine sissekanne siin välja näinud oleks…

Ma ei oska öelda, kas märkmikusse, telefoni, kuhuiganes, nende mõtete kirjapanek aitaks, sest tegelikult pole probleemiks ju see, et ma lood ära unustaks, vaid sobival hetkel nende kirjutamiseks aja leidmine. Siiski ei ütleks ühest, hea tahtmise korral ka taskusse mahtuvast, netbookist ära.

Ei taha vahepealset pausi ka uitmõtetega täita, selleks on twitter. Ise ma valisin endale sellise eriala, mis nõuab kirjutamisoskust. Selle arendamiseks aga, vähemalt minule, paarilauselised mõtted ning päevakirjeldused ei sobi. Viimase pean ma küll kohe jälle ümber lükkama, sest mis muud need sissekanded Troonide mängu mängimisest ja kontsertidel käimistest on, kui mitte sündmuse kirjeldused. Mõtlesin selle all pigem sellist “koolis see, pärast too ja lõpuks :D läks ikka päris hästi” tüüpi sissekandeid. Jah, ka minul on selliseid olnud aga ma ei nuta, et sellest välja kasvanud olen.

Nagu mõnda aega tagasi toimunud postitustelainest näha võib, kirjutan ma küll ja täitsa palju. Kõik õppejõud nõuavad meilt korraga kõike, lihtsalt ei jää aega, et ka siia midagi poetada. Kui ma juba umbes viis minutit mõtlesin, kas esimese lõigu lõpus olnud “motivatsioonipuudus? kindlasti mitte” panna lõigu lõppu või järgmise algusesse, siis ei ole ma kindlasti rahul lihtsalt kirja saanud jutuga, mis ei saa mitte mingisugust toimetamist. Trükivigu ja korduvaid/puudu olevaid sõnu, mida ma ikka mõni päev hiljem avastan, korraldab ilmselt Tartu Vaim, sest midagi sellist ei saa ju lihtsalt kahe silma vahele jääda

Järgmise postituse ootamise ajal kuulake aga head muusikat ning ärge ka kakaod unustage! Klapp, sekka ka natuke eelmise aasta Eurovisiooni võidulugu (kes muud kuulata ei viitsi, siis teisest minutist algavat lugu peaks te ikka tundma).

Zetod – Jõõkõnõ järvekene

Avastasin, et tegelikult nagu isegi on inimesi, kes mu blogi loevad. See on omamoodi pentsik ja meelitav. Samas, ega ma siia väga ulatuslikult ei kirjuta.

Sain raha. See oli tore. Sain Fyerellali jaoks ka ühe pikema kirjatüki valmis, aga noh, mul õnnestus kolmele inimesele vale link saata loomulikult. Õnneks tõstis üks neist kohe häält ja probleem sai lahendatud. Ma loodan, et seekord läheb tõesti paremini, kui aastal 2006. Sest noh…see oli ikka feil, mis siis toimus.

Muidu on nagu enam-vähem okei. Üksildane on olla, aga see on pigem minu oma võimetus-viitsimatus. Aga noh – nüüd on mul raha et endale kvartalikaart osta. Muhaha. See tähendab, et linnas hängimine muutub tõenäolisemaks. Uu. Ma saan ju siis erinevaid kohti katsetada, ehk, mis on kõige toredam, ja kus on kõige kenam wifi, parem istuda, jne. Ja siis ma võin tunda ennast nagu enam-vähem suur inimene.

Kristel (see meie oma, see meie korteris) tuleb pühapäeval tagasi. Veider veidi, sest me oleme juba pool kuud niiviisi Kristelita elanud, nii kolmeneljandikuliselt, st – mina ja Mialee ja Triinu/Deira (ei, isegi mina ei saa vahetevahel aru, et kumb ta on).

Hmm.

Kokkuvõttes: kui üleüldist taset vaadata, siis on parem kui varem. Nii et jeah.

Ärge uskuge tage. Nad on kurjad.

Niisiis, mida teha kui pole und? Õige vastus on, et tuleb kiusata teisi. Paari tunni pärast võin teha meilboksi lahti ja avastada vastuses – “misMõttes!!!”

Asi siis selles, et saatsin ära bakatöö esimese riikide nimekirja. Võtame, et maailmas on ca. 200 riiki, siis sinna tuli tubli 1/5 neist. Bakatööga tegelemine algab siis kas sellel reedel või järgmisel, olenevalt sellest kas pungipeole lähen või mitte.

***

Reedel sai käidud Krüptis Gastevi lugemist kuulamas ja see osutus ilusaks sündmuseks. Väga paljude uute, huvitavate ja niisama toredate inimestega sai sotsiaalselt lävitud.

J.

Vaikselt liigub see elu uue veerandi poole. Mul jalad värisevad, sest raskemaks hakkab minema. Igatahes täna käisin Tartus ja sain Kadi ja mingi tema sõbrannaga kokku. Algul passisime kaupsis. Korraks nägin Kikit ka. Siis näitasin neile oma bemmi ja me läksime Eedenisse ja siis ma läksin koju. Loodus oli täna nii ilus. Nautisin kohe sõitu. Aga kähku läks see päev. Jolladijoo

Mul on kalkulaator, käekell ja vöö kadunud. Jan, tõbras, pani raudselt piistu. Tunnista üles.

Mari helistas just ja ütles, et Rein ja Gallu helistasid talle ja kutsusid teda püssikasse. Siis Mari küsis, et kas nad mind ka kutsusid ja siis nad ütlesid, et mina ei pidanud tulema. Tore teada:D

Kuigi ma armastan sind, ei ole sinu seltskond niivõrd meelierutav, et ma selles enam kauem viibida tihkaks, seetõttu ma tõmban jeehat. Mine loe kellegi teise blogi.

Muse – New Born