Mis ühikutes mõõdetakse edu ja tulemuse saavutamise hinda? Ajas – tundides, päevades ja nädalates. Kui palju aega oled mingi tulemuse saavutamise nimel ohverdama? Kui palju on mõistlik?

Valisin täna Sulle vaatamiseks ühe videoklipi paari aasta taguselt koolituselt Saavutama õppimine, kui antud teemal arutlesin. Kui soovid tänasega võrreldes mingit oluliselt paremat tulemust, seisundit või reaalsust luua, siis pead leppima sellega, et senine moodus oma aega eri tegevuste vahel jagada tuleb ümber mängida.

Suurte muutuste ning kõrgete eesmärkidega on tihti (kahjuks?) lood nii, et me alahindame vajaminevat ajakulu ning jõupingutust. Ja kui see tuleb liiga suure üllatusena, võib vabalt juhtuda, et lööme käega. Ning kui tegu on samas vajaliku ja väärika eesmärgiga, on kahju, kui ootamatult suur hind sunnib Sind loobuma.

Ise olen märganud sellist seaduspärasust – kui eesmärk on õigesti valitud ning endale selgelt ära põhjendatud ning tähtis, siis maksad rahuliku meelega ka suuremat hinda, kui oled alguses arvestanud. Ja taoliste eesmärkidega on nii, et tagasivaates ei tundugi see hind liiga kõrge. Nagu Zig Ziglar ütleb – „Asi pole selles, millist hinda maksta, vaid sellest, kui väga tulemust nautida!“

Vaata videot siit

Head vaatamist! Kui leidsid mõne väärt mõtte või tahad jagada oma edulugu või tahad vaielda, siis kirjuta palun kommentaar!

Vot rõve oli. Ärge saage meist valesti aru. Meile meeldis maastik, meile meeldisid lisaülesanded, meile meeldisid punktid, meile meeldis korraldus ja korraldajate vastutulelikus, meile meeldisid rõõmsameelsed punktikohtunikud, meile meeldis söök ning meile meeldis see vahva seltskond, mõnikord (äärmiselt harvadel kordadel) meeldis isegi ilm, aga ikkagi oli rõve.

Selle võistluse puhul ei julgenud me kuni lõpuni kasutada teada-tuntud sõnu, et enam hullemaks ei lähe ega saa minna. Kuni reede lõunani oli meie elu muretu ja ideaalne.  Siis hakkasid aga kogunema esimesed ähvardavad äikesepilved. 14:16 tuli kõne, et Kerttu ei saa koos meiega metsa tulla. Sellest šokist saime raskustega üle ning meie vapper teekond jätkus reede õhtul Tallinna poole. 21:56 otsustas Kärdi auto Ülemiste parklas nalja teha ning keeldus pagasniku luuki lukustamist, vahet polnud, kas proovisime hea või kurjaga. 1h19 m pärast istusime ikka autos ning olime suurest masendusest ära hävitanud võistluse tarbeks mõeldud vorstikesed ja kommid. Geniaalset plaani polnud ning mõtisklesime, mida teha edasi. Olime valmis juba 100 km kaugusele maale sõitma, ent siis sähvatas nädalavahetuse parim idee ning saime oma hädale vastuvõetava lahenduse. Magama saime siiski võrdlemisi hilja.

Hommik. Magasime võimalikult kaua ning siis kiirustasime, et omadega valmis jõuda. Põhjatust Tallinnast leidsime üles isegi õige keerulise nimega sadama, kus laev ootas. Laevas leidsime teiste abiga istumiskohad ja saime kätte oma kaua oodatud Rogaini MM plaadi. Kärdile õnnestus meil laevast saada isegi kohvi, mille vajadusest ta ärkamisest saati juba jauras . Super!

Aga siis vaatasime mingi aeg laeva aknast välja ning mis me nägime – sadas vihma. Sellest tulenevalt olid me riided ja jalanõud märjad juba enne, kui kui me stardimaterjalid kätte saime (stardinumbriks oli seekord 215). Vot sel hetkel tundus, et eelmise päeva päikeselise ja kuuma ilmaga pakitud kott ei toimi sellisel külmal, tuulisel ja vihmasel päeval. Aga meie olime ikka veel tobedalt rõõmsameelsed. Väga ei lasknud me heidutada end ka sellest, et me ei olnud eriti mõelnud nn soojade riiete kaasavõtmise peale. Lõdistasime kõigest hoolimata rõõmsameelselt hambaid . Marsruudi (SF-22-23-42-33-37-43-56-71-55-70-76-29-52-74-48, sealt edasi mõtlemise koht) planeerisime 5-7 minutiga. Kotti meil pakkida vaja ei olnud, sest vorstikesed olid otsas, fotoka aku oli tühi (ja olime selle unustanud laadima panna), kindad ja plaastrid olid kodus. Ning ühtlasi olime me koti ka maha unustanud nii, et ka soovi korral poleks me kotti saanud nagunii kaasa võtta. Seega läksime kotita (see tähendas ka toiduta) rajale ning kohustuslikku veepudelit tassis Kärt lihtsalt käes, taskulamp (või noh, pealamp) oli Kristi pähe kinnitatud ning kompassid ka kuhugi haagitud. Kui õhtul enne uinumist kartsime, et kaasa sai võetud liiga soe riietus, siis kohapeal toppisime kõik olemasolevad riided siiski selga. Etteruttavalt – külm hakkas sellegipoolest.

Start. Metsakunnid asuvad mööda liivast randa vihmas jooksma. Väikene soe sees, esimene punkt leitud, teised inimesed me ümbert kadunud, tunne täitsa mõnus. Vihmast märg liiv võimaldab teha mõned jooksusammud, niisked riided korjavad enda ümber auru. Rõõmsa meele ülalhoidmiseks joonistas Kärt oma märgadele ja auravatele lipadele naerunäo . Punktid tulevad ise meie juurde.

Jõudsime punkti 71, kus oli ülesandeks mööda maaalust pimedat tunnelit pidevalt paremale hoides tunneli lõpust punkt võtta ja siis mööda maad tagasi tulla. Me seisime seal tunneli suudmel, mis sõna otsese mõttes oli auk maas. Kui peab, siis peab. Jätsime kõik oma lahtised vidinad kohtunikule valvata, kes sõbralikult lubas, et kui me tunni möödudes tagasi ei ole, siis küll järgmised võistlejad tulevad meid otsima . Väga lohutav, eksole. Libistasime end auku, süütasime pealambi, Kärt (kes polnud mingisugusest lambi kaasavõtmise vajalikkusest üldse midagi kuulnud) klammerdus Kristi külge ja asusime teele. Liikusime nii umbes 300 meetrit, vahest koperdades ja korra peaga traatidesse põigates. Kõige hullem oli see külm, mis tunnelis valitses – tunne oli nagu külmkapis. Niiske riietus me seljas aitas ilusti kaasa, et see külm maa all meid ikka kontideni võttis. Ning väike värin sees, tundus see tunneli lõpus paistev valgus nii jumalikuna. Taas punkt korjatud ja tagasi maapinnal. Kui enne tundus, et õues oli külm, tundus nüüd maapealne ilmastik juba täitsa soe ja ihaldusväärne :D . Seisime seal ilma kaartideta ning mõtlesime, kuhu minema hakata.  Kratsisime nati kukalt ning mingi loogikaga hakkasime liikuma isegi õiges suunas. Tagasi alguses, riputasime oma vidinad külge, lehvasime rõõmsale punktikohtunikule ning asusime joostes teele.

Taas soe sees, meeleolu taevas (niivõrd-kuivõrd), väikene viisijupp suul, kenasti ajagraafikus, jätkus me tee kaardi kõige ülemisse punkti – 55. Seal me siis rannal seisime ning vaatasime, et no ei ole punkti. Sel hetkel ei tahtnud me uskuda, et punkt võib asuda vees nii, et kuiva jalaga sinna ei saa. Igaks juhuks otsustasime piiluda siiski vette suure kivi taha. Kuna Kristi jalad on pikemad, siis see vees solberdamise ülesanne sai talle. Kiirelt ümber kivi, punkt käes ning Kristi kõrvus helises Kärdi kiitus. Samal ajal, kui Kärt nautis teeäärse tualeti mõnusid, avastas Kristi sealsamas lähedal suure metallasjanduse sees lõkke. Nii soe ja mõnus oli, et soojendasime endid seal kohe väheke. Oleks vaid me vorstikesed meiega tol hetkel kaasas olnud. Mmm.. soojad grillvorstikesed (juustuga..) .. mmm…

Taas olime järjekordse patarei juures (punkt 70), mida Kristi kindla järjekindlusega legendi lugedes parteiks nimetas . Tegemist oli suure hoonega, mis ei olnud kõige paremini valgustatud, kui mitte öelda lihtsalt täitsa pime. Omas see hoone kolme sissepääsu. Majas on viis punkti ning meie ülesandeks oli need leida. Taas süttis me lambike ning asusime teele. Süstematiseeritult kammisime ruum ruumi järel läbi, mille jooksul leidsime ka mõned punktid. Väljas olnud jahedustunne asendus külmavärinatega, sest seal sees oli külm, kohe väga-väga külm. Veel külmem, kui maa all. Neli leitud, näpud külmast valged, kaks ava käidud. Õues tundus nii soe. Vaatasime kolmandast sisse, kuid seal olime me juba olnud. Meile aitas. Uuesti seda kõike läbi kammida oleks olnud liigne piin ja ajaraiskamine. Kus oli punkt number 12?

Punktist lahkudes valitses väikene meeltesegadus, aga lõpuks õigele teele jõudes võtsime suuna. Taas jooksime. Olgu öeldud, et sel etapil kasutasime seda jooksusammu siin ja seal käimise vahele päris palju. Mitte, et me tugevaks oleks saanud, vaid lihtsalt jõhkralt külm oli ja nii lootsime sooja saada.

Mäluorienteerumine punktis 76. Kahurialus, mitmeharuline kask ja lamav kuusk. Selge. Iga punkti juures jäädvustas kohtunik meid fotokaga. Meile metsas poseerida meeldib ning kuna number asus jalal, siis saime jalga näidata . Esimene leitud nagu niuhti. Ääre pealt oleks meeltesegaduses sinna kahurialuse keskele punkti järgi roninud, aga õnneks kohtunik suutis ikka meid veel takistada, et sinna pole vaja. Ja juba teine punkt. Taas poseerime ning  asume teele kolmandasse, kui järsku avastame, et see lamav kuusk on kuidagi väga kase moodi ehk olime nati valesse punkti jõudnud. Aga mis seal ikka – lamav kuusk ja mitmeharuline kask läksid lihtsalt vahetusse.

Tee jätkus mööda tuulist randa. Päike hakkas ennast pilve tagant näitama. Vihm peseb, päike soojendab ning tuul kuivatab. Kõik komponendid olid olemas  . Täitsa mõnus. Tegelikult oli Naissaar oma olemuselt samuti ilus ning punktid põnevalt pandud. Vahepeal meenub meile me tühi kõht ja tahaks burksi, aga tegelikult on tore ning kõht kannatab küll. Tuulekas näitab kuivamise märke ning on lootus sooja saada. Veel mööda minnes korjame rannast männi, mida Kristi luges kännuks, juurest punkti (29) ja juba turnime rannal kividel. Peaks veel mainima, et sel korral olid Kärdi silmad meie silmadeks. Kui tavaliselt seletab Kristi kaugustes juba peaaegu märkamatud punkte, siis sel korral jookse või punkti otsa – Kristi ikka ei näe. Legendi lugemist ka väga ei tasunud uskuda, sest peamiselt tuli sealt täitsa omaloomingut (võrdle känd-mänd, patarei-partei). Mine sa tea, mis Kristiga lahti .

Ja siis me jõudsime punkti 52, kus punkt asus kivivallidel. Seni me arvasime, et see saab tore punkt olema, sest mööda kive meile turnida meeldib, aga seal selgus, et jah, mööda kive saame turnida küll, aga kive katab ka vesi. Kärt rõõmsalt vihjates Kristi pikkadele jalgadele tema lühikeste jalgade vastu, arvab, et kõige sobivam selle ülesande täitmiseks on Kristi. Pikemate jalgadega saab kehapikkusest ju teatavasti väiksem osa märjaks . Kristi nagu vastu punnida ka ei saa, sest kõik ümberkaudsed võistlejad nõustuvad Kärdiga ning nii paistaks Kristi lihtsalt julmur, kui ta nüüd siiski Kärdi vette saadaks. Nii lehvitab veel Kärt rannalt ja Kristi hakkab minema. Vesi ulatub põlvini, siis nati kõrgemale ja veel nati kõrgemale. Kivid on ebamääraselt libedad, lained on olemas ning on ka tuul. Lisaks on tegelikult maikuu merevesi külm, kohe rõvedalt külm. Kõigest sellest hoolimata, juba nati tuimade jalgadega, jõudis Kristi punktini. Kristi vaatas võidukalt maale, et veel võidukamalt rõõmustada, aga Kärti ei olnud . Kuna tuul oli ikka tugev ja külm ning Kristi ka seal piisavalt kiirelt ei liikunud, oli Kärt puu taha sooja pugenud . Piilus ainult suure õudusega, kuidas Kristi seal vees ukerdas, tundes endamisi süümepiinu, et ta Kristi pikkade jalgade argumenti kasutades vette saatis. Kui punkti minna oli raske, siis tagasi tulla oli veel raskem. Tugev tuul muudkui puhus, laine muudkui lükkas ning kivid üritasid pidepunkti alt niita. Peas trummeldas ainuke soov, et tahaks maale, ainuke jama, et jalad ei kuulanud enam sõna. Küll pidi abi otsima käega pidepunkti otsides, peaaegu oleks ühe kaasvõistleja seal niimoodi maha niitnud. Hmm, ei tea, kas tema oleks minuga tahtnud seal maikuu vees hullata . Jalgu sai taotud küll ühe, küll teise kivi vastu ning samuti sai kõhuli vette prantsatatud. Lõpuks sai Kristi kaua oodatud maale. See kaua unistatud koht nii rõõmus ei olnudki, kui välja arvatud Kärdi kiidusadu.

Liikusime kiiresti edasi. Kärt oli nagu support team ja tegi Kristile kõik ette-taha. Kristi lihtsalt vegeteeris hirmsal kombel hambaid plagistades, ise näost sinine. Kiiresti pugesime nati metsa tuulevarju, sest tuul oli rannikul tugev. Punktis 74 tormas Kristi karkude juurde, sest paigalseis tundus liiga õudne olema. Karkudele ja minekut. Kärdile jäi vaid taas üle Kristi kiitusega üle kallata, sest Kristi võttis kargud, asutus peale ja käis ettenähtud maa ilusti esimese hooga kohe ära. Ei mingit katsetamist ja ukerdamist. Loomulik talent :) . Kuna rannas oli tuul, otsustasime tagasitee valida sealt kohe saare keskele põigates.

Üritasime taas joosta. Korduvalt peeti maha järgmine dialoog:

Kristi: „Kaua lõpuni veel aega on?“

Kärt: „x aega.“

Kristi: „Nii kaua?!“.

Põhimõtteliselt seal lõppes me võistlus, motivatsioon oli nii maas, kui võimalik. Poleks me saarel olnud, oleks me vist otse lõppu läinud ja koju sõitnud (vähemalt nii  me mõtlesime, aga tegelikult ei tea, kas oleks suutnud katkestada). Enam ei mäleta, kas vihma veel sadas, aga need tuuleiilid võtsid viimast. Kristi peas oli ainuke soov lõppu saada ja see trummeldas peas pidevalt, sest jooksime pulsi kuitahes punaseks, Kristi enam sooja ei saanud. Täiesti ükskõikselt, nagu udus, läbis ta punkte. Ei hoolinud ta kaardilugemisest ega planeerimisest, vaid oli ära vajunud ja värises. Mingis punktis vist ajas isegi Kärdile hirmu peale oma olekuga . Kärt lausa pakkus oma peaaegu juba kuivavat riietust Kristile, kelle riietest ikka veel vett nirgus ning mis ei näidanud kuivamise märke.

Jätkasime punktide võtmist. Pidevalt võtsime punkti, läksime rappa, saime teele, möödumise naiskonnast, võtsime punkti ja nii korduvalt.  Aga lõpuks jõudsime miinideni, mis tuli kokku lugeda. Kristi luges miine. 1, 2, 3, 4, 5, ja hmm.. läks sassi. Mingil 6.-7. katsel seal kümne ja kahekümne vahel ajas see isegi naerma. Kuidagi saime kokku loetud. Kärt 170 ning Kristi 134. Kristi kahe lugemise vahe oli 6 miini ehk vist sinna oli peidetud meie kolm trahviringi üleval vallidel. Aga ei tea, Kärt luges oma miine vaid korra ega olnud sugugi kindel, et ta lugemisel ei eksinud. Tuimalt samm-sammu järel sooviga ainult lõppu saada astusime trahviringe. Ka punktiks olnud suur kivi ei suutnud motivatsiooni tõsta.

Taas jooksime mööda raudteed lõpu poole. Veel kaks punkti võtta. Lisaülesanne punktis 72. Mingi rauakolaka lükkamine mööda raudteed ning siis angaaris taas millegi rauast asja liigutamine. Enne meid tegid neid mingisugused suurearvulised meeskonnad. Aga siis ajasime kindad kätte (õelikud nagu me oleme, rõõmustas Kristi isegi selle üle, et sai kindad märjaks teha  oma nirisevate käistega ) ja asusime lükkama. Hea, et me ikka loomajõuga oleme . Angaaris suutsime seda rauajublakat seal lae all  liigutada isegi nii usinalt, et kohtunik pidi meid manitsema, et õrnemalt, muidu tõmbate selle ketta sealt ülevat alla . Jaa, me oleme isegi nii tugevad. Värisege .

Ning siis juhtus meiega midagi. Lõpuni oli ehk nii 40 minutit. Hakkasime arutlema, et ehk võtaks veel selle punkti ja kui me siin ennast nati kiiremini liigutaks, siis saaks selle ka siit võtta. No lähme nüüd kiiremini, kiiremini. Tegelikult peaks kiitma Kärti, kes terve selle etapi väga truult ja vigisemata Kristi tempos astus, mis tähendas Kärdi jaoks samm-samm-jooks-jooks taktikat ja nii pidevalt. Nagu eelpool juba öeldud, on Kristi jalad natuke pikemad ja ei tea, kas just sellest tulenevalt ka samm pikem. Igatahes Kärdi samm oli oluliselt lühem ja siis ta paterdas vahepeal Kristile jooksusammudega jälle kõrvale, kui oli paar meetrit taas maha jäänud. Tegelikult torisesime ja jorisesime, aga naer oli pidevalt me suul, isegi siis, kui motiveerimatult astusime, aga vähemalt ei takistanud see enda kulul nalja teha. Ja nii, juba rõõmsamal meelel, võtsime ette ühe sellise nati soise sihi punkti 50 poole. Kärdi määrisime mudaseks, Kristile astusime miskit läbi tossu talla jalga, aga sellised pisiasjad meid ei seganud ning rühkisime edasi. Siis veel viimane punkt 25, kus Kärt vana ja lagunenud korstna kõrval korra kadus ehk pudenes läbi pinnase, aga vupsti oli ta taas püsti ja punkt võetud, teel tagasi. Taas tegime jooksusammu. Tõmbasime otse läbi metsa ja siis jõudsime finišisse viivale teele. Nati käisime ning siis jooksime ilusti lõppu.

Ja 5h55m hiljem stardist olime me tagasi. Kogusime kokku 92 punkti, mis andis üldarvestuses 56. koha (99-st) ning naisvõistkondade arvestuses 5. koha (14-st). Oma sooja ilma uskumisega olime vahetusriided peaaegu koju jätnud. Aga mõlema riietest kokku kombineeriti Kristile miskit selga (Kristi riided ei kuivanud vähemalgi määral isegi mitte lõpuks, vaid jäidki märgadeks, vot nii kõigusoe ta meil on) ning Kärt vapralt paeaegu siniselt ütles, et ega tal VÄGA külm ei ole, kui me suppi sõime. Korraldajad hoolitsesid, et me ikka ruttu-ruttu sooja laeva saaksime. Laevas saime koha lauda. Ilusasti soojapuhuri alla. Lauas küsiti, et tüdrukud, kas võtsite kõik punktid.  Samuti meelitati meid sellega, et algul oldi arvatud, et me oleme ilusad, tublid ja võimekad noorsportlased. Me olime hämmingus, aga väga meeldivalt liigutatud, et meid nii sportlikuks peeti . Edasisest sõidust pidi ajalugu küll vaikima, aga tuulisel merel oli laeva käitumine Kärdi jaoks täielik hirmufaktor, mis pani teda taas hirmsast nädalavahetusest rääkima. Õnneks jõudsime ilusti ja tervena sadamasse ja koju ka.

Aitäh korraldajatele võistluse eest. Aitäh korraldajatele ka selle eest, et nad meile vastu tulid ning I gruppi tõstsid. Meile tegelikult meeldis ka see, et punktides oli suht vähe radu ja sai ise avastada enamus asju. Kokkuvõttes pole aga nii meeletut külmetamist ammu (kui üldse) olnud. Poetasime seal sõnad, et enam ei kunagi (ok, Kristi poetas), aga tegelikult oleme nagunii taas stardis .

Täitsa tore oli. Hetkel veel keha mõnusalt väsitatud, silm poolunine, aga tunne on ülim. Sel korral ei räägi me müstilistest seiklustest, imelistest pääsemistest, naljakatest juhtumistest, tundide viisi punkti otsimistest, vaid räägime pisiasjadest, mis muutsid selle pühapäevase xDreami nii toredaks.

Meile väga meeldis parkida peaaegu stardi kõrval. Me hing oli juba valmis pandud 800 meetri kauguselt starti lonkimiseks, sest üldjuhul me eksime ja eksleme ning kohale jõuame „pisikese” hilinemisega, seega head parkimiskohta me isegi ei looda. Seetõttu oli me õnn veel suurem, kui mied juhatati stardi vahetusse läheduse lähedale. Jõudsime kohale ka üpris vara, nii veits peale kaheksat. Niimoodi oli meil aega päris palju – istusime ja lebotasime enne starti niisama.

Meile jätkuvalt meeldib kui meie rattad ennast ise kuidagi autost välja veavad, kokku monteerivad ning lisaks veel likvideerivad tehnilisi puudusid. Seda võiks siiski juhtuda tihedamini .

Meile meeldib ka ennast siia ja sinna pildile sokutada ning kuna teised meist pilti ei tee, siis teeme seda ise. Sel korral piirdusime „omamoodi” pildiseeriaga enne starti, sest siis sai aku tühjaks. Tegelt meeldis meile ka see, sest nii oli vähem träni kaasas tassida.

Meile meeldis see kevadiselt päiksepaisteline viguritega ilm. Sel korral puhus tuul ja kohe konkreetselt puhus. Enne starti õnnestus meil näha lendavat esmaabi telki ja inimest, kes selle eest põgenes. Kõik jäid ellu .

Meile meeldib puhastena startida. Tavaliselt algab mustuse rünnak juba autos. Küll hüppab šokolaad meie pluusile, või ründab joogipoolis me pükse ning kui kuidagi oleme selle õuduse ületanud ja ikka veel puhtad, siis teeb ratas oma töö ning mustaks me saame. Sel korral oli kolm puhast Metsakunni stardis – harva juhtub, aga seda erilisem see on.

See loetelu võiks aina jätkuda, aga nüüd võistlusest. Stardist vudasime joosta kanuu valikorienteerumisse. Meie kaaslaseks sai pepukohtadega punane kanuu. Tunde ette tormates võib öelda, et need lohukesed seal pingis on ikka maru mõnusad ja head kui ikka pikalt tuleb kanuus viibida. Meie tee valikuks sai: 58-59-61-66-69-70-67-64-62-65-63-60-13-14. Meie punktivõtjaks Kärt, puhtalt lasime liugu tema vormi peal . Kerttu luges kaarti ja Kristi üritas tüürida kuhugi.

Hops vestid selga, kanuu vette ja minekut. Paar ilusat tõmmet ja maandume saarekesel, Kärt naksti kaldal, vudinal üle saare, punkt käes, kanuusse, kanuu eemaldumine kaldast. Juba sihime teist punkti. Kõik tundus klappivat. Enamus olid meist kaugel ees, mõni üksik kanuu ukerdas kuskil kaldal, üks kanuu üritas veel sõitma õppida (need keerud ja pöörded meenutasid juba meie Kloogat ) ning meie liuglesime rahulikult edasi. Ja siis jõudsime saare tagant välja. Korraldajad hoiatasid, et on tugev tuul ja laine suur, aga üllatusena tuli see ikka ning isegi mõni kilge vallandus Kärdi suust lainetel kõikudes. Meie plaani korrigeerimine arvestades tuult ja meid: 60-63-61-66-69-70-65-67-64-62-13-14.

Kui mitte arvestada, et kanuu etapp ise oli meie jaoks rõvedalt pikk, sest no me lihtsalt ei ole veekunnid ning kui teised sõuavad, siis me nagu õrnalt paitaks vett oma mõladega. Aga vähemalt liigume me edasi sihikindlalt oma plaaniga ning järjest kenamaks muutub ka meie kanuusõit. Eriti tundsime me uhkust oma kanuu parkimistehnika üle – parkimine ja parkimiskohalt lahkumised tulid juba üpris hästi välja. Üldiselt nägi välja kanuupunktide võtmine nii. Kui punkt oli võetav veest, siis sõitsime ligi ja Kärt elegantse liigutusega võttis. Kui punkti oli mõttekas rünnata maalt, siis Kristi-Kerttu viisid Kärdi kuhugi kaldasse ja siis Kärt kadus punkti poole. Nende Kärdi ootamise pauside ajal alguses arutasime kanuu teed, siis arutasime läbi jalgsi etapi jagamised ning siis otsisime välja isegi teed kuidas jalgsi etapi punkte võtta ning lõpus arutasime ka jalgratta etapi teekonnad läbi. Jõudsime küll palju arutada, aga tegelikult tegi Kärt maru head tööd. Me võisime ta kuhugi täiesti suvalisse kohta maha panna ja siis koos teiste eelnevalt ootajatega Kärti ootama hakata. Vaikselt plaanime oma edasist liikumist kui kuuleme kuskilt metsas hüüdmast “Kristi!”. Hõiskame vastu “Kärt!” ning Kärt ongi tagasi kanuus ning meie tee jätkub, aga teised jätkavad ootamist. Tõesti ei tea, mis imet Kärt nende punktide leidmisega tegi, aga see töötas ning me olime maru rahul ja õnnelikud. Teel 13. punkti oli meil korra hämming kui nägime seal tuulisel saarepoolel jalutavaid inimesi vees kanuu käekõrval, aga palju me ennast sellest häirida ei lasknud ning 2h05m algusest saime meie kanuust välja.

Kiiver pähe, lonks vett ja rattaga minekut. Meile meeldisid ka need kiired vahetusalad, kus me mõttetult jokutamata suutsime edasi minna. Seekord muideks ei olnud meil rajal kaasas ka kotti, sest selle jätsime teadlikult vahetusalasse. Juba 25 minutit hiljem, ilma sõnagi lausumata, parkisime rattad, võtsime lonks vett ja iga Metsakunn oma suunda. Rajad punktidesse olid täpselt teada ning kõik edasine tundus nagu hästi harjutatud tantsu tantsimine: sa teadsid, mida tuleb teha, sa teadsid, mis tuleb järgmisena ning sa olid kõigeks valmistunud. Nii 33 minutit hiljem liitusid kolm Metsakunni ning tants jätkus isegi mõne jooksusammuga . Selle 7st punktist 5 punkti sisse suutsime me mahutada ka oma edasise jalgratta tee hinnangu tegemise ilma aega kaotamata. Super töö, vähemalt ise olime rahul .

3h41m oli möödunud stardist ja taas oli aeg rataste selga ronida (viimaste päevade usin rattatrenn andis mõnusa valuga tunda kui kehaga sadulat sai puudutada, aga parem hilja kui mitte kunagi treenida ). Meie valik langes ringi mineku peale, sest kogemused teevad targemaks ning meie puhul on kindel, et me oleme kiiremad kergesti sõidetaval, aga pikemal maastikul, kui keerukamal ning ratta tassimist nõudval maastikul. Ja peagi olime me 25. punktis, kusjuures Kristi oli pealaest jalatallani veel kuiv ja puhas. Ning siis valisime otsema tee punktist 25 punkti 26 (kui aus olla, siis ega midagi mõistlikku ei olnud valida ka). See sisaldas kaardi järgi kahe kraavi ületamist, vahetut möödumist Mudajärvest ja kõike seda mööda sihti. Alguse me väntasime, siis asusime ratast lükkama ja tõstma ning siis tuli esimene kraav. Meile meeldib, et metsas kohe džentelmene leidub. Lahkelt pakuti abi meie rataste ületõstmiseks ning nii saime nii meie kui ka me rattad puhastena teisele poole kraavi. Aitäh meeskonnale ArcoVara & Webmedia Teamspirit (arvame, et pidasime ka lubadust teist mitte varem finišeerida )! Jätkasime teed mööda sihti seal okste, mätaste ja kõige muu vahel, kuni jõudsime teise kraavini. Ma ei tea kas ma juba ütlesin, aga meile meeldib, et metsas džentelmene leidub . Taas aidati üks ratas teise järel ning ka meid endid üle kraavi.  Kristi vajus viimast ratast ulatades äärmiselt graatsilise pöördega kraavi äärsest alla sügavale külili mutta. Nii palju siis unistusest puhtana finišisse jõudmisest, aga vähemalt ratas sai  puhtana üle . Veel toredam oli see abikäsi, kes aitas mudamõnusid nautiva Kristi taas oksale ja Kerttu-Kärdi samuti üle kraavi. Aitäh meeskonnale Naftanohikud! Tegelt me ausõna suudaksime enda rattad ja iseendid ise ka üle kraavide saada, aga nii armsad on need džentelmenid seal metsas. Kummalisel kombel kohtab neid lausa iga kraavi juures . Ei tea, kuhu nad tänavapildis küll ennast peidavad?

Ning 25m hiljem jõudsime me punkti. Lisaülesande punkt, kus vaja kaks metallist eset ilma jõudu kasutamata teineteisest eemaldada. Valime vedru moodi asja ja rõnga. Kükitame maha. Vusserdame  natuke ja peakonstruktor Kristi ulatas kaks eraldatud metalleset korraldajale ning 1m27s hiljem lahkume ülesande juurest. Ise olime endaga maru rahul ning kiirgasime seda rahulolu välja ka. Väga tihti ju meil lisaülesannete lahendamine nii kiiresti ei lähe . Selline tiivustus andis kohe jõudu ning asusime väntama. Veel viimane lai ja sügav veetakistus, mida ületasime ratas lausa õlal (tegelikult jätkus ka sinna džentelmene, kes meie rattaid aitasid taltsutada ).

Keskuses. Meid lahutab veel lõpust üks lisaülesanne – vibulaskmine. Kristi esimesena joonele, keskendumine, esimene nool lendu ja ilusti märklaua nelinurka. Hmm…ju meie tiivustus veel kestis . Teine lendas üle ja kolmas kuhugi murumättasse. Vähemalt raputas see meid taas meie traditsioonide juurde tagasi, sest meil ikka kombeks, et igaüks saab asju teha. Nii lennutasid nooli ka Kärt ja Kerttu. Teise vajaliku noole tabas ettenähtud piirkonda Kerttu. Korjasime kiirelt möödaläinud nooled kokku, ruttasime veel rataste otsa ning sõitsime otsejoones finišisse.

Kui möödunud oli 5h11m21s stardist, finišeerusime. Maru hea tunne oli. Hetkel veel tulemusi ei tea, aga ise olime me enda sooritusega rahul. Me pole küll kiired ja tugevad ning esikohast me ei unista, aga rajale tuiskame ka meie oma sihtidega ning paistab, et seekord ruulisime (vähemalt omaarust ja enda silmis ). Ehk aitas me ülimale  rahulolule kaasa ka asjaolu, et meie sihid ei olnud just kõrged, sest hiljuti laastas meie ridu vägevalt haigus ning krooniliselt laastab meie vormi treenimatus . Meie taktika tundub olevat see, et treenime võisteldes .

Üks kummaline asi jäi veel silma. Me olime pestud ja söönud ning isegi väljas nati lebotatud ning siis sõitsid meist mööda veel B rajal olevad võistkonnad. Tavaliselt on meil ikka au metsast viimastena välja tulla. Mis toimub? Nii tugevaks me ka korraga ei ole saanud võrreldes sügisega .

Piltide autor Tarmo Haud. Rohkem pilte xDreamist vaata siit.

Uudendus: xDreami kodulehel olevatest tulemustest kuvas vastu tõsiasi, et Metsakunnid suutsid 161 meeskonna arvestuses saavutada 120. koha (naiste arvestuses olime 13 (24-st)).  Me tunne ei petnud, et veekunnid me ei ole, sest veest ronisime välja 138. meeskonnana, aga siis hakkas pihta vaikne ja pidev pürgimine ettepoole. Samuti ruulis me plaanimajandus, sest hämmastavalt hea koha saime jalutades punkte võttes . Hakka või ise ka uskuma, et tark ei torma ning mälusoppidest väljakaevatud rahvatarkused (Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab) tõesti toimivad.

Me pidasime oma lubadust lõpetada peale meeskonda ArcoVara & Webmedia Teamspirit, kuid üldjärjestuses asusime juhtima, sest nad olid suutnud endale 15 trahviminutit leida kuskilt .

Pühapäeva hommikul number rinnas, suusad käes koos Kärdiga starti jalutades, pendeldas me peakestes taas mõte no on nüüd seda vaja? Aga enam tagasiteed ei olnud. Mehed olid pikemale distantsile juba teele saadetud ning meie 25 km ootas sõitmist. Soliidselt võtsime peaaegu tagarea lähte positsiooni ning vastavalt tugevusele plaanisime siin tagasi olla (Kärt enne 2h ning Kristi lootis enne 3h).

Stardipauk. Tagant startides on stardikiirendus meile kohane – tasa ja targu vaikselt libisesime külg külje kõrval. Sentimeeter sentimeetri haaval ronisime vaikselt esimest tõusu ning üksteise järel lasin viisakalt kõiki soovijaid endast mööda. Kui tõus lõppes, siis oli meie vahel juba hunnik inimesi tekkinud. Kärdi selg vahest veel vilksatas mulle, et tekkis kiusatus seda püüda. Vaikselt tõstsin tempot. Mõnest tuhisesin laskumistel mööda, mõnest sprintisin tõusudel ning mõnest liuglesin tasasel maal mööda. Inimeste arv vähenes me vahel, aga ikkagi oli neid seal veel. Iga möödumisega tõusis tempo ning kõik need natukene lähenevad seljad olid maru ahvatlevad püüdmiseks. Nad lausa ütlesid mulle, et püüa mind!

Kui Kristi esimesse TP jõudsin, oli Kärt sealt juba lahkumas. Soe jooks sisse ja edasi ning siis jõudis mu alguse lollus ka mulle endale kohale. Olin Kärdi selga kilavate silmadega taga ajanud ning unustanud normaalselt sõita ja samuti unustanud mõtte, et peaks nagu kestma 25 km ikka. Nii ma seal siis olin oma viie läbitud kilomeetriga jalad pakud all, keskmine ca 186, iga tugevam tuule iil oleks ka pikali lükanud. Oi kuidas oleks koju teki alla tahtnud, aga Metsakunn ei anna alla .

Järgmisest paarist kilomeetrist midagi kindlat ei mäleta, aga kindlasti soigusin mõttest, et küll see rada on ikka pehme ja küll ma ikka vajun sinna sisse ning küll peab neid jalgu neetult kõrgele tõstma, vahepeal muidugi unistasin kõvast rajast, kuid enamus ajal püüdsin säilitada oma tehnika natukest ning vaadata ringi ja nautida loodust. Sõit nagu normaliseerus ja tekkis selline rütm. Vaikselt tiksusin üksinda lagedal tuult murda, mingist hetkest haakus mu tuulde keegi (lume sahinat oli kuulda, aga vaatamiseks lihtsalt ei viitsinud ennast keerata), kes saatis mind kilomeetreid. Ja siis, kui mul üle 10 kilomeetri lõpuni, tulid, möödusid, kadusid 42km liidrid. Jah, vähemalt ilus oli vaadata.

Selline põllu lauge kestev tõus. Kannatlikult ronin, vaikselt annab ka säär tunda, et talle miskit ei meeldi. Ja siis kostub mu kõrva raja kõrvalt imeline helin: VIIS KILOMEETRIT veel minna. Tohoh, lõpp ju peaaegu käes! Maastikust oli ka tunda, et põldudega on nüüd ühel pool ja nüüd tulevad tõusud-laskumised. Kuna treenitud on laskumist ning teadmine, et üks suurem tõus on seal, siis juhuu. Nii tõus hakkas. Rahulikult ronin pead rajalt tõstmata ning ronin veel ja kannatan, sest kohe see läbi ning siis on kõik. Hingetuna jõudsin ülesse ja veel hingetumaks jäin kui avastasin, et peale seda tõusu on veel üks ja siis veel üks jne. Siia maani ei tea milline neist see üks suurem tõus oli .

Kummaliselt rõõmsalt ja entusiastlikult mõõtsin neid tõusumeetreid. Nüüd tundsin, et lõpp on juba väga väga lähedal nii ca 2 km veel minna, aga siis nägin silti 4km. Ma olin ju nii usinalt sõitnud ja nii palju ja nii kaua ning ainult 1km edasi nihkunud!!! No ütleme see teadmine meeli just ei ülendanud ning samuti 3, 2 ja 1 km silte tuli liiga kaua oodata. Tõusud olid ka maru rasked ning see rada oli ikka minu vaevu liikuvate jalgade jaoks juba maru pehme ning need tõusud oli ikka maru rasked . Ma siiani usun, et kui mõni džentelmen oleks mind tõusul lihtsalt lõpus üles lükanud, siis nii oleks me kiiremini edasi saanud kui mul suusatada lastes. Aga siis kostus mu kõrvu helid finiši paigast. No see peab tähendama, et kohe on lõpp. Juba laskun mõttes juubeldades staadionile, kuid siis keerab rada metsa tagasi ning veel mäest üles. Ju mu näost oli võimalik välja lugeda seda meeletut pettumust, et otsustati kõvasti ja korralikult mind ergutada. Naeratasin neile ergutajatele soojalt (vähemalt ma mõttes naeratasin, aga kas ka näolihased liikusid ei oska öelda) ja hakkasin ronima. Vaatasin neid laskuvaid suusatajaid ning imestasin, et miks mulle, kui ma laskusin, need ronivad sportlased ei andnud vihjet, et veel tuleb sõita? Kas ma tõesti arvasin, et nad sõidavad kõik juba lõdvestusringi??? Müstika . Ukerdasin kuidagi sõita kuni meenus, et meie mehed pole must veel möödunud ning laskujate hulgas ma neid ka veel ei näinud. Rohkem polnud mulle vaja. Olin nagu noor hobune, kes hirnatades kohalt spurtis, ning vallatult finišisse traavis. Polnud seda väsinust ja valu enam kuskil .

Kärt täitis oma eesmärgi korraliku varuga 1h59m53s ning oli 155 (228) ja naistest 15 (31). Samuti pidas kinni oma lubadusest mind finišis ergutada ning lausa pildile püüdis. Tema sõnad, et kerge maraton oli, mitte ei lohutanud mind . Oma üllatuseks suutsin lõppu jõuda 2h09m06s ehk 178 kohaga (naistest 21). Oi me olime tublid.

Kärt siia ootame sinu muljeid

1. SSSM osaleja Erko muljed:

Kõrvemaa Neliküritusele. Kirja sai pandud ennast korraga kõikidele pikkadele distantsidel. Kuna enne starti eriti kilomeetreid polnud läbitud, siis tuli vastu võtta karm otsus, et vähemalt suusatamises tuleb leppida lühikese distantsiga, sest finiš pandi minu tempo jaoks liiga vara kinni ja kohtunikud on ka inimesed.

Stardist panin ajama kuidas jaksasin ( seda on näha ka fotolt [viimane nõlval( kollaste saabastega )
]), kuid siiski jälgides motot: ”Tark ei torma”. Suuskade kiituseks pean märkima, et ma olen 99% kindel, et mul olid kõige paremini pidavad suusad võistlejate seas. Enamus tõuse sai võetud “Veerpalu klassikalises”.
Kiirel tempol jõudsin 1h50m pärast jälle Kõrvemaa spordikeskuse juurde, kunas mind keegi 2 ringile ei juhtinud ja ise ma plaanisin nii või naa 1 ringiga piirduda, siis läbisin ka finiši. Kuigi kommentaator ütles, et ma olen katkestaja, siis minu suureks üllatuseks leidsin ennast ikkagi protokollis 13ndana kirjas. Nähes viga, tegin ma endast kõik , et see saaks võimalikult kiirelt parandatud.
Kui kõik hästi läheb võib mind veel kohata Tallinna maratoni ja Viru maratoni stardis.

Sport massidesse weeeeeeee.

Marketingiguru Seth Godin puistas oma blogis taas pärleid. Osundan:

Doing 4% less does not get you 4% less.
Doing 4% less may very well get you 95% less.

Ehk teisisõnu: keskpärasusele keskendudes, tehes asjad enam-vähem ära, ei saa sa asjad enam-vähem tehtud, vaid… võib juhtuda, et sa ei saagi asju tehtud. Üldse. Tulemus ei ole üksüheses sõltuvuses panustamisest.

Ka väidab Seth, et keskpärasust saab eriti hästi peita suurtes organisatsioonides, kus ühe inimese või isegi osakonna keskpärasus nii hästi silma ei torka.

Väärt point enivei!

Selle sügise viimane võistlus Metsakunnide kalendris oli Libahundi sügisetapp Vihasoos. Mis kalendris, on Metsakunnile seaduseks v.a mõned väga hea põhjusega olukorrad. Isegi kui on põhjus, ja olukord, siis on Metsakunni ülimalt raske metsast eemal hoida. Nimelt jäi eelmisest võistlusest nii mõnelegi Metsakunnile, või siis tegelikult ühele, külge väikesed vigastused, millest ei oldud veel toibutud. Kristi põlved polnud veel paranenud ja andsid endiselt tugevalt tunda. Enne Libahunti Kerttu ja Kärt küll rääkisid, et peaks korralikult terveks saama, et ei tekiks hilisemaid tüsistusi. Väga delikaatselt mainiti isegi, et äkki Kristi peaks viimasest võistlusest kõrvale jääma, sest parem oleks põlvedele puhkust anda. Kristile ja tema sportlashingele selline jutt aga eriti ei mõju. Veel viimase hetkeni ta mõtles ja kuidagi ei tahtnud seda „Ei” sõna tema suust tulla. Lõpuks seda ei tulnudki ja Kristi ütles hoopis, et “JAH”, ta tuleb. Saatus aga tegi tema eest otsuse siiski ümber ning viimasel öösel otsustas Kristi organism temperatuuri tõsta . 38 kraadi ja natuke ka peale sundisid Kristi haigevoodisse ja Kärt ning Kerttu läksid selle hooaja viimasele võistlusele kahekesi.

Kärt hakkas sõitma Lõuna-Eestist. Tapal kohtuti ning Kerttu istus ümber tema autosse. Sõit võis jätkuda . Tunni pärast oldi juba Vihasoo võistluskeskuses ning valmis metsas müttamiseks. Meel oli ergas ning täis teotahet, sest Kristi oli Kärdi metsa saatnud sõnadega: “Ärge siis looderdage!” Meie?! Me isegi ei tea, mis see sõna tähendab!

Igatahes, riietusime, võtsime välja numbrid (seekord saime nr 222), nullisime SI-pulga ja saime kaardid. Autost leidsime mõned kirjutusvahendid, millega teekonna kaardile vedasime. Mõtlesime asjad suhteliselt põhjalikult läbi, mõõtsime vahemaid ja arvutasime punkte kokku ning rehkendasime aega. Lõpuks, mõni minut enne starti, sai kõik paika. Auto lukku, kott selga ja suund stardialasse.

Mõned hetked ja …START! 6H rada Loobu ja Valgejõe ääres võis alata. Varustusest oli kaasas Kärdi peegliga kompass (Kerttu oma ununes autosse maha), uut tüüpi õllesigarid ja üks müslibatoon (snikersid ehk meie viimase aja toonusetõstjad jäid Kerttu auto kindalaekasse ). Kaasas oli veel liiter vett ning igaks juhuks juhuks hunnik plaastreid, sest Kärt katsetas uhiuusi matkasaapaid.

Esimesed pool kilomeetrit tegid Metsakunnid jooksusamme, sest väljas oli kuidagi jahe, kuid niipea kui soe sees, mindi üle kiirkõnnile, sest rajal tuli vastu pidada ikkagi 6 tundi. Enamuse ajast käidi objektide järgi ning kompass oli taskupõhjas ootel. Kuna plaan oli paigas, siis võtsime raskusteta esimesed punktid. Mööda jõeäärt suunduti järgmisesse. Ületada tuli jõgi. Seekord tohtis seda teha vaid selleks ettenähtud kohtades. Esimene ületuskoht oli ekstreemne. Jõe laiuseks oli kuskil 15 meetrit ning jõeületus toimus mööda libedaid vette kukkunud palke. Väga hea tasakaaluharjutus . Siiski jõudsime õnnelikult teisele poole kallast. Kõndisime metsas, jõe ääres, põllul, ronisime ülesse ja alla tohututest seljakutest ning jõeorgudest. Võtsime punkti punkti järel ning olime ülimalt rõõmsad kui esimese tunniga oli koos juba hunnik punkte. Me olime suhteliselt kiiresti alustanud. Vähemalt meile tundus nii .

Kaardil suundusime lõunasse. Kõige kaugemad punktid olid kõige „kallimad” ning lisaülesandega punktid. Plaanisime taolisi võtta viis. Jõudsime esimesse hinnalisemaisse punkti. Kärt läks köiel üle jõe ning Kerttu suundus paberile pandud sõnade järgi nelja punkti otsima. Kerttu tee viis esialgu vanema hoonekompleksi poole. Seal tuli leida paekivihoone, kivikatusega, pidi olema vana hüdroelektrijaam. Kerttuga üheaegselt jõudis sinna ka noormees teisest võistkonnast. Hakkasime punkti otsima esimesest paekivimajast, kuna kompleks tunduski üks hoone. See oli päris hirmuäratav, kuna osad ruumid olid sisse kukkunud. Kerttu jooksis ühest toast teise, aga ei midagi. Välja tagasi, natuke nuputamist ja ennäe, ümber nurga paistiski juba väikene punase kivikatusega, ülejäänud kompleksist selgelt eristuv hoone. Ruttu esimesse punkti. Vahepeal oli noormees Kerttust maha jäänud ning nüüd joosti koos väga sõbraliku neiuga – tervitused nende võistkonnale. Kahjuks enam nr ei mäleta . Koos joosti trepist ülesse majja, punktile järele. Edasi trepist alla, ümber nurga, uksest sisse, vasakule, trepist ülesse.. teine punkt.. jälle trepist alla, otse läbi eesoleva toa, paremale jäi sisselangenud ruum, majast välja, läbi teise maja, sillani, silla alt paremalt kolmas punkt, jälle välja, majja, uksest sisse, jälle teisest uksest välja, väikese majani ja sealt neljas punkt. Kibekiirelt Kärdi juurde tagasi ja kontole sai juurde kirjutatud veel 7 punkti . Kärdi ülesanne jõgi mööda köit ületada oli võrdlemisi lihtne ega nõudnud erilist ajakulu, nii et Kärt istus Kerttut oodates puu all ja näris niikaua armastatut õllesigarit .

Edasi viis tee järgmisesse lisaülesandega punkti. Vahepeal nägime teel võistkonda, kes lohistas kanuud veest välja ja hakkas seda mööda maad tassima. Vaatasime üksteisele nõutult otsa. Nähtu ehmatas meid. Metsakunnid pole kundagi kuulunud nende hulka, kes pooldaksid kanuu mööda maad tassimist, välja arvatud väga mõjuval põhjusel. Kanuu on ikkagi mõeldud vee peal sõitmiseks. Punkti koondnimetus oli mäluorienteerumine. Uurisime ortofotot, kuhu olid märgitud punktid ja suundusime jõele. Kahekesi tegime seda esimest korda. Kärt ees, Kerttu tüüris. Kanuu oli veidi lamedam ja madalam kui harjunud olime, kuid kõik sujus. Leidsime punktid vaevata ja isegi suhteliselt ok trajektoor tuli vee peal liigeldes . Usinalt ja jõuliselt sõudsime ka vastuvoolu . Kärt suutis ühte punkti võttes natuke eufooriasse sattuda ja kanuusse tagasi tulles ühe jalaga sügavale vette astuda, see oli meile ainult õpetuseks, et ei tohi oma tegevusest liialt elevusse sattuda ning tähelepanu kaotada. Kärdi uued jalanõud ei lasknud vett sisse, kuid kahjuks ka välja mitte, seega sai üks jalg väikese vanni.. mõneks ajaks. Kärdi teine jalg oli aga võistluse lõpuni kuiv, samal ajal, kui Kerttu jalad kohe alguses märjaks ja mudaseks said. Ega meil tegelikult midagi märgade jalgade vastu ei olegi – me oleme veendunud, et märjad jalad tagavad jalgade heaolu :) (kuivad jalad oli ainus asi, mille me suutsime MM-I põhjal tuletada hirmsate jalavaevuste põhjuseks).

Kui maabusime, võtsime taas oma asjad ja suundusime metsa. Meel oli rõõmus ja lõbu laialt. Vahepeal tegime mõned jooksusammud ja siis jälle kõndisime. Liikusime pidevalt koos Kristi töökaaslaste võistkonnaga. Ükskord oli nende võistkond punktis enne, teinekord jälle pärast Metsakunne. Meil käis väikene omavaheline võistlus lausa ja juhuslikult olime valinud samasuguse marsruudi.

Aega oli kõvasti kulunud. Oma ülitoredat ja optimistlikku plaani tehes ei arvestanud me lisaülesannetes kuluva ajaga. Liikusime edasi, vahepeal juba mõtlesime, kuidas trajektoori lühendada ja millised punktid ära jätta.

Järgmine lisaülesanne oli taas üle jõe minek. Seekord üks liige ja rullikuga. Punktis oli parajalt palju rahvast ning tekkis väikene kaos ja segadus, kuid lõpuks ikkagi kõik sujus ja Kärt sai koostöös Kerttuga endale traksid selga. Esialgu tundus Kärdile küll mõnevõrra hirmuäratavana mõte selg ees mäenõlvast alla hüpata, aga tegelikult ei olnud see sugugi hirmus ning sõit oli hoopistükkis täitsa meeldiv. Üle jõe ning tagasi ja oligi punkt jälle käes. Traksid ära ja teele.

Liikusime edasi. Aega tõesti nappis. Arvutasime välja, kus peame olema tund enne lõppu ja kus pool tundi kontrollajast varem.

Kuna tuli teha lõpupingutus, siis nosisime mõned õllesigarid ja kaks väikest tükki šokolaadi (muud me kogu raja jooksul ei söönudki, ikkagi majanduslangus jne ).

Teelahkmel ajas Kerttu punktide võtmise järjekorra sassi ning tahtis jonnakalt vasakule suunduda. Kärt, kes veel ei usalda oma kaardilugemise oskust, aga kes vaikselt üritas seekord siiski kaarti jälgida, näitas tagasihoidlikult parema teeserva peale. Kerttu esialgu rääkis vastu, kuid kontrollima hakates tuli välja, et ikkagi tuleb vasakule minna, sest enne tuleb võtta plaanitud punkt ja alles siis kuusega punkt. Leppisime kokku, et nüüdsest Kärt hakkab kohe valjuhäälselt arvamust avaldama ja ei ole enam mingisugust ebakindlust. Kärt lubas seda teha .

Võtsime mõned rasked mäed, ronisime ülesse ja alla ja otsisime mahalangenud kuuske sihi otsas, mille läheduses pidi paiknema punkt. Siht lõppes, aga kuuske ei kusagil. Otsisime pisut, kui lõpuks nägime, et kuusk oli kavalalt kallaku peale kukkunud, liiati olime punkti juurde tulles, mäest üles ronides, kohe sealtsamast punmktist mööda kõndinud. Müstilisel kombel jäi ta meile aga siis märkamatuks. Punkt käes ja edasi!

Edasi siirdudes jõudsime väga raske jõeületuskohani. Kaks mahalangenud puud olid 90-kraadise nurga all vette langenud ja nurgast latvupidi koos. Seega ei olnud just väga stabiilne ja mehine purre. Õnneks oli puude külge naeltega mõned abistavad puidust lauad taotud, aga jalg värises ikka korralikult ja „sild ” ka . See oli ikka nii unikaalne sild, et seda kohe peab nägema ja proovima. Enne meid nõndanimetatud silda ületanud võistkonna meesterahvas lubas meid tublisti päästma tulla, kui me sillalt alla kukume ja teda appi hüüame. Väga lohutav teadmine! Saime siiski õnnelikult jõe ületatud ning siirdusime metsa. Suund tuli paika panna kompassiga. Kerttu pistis kisama, et midagi on valesti, kompass on katki jne.. nool nimelt käis suvaliselt ringi.. kord oli põhi ühes kohas, kord teises.. õnneks ei olnud paanikaks põhjust, sest Kerttu kinnaste sees oli magnet. Kindad käest, suund paika ja metsa. Panime veidi mööda, sest metsa minnes olime juba jõest liiga kaugele jõudnud, aga üritasime orienteeruda maastiku järgi. Lahknesime pisut, ja õige pea leidsimegi punkti (tegelikult Kerttu leidis :) ). Si-pulk auku ja edasi eelviimasesse ja viimasesse lisaülesandega punkti. Seekord jooksuga .

Osade punktide ärajätmisega olime ennast taas graafikusse viinud, kuid veel oli meil ees lisaülessanne, kus ei tea kunagi, palju aega kulub. Punkt asus liivakarjääris ning otsida tuli aaret. Kerttu pani paika suuna ja Kärt hakkas sammudega 18 m mõõtma. Hops ja auk.. kus üks võistkond vehkis labidatega juba ees… Uurisime, mis nad meie augus teevad ning tuli välja, et nemad olid meie aarde just natuke aega tagasi välja kaevanud (kusjuures nad ise olid otsinud seda ~20 minutit). Kaevasime uuesti aardei välja ja ajasime augu taas kinni.  Meil vedas, et sattusime kohe enda aarde peale. Pärast kuulsime, et vaid 30% võistkondadest oli üldse nn aarde leidnud .

Tee finišisse võis alata. Kuivõrd saime viimases punktis kiirelt hakkama, ei pidanud me finišisse jooksma. Kiirkõndi tehes jõudsime lõppu ~15min varem, kui kontrollaeg. 68 punkti võetud! See oli tore üllatus, kuna ise tegime väikese valearvestuse ja arvutasime punktisummaks 62.

Sõime kõhud täis ja jäime põnevusega tulemusi ootama. Meie meeli ergutas tohutute karikate ja medalite hulk, mis saalis aknalaual seisid. Ootasime pikalt ~2h, arutasime ja uurisime tulemusi. Kas tõesti on meil võimalus minna koju medal kaelas? See ei tundunud üldse Metsakunnilik, kuid siiski, olles ära oodanud autasustamise, selgus, et selle hooaja kokkuvõttes olid Metsakunnid naisvõistkondade seas teisele kohale tulnud (olgu siinkohal öeldud, et sügisetapi arvestuses olime naisvõistkondade arvestuses 4. kohal 12-st naisvõistkonnast ning üldarvestuses 72. kohal 122-st võistkonnast).

See tohutu rõõm ja uhkustunne, mis meid valdas, oli üüratu . Nii-nii hea meel oli, lausa kirjeldamatu! Kahju oli muidugi, et meie kolmas liige ei saanud kohal olla, kuid selle-eest saime rõõmustada teda karika ja medalitega. Põnevil ja rõõmsate südamete tuksudes, medalid mõistagi kaelas, asusime koduteele. Oli huvitav etapp ja tihe hooaeg ja see sai väga ilusa lõpu. Talveunne läheb Metsakunn mõtetega, et ka spordile mõtlemine on justkui pool trenni ning Metsakunn, nagu ikka, on rõõmus igas asendis!

Metsakunnid, võimas, lihtsalt võimas!!!

Miks võimas? Peadselt pikemalt

TA OK 8-tunnise rogaini puhul võib öelda, et Metsakunnid on täpsus ise. Tavaliselt selline ütlus kriibiks meie puhul valusalt kõrva, aga mitte sel korral. Täpselt 6:00 oli Kerttu autoga Kristi maja ees, täpselt 6:30 peatuti Kärdi maja ees, täpselt õigetes kohtades pöörasime, et ikka jõuda sinna peaaegu Läti piiri juurde Laanemetsa ning täpselt 15 minutit varem plaanitust parkisime oma auto parklasse ning täpselt 8:30 olime valmis seisma kaardi saamise järjekorras. Valmis tähendab, et riietatud, kott pakitud, söödud, joodud, patsid punutud. Mida veel võiks hing laupäeva hommikul 8:30 tahta?

Kaart käes ja suundusime autosse plaani pidama. Peaaegu ideaali lähedaselt omasime eelinfot ehk ala Võru-Valga maanteest üleval pool on detailsemalt kirjeldatud ning all pool mitte nii väga. Kui üldjuhul kaarti vaadates meie marsruut vaikselt kuidagi iseenesest joonistub sinna peale, siis sel korral erinevates planeerimise etappides lendas Metsakunnide suust tihti lause, et lähme siit ja võtame selle punkti ja siis lähme…hmmm..ööö…ma ei tea. Kaart oli keeruline ja valikutega, sest ülal oli nagu punkte tihedamalt, aga suhteliselt odavad ning all olid kallimad punktid, aga mõistliku viisi neid võtta kohe nagu silma ei paistnud ning vahemaad olid pikad. Jooksu suutelised me ei ole ning pigem nikerdame vaikselt kuskil, siis nii valmiski meie marsruut:

24-52-33-54-37-47-48-56-39(4h)-59-58-57(6,5h)-49-46(lisa)-29(lisa).

Ehk plaan oli minna alla kallimaid punkte püüdma, loogiline otsus ju . SI-pulga hoidjaks ehk punktivõtjaks sai Kärt, sest tema kell ja kumm SI pulgal sobisid ideaalselt kokku (nii lohutasid end Kerttu ja Kristi), aga tegelikult oli Kärt enda jaoks trenni avastanud ja lihtsalt oli meist füüsiliselt üle.

Metsakunnid sisenesid stardialasse täpselt 9:30, kui anti stardipauk. Asusime koos teiste võistkondadega jooksusammul vaikselt esimese punkti poole teele. Pool teed juba möödas kui Metsaunne tabas selguse hetk, ega see sprint ei ole ning mindi üle oma tavapärasele liikumisviisile, s.o kõnnile. Varsti möödusid meist kõik need, kellest me mööda jooksime, ning mõned veel, aga ka see on normaalne. Meie eesmärgiks oli liikuda peamiselt mööda teid, sihte, oja ääri või muude objektide järgi, aga vahest andsime ka kiusatusele järgi ja läksime mööda metsanotsude rada (punkti 52), kuid vähemalt sel korral olime asjalikumad ja jälgisime ka suunda. Seal 52 punkti juures sai selgeks ka tõsiasi, et õhetavad Kärt ja Kerttu on taas ennast liiga soojalt riidesse pannud, ju Kärdi varjatud lumeinimese sündroom on nakkav. Metsakunne metsas kohates olge ettevaatlikud, et te endale meie nakkust külge ei korjaks .

Stardist möödunud 27m, kogutud juba 7 punkti ning stardiarutus möödas jätkasime me rahulikult peamiselt omakeskis plaani täitmist. Mööda teed edasi, siis paremale ning kolm punkti korjatud ning siis veel natukene ilusti mööda teed keelualadest mööda ning juba terendas 54 punkt seal all, kuid teisel pool oja. Oleks me juba märjad olnud, siis oleksime teistele eeskuju näidates läbi  oja tuisanud, aga meie täiesti kuivad jalad keeldusid seda tegemast ning nii sai Kärt elegantselt mõisaproualikult harjutada tasakaalu, samal ajal Kerttu ja Kristi ergutasid ja sobitasid teistega tutvust. Leidsime ka oja äärest mehe, kes jalanõusid jalast võttes pakkust üleveo teenust. Me blondid tüdrukud siiani veel ei mõista, kas jutt käis SI-pulga veost võis siis meie veost .

Oma aastase metsas viibimise kogemusega oleme me näinud igasuguseid sihte. Sihid, mis meenutavad Tallinn-Tartu maanteed, aga ilma kurvideta, sihid, mis on lummavad ilusad metsateed, sihid, mille pind on kaheldava vormiga, sihid, millel on komme kaduda, ning sihid, mille nägemiseks pead omama meeletult ettekujutusvõimet. Sel korral teel 48 punkti oli meil võimalus kohata sihti, mis sisaldas 700 meetri jooksul viimase nelja sihi omadusi. Alguses oli vist siht, siis muutus see siht selliseks lõputu soo või mülka taoliseks alaks. Metsakunnid ringi ei lähe ning tagasi ka mitte, aga mida enam edasi seda enam ja enam sügavamale mutta me vajusime. Kui aus olla, siis muda on tore ning vahest on vahva seal mässata, kuid see muda päris selline ei olnud. Mitte ei kutsunud sinna sisse vajuma ka ilusad värvilised õlilaigud ning nii me seal ukerdasime mööda puid, mööda kände, mööda oksi, mööda mättaid, mööda kõike, mis meid mudast eemale hoidis. Oleks ma seal linnuke oksal olnud, siis seda akrobaatika ilu oleks silmal kohe lust järgida olnud . Ning lõpuks muutus see siht imeliseks metsateeks. Järgnev maastik oli väga ilus. Soo või paksem võsa vahetus erivärviliste samblaste nõlvadega, hõredama metsadega, küngaste, orgudega ning vahest kükitava Kristiga, kes marjadest veel viimast üritas võtta.

39 punkt, aega kulunud 3h55m ehk oma 4h piiri alistasime 5m. Peaks mainima, et ka see on päris täpne töö . Edasi hakkas lendama kaikad meie kodaratesse. Kerttut hakkasid tabama müstilised reielihase krambid või midagi taolist (tulenevalt puudulikest meditsiinialastest teadmistest ei suuda me eriti midagi diagnoosida ). Kristi põlvega juhtus miskit 59 punktist laskudes. Mõlemad liikusid edasi naeratus näol, kuid silmist paistis ka miskit peale naeratuse. 58 punkt seal ninal ei tahtnud üldse, et me teda leiaksime. Kristi suuna hoidmise tase sel hetkel mitte ei olnud enam see, mis ta võiks olla, kuid uuesti endid positsioneerisime ja punkti siiski üles leidsime. Laskumistel võis kohata ühte lombakat Metsakunni, ühte selg ees laskuvat Metsakunni ja ühte abistavat Metsakunni. Normaalne see enam ei olnud isegi meie jaoks .

Kui nüüd hiljem järgi mõelda, siis Metsakunnide kõige hämmastavamaks oskuseks metsas ongi säilitada rõõmus entusiastlik olek kuni lõpuni. Nii me sel komberdasime samas metsaalune kajas meie naerust ja kilgetest. Juttu jätkub ning samuti ideid. Järgmisel kordadel hakkame keelt metsas õppima. Kärt saadab enne võistlust sõnavara ja näidis dialoogid ning siis ootab meid nii 6 kuni 13 tundi harjutamist. Keele võiks selgeks nii saada ju küll . Hetkel veel lahtine, kas iga võistlus uus keel või mitte. Meie geniaalsetena paistvate mõtete keskel avastasime taas ennast uue vesise mudavälja äärest. Enam ei kandnud selline lendlev ja aeglane stiil vilja ning Metsakunnid lihtsalt sumpasid sealt läbi. Vähemalt meile tundus, et suutsime 5h32m ka ühe kaasmeeskonna meele rõõmsamaks muuta seal soos.

Veel viimased punktid võtta, Kärdi sportlik vorm lausa kiirgas meile silma. Rahulikult liikus ta Kerttu-Kristi tempos ja kui punkti asukoht oli visuaalselt kindlaks tehtud ning täpne suund olemas, siis ta spurtis. Kõik Metsakunnid nägid punkti, aga lõpus lähenes Kärt ka punktidele tuisates üksi selliselt, et Kristi ja Kerttu olid punkti vahetus läheduses ning omavahel oli olemas silmside. Sel ajal said Kristi ja Kerttu rahulikult kaardilt edasist marsruuti uurida, kuid tegelikult sai nii säästetud Kristit ja Kerttut liigsest valust laskumistel. Kärt tundis neile mõlemale kaasa (meenutades ennekõike oma kogemusi MM-il), samas tuiskas rõõmustades ringi, sest tema keha toimis ideaalselt (ehk veel üks koht, kus tuleb tõdeda trenn on vajalik ). Kui tavaliselt mets Metsakunne hoiab ning kui me läheneme, siis meile ka teed tehakse, et me ennast ei vigastaks, siis sel korral oli meie pesamuna nii kiire, et isegi mets ei jõudnud reageerida ja nii kogemata suure augu Kärdi pükstesse käristas. Metsakunnid olid natukene nukrad ning samuti nukrutses mets ning isegi vanajumal ise poetas mõne pisara Kärdi lõhkiste pükste pärast .

6h20m rajal ning nüüd suundume lisapunkte võtma. Vahetame oma 2 punktise punkti veel 38 vastu. 7h25m viimane lisapunkt ka võetud ning enam ei olnud midagi muud teha kui finišisse jõuda. Suund otse üle lageda ala tee poole. Ju vajalikuks viimaseks ergutuseks meie natukene väsinud kehadele olid need kõrvetavad nõgesed seal lagendikul, aga ka sellest katsumisest saime mõne ai saatel üle ning teele me jõudsime. Suuremalt jaolt Metsakunnid kõndisid, siis päris lõpus tundsime tungi joosta ja veel mõnest meeskonnast kas või füüsiliselt mööduda . Kui Kristil ja Kärdil tuli jooksusamm veel päris kergelt välja ning aina lähenevad seljad kruvisid tempot, siis Kerttu jäi Metsakunnide arusaamadele truuks ja keeldus Kristi ja Kärdiga teisi kilavate silmad taga ajada. Kuna Metsakunnid liiguvad koos, siis 7h45m hiljem jõudsime nii normaalsetena kui võimalik finišisse. Saime oma tulemustelehe ja suundusime seina äärde pikalt pikalt venitama. Pärast seda kõike Kristi jalad käisid igatahes väga imelikult ning Kärt itsitas Kristi kõndimisviisi vaadates samamoodi, kui Kristi Kärdi kõndimisviisi vaadates MM-il. Küll on elul ikka imelised pöörded .

Kokku saime 60 punkti (140-st, muideks ka võitnud tiim suutis kokku saada vaid 128 punkti), mis võrreldes teiste võistkondadega ning punktide asukohtadega tundus olevat päris hea tulemus. Üldarvestuses olime 183. kohal (321-st lõpetanud võistkonnast) ning naisvõistkondade klassis 22. kohal (52-st). Samuti olime 100%-liselt täitnud oma plaani, tegelikult natukene enamgi. Lõpupoole arenes meil ka plaan võtta üks 2-punktilise väärtusega punkt lisaks, kuid ei hakanud kontrollaega silmas pidades riskima, kuigi tõenäoliselt oleks me selle siiski jõudnud ära võtta kui kõik oleks ideaalselt läinud. Aga Metsakunnid on endaga ikka maru rahul nüüd. Sellel aastal ongi meil jäänud vaid üks võitlus – Libahundi jälg, peale mida saame pikemale talvepuhkusele siirduda (võistlustest, mitte trennist!!).

xDreami juhendis oli sel korral väga kindlast ette antud ajad, mis ajaks peavad olema B-raja inimesed rattad vahetusalasse viinud ning mis kellast peab olema võistluskeskuses, sest teed võistluskeskusesse suletakse. Samuti oli tingimus, et võistkonnad võiks saabuda ühe autoga või siis kindlasti koos, sellest tingituna pidi Metsakunnide ühinemine toimuma 8:00 Kembas. Esimene ekipaaž saabus 8:01, kuna teist ei olnud näha, mängiti maha järgimine dialoog telefonis.

Kristi: „Noh, kus oled?“

Kerttu: “Piiks-piiks-piiks.“

Kristi ei suutnud uskuda oma kõrvu ja veel vähem suutis uskuda, et Kerttu omab oma sõnavaras selliseid sõnu.

Kerttu: “Magasin sisse.“

Kristi: „No tule siis nii kiiresti kui võimalik.“

Kärt tagataustal jagas soovitusi, et sõida kahesajaga Kerttu, sõida kahesajaga…

Järgnes kuhjaga fooris punaseid tulesid, pedaali tugevat surumist, natukene ka ärevust, Kärdi patsi punumist, ühe šokolaadi tahvli hävitamist, natukene vett, paar konsulteerivat telefonikõnet, paar raportit, et möödusin autost, kellel ka rattad katusel, ning otsus, et Metsakunnid liiguvad koos ja esimene ekipaaž ei liigu enne Kerttut kuhugi. Kui rajale ei lasta, siis ei lasta. Ning juba 47 minutit hiljem oli Kerttu platsis. Väikse hilinemisega jõudsime rattavahtusalasse, aga võistluskeskuses olime enne teede sulgemist. Lõpp hea, kõik hea .

Kuna stardimaterjalid saime rattaalas juba kätte, siis nagu ei osanud miskit asjalikku teha. Toitsime Kerttut, kes söömata ennast teele ehmatas, pakkisime koti, arutasime riietuse üle, kinnitasime numbreid ja vidinad ning läksime starti. Riietusest nii palju, et kaks kolmest omas identset riietust (ülevalt alla): nokamüts, soepesu, dressikas, kindad, pikad püksid, sokid ja tossud. Ja siis oli muidugi Kärt oma varjatud lumeinimese sündroomiga . Kuna oli tegu sügisese etapiga, siis Metsakunnid sel korral oma jalgu märjaks ja poriseks ei tee. 7 minutit stardini ning Metsakunnid numbri 324 all on juba valmis stardikoridoris. Ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Üldse etapi korraldus soosis rahva varajast valmis olekut (isegi korraldajad märkasid seda).

Minut stardini ning kaardilt rullus lahti ehk nn ca 1 km proloog ja siis ülejäänud tegevused. 10:20 start. Inimeste voog pani vudama. Metsakunnid olid veel kohmetult oma kaarti süvenenud ning liikuma saades olid nad juba uhkelt viimased. Rada viis ussi kombel mööda liivast ja vahel vesist rada kuhugi üles ja siis alla kanuude juurde. Mõttetegevus seal tähistatud rajal vajalik ei olnud ning tuli vaid jalgadele valu anda. Metsakunnid ilma mõttetegevuseta liikuda väga ei oska ja juba vaikselt piiluti kanuuetapi kaarti seal rahulike jooksusammude keskel. Valgejõe ääres ootasid meid kanuud. Seekord võtsid Metsakunnid praktilist meelt kasutades kanuu, mida oli kõige lihtsam jõeni kanda, sest tundus ühe kanuu tassimine üle teiste kanuude kõikse asjalikum tegevus vist ei ole. Seega meie kaaslaseks sai seekord ilus ja tubli roheline kanuu. Kanuu turvaliselt vees ja Metsakunnid kanuus (nagu kombeks istus kõige ees sõudehunt Kärt, keskel kaardinavigaator Kerttu ning tüüriks oli Kristi) algas tee allavoolu suhteliselt kitsal ja käänulisel jõel. Midagi müstilist oli taas juhtunud, sest kui päästeveste selga ajasime ja kanuud vette lasime, siis oli rahvast me ümber küll ja veel, aga kui esimestel tõmmetel ringi vaatasime, siis oli kõik see rahvas kuhugi kadunud. Vaikselt tõmme tõmbe järel liikusime punkti poole.

Esimene kanuupunkt. Ühiselt sai otsustatud, et kanuuraja punkte võtab ka seekord Kärt. Kuna Metsakunnidel oma punktivõtjat vees leotada kombeks ei ole, siis ei tundunud kuidagi ahvatlev teiste meeskondade pakutud lahendus, et punktivõtja läbi teiste kanuude maale roniks ning nii randuti sujuvalt jõe kaldal, et Kärt ilusti kuiva jalaga maale saaks. Samuti suutsime lõpuks ka ühest oma tõeterast kinni pidada ning nii lippaski Kärt kaart näpus mööda metsanotsude rada punkti poole. Kristi-Kerttu mõnulesid rahulikult kanuud ja nautisid ilma kui järsku seisis nende ees võistluse 26m puusani märg Kärt. Punkt oli küll võetud, aga meil oli ju kokkulepe, et sel etapil märjaks ei saa. Ja siis ta tahtis kogu selle niriseva veega veel meie kanuusse tulla, meil võivad ju nii jalad veel märjaks saada!!! Aga lahked nagu me oleme lasime Kärdi kanuusse ja sõit jätkus. Kerttu luges jõe käändeid ja hargnemisi ning otsis ojakesi, Kärt andis kätele valu ning sõudis ja sõudis, Kristi sõudis ja üritas manööverdada seal käänakutel. Tihti kohtas meid nagu sukelduvat kanuusse, aga nii me läbisime puuokste piirkondi ja millegi pärast sattusime me sinna tihti. No Kristi lihtsalt paremini ei suutnud tüürida, aga nõue ja tõetera oli, et kui sukeldud, siis otse ette, mille külgedele, sest nii väheneb ümberkäimise tõenäosus.

Teine punkt. Taas esteetidele kombeks seame kanuu paika, et Kärt saaks mõne küll natukene graatsiliselt kummalise liigutuse abil ilusasti maale. Punkt ise asub kaldast kaugemal ning Kärt asub lootusrikkalt teele. Lootust ja usku üritasid küll juba kaelani märjad vastutulijad vähendada, aga Kärt sellest ei heitunud. Rõõmsal meele püüdles punkti poole, aga ees ootas veel laiem ja veel sügavam ja veel märjem ja veel mudasem takistus. Enne kui Kärdi pähe jõuab mõte sellest õudusest oli ta juba hetkegi kaotamata vees ja teel punkti poole. Jõeharu põhi oli kohe ekstra mudane ning liikumine oli kohe liiga aeganõudev ning rinnuni vees okstoobri kuus 5 meetri laust veetakistust ületada ei ole just lust, kui ausalt öeldes, siis oktoobrikuine vesi on ikka rõvedalt külm küll. Kerttu ja Kristi täielik respekt Kärdile.

Järgmise punktini oli suhteliselt pikk tee (36m). Püüdsime küll tempot arendada, et sooja saada, aga vahepeal puhunud väikesed tuuleiilid panid Kärdi hambad suurest külmast ikkagi plagisema. Kerttu jälgis kuidas Kärt lihtsalt värises ning isegi Kristi tundis kuidas tema täiesti kuivad jalad külmetavad, siis mõte märjast Kärdist tekitas vaid õudu. Mingi hetk tundus maru kaval idee olevat Kärti kotiga soojendada ehk Kärt võis kotti kanda. Oli ka soojem? Loodame. Teel puntki kohtasime ka ühte ujuvat naisvõistkonda, kes üritasid oma kummuli läinud kanuud sõiduvormi saada. Kuna nende üks mõla ei olnud piisavalt kannatlik ja asus juba teele, siis (nende palvel) viisime selle ilusasti punkti neid ootama. Kolmas ja neljas punkt meile meeldisid, sest kinnitatud olid need ilusti vee kohale puu külje ja meie maru oskuslikud manööverdajad saime ilusti kanuust väljumata punktid korjatud. Nii ju lausa lust punkte korjata. Veel viimased tõmbed ja plaginad ning veel viimane silla alune ja siis elegantse tõmbega kaldasse, et ikka kuiva jalaga maale saaks. Kanuu järsust nõlvakust üles tirimine ajal mil vastu tulid tormlevad A-raja meeskonnad ei olnud lihtne, aga kes käskis meil nii kaua seal veel mõnuleda .

Metsakunnid on tegelikult maru kaastundlikud ja abivalmid isiksused ja nii järgneski meiel riietuse demonstratsioon. Märjalt Kärdilt hakati kihi haaval tema märgi riideid eemaldama ning nii nägime, et lumeinimese sündroom ei olnud kuhugi kadunud, vaid lihtsalt natukene varjatumalt esindatud. Kristi soojaks kantud soepesu seljas, niiske dressikas peal, läbivettinud puuvillane pluus koti sügavuses, teine pluus koti küljes kuivamas ning juba oligi tunne palju palju soojem. Aga sellega meie riietumise kavalus ei lõppenud. Hetkel oli Kristi jäetud ainult dressika väele ja väike värin tuli ka temale sisse, siis meie plaan nägi ette, et kui väga hulluks läheb, siis eemaldame Kerttult soojapesu ja siis saab Kristi vahepeal sooja. Küll need Metsakunnid on ikka hoolivad ja ohverdajad küll .

Järgnes lisaülesanne, mille käigus tuli ära arvata kolme eseme – hokikepi, tennisepallide komplekti ning jalgpalli – kogumass. Võtad asja kätte just 1h44m kanuutanud kätesse ja ütled kaalu. Lihtne see ei olnud. Vaatasime ja arutasime, aga kuna paigal seistes hakkas külm, siis Kristi kirve meetodil võrdluses oma fotokaga kaalus asjad ära ja ütles 900g. Kerttu-Kärt nõustusid, aga tulemuse kirjapanekul tekkis kahtlus ehk asjade kujud petavad ning nii langetasime oma ametliku tulemuse 800g. Päris hea (õige vastus oli vist 1030g), sest trahvi saime vist kaks minutit ja juba võisime lahkuda ratste poole.

Rattaetapp. Esimesse punkti minekul oli valikuid: minna ringi mööda kruusa või minna mööda metsateid. Väntasime ja need metsateed tundusid nii ilusad, et sealt me läksime. Aga ilu on mööduv nähtus. Ilu asemel olid rööpas, mudased, loikudega või üleni vee all olevad tee lõigud. Liikumiskiirus küll langes oluliselt, aga vähemalt saime oma 40m tõsist tehnika trenni igasugustel võimalikel ja mitte võimalikel maastikel ukerdades. Samas sai seal alguse rattaga kukkumine, küll ratta kinni jäämisel, küll ratta ära vajumisel, küll lihtsalt tasakaalu kaotamisel jne. Jalad märjad ja mudased murdsime sellest rõõmsalt läbi ja leidsime nagu niuhti punkti punkti järel. Me nägime ka üle pika aja teisi meeskondasid . Samuti kogesime midagi erakordset metsas. Kuskil seal 8. ja 9. punkti vahel kohtasime naiskonda, kes kohe mitte ei saanud naljast aru ja meie kõige pisema liikmele nähvama tulid. Eks meie ikka kasva ja arene, aga kui te järgmine kord metsa tulete, siis püüdke ikka huumorisoon ja rõõmus meel ka säilitada .

Lisaülesanne ja jalgsietapp. Graatsilise kergusega üks Metsakunn teise järel hüppab oma 50 hüpet hüppenööriga. Ilus, veatu ja osav sooris . Rajal olnud 3h23m. Jalgsietapp ise oli taas omapärane. Nelja järvedeäärset punkti tuli võtta vastavalt järvede suurusele alustades suuremast. Kasutasime eri tehnikaid pindalade mõõdistamiseks – küll silmaga, hinnangulise pindalaga järvede keskmise pikkuse ja laiuse korrutisena ning jalgsietapi linnulennulise pikkuse (3,44 km) võrdlemisel kaardil mõõdetavate teepikkustega. Kristi üritas ka spikerdada infotahvlilt, kuid seda vajalikku infot seal siiski polnud. Vaevata suutsime eristad kõige suurema ja number kaks järve, kuid kolmanda ja neljanda järjestamisega läks natukene raskeks. Järvede järjekorra meie arvatavate pindalade järgi – Pikkjärv, Pärnjärv, Pikklaugas, Särgjärv. Siiski otsustasime kontrollide esmalt lähemal olevat järve ehk võtta Särgjärv kolmandana. Särgjärve poole teele ega olnud punktist kuigi kaugel, kui sõbralik vastasvõistkonna liige meile ütles, et tegelikult on suuruselt kolmas siiski Pikklaugas. Keerasime otsa ringi ning asusime Pikkalauka poole teele. Siis tegime ka oma esimese nö vea rajal. Suures ähmis ja viitsimatusest ei seadnud me kompassil suunda, vaid hakkasime tunde järgi otse kuhugi minema. Kristile selline sihitu kulgemine ei meeldinud ning seda ta ka väljendamata ei jätnud . Pärast kõmpimist ja paari arutust me teele jõudsime. Marssisime siis mööda teed ja ratturid muudkui vihises mööda, aga kui jõudsime teelt sihini, siis paistis, et enam me õiges koha ei olnud. Rõõmsalt olime paremale keeranud ja 500m liiga kaugele kõmpinud ning siis metsa keeranud, kui oleks pidanud minema natukene vasakule ja punkt oleks seal olnud. Tegime siis ilusa suure ringi, aga punkti me ikkagi leidsime . Võtsime punkti ning läksime tagasi Särgjärve punkti juurde. Enam me ei olnud üksi, kuigi ühtegi B-raja meeskonda me ei kohanud, aga A-raja omasid jätkus küll ja veel Vaikselt jooksime seal Särgjärve kaldal ja meeskonnad üksteise järel viisakalt möödusid meist. Ühe sügavama ja ebameeldivama veetõkke puhul juhendati ja aidati meid kolme äärmiselt toreda A-raja meeskonna (meie kalaaju meenutab teie numbriks 62 ) poolt peaaegu kuivalt üle. Suur aitähh neile!

4h51m peale starti oleme taas vahetusalas, kus silm kohtab ainult veel A-raja inimesi ja imelist kiirust hüppamisel, ning meid ootavad veel kaks jalgratta punkti ja finiš. Kas minna ringi või otse mööda libedat laudteed? Metsakunnide puhul see ei ole küsimus. Metsakunn läheb ikka otse ja mööda huvitavamat teed ehk siis mööda laudteed läbi Suursoo. Algus on palju lubav. Juba nii 20m peale laudteede algus suudab Kristi kuidagi oma rattalt nii õnnetult alla Pikklaugas järve kukkuda, et püsti tõustes on ainukeseks mõtteks, et jumal tänatud, et Kristi mees ei ole, sest muidu oleks me hakanud selle mehe sigimisvõimes kahtlema . Aga Metsakunnid jätkasid sihikindlalt teed. Iseenesest oli soo ilus, kuid laudteel sõitmine meie jaoks pisut keeruline, seda enam, et laudtee koosnes kahest kitsast lauast, millede vahe kõikus 2 sentimeetrist 10-ni . Samuti olid siin-seal augud, lauad lahti, vee all või puudusid sootuks. Peale selle polnud me suuremad täpsussõitjad ning kui anda ülesanne, et seal vahel peate sõitma, siis kohe kindlasti meil on vaja kõrvale ka kalduda. Nii kasutasid Metsakunnid eri tehnikaid, küll ettevaatliku ja närvilist sõitu, tõukeka tehnikat (üks jalg maas), küll ratta kõrval lükkamist. Suuremalt jaolt siiski sõitsime ettevaatlikult. Kristi armastas oma rattaga mitmeid kordi kahe laua vahelisse pilusse kinni jääda, Kärt ja Kerttu põrutasid mõned korrad laudteelt välja. Seda juhtus ka Kristil, kes võttis selle käigus sisse ka kõige uskumatuid asendeid . Lõpuks laudtee lõppes, aga me olime rahul oma tee valikuga. Super ilus ja huvitav oli ning kui vallatud olid nende marjuliste näod, kes meid seal kohtasid.

Edasine tee viis mööda liivateid üles alla. Punkt võetud, siis et mitte tagasi minna tuulisele polügoonile valisime väikese metsatee kahe järve vahel. Algus oli ilus, aga lõpp läks lihtsalt puhtalt jõu ja ilu numbriteks. Kahe järve vahel oli mõnus kõrge seljandik ja seal tipus ukerdasime meie üles alla ratastega. Saime seal kordumatuid kordi mööda kitsast järsku nõlva ratast üles lükata ja vahest ka alla koos rattaga jalutada, samuti saime ratast tõsta üle puude või üritada rattaga puu alt läbi pugeda. Tegelikult kodus nüüd tagasimõelda, siis õudust tekitavatest kohtadest sõitsime ikka alla ka, aga eks 5h52m rajal mõjub ka julgusele teistmoodi . Viimasel lõigul vesistes kohtades võis kohata saksa keeles vanduvat Kärti ratas kaenlas. Ta lihtsalt suhtus oma rattasse nüüd suurema tähelepanelikkusega ja armastusega .

Ning 6h48m29s hiljem veeresime me üle finisi. Ise olime maru rahul endaga, me olime läbinud kõik raja punktid ja mitte ühtegi trahvi minutit. Protokollist uurides selgus, et jälgisime uhkusega Metsakunnide põhimõtet viibida entusiastlikult rajal seni kuni ka eelviimane meeskond on lõpetanud. Veel selgus, et olime tulnud 130 (137) kohale üldarvetuses ja naiste arvetuses 20 (24) kohale. Paistab, et teised on maru tugevaks saanud, sest oma arust me enda liikumises väga järgi ei andnud (mõned eksimused olid küll jah, aga see käib seikluse juurde ), aga nii oma 1h või 2h olime ikka teistest maas, kellega eelmistel kordadel oleme koos mässanud. Aga meile meeldib nii, et otsime metsast kõik punktid üles ja rajame tee nendeni ise (kuidas muidu saame ennast arendada?).

Etapp läbitud vastavalt Metsakunnide põhimõtetele. Pikemalt etapist kohe kui oleme suutelised sellest kirjutama, aga seniks pilt meile suurt emotsiooni pakkunud Suursoo läbimisest.

Rogaini MM on SEE sündmus, mille nimel oleme tegutsenud sel suve. Rogaini MM on samas ka SEE sündmus, millest mõte ajab ikka veel Metsakunne värisema, sest 24h on müstiliselt pikk aeg jalgsi liikumiseks külmas ja pimedas Eesti sügiseses metsas. Pärast Metsakunnide elu esimest 8h kaardiga metsas valdas neid selline rahuolu, et nad lausa tahtsid Rogaini MM’ile ka minna. Nende soov täitus ja teed olid valla. Eks julge hundi rind ole ikka rasvane või siis haavleid täis .

Esimest korda Metsakunnide ajaloos tundus, et enne võistlust peaks tegema ikka sellise meeskondliku kokku saamise ja tarka juttu ajama ning kõik läbi mõtlema. Kummalisel kombel tundus see vist isegi kõigile tark idee ja kokku saadi. Arutati läbi riietus, varustus, toit ja raja läbimise plaanid (kindlat rõõmsalt tudime paar tundi) ja lepiti, et hommikul 7:30 asub auto Tartust teele. Koosolek peetud ja iga üks koju veel viimaseid ettevalmistusi tegema. Ei tea kas juba väikesest võistlusnärvist või lihtsalt külmast voodist, aga Metsakunn Kristi pöörles ja tiirles seal voodis, aga uni nagu unustas külastamata. Juba vaikselt vihastas, sest peaks nagu magama, aga silmad säravad peas ja und ei kusalgi.

Hommikune start. Äratusest kaks Metsakunni kolmest ei lase ennast häirida. Kõigepealt magab sisse Kerttu, kes lõpuks küll silmad lahti sai ja kohustuslikus korras hakkas võileibu mugima, aga kell lähenes juba jõudsalt 7:30. Kerttu plaanis juba vabandavat kõnet, et jääb veidi hiljaks, aga enne jõudis tema enda telefon heliseda, kust kostus Kristi unesegane hääl, et äkki tuled 5 minutit hiljem. Selgub, et ka tema magas sisse (ju vihastas ennast liiga sügavalt magama ) . Täiesti õige võistlus, kus teha massilist sisse magamist . Õnneks Kärti uneprobleemid ei kimbuta ning tema ootas tublilt meid juba väravas. Liikumine Karula poole võis alata. Autos on mõnus soe, väljas on eriliselt külm ja rõske. Kristi keeras rooli ning konstateeris, et täna tema vingub ja homme vingub ka, aga autos oli veel lõbus. Teaks need rõõmunäod siis mis on saanud nende jalgadest tunde hiljem, ehk nad nii rõõmsad siis polekski? Vaevalt .

Ähtijärve äärne võistluskeskus. Parkimiskorraldaja suunas meie auto põllule, kus ühel pool oli naabriks juba väikese kogemustega suurte seljakottidega matkajad ning teisel pool ilutsesid inimestel seljal kirjad ISC Adventure Team ehk esiotsa meeskond. Väga väärt asukoht. Esimese kõige olulisema asjana tegime autosse valmis voodi, kus oleks hea päeval lebotada ja öösel tudida. Edasi numbri jahile. Sel korral ei saagi me ametlikult tuisata rajale meeskonnana Metsakunnid, vaid Karjust-Rebane (hinges ikka Metsakunnidena) ja meid kõiki ehib number 366. Ja siis algab pikk ja lõputu protsess söömisest, kottide pakkimisest ja riietumisest ning varustuse paigaldamisest. Piilume vahest ka ühele ja teisele poole ning paneme tarkust kõrva taha. Ühe muudatusena läheme rajale kolme seljakotiga (tavaliselt üks, mida kantakse korda mööda).

10:00 ja raja planeerimine alaku. Kaart oli ilus ja suur rohkete punktidega ning veel rohkemate võimalustega. Meie plaanidest jäi välja kohe kaardi edela osa, aga muude osadega genereerisime plaane mühinaga. Kuna kaks tundi tundus lõputu ajana ning meil ikka pidevalt nii, et vahel on nalja ja naeru rohkem, kui asjalikke otsuseid, kuid tavaliselt lõpuks saab siiski kõik ilusasti paika. Nii ka seekord . Arutasime ja arutasime, aga lõpliku lahendust ei tulnud, sest kaardimõõt oli harilikust suurem ning lihtsalt arvestada palju me reaalselt suudame läbi käia eriti ei viitsinud veel. Meie lõplik plaani valmimisele andis tugeva lükke ISC Adventure Teami liige, kes mingi hetk küsisid meilt delikaatselt, et kas plaan paigas. Meie vaatasime nõutult üksteisele otsa ja hakkasime jälle naerma, sest olime millegi muuga hoopis plaani unustanud. Võtsime ennast uuesti kokku, jutustasime talle oma ideedest, mida tema täiendas oma teadmistega ja nii lõpuks valmiski meie marsruut ning asusime korraldajatele kaarti joonistama. Kõlas veel tarkusetera, et metsas geniaalsetena paistvad rajavalikud ei pruugi üldsegi nii geniaalsed olla ja parem tasub ikka plaani juurde jääda. Meie plaan koosnes mitmest osas. Raja esimesed 12h ning edasine. Edasises plaanis oli lausa kolm varianti ja rohkesti otsustamiskohti, kus vastavalt ajale ja jõule edasi liikumine määrata. Maksimaalses plaanis me enam ei maganud, sest kui Kerttu punkte arvutas, siis tundusid nii magusad punktid seal kaardi üleval olevat, et lausa kahju sealt magama ära tulla (süües kasvab isu ehk meie kõige suurem magamise pooldaja soovis juba kogu 24h jutti rännata).

Meie maksimaalne marsruut sai selline:

32-30-52-73-93-60-41-74-92-53-84-64-40-76-72-54-77-94-63- 55-85-62-78-68-83-67-35-47-23.

Ilm oli tegelikult ikka väga külm ja tuuline ning veel viimase hetkel otsustasime lisa kihte alla panna. Et siis selga sai täies ulatuses soepesu, pikkade käistega pluus ja siis dressikas ning muidugi mütsid ja kindad. Aga meie Kärt oli tase omaette. Ju suurest külmetamisest auto juures ei suutnud ta oma soojast lumivalgest vestist loobuda ja nii ta seisis stardis veel paksemalt riides kui tavaliselt talvel suusatades, meie väikene lumeinimene .

12:00 ja start. Rahvas hakkas liikuma. Osad jooksid üle põldude, osad suundusid kohe teele, osad rahulikult matkasid ja siis olid Metsakunnid, kes küll matkasid, aga ei suutnud otsustada kas mööda teed või põldu. Vähemalt liiguti otsustusvõimetuna edasi ja väga õiges suunas . Natukene põldu ja siis teed ning keerati metsa, kus rahulikult mööda metsarada kulges inimeste voog ja meie nende seas. Natukene veel ja esimesed kolm punkti olid MM’lt korjatud, aega kulunud 16m. Selline algus meile sobis, kuid kummaliselt juba teel teise punkti olime suhteliselt üksi rajal, aga me ka sellega harjunud. Juba teisel kilomeetril hakkas meie usin riietumine enne starti meid palavusega koormama ning saime rõõmsalt naasta oma algse riietuse plaani juurde. Kergem hakkas kohe, kiirus oli hea ja liikuda oli mõnus.

Punkti 30 leidsime mängeldes ja suundusime edasi. Tee äärt kaunistasid meeskonnad, kes olid riietuse kohendamiseks peatunud. Tegelikult oli ilm ideaalne liikumiseks. Palav ei olnud, külm ka mitte, õhk oli hingatav ja loodus ja mets oli kaunis ning andis ainult indu minna. Teel punkti 52 tegime algust ka elektrikarjustega. Metsakunnid tegelikult polnud näinud ühtegi piirkonda enne, kus nii palju elektrikarjuseid oleks. Seega korraldajate pidev hoiatamise oli täitsa asja eest. Samuti kohtasime teel lehmade moodi karja. Tee viis rahulikult läbi nende karjamaa ning kui hoolega jälgida, siis võis näha kuidas Kerttu täie pingsusega nendel elukatel silma peal hoidis. Iga nende liigutus pälvis Kerttu täis tähelepanu ning valmiduse spurtida Kärdi või Kristi varju ehk meie Kerttu natukene põlgas loomakesi. Korraldajad olid ka enne ilusasti selgeks teinud, et kõik talukohad on keelualad ehk neist läbi ei komberdata. Nii võis tihti kohata meid turnimas kuskil talu piiri ääres metsas. Varsti viis tee meid kokku hobustega. Kerttu mängis taas peitust ning kui kiiresti on võimalik üle põllu kapata inimese poolt . Seal elektrikarjuste juures kohtasime meeskonda nr 6, kellega tihti ühtisid ka tulevikus meie rajad. Ilusasti viisakalt aitasid nad hoida traate piisavalt kõrgel, et me alt läbi mahuksime. Džentelmene jätkub ka metsa tihti. Rahulikult kulgesime nende taga mööda teed punkti. Mingi hetk hakkas tunduma, et me kaldume liiga vasakule ning otsustasime ise ka natukene kaarti vaadata. Korrigeerisime tugevalt paremale ning varsti terendas ka punkt.

Tee punti 73. Vaikselt hakkas loodus veel paljastama oma ilu. Oma soode ja surnud puudega ning ilusasti haritud kuppelmaastikuga, kust me ikka pidevalt saime üles alla liikuda. Enne metsa keeramist ühinesime taas meeskonnaga 6. Kuidagi õnnestub neil meist alati ette minna. Vaikselt tasa ja targu ründame punkti. Lähme mööda rada ja siis ragistame mitte just kõige paremini läbitavad metsas ja muidugi turnime üles ja alla. See üles ja alla liikumine hakkab vaikselt jalgadele mõjuma, sest pidevalt on jalg kuidagi keerdus seal jalatsis, aga ei midagi hullu. Punkt on täpselt seal, kus ta pidi olema, ning tagasi teele. Taas pea õieli tormasime teiste järgi kui avastasime, et vist päris õigesti ei minda ning otsustasime aja maha võtta ja ennast kaardil paika panna. Tõetera, et kui marsid teiste järgi, siis vähemalt jälgi kaarti ka. Natukene nuputamist ja nii 150 m tagasiminekut ning rajal me olime tagasi. Edasi läks lihtsalt. Metsast väljudes ühinesime taas 6ga ning tee mööda teed võis alata. Räägiti maast ja ilmast ning tihti leiti ennast arutamast, kas siit tohib minna läbi või on see ka keeluala, kindluse mõttes ronisime alati nii ringi kuivõimalik. Ikkagi igaks juhuks, sest ei taha ju disklaffi ka saada.

Asusime teele punkti 93 ehk võiks olla keeruline punkt. Kui Viisjaagu neljapäevakul tiheda reljeefiga kaart ajas meid segadusse ja miskit head ei teinud, siis siin Karulas oli ilmeline reljeef. Kaart näitas mäge ja seal oli mägi ning tõesti kuidagi ka puude alt oli seda reljeefi ilusasti näha. Meie suurimaks sooviks oli jalgu võimalikult kaua kuivana hoida nii me väga soosse ei roninud ja kui tuli kraave ületada, siis otsisime selle õige koha. Samuti paistis rajal välja, et Metsakunnid on nii isepäised, et teiste raja valikud neile tihti ei meeldi ning ikka otsustavad eralduda ja ise tee punktini leida nii ka 93 punktida. Kui neli meeskonda ühes suunas liikusid, siis Metsakunnid tundsid tugevat tungi minna isemoodi ja eemaldusime neist. Leidsime tee ja lugesime kaarti, pildistasime kukeseeni ning nägime ca 200 m kaugusel punktist sipelgapesas neid väikesed paberilipikuid punkti numbriga. Uskumatud loomad need sipelgad. Kohtasime ka juba punktist tulevaid meeskondi ja nende seal 6, keda me viimast korda ka rajal nägime. Punkti nad enne meid küll vist jõudsid, aga meie rõõm enda leitud punkti üle on kordades suurim. Kui enamus meeskondi, kes punkti kätte said liikusid sama teed tagasi, siis meie seda ei suutnud. Hing ihkas lõigata ning seda me ka tegime. Kõikusime ja ukerdasime täitsa üksi seal kuskil, aga siis avanes meie ees tõusev maa ilusate suurte puudega, mille jalamil puude vahel nagu vana mõisapargi rohtunud tee. Ilmeline avastus. Silm särab, jalad hellad, nii marsime seal 3h20m pärast starti.

Leidsime ka raja, mis viib meid punkti 60. Nüüd ei ole muud kui jalad liikuma ning otse edasi. Kärt-Kristi-Kerttu matkasid mäest üles ja taas mäest alla ja nii korduvalt. Vastu tulnud võistkondasi tervitades ja kiiremaid mööda lastes. Kui seni oleme arvanud, et kohalikel rogainidel on inimesed maru sõbralikud, siis MM’il olid veel sõbralikud. Muudkui tulid vastu ja naeratasid ja särasid vastu. Pidevalt kohtasime toredat meeste (vist lätlased) kampa, kelle üks liige kohe vägisi tahtis meie võistkonna liikmeks tulla vähemalt tema meeskonna kaaslased arvasid nii tunde. Eks me ise olime ka lõbusad. Kristi seal rivi keskel muudkui lõkerdas naerda. Üritas mis ta üritas, aga nii kui silmad taas Kärdi jalgu nägid, siis olukord oli käest ära ja nii 2h jutti. Seal oli ka esimene kord, kus avalikult tuli välja, et sel korral meie jalgadega ei ole kõik korras – jalad olid hakanud oma elu elama. Kristi vanakogenud rakkudel käija uuris, et kas varbad sissepoole käimise põhjuseks on Kärdil rakud, siis vastus oli jah. Seni olime kõik vaikselt oma ette kannatanud, aga lootsime, et pole veel väga hull. Punkti lähedal ei jäänud muud kui alustada plaasterdamisega. Istusime seal maas, plaasterdasime jalgu ja rahvas möödus ja pildistas meid . Seega 4h’il said Kerttu jalad kolm plaastrit, Kärt kaks ning Kristi neli. Plaasterdati kinni nii kandu kui ka tegibiti varbaküüsi varvate külge. Tõesti oli üllatav, et jalad olid nii rakkus. Meil oli sama varustus, mis tavaliselt ja kõik oli justkui läbi proovitud, aga keegi meist ei mäletanud, et jalad oleksid kunagi enne nii ruttu läbi läinud (tegelikult Kristi enda jalgade puhul mäletab, sest tema ilma rakkudeta kunagi metsast välja ei saa, aga teiste jalgade puhul ei mäleta). Natukene see plaasterdaine leevendust pakkus, aga mitte eriti. Kärt jätkas veel hullema liikumise stiiliga, aga jätkas. Ja siis tuli sild. Sillad on meile alati meeldinud ning sillad kohe kutsuvad poseerima. Eks see meie meeli ka ergutas. Ja siis tuli enne 41 punkti ületada üks „pisikene“ mägi, ainult 11 kõrgusjoont (h=5m). Nii me seal ronisime ja ronisime pulsiga punases ja siis ronisime veel natukene. Oi tihti sellist mäge ei tahaks ronida, aga vahest on mõnus. Vähemalt läks sealt rada, mitte ei pidanud läbi puude vahel teed rajama . Tippu me jõudsime sinna vaateplatvormi juurde, aga jõudu vaateplatvormi otsa ronida sel hetkel väga ei olnud ja suundusime oma õhtusöögile ehk joogipetusesse.

Väga mõnus oli istuda pingil või lamada jalad üles lükatuna pärast 5h23m rajal. Sõime võileibu, šokolaadi, batoone, sigareid (vorstikesed) ja jõime vett. Kohe rahulikult ca 25m istusime ja puhkasime ning ajasime juttu. Oleks ka kauem istunud, aga külm hakkas. Alguses külmast ei lasknud väga häirida, aga vaikselt andis märku, et on aeg teele minna. Täitsime joogipudelid ja asusime teele punkti 74. Teele asusime, aga jalad väga ei tahtnud liikuda. Rakud ja väsimus hakkasid oma tööd tegema ning lisaks keeldus Kristi vasak jalg nüüdsest sirgeks minemast. Möödusime vanadest maha jäätud hoonetest ning kui kostus koera haukumist, siis Kärdile ja Kristile jäi juba tunne, et Kerttu kardab kõiki loomi. Enam ei olnud Kerttu väsinud jalgadest juttugi ja millise kiirusega sai mäest üles tuisatud. Seal oli ka esimene kord, kus oli võimalus demonstreerida kompassiga liikumist metsas. Ega see liikumine väga kerge ei olnud, sest mets oli tõeliselt looduslik ning tee leidmiseks pidevalt ronisid kuskilt üle, kuskilt alt või kulgesid mööda ehk päris otse oli ikka päris keeruline hoida. Aga otse mäest üles ja otse veel järsemast külgest (8 kõrgusjoont) alla ning punkt meid seal kopratammi juures ootas. Kerge ei olnud, aga lõbusaid jutte jätkus sinna metsasügavusse palju. Uskumatu, mida kõike need metsad kuulma pidid ning kui need metsad vaid veel rääkida oskaksid .

Suund kompassiga paika ja edasi. Nüüd olime teel 92 punkti. Kuna ka sel hetkel oli mõtetes veel 24h metsas, siis jalgu tahtsime kuivana hoida ja läksime ilusa suure ringiga mööda suurt teed. Vahe peal tegime veel Kärdile plaasterdamise peatuse ning kummalisel kombel peatuses nähtud hiir Kerttu meeli kuidagi teravamaks ei teinud (ju ikka kõike ei karda). Pikk pikk käimine, aga õnneks mööda korralikku teed ehk ei pidanu kuidagi tasakaalu hoidma mingi järsaku peal, vaid saime lihtsalt vigaste pruutide kombel edasi komberdada. Ju aeg oli nii palju juba läinud, et väsimus nüristas me kriitikameele ning paisutas üle naljameele. Nii me vahest spurtisime (hinges spurtisime, teiste jaoks tegime lihtsalt vaevumärgatavaid jooksuliigutusi) liiklusmärkideni, vahest sheikisime tantsu, vahest lihtsalt kulgesime, vahest naeratasime, vahest naersime, vahest arvasime, et kui ainult ei peaks käima, siis kas või aerutaks. Punkti juures natukene panime mööda mingil hetkel metsanotsude jälgedega, aga oskus maastiku märgata natukenegi oli veel alles ja ise oma mõistusega leidsime ka punkti. Juhuu veel üks 9 punktine punkt leitud. Tegijad, kas pole!

Kindlus tunne Metsakunnid osavusest metsas kasvas ja iga järgmise punkti vallutamise plaan muutus üha enam orienteerumise moodi. Punkti 53 minnes ei vajanud me enam nii palju teid kui varem, vaid ikka kompassiga otse, aga ainult pimedaks läks. Panime oma pisikesed lambid põlema ja jätkasime teed. Tegelikult oli pimedas metsas vahva viibida kui inimesed kardavad loomi ning lampide poolt tekitatud varjude liikumine pani kiljatades üksteisele sülle hüppama. Nalja kui palju, aga kui vihaselt paistavad haukuvate keti koerte kaks silma öös. Kohe nii vihaselt, et taandusime kaugele kaugele kuhugi põllule, et mitte nende koertega kohtuda. Meie küll kartsime neid, aga veel kahjum oli koertest, kelle jaoks võis veel hullem olla 24h nende territooriumi lähedalt läbi liikuvad inimesed. Ehk võiks ette teavitatud omanikud kutsude heaolu nimel nendega sel päeval tegeleda ja ööseks kuhugi teest kaugemale nt kuuri alla panna (Kerttu idee, sest nii oli teinud tema vanaema). Pimedas metsas kompassiga suunda minna oli veel muidugi oma ette teema. Sead suuna ja asu teele ning vaikselt loed samme ning samal ajal ründad mäge. Lahe ju. Paistab, et neljapäevakutel kompassi ja suunda harjutamisest oli ikka abi olnud, ehk peaks trennis tihedamini käima ?. Kristi juhatas meid kompassi järgi kogu aeg õigesse paika nii, et Kärt ja Kerttu ei pidanud oma vahendeid väljagi võtma. Ja kui hästi need helkurid seal särasid, kohe lust oli otse eest leida säravat 53 punkti. Põhiliselt orienteeruvad Metsakunnid siiski veel objektide järgi ja suuna võtavad appi ainult siis, kui objekte enam ei ole, mida jälgida. Kahjuks pimedas metsas väga objekte (isegi mägesid ja lohkusid) näha ei ole ning teerajalt minevate teede nägemisest töllerdasid me pead pidevalt nii nagu puuduks mõni lihas, mis pead paigal hoiaks. Ehk oli asi meie seasilmadest lampides ning nende suurte prožektoritega oleks lood teised, aga tegelikult meil oli lahe. Tempo polnud küll enam see, aga tasa ja targu vigadeta jõudsime ka punkti 84.

Seisime seal 84 punktis ja plaanisime 64 minna. Tagasi teed me ei tunnista, vaid ikka otse edasi läbi metsa. Sealt kuskilt läks küll selline mõnus madal vagu, aga kindluse mõttes seadsime suuna ja asusime minema. Läksime ja läksime ning maapind muudkui tõusis ja tõusis (5 kõrgusjoont). Kristi hoidis suunda ja luges sealt puude vahelt pugedes kuidagi samme. Kerttu ja Kärt järgnesid. Seda Kristi sisemist juudeldust kui teele jõuti ja veel õiges kohas. Kerttu ja Kärt olid hakanud vaikselt süübima oma jalgade valusse ning jutuke järjest vaiksemaks jäi. Tasa ja targu lähenesime punktidele ja punktid lähenesid meile. Üllatav, aga ka pimedas ei olnud rahulikult kaarti lugedes meil probleeme punktide leidmisel. Avastasime, et Kristi lambil olev punane filter, mis poes veel tundus mõttetu vidinana, osutus metsas väga mõistlikuks. Teel olime olnud 10h02m minutit jalad käisid mingis tempos vaikselt inertsist, jalalabad on rakkudest juba nii hellad, et iga samm on tõeline vägitükk, jalalihased on väsinud ning astmed või tõusud on muutunud vaevaliselt läbimiseks ning elektrikarjustest enam üle väga ei julge ronida, vaid pigem võtame lahti ja siis ühendame tagasi. Elu ei olnud just roosiline, aga ka mitte kõige hullem.

Tee punkti 40 läks alguses mööda ilusat suurt teed. Ju hakkas meil seal nii meeldima ja naljad vigastest pruutidest pimedas metsas muutusid üha naljakamaks (Kärt oli loobunud sõbra pulmast, et nüüd nii siin pimedas metsas mässata), et lihtsalt ei märganud seda õiget tee otsa, aga viga õnneks palju ei tulnud. Kruusateed ja metsaalused olid täis lonkavaid ning vaevatud, kuid siiski rõõmsaid inimesi. Leidus ka jooksjaid, neid oli siiski ainult üksikuid vapraid. Meie jätkasime käimist: Kristi ees kaarti ja kompassi jälgides ning Kerttu ja Kärt taga järgi tulles. Võsa ründamise koht käes, jäi Kristi seisma ja ootas teisi. Paistab, et Kerttu ja Kärt enam viimasel teel kaardi lugemisega polnud tegelenud ning kuidagi ei tahtnud alguses uskuda, et siit peabki võssa murdma. Pärast mitme kordset üle kinnitamist, et jah, see on õige koht jääde rahule, kuid keegi vabatahtlikult esimesena teedrajama minna ei tahtnud. Küll vihjati kompassile ja suuna hoidmisele kui ka paremale lambile ning rõõmsalt lubati Kristi teed rajama. Suund seatud ja asusime teele. Murdsime võsas, pugesime puude alt, turnisime puudel, tõstsime jalgu kätega üle murdunud puude, otsisime kuiva jalaga läbisaamise kohti, abistasime tasakaaluga üksteist. Kindlasti oli põnevam seal metsas Kristil kui teistel, sest tal olid tegevust nii kehale kui mõttele, kui teised pidid kuidagi järgi jõuda samal ajal jalad andsid tugevalt tunda. Ei vallanud neid ka selline rõõmu tunne punkti leides kui Kristit, kes ikkagi ca 400 m otse sellises pimedas metsas/võsas suunda hoidis, vaid pigem kergendus, et punkt leitud ning varsti tuleb meie 12h punkt ja otsustamise koht.

Punkt 76. Kindlus ka pimedas metsas oli olemas. Seadsime oma suuna ja asusime minema ning põhimõtteliselt pidi ca 1 km pärast punkt olema. Ei lasknud me häirida kaasvõiskondadest, kes käisid me ees ja siis vasakule meie teest kaldusid ja siis taas paremale kaldusid, meie läksime tuimalt otse. 11h’iga metsas oli tulnud kogemus, et ennast tasub usaldada. Tempo kukkus meil drastiliselt kui lampide valgusvihtu sattus post, sest see tähendas, et kuisalgil võis olla elektrikarjus. Nii me seal siis seisime ja kammisime lampidega piirkonda ning lähenesime tigu sammul (isegi päeval oli neid elektrikarjuseid vahest väga raske märgata). Maastik oli tõusnud ja siis laskunud täpselt nagu kaardil kirjas ning otse ees kumas 76 punkti helkur. Milline võidu joovastus ja rahul olu ja samas ka kergendus. Me olime oma hommikusest plaanist 28m ees. Selle üle võis väga väga uhke olla. Nüüd peale punkti oli otsustamise koht. Kas minna puhkama ja alustada hommikul uuesti või jätkata teekonda metsas ja jätta puhkus vahele. Seal punktis moodustuski täiesti tahtmatult Kärdi ja Kerttu ühine valusate jalgade rinne, mis rääkis Kristile, kelle jalad villidega rohkem harjunud ja juba jõudnud tuimsuse punkti, et me võiksime pöörduda võistluskeskuse poole tagasi. Demokraatlikult ühe enam häälega võeti vastu otsus, et võtame suuna laagri poole.

Umbes 4 km lahutas meid meie voodist, aga ees ootas veel läbi metsa ränk liiklemine, sest tegemist oli osaliselt soise, samas vanu pehkinud ja mahakukkunud puid täis alaga. Nii me seal kõlkusime väsimusest olematu tasakaaluga pehkinud puude peal. Päris paljud andsid me raskusele alla ja vajusime mutta, aga ei heidutanud see meid. Korra isegi üritas Kerttu Kristit nõusse rääkida, et ehk seal kõrgel puu peal tudisedes ei ole just kõige parem koht kaardi lugemiseks, sest all on igasugune oskte risu, millesse kukkudes võib palju viga saada. Kristi vaatas ringi ja avastas, et jah, natukene pentsik koht oli kaardi lugemiseks . Kerttu ja Kärdi usaldus Kristi suuna peale oli nii tõusnud, et ei lastud ennast häirida teiste metsanotsude radadest, liikumisest ehk mööda põllu äärt, vaid järgiti kahtlusteta otse liikuvat Kristit nagu oleks ees inimene, kes on orienteerumiskunn ja ei eksi kunagi. Tee oli jalgadele kergenduseks, aga liikumineei kergenenud sellest kuidagi.

Tee laagrisse oli vaevaline. Mida samm edasi, seda silmaga märgatavalt muutus jalgade olukord aina hullemaks. Samuti oli probleemiks meile liikumiskiirus, sest Metsakunnid ei leidnud tempot, mis sobiks kõigile. Kristi, kes on meie võistkonna pikajalgne, tahtis veidi kiiremat tempot, et ei oleks nii valus kõndida ning Kerttu ja Kärt, ehk lühijalad, aeglasemat, et ei peaks niipalju samme tegema ja lihas lihtsalt ei liikunud enam kiirenimi. Iga sammuga tegid jalad “Ai!” ning kuna valutajaid oli rohkem kui üks, siis hoog seal täiesti rauges. Koledaid mõtteid peast peletas taevas tohutult ilus kuu, mis oma valguse üle põldude ja tee heitis ning ümbritsevat mahedalt valgustas. Lülitasime välja pealambidki, et seda ilu rohkem nautida. Samuti peletas Kärdi ja Kerttu jalamõtteid Kristi karm käsk rääkida oma reisidest, tööst, meestest, kas või ilmast . Au ja kiitus meie Kristile, et ta Kärti-Kerttut ikka taluda suutis . Kusjuures Kristi ise ei kaevelnud peaaegu üldse, kuigi tal see enne võistlust plaanis oli. Ju võtsid teised Metsakunnid Kristi hommikust fakti väljakutsena ning tegid kõik, et võita . Lõpuks võttis Kristi isegi Kärdil käest kinni, et Kärdi liikumist hõlbustada.

1h6m hiljem jõudsime võistluskeskusesse. Esmalt muidugi siirdusime kohe toidutelki, et oma kõhtu väikse toidupalaga rõõmustada. Meel oli rõõmus ja keha valus. Sõime suppi ja üksteisel otsa vaadates jõudsime kohani, kus tuli tegelikult vastuvõtta otsus, kas hommikul ollakse ikka liikumise võimelised. Metsakunn ei ole allaandja. Meie võistkonna ühe liikme, Kristi, spordihing on kindlasti tugevam kui teistel, kuid samas on teised Metsakunnid realistid. Hindasime oma kahjusid ning füüsise tugevust. Mõtlesime nii ja naa, sest Kristi oli nõus kas või kohe rajale tormama, Kerttu oli kahevahel, siis Kärt ütles ei, millega Kerttu tegelikult kahekäega poolt oli. Edasi minek oleks olnud juba selline piinamine, mille puhul ei oleks olnud kindel, kas jõuame finišisse iseseisvalt tagasi või mitte. Hetke punktisumma oli hea, aeg jooksis ning elu on karm. Suundusime finišisse ja panime aja kinni. Edasi keerasime suhteliselt emotsioonitult komberdades magama. Kärt ja Kristi olid juba mugavas magamispoosis, aga WC külastama läinud Kerttu ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Aeg muudkui möödus ja möödus, aga Kerttut ei tulnud. Juba ajasid Kärt ja Kristi püsti, et minna otsima, sest oli kartus ehk andis Kerttu keha alla (minestmine (nagu tal kombeks) krambid, nõrkus jne), aga juba ta tuli. Meie esteet oli ikka valgustusega WC otsinud . Luuk kinni ja magama. Magada polnud üldse nii hea, kui oleks väsimuse põhjal võinud arvata – esiteks oli väga külm ning teiseks oli küljealune väga kõva. Eks nii mõnigi lugeja võib mõelda, kuidas me üldse kolmekesi autosse mahtusime ning kuidas meil külg-külje kõrval magades soe ei olnud, siis olgu öeldud, et ruumi jäi meil ülegi . Ju me ikka maru peenikesed oleme .

Tõusime koos Kukega, kui meist kõige usinam Kristi oli mõnda aega juba laulnud ja lõõritanud ning rääkinud üles tõusmisest. Vaatasime läbi autoakna, kuidas usinad inimesed päikesetõusuga koos metsa suundusid. Päris kurb hakkas. Nende üle oli muidugi hea meel . Kristile läks vist kõige rohkem hinge võimalus mitte enam rajale söösta, aga au Kärdile ja Kerttule, kes suutsid ka Kristi mingil hetkel taas naeratama saada ja käega ei löönud ning üritasid inimlooma hella hingeelu mõista . Pakkisime asjad kokku ja suundusime taas sööma. Söök oli väga hea. Võistluskeskuses nägime sportlasi, kes olid läbikäigul võistluskeskusest või kes peale väikest uinakut taas rajale suundusid. Süda oli veidi nukker, et seekord võistlus niimoodi lõppes. Samas leidsime, et siis, kui spordist kaob rõõm ning sellest saab puhas piin, on siiski õige võistlus lõpetada. Enda piire peab tundma ja neid mõistma ning meie taseme juures ei ole ilmselt mõttekas ennast retsides lõpuni vihtuda. Kusjuures rajal oli ka üks Uus-Meremaa tüdruk, kelle jalad olid samuti väga läbi, kuid uued jalanõud talle jalga suruti ja läbi pisarate tagasi rajale suunati. Ju olid neil teised eesmärgid! Respekt ka neile.

Ei teagi nüüd, mis meie hundist sai. Tema rind just rasvane ei ole, sest 24h me vastu ei pidanud, aga ka haavleid täis mitte, sest täitsime ühe osa plaanist filigraanselt ning igasuguste tõrgeteta. Kahju, et ei jõudnud teise osa kallale, kuid spordis juhtub kõike. Ei saa isegi öelda, et poleks vedanud, sest tegelikult läks kõik ju hästi. Olime rajal 13h01m44s, kogusime 83 punkti ning tulime üldarvestuses 310 (339) kohale ning naiste arvestuses 46 (55) kohale. Kas kahetseme, et osalesime? Ei iial. Fantastiline üritus, fantastilise korraldamisega, fantastiliste inimestega, fantastiiliste osalejate ja veel fantastilisemas looduses.

Sprindietapp, mis tähendas lühemat rada, kiiremat lõpuaega, vähem kannatusi ja kehvemat kohta, sest olgu sprint või mitte, siis meie liikumise kiirus on ikka sama. Vesi ja muda ning muda ja vesi olid selle etapi märksõnadeks. Juba hommikul õue vaadates tundus, et ilmaennustus on lõpuks ometi ilmale pihta saanud, sest taevast kallas vett ning oli suhteliselt jahe. Meie soov päikest näha ei tundunud teostuvat, aga lootus sureb viimasena ehk Paides paistab .

Paide. Taevas on ikka sama vihmaselt hall ning päikest ei paistnud kusagilt. Vaikselt hakkab meie jutu teemadesse lisanduma ka selle etapi teine märksõna ehk muda. Juba enne kui me starti saime, suutis Kristi mutta kinni jääda (sel korral veel autoga). Osav nagu ta meil on . Aitähh nendele inimestele, kes meie auto porist välja lükata aitasid. Kohal olime varakult ja kogu võistluseks ettevalmistamise aja sadas peent seenevihma, siis starti jõudsime juba natukene vettinud riietega ikka suhteliselt napilt, tegelikult kui start poleks viibinud, siis oleksime starti hiljaks jäänud. Meil vedas .

Start ning Metsakunnid kimasid oma teada tundud stardi kiirendusega rajale sel korral numbri 314 all. Enne suutsime veel tee punkti kokku leppida ehk eelistame ikka suuremaid teid. Tegelikkuses meie enda orienteerumise oskust kahe esimese punkti leidmisel ei olnud vaja, sest punkti ja sealt järgmisesse punkti viis pidev rataste voog. Neid esimesi meetreid mööda asfaldit ei osanud me sel hetkel hinnata, sest veel ei olnud selle etapi ilu meile paljastunud. Möödus hetk ning vett ja vaikselt ka muda lendas igasugusest suunast: küll taevast, küll maast, küll paremalt, küll vasakult. Juba esimesse punkti jõudes nägime välja nii eest kui tagant mudasemad kui eales varem Kõige õnnelikum oli Kerttu, kelle mitte just xDreami-laadseteks asjadeks mõeldud tänavajalgratas oli varustatud mõlema ratta porilauaga (vahemärkuseks niipalju, et Kerttu ratas on varustatud isegi pakiraamiga ). Kärdi rattal oli olemas tagumine porilaud, mis oli algselt küll vähe viltu seadistatud ning loopis kogu pori porilauast mööda vastu selga (see pisikene mööda seadistus sai juba esimese punkti juures parandatud). Kristi sai nautida porilaua vaba ratast, mistõttu tema ratas loopis pori igale poole, kuhu heaks arvas. Kuna kogu etapp kujunes nagunii väga märjaks ja poriseks, siis tegelikult polnudki nendest porilaudadest suurt asja – vaid esialgu tundus, et porilauad on asjalikud asjad.

Pärast 10m38s rattasõitu tuli istuda kanuusse. Kanuuetapp oli seekord valikorienteerumise põhimõttel, mis tähendas seda, et punkte võis võtta vabalt valitud järjekorras. Uskumatu, aga sel korral me isegi ei valinud kanuud, vaid võtsime esimese ettejuhtuva. Kanuu leitud, päästevestid seljas ning punktide võtmise plaan olemas olime me valmis tormama veele. Selleks hetkeks, kui me kanuuga veeni jõudsime, olime oma mõtetes juba päris segamini nähtust. Osad jooksid vastaskaldal kanuud käes või pea kohal päkkade välkudes teadmata suunad ning enamus oli allavoolu puntras ning osad sõitsid ka veel kuhugi. Me küll harjunud, et tavaliselt meie suunad teistega ei ühti, aga mida tegid nad seal allavoolu? Vaatasime ja mõtisklesime ja kontrollisime mitu korda kaarti, loodust, ilmasuundi ja voolusuunda, aga miski ei paistnud meil valesti olevat. Väikse kartusega, aga siiski oma plaani järgi asusime teele. Nüüd juba teiste B-raja muljetest teame, et suur hulk võistkondi panidki kohe kanuusse istudes ajama vales suunas. Algselt oli meil isegi plaan vastaskaldasse sõita ja kanuu välja võtta, sest vastuvoolu on raske, aga kui me juba korra vees olime, siis välja ei tahtnud tulla. Nii me vaikselt vastuvoolu sõitma hakkasime. Kanuu sirgjooneline juhtimine kitsa jõe peal vastuvoolu osutus üsna keeruliseks, vähemasti esialgu müterdasime me kanuuga ühes kaldas ja siis teises kaldas, aga vähemalt spiraale ei teinud, sest jõgi oli piisavalt kitsas .

Kui hakkasime esimesele kanuupuntkile lähenema, tuli mingil hetkel selle kitsa jõe peal vastu metsistunud kamp kanuusid. Armu andmata rammiti ja lihtsalt taheti jõhkralt otse läbi minna. Mõtlesime, et anname neile ruumi ja tõstame oma kanuu välja ning läheneme punktile mööda kallast, aga alguses hoopis trügiti meid teise kaldasse kuhugi puu-põõsa alla, kus üritasime kuidagi ennast ümberminevast hoida. Kahjuks peab nukralt tõdema, et kõige hullemini metsistunud inimesed olid seal naissoost. Meil kiiret ei ole. Passisime rõõmsalt seal põõsas kuni viisakad noormehed meid lahkelt kaldasse lubasid. Nüüd kanuu selga ja punkti poole liikuma. Punkti lähedale jõudes panime kanuu maha ja läksime väikse ringiga puntki juurde, kus aga kohtunik selgitas, et punktini tuli tulla kanuuga (see oli muidugi kaardil ka kirjas, aga kes kaarti ikka loeb ) ning muidu me punkti arvestatud ei saa, kui kanuud lähemale ei too. Läksimegi siis tagasi kanuu juurde, lasime oma aluse vette ja sõudsime punkti juurde. Saades punkti arvestatud, keerasime otsa ringi ning alustasime sõitu allavoolu. Ohh, kui mõnus oli allavoolu sõita .

Kuna järgmise punktini oli veetee väga pikk ning tegi mitmeid keerde, siis langesid Metsakunnid massipsühhoosi ohvriks ning otsustasid teiste võistkondade eeskujul lõigata. Kuigi Kärdile oli allavoolu liikumine väga meeldima hakanud ning ta ei tahtnud kuidagi kuulda kanuuga mööda maismaad liikumisest, saadi Kärt kanuust siiski kätte ja kanuu veest välja. Kui esilagu ei olnud kanuu sikutamine maismaal kuigi raske, siis mingil hetkel muutus sealne maastik peaaegu läbimatuks. Lisaks sellele, et meie teel oli palju puid, kände ja kohati ulatus muda põlvini, tuli sealt läbi tassida ka kanuud. Meie õnneks oli sama rada liikunud enamus meeskondi, seega oli meil ees suur lai porine rada läbi võsa ja porimülgaste, aga liikumine oli ikkagi vaevaline. Samas oli kole kahju ja häbi sellel hetkel, sest eelnevaid kanuusid oli seal päris tugevalt lõhutud. Kanuu on ikka mööda vett liikumiseks loodud.

Taas tagasi veel. Liikumine oli mõnus (Kepsu kaarti uurides on küll mõnus lainetus sees, aga see on normaalne meie puhul), ei põrganud vastutulevate kanuudega kokku, vaid liuglesime mööda vahest õrnalt riivates. Olukord rajal oli rahunenud ja peamiselt kohtasime tagaotsa rahulikke meeskondi. Oma viimase punkti juures sõitis meile vastu kanuu, kus punkti jooksis võtma 8-aastane poiss. Dušširuumis selgus, et tegemist oli avatudrajal osalejatega .

Kanuuga olime mässanud 61m28s, kui lubati jalgsi rajale tormata. Kohe alguses tabas meid üllatus, mida me xDreami juhendit lugedes oskasime küll ette oodata. Nimelt oli aeg esimeseks lisaülesandeks: kõik kolm võistkonna liiget pidid ujuma ülle Paide tehisjärve ning tulema teiselt poolt järve joostes tagasi. Ilm oli külm ning vesi millegi pärast ei kutsunud, mistõttu Metsakunnid ei olnud taolisest lisaülesandest eufoorias. Vaikselt eemaldati üleliigsed asjad (kott, mütsid, prillid, kindad, kompassid, tossud, sokid, dressipluusid, särgid, Kristi ka pikad püksid (oleks Kristi teadnud, milliseks kujuneb eesootav jalgsietapp, poleks ta ilmselt oma pikkasid pükse üritanud säästa ujumisel )), pandi selga märjad päästevestid, mis tundusid vastu sooja ihu äärmiselt külmad, ning lipati vee poole. Meie kahtlused vastasid tõele – vesi oligi märg ja külm , aga Metsakunne sellised pisiasjad ei heiduta. Jonnakalt aeglase tempoga kulgesid Metsakunnid üle järve, sest ujumiselamusi tuleb alati nautida ning kui lõpupoole hakkas juba päris soojaks minema, rauges tempo sootuks. Kaldale me jõudsime ja veel kiiremini tagasi jooksime ja veel suurema hädaga üritasime riietuda. Üritasime, sest märjale ihule natukene niiskeid ja mudaseid liibuvaid riideid ei ole mitte kerge selga saada. Seda lõdisevate poolpaljaste tüdrukute riietumise protsessi jäädvustasid häbenemata ka suureplaanis fotograafid (õnneks neid pilte me veel näinud kuskil ei ole ). Edasine tee jätkus läbi lugematul arvudel ojade, kraavide, väiksemate jõgede. Igas taolises kraavis oli vesi vähemalt põlvini, aga ka vöökohani ja rinnuni. Turvalisuse kaalutlustel haarasid Metsakunnid üksteisel kraave ületades kätest, et keegi ei komistaks ning et muid hirmsaid asju ei juhtuks. Kusjuures seekordsel jalgsietapil tegid Metsakunnid isegi päris mitmel korral jooksuliigutusi .

Rajal oleme viibinud 2h13m. Oleme läbimärjad ja üleni mudased, kui taas oli aeg asuda ratastele. Kummalisel kombel oli Kristi rattal vahepeal lakanud töötamast odomeeter, nii et mõnda aega poputasime me seda seal, kuni odomeeter lõpuks aru pähe võttis ja tööle hakkas (peale seda, kui Kristi oli vajutanud teadmata kombinatsioonis kõikvõimalikke odomeetri nuppe). Järgnes lühike veatu rattasõit, mille käigus kaotas Kärt näiteks oma kaardi, millele ta meeleheitlikult kogu ülejäänud võistluse kraavipervedelt asendajat otsis.

Oli aeg minna sohu. Kui meie sohu läksime, siis teised tulid soost või kirjeldada rahvaste liikumist seal. Kui seni olime kõik punktid leidnud lendleva kergusega, siis soos tekkisid meil esimesed komplikatsioonid. Olime kaldunud liialt paremale ning otsisime punkte paarkümmend minutit. Siinkohal võib öelda, et oma viga, sest olime mingil hetkel otsustanud loobuda kompassi suunast ja läheneda punktile mööda sissetrambitud radasid, mis lõpuks ka ära hajusid ning nii leidsimegi end mingi hetk kuskilt keset suurt Mündi sood, kus ennast ka mingite objektide kaudu positsioneerida ei õnnestunud. Palju oli kinnikasvanud laukaid, mille kohta algul arvasime, et ka need on kantud kaardile sinistena. Hiljem selgus, et see ilmselt vist nii ei olnud. Ekslesime soos ja otsisime punkte paari meeskonnaga, kuni lõpuks saime taas suuna paika, eks abi oli ka punktidest juba tagasi tulevatest meeskondadest . Siinkohal väärib mainimist, et soos käia Metsakunnidele üldiselt ei meeldi, sest kohati õõtsus maapind mitme ruutmeetri ulatuses jalge all, kui sellest üle astusime. Samuti vajusid jalad mitmes kohas sügavalt sisse. Ühes punktis tegi Kristi äärmiselt sensuaalse hüppe üle järjekordse vesise takistuse, maandudes põlvini sisse ja puhtalt inertsist potsatas Kristi ka tagumikuga sisse. Nii ta seal istus ning ootas abi. Tegelikult oli suur töö Kristi väljasaamine, eriti tema parema jala väljasikutamine. Aitäh meekonna Absoluutselt liikmele, kes aitas nii nõu, jõu kui ka kaevamise tehnikaga. Vaieldamatult ekstreemseim oli soos viimane punkt, kuhu minekuks ei paistnud meile paremat teed, kui ujuda üle lauka. Mõeldud-tehtud. Siinkohal väga suur tänu meeskondadele Absoluutselt ja Uimerdajad, kes meid lauka serval ootasid ja viisakalt kätt ulatades taas kaldale aitasid. Kõik punktid käes ja tagasitee võis alata. Vahest käies, vahest joostes, vahest marju süües väljusime soost.

Rõõm oli suur kui leidsime ennast põllu äärel ning tee paistis. Nägu naeru täis lähenesime teele kui järsku peatus auto. Kohkusime, et kas tõesti autos olija arvab, et me kõnnime viljapõllul ning hakkab meid diskvalifitseerima. Adrenaliin juba tõusis, autojuht keeras akna alla, Kristi hakkab kohkunult rääkima, et imelik, see autojuht naeratab meile…siis tabasime ära, see oli Martin, meie nn tehniline tugi, kes juhuslikult oli sattunud samale teele. Kerttu auto, millega ta sõitis oli aga tundmatuseni muutunud. Väike Toyota oli nüüd liivakarva ning meenutas krossiautot. Eks Martinil oli vaja ennast ka lõbustada niikaua kui Metsakunnid rajal aega veetsid!

Rajal viibitud 3h54m ning arvestades rataste arvu vahetusalas, siis kahtlustame, et soos on veel viis meeskonda. Väikene jook ja julgelt vastu viimasele etapile – rattarallile. 930 meetrit ja paremale, 620 meetrit ja vasakule jne. Meie odomeetrid töötavad tõrkumata ning kui kästakse keerata, siis me keerame ning on ka koht, kuhu keerata. Aga sõita ratastega vihmase ilmaga nendel teedel, kus sajad rattad on mõnusalt muda libedaks ja rööpaliseks sõitnud, oli katsumus oma ette. Enamus ajast oli ratastel soov külg ees sõita ja vänderdada sabaga nagu rõõmus koer. Samuti oli meie kolme ratastel omavahel käsil võistlus kes suudab rohkem muda endal külge korjata ning kes suudab oma sõitja mudasemaks loopida. Viksilt ja viisakalt jälgisime legendi (kusjuures tuleb välja, et mõned võistkonnad olid ülikavalad ega sõitnud rattarallit läbi nii, nagu juhtnöörid ette nägid, vaid pärast punkti võtmist rattaralli kestel sõitsid kõige otsemat teed finiši poole ning võitsid sellega hulga aega) ja staadionile me jõudsime ka. Päris enne finišeerimist oli veel üks lisaülesanne: staadioni poolringil olev takistusrada, kus pinkide alt tuli läbi roomata ja tõkete puhul üle hüpata. Poolte Metsakunnide jalgade jaoks olid tõkked liiga kõrged ning poolte Metsakunnide jaoks olid pingid liiga madalad. Kristi veel siiamaani imestab, kuidas Kärt suure seljakotiga pingi alt läbi mahtus .

Veel viimased sammud ning olimegi finišis. Finišisse jõudsime täpselt õigel ajal, kuna kohe peale meie lõpetamist algas finiši juures B-raja paremate autasustamine, kuhu ette poleks küll tahtnud sattuda. Aeg 4h45m, ühtegi võtmata punkti ja ei ainsatki trahviminutit. Metsakunnid olid tublid. Koht ise oligi suhteliselt tagasihoidlik – üldarvestuses 128. (143-st) ja naistearvestuses 19. (27-st). Meile meeldis ning aitäh korraldajatele meelejääva võistluse eest! Ei tea kas sellest, et meid ennast juba hommikul lahti aidati lükata, aga pärast võistlust nii kui nägime, et auto kinni, läksime ja lükkasime. Oli meist kasu ka? Ehk natkene ikka .

Kui keegi teine ei tee, siis tuleb ise ära teha. Nii juhtus ka rulluisumaratoniga. Veel nädal enne starti oli Metsakunnide tuttavaid, kes pidid ka sõitma minema, küll ja veel, aga kui registreerimiseks läks, siis alles jäime meie kaks – Kärt ja Kristi. Alles haiguse seljatanud Kerttu parandas tervist järgmisel päeval toimuva xDreami tarvis. Püsis veel igihaljas küsimus – kas 36,5 km või 21,9 km? Nagu ikka nooruse uljus eelistas 36,5 km, aga Kristil oli mõtetes 21,9 km. Kuna kahekesi stardis, siis üritasime ka ühise distantsi leida. Otsustusvõimetud nagu me oleme vahest, siis tõmbasime loosi. Ja loosi õnn naeratas meile - meid ootas 36,5 km läbi rullida .

Eelmisel aastal ootas meid stardis tugev (kohe väga tugev tuul) ja vihm ning selle aasta ilmaennustus kuulutas seda sama, siis Mustveesse jõudes säras päike, tuul oli olematu ning temperatuur täpselt see õige, et lühikeses dressis rajale söösta. Kiirustavalt mainiks ette, et ilm oli nii ilus, et meie võistlusvorm päevitus meile selga (oli see olust, et ilm oli hästi ilus või sellest, et viibisime nii kaua rajal, seda me ei tea). Uuenduseks oli ka võistlusnumbri paiknemine: pükste peal küljel. Võrreldes Tartu Maratoniga, kus on kaks väikest numbrit seljal (kellelegi näha eriti ei ole ning kui käsi seljal hoida, siis jäävad ette), oli see parem koht. Ka ei olnud nii kahju neid haaknõelu pükstesse lükata kui särkidesse või jopedesse. Ainuke mõte ohutusest tekkis päevi hiljem, et kui korralikult kukkudes külg maha panna, kas siis haaknõelad seal jalad peal võivad kuidagi haiget tegema hakata? Aga tegelikult asetus meile meeldis…ehk järgmisel aastal kleebiks veel külgedele.

13:00 ja start. Vaikselt ja alalhoidlikult asusime teele. Eelmisest maratonist olime õppinud, et tuules on hea olla ning veel toredam oleks kui leiduks peale meie kahe veel inimesi, kelle tuules olla. Üks sobiv 4-liikmeline grupp juhtus just mööda liikuvat. Mitte just liiga kiirest. Kristi nägi võimalust ja mõnede kiiremate liigutustega oli ta neil järgi, piilus veel silmanurgast, et Kärdi must riietus ikka paistab taga ning liikumine võis alata. Selline hea tempo, stabiilne pikk liuglev samm oli eesolijatel. Rahulolu oli suur, et heasse punti sai ja rõõm, et nüüd ei pea üksi nii palju tööd tegema. Juba läheneski esimene pööre (1. ringi veerand oli sõidetud). Kristi lõpetas pööret kui ehmatusega märkas, et Kärt alles sõidab pöördesse sisse. Samal ajal kui Kristi eelnevalt oli liuelnud grupis, siis Kärt rassis üksinda, et gruppi kinni püüda. Lihtsalt seal stardisagimises ei õnnestunud Kärdil gruppi jõuda ning mida või keda Kristi silmaotsast nägi, ei ole teada, igal juhul Kärt see ei olnud. Taas Metsakunnid ühinesid ning alustasid oma ideaalsena näinud grupi taga ajamist. Pärast pikka ponnistust olime 150 m lähemale saanud, aga 100 m lahutas meid grupist ikka ning jalad kanged otsustasime, et aitab. Sõidame siis taas oma ette, aga jõuame lõppu. Nagu ikka .

Esimese ringi (7,3 km) läbisime 23m43s. Tempo oli nagu ok, aga raske oli. Kuigi tuult ei puhunud, siis kogu aeg tundus, et tuul oleks vastu, ükskõik mis pidi me seal rajal paiknesime. Küll ei tahtnud ka rullid veereda ning pulss peksis ka meil mõlemal pidevalt punases. Ühesõnaga meeldivalt kerge seal rajal ei olnud. Väike kosutav vesi ning jätkasime oma sõitu. Liidreid, nii maratoni kui 21,9 km distantsil, muudkui vuhises mööda. Rada oli piisavalt lai, rahvast piisavalt parajalt ning liidrid piisavalt viisakad, et meie rütmi nad ei seganud möödumisel (loodetavasti ei seganud ka meie neid – ikka usinalt hoidsime kohe väga paremale äärde) ning vahest pakkusid lihtsalt silmailu: küll tehnika, liikumise kergusega kui ka kehadega, mis sobisid liibuvasse sõidu kostüümidesse .

Kolmandal ringil liitus meiega Uuno. Enam me ei sõitnud kahekesi. Uuno ees ja Metsakunnid järgi, vahest ka Metsakunnid ees ja Uuno järgi liuglesime mööda teed. Kärt seekord eriti ette ei kippunud ning lasi Kristil ja Uunol suurema töö ära teha. Tegevus oli juba natukene automaatseks läinud, põnevust pakkus selle kõige parema koha otsimine seljataga, kus tuli tööd kõige vähem teha ning sammu ühtlustamine eessõitjaga. Vähemalt kõrval seisjatel oleks ilusam näha ühtlast kolmeliikmelist gruppi kui iga üks ise suunas kõikuvat gruppi (Metsakunnid mõtlevad ka teiste peale vahest). Elevust pakkusid ka mitte just kõige meisterlikumalt rulle valitsevatele Metsakunnidele pöörded. Pööreteks alustasime valmistumist varakult ning nalja nendega ei olnud. Kui hilinesid valmistumisega, siis välja ka põrutati. Kolmandal ringil see juhtuski. Pööras Uuno ja pööras Kristi, aga Kärt mitte. Tekkis tal kange soov koju saada ning keha sai alateadvusest signaali sammud Tartu poole seada ning keha järgnes või avastas Kärt, et tema nii vähe nagu 36,5 km sõita ei taha ja lihtsalt tegi distantsi pikemaks? Viimasel hetkel poolel teel Tartu õnnestu ka Kärt transist ülesse äratada ning rajale tagasi pöörata. Kärt ise põhjendas, et jäi natuke liiga kauaks ainiti Kristi jalgu silmitsema ning liikumine muutus ka pisut liiga automaatseks, mistõttu tuli pöördekoht väga ootamatult ning sellepärast otse mööda teed edasi sõitiski. Aga kes teda ikka usub . Peale seda intsidenti tuletas Kristi Kärdile enne pöördekohti meelde, et kohe varsti oleks õige aeg pöörata, samuti üritas Kärt ka ise rohkem pöördekohti jälgida, mistõttu ülejäänud pöörded kulgesid normaalselt. Kärt võttis küll tempo enne pöördekohti maha ning tegi pöörde lõpetamisel tavapäraselt paar kiiremat sammu, et taas Kristile ilusti sappa saada.

Kuna Kalevipoja Rulluisumaratonil jagatakse ka Eesti meistrivõistluste medaleid ning tavalist rahvamassi rajal eriti ei ole, siis viimasele viiendale ringile võisime minna suht uhkes üksinduses. Aga me nendega ei võistlegi. Ikka enda ja tahtejõu ja ajaga. Kuigi võitjad olid juba lõpetanud, ennast korrastanud ja söönud, siis imekspandava entusiasmiga jätkasid jookide kätte andmist väikesed rõõmsad poisid ja tüdrukud. Ei heidutanud nende rõõmsalt meelt ka juhused, kui Kristi suurest kobatsemisest joogi asfaldile pillas (kui väsimus peal, siis hooletus kerge tulema ning nii ununesid need randmekaitsme plastmassid peos joogi haaramisel). Sisemise juubeldamise saatel viimane ring möödus – ikka kolmekesi pundis veeresime meeter meetri haaval lähemale finišile. Viimane kurv ja nüüd puhas finiši sirge. Ergutasime veel Uunot 2 tunni piiri alistama ja ise nautisime viimaseid meetreid mõnuga. Veel mõnusam oli üle finiši veereda ning kohata rõõmust pakatavat naist, kes korjas meie ajavõtu kiibid ning ütles paar head sõna. Need paar head sõna muudavad nii palju päeva ja lisavad entusiasmi veel tagasi tulla ja parem olla. Siit kõikidele suur ürituste korraldajatele, kui tahate, et Teie üritust naudiksid ja tuleks veel ja veel inimesed, kes ei võistle just kõige teravamas tipus, siis leidke endale ka selline inimese sinna finišikoridori lõppu, kes on ka rõõmus ka kõige viimase saabuja üle ning arvab, et ka nemad on tublid olnud. Need paar kosutavat sõna olid nii kosutavad, et meid ei heidutanud ka hiljem diplomi ja lõpuprotokollis aja puudumine.

Aga kokkuvõtlikult. Rulluisumaratoni läbisime 2h02m. Saime 79. ja 80. koha (83). Tempo (keskmine kiirus 17,95 km/h) oli meil ühtlane: esimene ring – 23:43 , teine ring – 24:40, kolmas ring – 24:34, neljas ring – 24:23 ja viies ring – 25:14. Selle üle oleme uhked ja siin ka suured tänusõnad Uunole, kes meid vedasi ja lõbustas rajal. Kuigi meil järgmisel päeval oli xDreami etapp ja plaan oli natukene säästlikult sõita, me siiski tagasi ei hoidnud ja sõitsime just nii kiiresti ja osavalt kui me sellel hetkel suutelised oleme. Seda tõestavad ka meie keskmised pulsid: Kristil 180 ja Kärdil 191. Ütleme, et kannatada me suudame, aga viiks see kannatus meid edasi ka, vot siis oleks tase. Kuigi maraton tundus juba esimestest hetkedest raskem kui Tartu rulluisumaraton, siis oma maratoni läbimise aega parandasime 11 minuti võrra. Selle üle oli me ka uhked. Suure uhkuse ja õnnega veeresime söögitädide, kes andsid meile talongi autos olemisest hoolimata süüa ja juua, juurest läbi ning asusime hoolega venitama. Venitatud, asusime koju sõitma ja põnevusega järgmist hommikut ootama.

Pühapäeva varahommik. Kui linnud ja loomad alles magavad ja paks udu katab maad, on Metsakunnid Kristi ja Kärt juba liikvel. Jah, ka seekord taas kahekesi , meie Kerttu jäi kahjuks haigeks ning kogub xDream’iks tervist. Tulgu seda tervist Kerttule nüüd lausa kuhjaga . Kuna Metsakunnid vahest suudavad oma vigadest õppida, siis sel korral alustasime sõitu stardi suunas varakult ning mõlema kodutöö oli hoolikalt tehtud (Kristi teadis stardipaika ja Kärt omas trükitud kaarte teest sinna) ja nii leidsimegi ennast muretult 1,5h enne starti kohalt ning ees ootas 8-tunnine rogain, mis peaks olema meie MM peaprooviks.

Tutvusime Kõrvemaa matka- ja spordikeskusega, teavitasime korraldajaid oma kadudest meeskonnas, saime õiget värvi (Kärdi kellaga samas toonis) kummiga SI-pulga ja alustasime võistlusriiete selga ajamist. Ennustati 29 kraadist kuumust, aga hommik oli jahe ning nii otsustada, mis selga ja mis mitte, oli natukene keeruline, aga valiku piires hakkama me saime. Lisaks oli Kristi otsustanud, et talle aitab jalanõudest vesi sisse ja vesi sees, vaid tahab et vesi ka välja läheks. Nii ta sidus uhkuse ja väikse kartusega oma uued (kordagi kandmata) papud jalga ning valmis me olime.

Rogaini puhul on tegemist valikorienteerumisega ja nii anti meile 1h enne starti kaardid kätte. Metsakunnid kohvi ja šokolaadi süües/juues hakkasidki rada planeerima. Kaart oli suur ja punkte oli palju. Teadsime, et kõiki punkte meiesugustel võtta pole võimalik ning panime paika Metsakunnide marsruudi järgmiseks 8h. Marsruudi pikkuse planeerimisel proovisime natukenegi arvesse võtta meie treening tulemusi neljapäevakutel, eelmiseid kogemusi Libahundi jäljel või MÕVil, aga punktide raskuseid mitte, sest Metsakunnid suudavad kõike ning raskuseid meid ei kohuta. Et me teiste kõrval väga amatöörlikud marsruudi planeerimisel ei oleks, siis arvutasime ka endale kontrollajad (neid oli ca 2-3 8 tunni kohta) ehk kui teatud ajaks mingis kohas ei ole, siis edaspidine teekond läheb lühendamisele. Vaatasime oma plaani ning mõtetes olime ka valmis lõpus ajapuudusel isegi teatud kohtadest otse finišisse jooksma, aga sellest me kõvasti veel ei mõelnud.

2 minutit stardini ning juba sisenevadki Metsakunnid stardialasse ja viisakalt lähevad kõige taha. 11:00 ja start. Ehmatusega avastame, et ka liidrid tahavad meiega samas suunas tulla ja pistame jooksu. Enamus liidreid möödub meist suhteliselt kiiresti, aga liidrigrupis saabume me esimesse punkti – ime, mida pole kunagi varem juhtunud. Oma suurepärasest ja kiirest algusest vaimustuses kujutame seda ilusat alguse punast joont juba Kepsu kaardil. Kui Kristile meenud, et Keps jäi sisse lülitamata. Kohe alustatakse ka vea parandamist, aga siis juba avastatakse, et Keps jäi rõõmsalt autosse meie teekonda märgistama . Sel korral siis taas Kepsu kaardita. Ehk ongi parem, et keegi meie ringe ja spiraale ja kammimist metsas ei näe .

Alguse eufooriast ja stardi adrenaliinist ülesaanud taastasime loomuliku Metsakunnide kulgemise viisi: hakkasime käima, aga tempokalt. Samm sammu järel hoolikalt kaarti lugedes alustasime oma suurima kavaluse teostamisega. Milleks minna otse kui ringi saab – oli motoks punktist 23 punkti 57 minekul. Valisime suhteliselt otsese soise sihi asemel väikese ringi mineku, aga mööda suurt teed. Plaan oli hea, aga kui teostuse keskel lahutas meist heast teest rinnuni ulatuv metsistunud vaarikate ja võsa väli, mille läbimine kulutas aega, energiat ja mis isegi ebameeldivalt vastik oli, siis tekkis kahtlus meie hinge meie plaani kavalusest. Kuna Metsakunnid agasid ei tunnista ja tagasi ei vaata, siis rassisime võidukalt edasi kuni võisime rõõmsalt vaadata teel Kristi uusi säravaid papusid käimas. Kuid ca 1,2 km pärast sai hea tee taas otsa ja algas halastamatu metsas rassimine ning vahest veel kostis hele kilgatus Kristi suust: “aa, mu papu sai mustaks!”

Ilmselt paljud osalejad teavad seda võitlust kuivade jalgade üle alguses, aga kui nad juba märjaks on saanud, siis pole enam vahet ning minnakse porist ja veest kõhklematult läbi. Kuni Metsakunnide jalad veel paratamatult märjaks pole saanud, raiskame aega kohe rohkelt mõttetutele ümber minemistele, plaanide genereerimistele ning tasakaaluharjutustele. Ei saanud ka sel korral teisti. Metsakunnid olid jõudnud mudase oja ületus kohani, kust üks meeskond teiste järel läbi jooksid, aga Metsakunnid kohe kuidagi ei suutnud sundida end sinna mudasse juba võistluse 50 minutil. Seisime ja arvutasime ja pidasime plaani kuni tundus, et muud üle ei jää kui teiste eeskujul süda rindu ning tormata samuti läbi vee. Kahtlustasime, et Kristi kitselikult hüpleva tehnika kasutamine lennutas kahjuks Kärdi ilusaid sümmeetrilisi poriplekke täis, aga Kärt Metsakunnilikult ei lasknud ennast sellisest pisiasjast häirida .

Möödunud oli stardist 1h ja Metsakunnid imetlesid enda ees seisvat mäge, millest kuidagi peaks ülesse saama. Tegelikult mäeks on seda natukene vähe kutsuda, pigem meenutas see seina. Alustasime tasa ja targu mäe ründamist. Tasa ja targust ei tulnud miskit välja, sest siis tundus, et pigem libiseme tagasi kui edasi liigume ja nii võis kohata seinast ülesse tuiskavaid Metsakunne seal metsas ning üles me saime ja punkti 38 me korjasime. Kohtasime seal üleval harjal ka inimesi ratastega. Kuidas nemad sinna ülesse said me isegi ei suuda ette kujutada – puhas müstika.

Edasine orienteerumine üllatas ka Metsakunne ennast. Lähed mööda teed, sead suuna, keerad metsa ja võtad punkti – ja nii üks kord teise järel. Liiga hea, et tõsi olla. Kust on tulnud selline osavus? Metsakunne haarab tunne, et nad tõesti ülepika aja teavad mida nad metsas teevad ja kuidas liigelda. Enam ei vaata me teiste järgi, vaid kohtame meeskondi, kes natukene ühinevad meiega, et leida punkt metsas või tee metsast välja. Enesetunne hea, meel rõõmus, sammume reipalt edasi kuni meie ees laiutab soo. Metsakunnid teavad, et soo taga on küngas, mille otsas on punkt, aga Metsakunnid seisavad paigal. Soo hirmutas esialgu Metsakunne, kuna Metsakunnid on vist liialt palju kuulnud külajutte ning näinud filme, kuidas inimesed laugastesse ära upuvad. Vaikselt kahekesi kindlal meelel asuvad Metsakunnid sood ületama, peamiselt pahkluudeni vees, aga vahest ka poole sääreni. Võrreldes teistega, siis kuivalt saime ehk oli meil parem raja valik, me ikkagi Metsakunnid .

Esimene kontrollaeg – 3h möödunud stardist. Kaks rõõsat ja üleni niisket Metsakunni istuvad teepervel ning joovad ja veel joovad. Oma kontrollaja alistasime 10 minutiga, aga see ei olnud piisav, et minna ülesse lisapunkte võtma, sest oma kogemusest teame, et head ajad mööduvad ja varsti otsime ja otsime, aga punkti ei ole. Istusime veel natukene ja juba formuleerisime kaks tarkusetera: võistlustel kasuta sissekantud jalanõusid (Kristi plaasterdas oma jalgu) ning kui punkt käes, siis tagasiteeks kasuta taas kompassi suunda, mitte oma vaistu.

Puhatud ja kosutud ja taas teele. Esimene selline ärakorjamise punkt. Tee käänakule ja kompassiga suund paika ja ainult korjata. Kuna punkt tundus nii kohe siin ja lihtne, siis kompassi unustasime suhteliselt kohe ja järgnesime metsanotsude rada, mis viis meid kuhugi teele. Nii me seal seisime, kuskil, kus polnud plaaninud. Kristi kurjustas ja torise (ehk oli see tingitud neljapäevakul muserdatud jalavalust või jamast, et kompassi põhjanool oli nagu fikseeritud paika?), aga Kärt osavalt neutraliseeris jorina naeruks ning tagasi otsimine võis alata. Kummalise ime läbi suudeti kindlaks määrata asukoht ja tagasi liikuda otse punkti peale. Õnn taas suur ning kohe unustasime oma teise formuleeritud tarkusetera ja põrutasime teele. Teele me jõudsime, aga kahjuks mitte sellele õigele. Mööda käimine oli küll minimaalne, aga õpetlik (vähemalt siis me veel lootsime nii). Taas asukohta määrates avastasime, et meie ainuke kompass kohe üldse ei reageeri suuna muutustele. Polnud just meeldiv üllatus, aga lahendus oli ikka üllatavalt kiire. Kuna kaart asus lahtise selvaga kilekotis, siis Kristi oli koti ava kinni pannud väikese haaknõelaga (kohe näha et füüsika doktorant ) . Mõni ime, et mööda kokkumurtud kaarti kompass vahepeal kummaliselt käitus . Ja meie kolmas tarkusetera: kasuta läbipaistvat teipi kotisuu kinni teipimiseks (lisab ka vee kaitset nii).

Kogu järgneval osal tundus, et kõik punktid jõuavad meieni liiga kiiresti. Peaks nagu tõeliselt korraliku jupi käima, aga juba oleme kohal. Aga lahendus ei lasknud ka siin kaua ennast otsida. Kuna ilm oli lämbe ja meie olime metsikust tempost piisavalt kurnatud, siis meie ajub olid lülitunud säästu režiimile ning nii registreeriti 1 minutist infost hoopis ca 40 sekundi jagu. Nii tunduski kõik nii kiiresti minevat. Keha käis automaatselt edasi ja kaaslase juba mitte eriti adekvaatset juttu polnud ka vaja iga sügavama nüansini analüüsida, sest juba jutu esimene sõnapaar ajas naerma. Muidugi arutleti taas olmeprobleeme ja päevakajalisi juhtumisi. Näiteks vaidlesid Metsakunnid Jüri Jaansoni vanuse üle (siinkohal oli õigus siiski Kristil, kes arvas Jüri 42-aastase olevat) ning leiti, et äkki tekkinud auk Kristi pükstes on kindlasti parmu hammustusest mitte mingil juhul okstest. Vahepeal võis kuulda ka järgmisi Metsakunnide kilkeid: „Fuihh, pori – mu papud saavad mustaks“, „Appi-appi, keegi hammustas mind“, “Aiai, mägi” jne. Ja nii me seal siis käisime kahekesi, ise rõõsad ja natukene ülekuumenenud, aga jutukad ja lõbusad. Päris viksis ja viisakalt vaiksed sportlased võisime küll oma olekuga ära ehmatage. Samas muretsemiseks pole põhjust, anutud olukord normaliseerus juba õhtuks ning taas võis meid normaalseteks inimesteks arvata . Samas siit koorus meie neljas tarkusetera: kui on infot, mida pead rajal meeles pidama, siis kirjuta see ülesse. Rajal oled sa tubli, kui sa oma nime suudad meenutada .

Rajal oldud 5h22m, seni läbitud 18 punkti, maksimaalsest plaanist veel läbida 3 punkti. Arvestades oma lõbusat seisundit olime liikunud hämmastava osavuse ja kiirusega, sest aega oli veel üle 2,5h ja meil peaaegu lõpp terendas. Kuna võtta oli veel raske 5 punktine punkt, siis me otsustasime, et võtame selle ära ja siis otsustame edasi. Teel punkti kohtasime küll vööni, küll rinnuni märgi kaasmeeskondi. Kuni jõudsime ka ojani või kraavini, mis seda põhjustas. Kuna Metsakunnid on ikkagi naised ja kiiret neil ei olnud, siis mitte ei tundnud nad tungi kohe vette joosta. Nii nad otsisid kuni leidsid silla, mis oma loomuselt on veel kummalisem ja hämmastavam kui Kasari jõelt leitud rippsild, aga Metsakunnid olid uhked, et nad selle leidsid ja ilusasti elegantselt kuiva jalaga ületasid veetakistuse. Aimates kohta panime kompassiga suuna paika liikumiseks punkti (nagu näidatud joonisel roheka joonega). Punkt leitud ja tagasiteele. Taaskord eksisid Metsakunnid oma enda tarkusetera vastu ja asusid tagasiteele sisetunde järgi. Aga kuna Metsakunnid on metsas nagu omas kodus, siis nende sisetunne on veel võimsam kui ükski nende planeeritud tee ja nii naasti palju ökonoomsemalt (joonisel punakas joon) oma sillakeseni. Avastasime oma kotist ka fotoka, siis tegime ka sillal paar poosetamise pilti. Kristi meik on küll vist natukene ebaõnnestunud, sest millegi pärast on näos tohutu läikimine ning Kärt näitlejasliku tasemega poseerib väsinud olekut . Metsakunnid vajavad metsa piltnikku, kes nende vahvaid hetki jäädvustaks. Ise nad selleks võimelised ei ole, hoolimata kas nad omavad fotokat või mitte.

1h40m enne lõppu olime läbinud kõik Metsakunnide 8h marsruudi punktid. Lisasime oma programmi veel kõik punktid finiši lähedalt ehk kaks punkti ja siis põrutasime finišisse. Kokku korjasime rajal 6h51m 23 punkti ja teenisime 77 punkti nende eest. Kohtasime paljude toredate meeskondadega, kes abistas, kes oli lihtsalt rõõmus ja sõbralik. Mingil perioodil püüdsime osade numbreid meeles hoida, et neid tänada, aga ju sattus selle info salvestamine nende 20 sekundi sisse minutist, mille kohta meil nüüd info puudub. Aga kui kohtasite meid metsas, siis aitäh, et meie olemise nii lõbusaks tegite. Väike tõrva tilk meepotis on võistlejate poolt metsa alla jäänud praht. Korjasime ülesse küll tühjaks joodud veepudeleid, aga juba sipelgate poolt vallutatud geelituupi (või millegi muu asja oma) ei tahtnud oma taskusse panna. Ja meie viies tarkusetera: asjad, mida metsa viid, too metsast välja ka.

Muideks meil oli ka plaan Kristi papudest „enne ja pärast“ pildid teha, aga see „enne“ pilt ununes. Samas lõpupoole kui mägi nii suur ees, et liikumine muutud väga väga vaevaliseks, siis just oli need need määrdunud papud, mis hoidsid Kristi pilgu maast kõrgel ja sammu terava, et ruttu läbi saaks ja papud taas puhtaks saaks küürida .

Kokkuvõtlikult võib öleda, et vahva oli. Korraldajatele aitäh vaeva eest. Siit meie statistika: punkte võtsime 23 (40-st) (jah Margus, ka sel korral ei õnnestunud meil kõike punkte võtta, aga ega sulgi õnnestunud ) ning võetud punktide väärtuste kogusummaks kujunes 77 (140-st), üldarvestuses 89. koht (105-st) ning naisvõistkondade arvestuses 10. koht (17-st). MM peaproov sai meie arust edukalt läbitud: probleemideta tuli välja suundorienteerumine, polnud plaanitud punkti, mida me ei leidnud, ning minimaalseid probleeme esines vaid paari punkti juures. Siinkohal tooks välja selle, et nendelgi juhtudel oli peaasjalikult probleemiks see, et usaldasime metsanotsude radasid, mitte ennast. Samas nüüd on kahju, et Keps maha jäi ja meie imeline raja läbimine ei jäädvustunud tulevastele põlvedele .

Lõpetuseks ei saa tänasel päeval (19.august 2008, Gerd Kanter tuli olümpiavõitjaks) ütlemata jätta: „Aitähh, Gerd Kanter!“ Metsakunnid on emotsionaalsed .

Tartu 2. rulluisumaratoni stardis oli seekord vaid kaks Metsakunni – Kristi ja Kärt. Kerttu oli ennast küll ilusti maratonile registreerinud, kuid kahjuks ei võimaldanud tööasjad tal maratonist osa võtta. Kuna Metsakunnid on võimekad, olid nad valinud võistlemiseks pikema distantsi ehk 36 km (hoolimata asjaolust, et Kärt oli enne maratoni rulluisud alla pannud vaid MÕV-il).

Maratoni eesmärgiks oli meil, väikese sõidu kilomeetritega inimestel, piiraega sõita ehk olla finišis ennem kui see suletakse. Väike hirm oli nahas, sest rulluisu treening oli väga puudulik, osaliselt puudus ka massis sõitmise kogemus, mis muutus eriti hirmutavaks mõtteks pidurdusvabale Kärdile, kes rulluiskudega sugugi pidurdada ei oska (tuletaks siinkohal veel meelde, et Kärdi rulluiskudel puudub pidurdusklots, sest see on nõrkadele , ning tegelikult ju päris rulluisutajad pidurdavad teadagi T-stopiga, mida Kärt veel siiski ei valda (tegelikult ei valda seda kumbki Metsakunn)). Seepärast hoidis Kärt piduriklotsiga varustatud Kristi lähedusse, sest nii oli tunne kindlam ja meel rõõmsam. Ka vastupidamisega on meil mõlemal probleeme, aga see meid ei heiduta. Ikka optimistlikult starti.

Kuna Metsakunnid on meeskond tugeva kambavaimuga, siis ei kujuta me ette, et peaksime eraldi liikuma. Ikka koos, peaaegu käsikäes , aga korraldajatel olid meiega teised plaanid. Kas nägid nad kõikvõimsas Metsaunnide tandemis ohtu esikohale, aga lahku olid nad otsustanud meid lüüa, et halvata meie esitlust. Kuid korraldajad ei teadnud, et Metsakunnid on sitked ja ei anna nii kiiresti alla ja nii see Kristi seal viimases koridoris istus ja ootas ainult võimalust söösta teise Metsakunni juurde ning see võimalus avaneski vahetult enne starti kui eemaldati stardigruppe eraldavad piirded. Nii tänu Metsakunnide osavusele saidki Kristi ja Kärt siiski stardihetkel kõrvuti olla.

Start! Suurem osa rulluisutajatest tuiskas minema, aga Metsakunnidel ei ole kiiret. Vaikselt tehakse rohke liuglemisega esimesed ettevaatlikud sammud ning hinnatakse olukorda. Enamus võistlejaid on ees ehk on keda püüda, ruumi sõitmiseks on, tee kvaliteet on OK, samm on stabiilne, pulss on rahuldav ning Metsakunnid lisavad aina hoogu, et liuelda graatsilistelt teistele järgi.

Peale kahe lauge tõusu (Metsakunnid olid enne seda sõitnud Otepääl ning seal on tõusud teravamad, aga mitte nii kestvad), mida sai kaks korda võtta, oli rulluisumaratoni rada üsnagi tasane, mistõttu rada ülejõu käivaks pidada ei saa. Samuti oli ilm lausa suurepärane – päike paistis ning puhus õrn tuul. Kuna Kristil oli meeles veel eelmise aasta tuule maru ja valu selle murdmisest, siis nii kui tagasipööre toimus ja Ingli mäe tõusu hakati ronima ning kerget tuule iili näos oli tunda, toimus paanikahoog ja pulss hakkas seal 190 pekslema. Aga Kristi polnud üksi ning Kärt ulatas abistava ja lohutava käe. Olukord paranes ja liuglev sõit jätkus.

Metsakunnid ei ole veel kõige kavalamad ja osavamad sportimises ning samuti oleme kaugel ökonoomsusest. Algul ei vallanud Metsakunnid kuigivõrd tuules sõitmise ega koos laskumise tehnikat/ideed, vaid ikka omaette kõrvuti rohke tööga edasi. Kuid väsimus hakkas ka Metsakunnidele vaikselt hammast ihuma ning samm ei olnud kõige erksam ja tõuke tugevusest jäi puudu, siis katse eksitus meetodil saadi veelkord aru , et koostöös peitub jõud ja nii võiski kohata Metsakunne kordamööda üksteise tuules või tandemlaskumises sõitvat.

Sellise imelise algtõe avastamine muutis Metsakunnide elu tunduvalt lihtsamaks. Sõidad ees ja vead ning kui väsid, siis tuules puhkad ja lased pulssi alla. Kummalisel kombel Metsakunnide tempo kuidagi ei ühildunud teiste sõitjatega ning nii sõitsimegi peaaegu kogu distantsi kahekesi ja lehvitasime pealtvaatajatele. Tihti sõitsid meile vastassunnas vastu sõiduliidrid, kes kihutasid rulluiskudel niivõrd kiiresti, et pea hakkas lausa ringi käima. Metsakunnidel õnnestus ka liidergrupilt isegi ringiga pähe saada, aga ainult liidritelt. Samas neid seal ees nii palju, mis viga nii üksteise tuules lebotada ja esikohti korjata. Meie seal taga teegime ikka ränka tööd . Eks järgmisel aastal Metsakunnid ka kiirenda alguses ja siis lebotavad liidrigrupis .

Üldjoones võib sõiduga rahul olla. Olid hetki, kus vesi ei läinud kurgust alla, aga kui taas vastutulevaid sõitjaid vaadata, neile lehvitada ja nende seast valges kostüümis Evelini otsida, siis ununesid ka oma piinad. Lihtsalt üks ilus uisusamm teise järel. Samas kui Kristil oli raske ja paha suht alguses, siis Kärt suutis natukene enne distantsi lõppu, kus puhus üpriski tugev vastutuul, ennast päris tühjaks rühkida, sest ta oli finišit oodanud palju varem, aga mis tulla ei tahtnud, oli finiš. Ilmselt finiši puudumise, tähelepanu hajumise ja väsimuse tõttu Kärdil õnnestuski vahetult enne lõppu kergelt kukkuda, aga õnneks mingeid vigastusi vms see kaasa ei toonud. Millegipärast on Kärdil imelik komme ohu (või pidurdamisvajaduse) korral kohe käed Kristi suunas välja sirutada – nii ka kukkumisel rebis Kärt Kristil ühe numbri selja pealt peaaegu lahti.

Finišijoone ületasid Metsakunnid ajaga 2h13m ja mõni sekund peale, seega 16 minutit ja natukene sekundeid jäi veel varusse, seega Metsakunnid hüppasid üle oma plaani ja veel suure varuga , aga üldiselt arenguruumi on, ja nagu on saanud juba tavaks tõdeda: oleks pidanud rohkem trenni tegema . Finišis saime ka medalid kaela ning nüüd on päris uhke ja muidu hea tunne – järjekordne sportlik ettevõtmine on jäänud edukalt selja taha .

Metsakunnid on nüüd hamba verele saanud ja tahavad aina veel ja veel rulluisutada, aga kuna peamiselt panustame võistlustele, siis juba 23.august (ehk päev enne xDreami III etappi) võib Metsakunne kohata Kalevipoja (vist 3.) rulluisumaratoni stardis. Veel on läbirääkimisel sõidetava distantsi pikkus: kas 21 km või 36 km. Kristi on vanade tudisevate põlvedega hetkel kaldub sinna 21 km poole, aga meie noor optimistlik Kärt 36 km. Kerttu ei ole oma arvamust veel avaldanud, aga juba pühapäeval Kõrvemaa rogainil paneme plaani paika.

Metsakunne ootas Kärstnas ees selle suve suurim katsumus (MM on meie jaoks sügisel), aga Metsakunnid ei kartnud, sest Metsakunnid olid korralikult ja stabiilselt selleks treeninud (me vähemalt tahaksime uskuda nii, kuid tegelikkus teavad ainult Metsakunnid ise ). Läbi oli mõeldud iga pisemgi detail, mis võiks määrata õnnestumise või ebaõnnestumise, ja valminud oli geniaalseim plaan kuidas katsumus võidukalt läbida. Võrreldes eelmise xDreamiga oli Metsakunnid soetanud lisavarustust, mis juba iseenesest peaks meid suurepäraselt lõpuni viima. Seega Metsakunnid olid valmis.

28.06.2008 pärastlõuna ja õhus on tunda pinget ning valitses täielik vaikus, sest kohe kohe oli lahti rullumas selle geniaalse plaani, „Metsakunnid võidukalt rõõmsad“, ilu. Ja algas: kolm Metsakunni, kõik ise suundadest, lähenevad kokkusaamise punktile sünkroonselt ning järgneva 5 minutiga on asjad ühises autos ja sõit võib alata. Selline oli plaan, aga reaalsuses või märgata ainult Kerttut lähenemas. Üllatuslikult ka talle endale oli ta esimesena kohal ja veel üllatuslikumalt suudab ta kellast asu saada küll kui vaja ehk Kerttu oli ainuke, kes mõistis meie geniaalse plaani ilu. Natukene hiljem lisandub ootavasse seltskonda Kristi ning siis Kärdi traditsioonilise sõidustiiliga autos Kärt ka. Kuna tegemist on öise ja pika etapiga, siis plaan oli meid mahutada ühte autosse, et oleks keegi, kes juhi ärkvel olekut pidevalt kontrolliks ja stimuleeriks. Autoks meil sedaan ilma katuse raamideta, aga käruga. Tegelikult päris mugav lahendus: võtad ratta tõstad kärusse, sõidad kohale, tõstad ratta maha ja sõit võib alata. Ei mingi sugust rataste piinarikast kokkumonteerimise protsessi. Kuidas rattad kärusse said, seda me ei tea, aga igal juhul suur aitäh Martinile. Sõit võis lõpuks alata. Martini mure, et kas me ikka käruga tagurdada ka oskame tundus veel tollel hetkel kuidagi üleliigne, aga Metsakunnid tõestasid siiski paari minutiga, et mure oli õigustatud. Aga kui tagurpidi ei saa, siis tuleb otse minna.

Tee sihtkohta möödus ilma orienteerumisvigadeta, ainult ühe auringi tegime ristmikul, aga see oli ka peamiselt seotud Metsakunnide loomusega, sest meile meeldib teha auringe, silmuseid ja spiraale ning kohale jõudsime seekord ootamatult vara, mistõttu ei olnud ka tavapäraseid kiireid stardisekeldusi. Aega oli tuua oma number (Metsakunndi rajal numbriga 319), tõsta rattad maha, komplekteerida stardikott ning istuda autosse ja süüa ning vaadelda kaas võistlejaid. Kui meie eest hakkasid läbi liikuma suurte peaaegu nagu prožektoritega pealambid, siis tekkis väikene mõte, et ehk meie just muretsetud pisikesed LED lambid jäävad nati nõrgaks, aga me ei kaotanud veel usku oma lampidesse. Kui meie kõrval hakkas lahti pakkima oma varustust järgmine meeskond, kus paljastus jalgratas kahe suure prožektoriga ning lisaks veel lahmakad pealambid, siis natukene tundsime ennast pahviks lööduna, aga me uskusime veel endasse, sest ööd meil siin on ju valged . Autos oli tore istuda ja teisi jälgida kuni ärkasime nagu unest et ehk peaks ka meie valmistuma ning taas läks kiireks. Kiiresti riided selga, kõik imevidinad külge, vajalik varustus kaasa, auto lukku, rattad rattaalasse ja WC järjekorda. Ja seal me siis seisime ja stardi aeg muudkui lähenes ja lähenes. Isegi vanajumal isiklikult vihastas me viimase hetke venituse peale ja kallas meid seal järjekorras rõõmuga märjaks (oli vist ainuke kord terve võistluse ajal kui sadas). Seisime ja ootasime oma korda kui poole kõrvaga tabasid me kõrvad lauseid, et esimesed etapi liiguvad liikmed eraldi. No mis. Meeskondlik ala ja eraldi? Esimesest kangestusest üle saime, siis asusime starti oma saatust ootama.

Start. Kolm erinevat kaarti??! Ja me kõrvad ei kuulnudki valesti. Iga meeskonna liige sai pisikese kaardi ja pidi minema jalgsi eraldi punkti võtma. Etappide jaotus tuli täpselt selliselt, nagu kaardid rullist välja tulid. Kerttu sai esimese kaardi, Kärt teise ja jagaja Kristi kolmanda. Punktid ise olid tegelikult erineva raskusastmega ning eri kaugustel. Nii juhtuski, et Kerttu saabus oma punktist esimesena ja juba viis minutit hiljem oli Kärt kohal, aga keda Kerttu ja Kärdi tagasi jõudes polnud, oli Kristi. Vaadates teisi võistkondi, oli arusaadav, et just nendele võistkondade liikmetele, kes läksid võtma Kristiga sama punkti, oli jäänud kõige raskem roll, kuna neid liikmeid ei olnud kokkusaamispunkti (rataste juurde) veel jõudnud. Kui tavaliselt öeldakse, et jagajale jäävad näpud, siis sel korral õnnistati jagajat kõige mahukama kaardiga. Kerttu ja Kärt asusid ootama. Kristi samal ajal marssis mööda teed punkti poole. Proovides vahemaad sammudega lugeda nagu viimasel neljapäevakul harjutatud, aga ei klappinud, ikka veel lootis, et mõõtkava on valesti ja punkt ei ole nii kaugel, aga ei miskit. Metsa vahel oli juba hämar ja pealamp asus Kristile teed näitama. Liidrid jooksid vastu ja liidrite seast Evelin hõiskas et jah pane otse edasi. Paistis Kristi neile nagu kits auto tuledes, et otsustati aidata? Kristi läks edasi ja ootas ojaga ristumist. Vaevu märgatav oja element seal oli, aga kindluse mõttes piilus võsa sisse ka. Ja sealt läks metsanotsude rada (nii nimetavad Metsakunnid radu, mis on kaas võistlejate poolt sisse tatsatud, sest nii säilib tunne nagu ise leiaks selle õige tee punktini). Metsa ja aina edasi. Tee läks mööda nõgeseid, mööda mülkaid ning vesist ja mättalist pinnast. Kas tõesti nii alguses saavad jalad märjaks? Nii kaua kuni võimalik üritas Kristi oma jalgu säästa, aga loobus. Punkt leitud ja tagasi teele. Kerttu ja Kärt olid juba päris kaua oodanud. Vaikselt hakkas isegi külm ning pisut hakkas siginema ka mure Kristi pärast, keda ei tulnud ega tulnud samas kui osad olid juba lahkunud uuele etapile. Kristi leidis tagasi teel kaaslaseks võistkonnast Visa hulkur Inese. Seal nad siis kiirelt jalutasid tagasi, vaikselt mõtetes porisedes elu traagika üle, sest kõige aeglasema jalgsiliikujana oli Kristi saanud kõige pikema etapi koos seljakotiga . Teistel Metsakunnidel mure süvenes, sest lõviosa meeskondi oli juba lahkunud. Aga siis naases ka väsinud Kristi tubli 140. koha ajaga (rajal oldud 1h8m), seega 13 meeskonda on veel tulemas .

Nüüd ei olnud enam midagi oodata. Ruttu kiivrid pähe ja ratta selga. Ja Metsakunnid asusid väntama pimedas öös. Külmunud Kerttu ja Kärdi kehad olid liigutamise üle rõõmsad, aga Kristi ei suutnud nende tempot hoida ja meie liikumise kiirus langes. Üllataval kombel hoolimata meie liikumise aeglustamisest tulid kaas meeskonnad meile vahest selg ees vastu. Väga harva mööduti meist. Pidevalt võis teel kohata kolme valguse vihtu kaarti uurimas, aga meie väntasime edasi. Kui järjekordsest ristmikust niuhti üle sõitsime ja möödusime kaarti uurivatest inimestest, siis imestasime ka ise oma osavust. Kui pöörama pidi, siis seal oli tee, kuhu pöörata, kui tee pidi pöörduma ümber järve, siis ka ta pöördus ning veel viimane pööre ja natukene edasi ning seal peaks punkt olema. span>

Pööre ja juba oli tunda rahva massi tihenemist ning juba võis märgata parkivaid rattaid ja kuulda naeru ja kiljatusi. Jap. Lähenes ujumise etapp – selle võistluse lustlikum punkt. Me olime sellekeks hetkeks vaid 1,5h rajal olnud ja juba peab üleni märjaks tegema protestis veel viimane mõtteke peas. Aga kui peab, siis peab. Parkisime rattad, eemaldasime kiivrid ja lähenesime kiljetele. Korraga hakkasid ööpimeduses meie lampide valgus vihtudes helendama liiga palju paljaid inimesi. Keegi hõiskas meid, me vaatasime, samal ajal valgustades riietuvat hõiskajat. Saime aru, et silmade säästmiseks on parem lambid välja lülitada. Mõeldud tehtud. Meie plaan oli karsumm vette ja siis välja ja edasi, aga meid räägiti ümber, et ei ole mõtet. Pikk ja külm öö veel ees. Ja nii me seal siis ujusime riietuseks pulsivöö, aga punkti ära me tõime. Meile üllatuseks päris mõnusalt värskendab oli selline kogemus, aga õnneks, et me vee sogasust pimedas ei näinud . Suur aitäh meeskonna Elu nagu hernes (320) naisliikmele, kes jagas jalgade puhastamiseks meile salvrätikuid.

Uuesti ratta selga. Rattaetapi vahemaad olid küllaltki pikad ning paigutatud selliselt, et hea otsetee puudus. Otse võis minna mööda pabrikuid, aga kas see tasub ka ära? Eelmisest korrast Metsakunnid õppisid, et rattaga natukene suurem ring, aga mööda kindlamat teed, on mõttekam, kui otse ja ei tea kust. Nüüd järgneb Metsakunnide suurim mõttetöö, kavaluse, tähelepaneku, julguse jne triumf. Võtsime riski ja sõitsime kaardilt välja, sest kogu oma loogikat ja arusaamu kasutades paistis, et kaardist väljas ristuvad kaks head teed, mis oleksid ideaalsed meile. Asusime väntama teistele vastupidises suunas, öine maastik täis kiirelt vuravaid rattaid ja peas helendavaid tulukesi oli väga võimas vaatepilt, aga siis me keerasime kõrvale ja jäime omapead. Et Metsakunnid on targad ja arukad võistlejad, siis kogu ratta etapi määrasime kaardilt vahemaa pikkuse järgmise objektini ja siis odomeetri, aga ka aja järgi sõitsime vahemaad. Nii kontrollisime ka kaardilt väljas olles, et kui pimedas liiga vähe või palju ei kihutaks. Pärast värskendavat suplust olid Metsakunnid kosunud ja liikumiskiirus oli suurem kui eales varem. Kaardist väljaminek õigustas ennast kuhjaga (kohtasime ka ühte eksinud meestevõistkonda, kes otsustas meiega liituda) ning oodatud teederistumiskoht oli olemas ning ees ootas meid hea pinnasega tee punktini. Vahetut enne punkti mässasime ka ratastega möödapisikest mudast rööpaist teed, kus osad meeskonnad olid väntamisest loobunud ja liikusid punkti jalgsi, aga mitte Metsakunnid. Sellise manöövriga suutsime me ennast tõsta 99. kohale, kõrgemale kui Metsakunnid eales varem on olnud.

Suures eufoorias oma soorituse ja kavaluse üle tundus, et Metsakunnide võimetel ei ole enam piire. Liueldes tuhiseti mäest alla ja sama liueldes ülesse ning rajal mööduti meeskondadest üksteise järel. Me olime sõiduvees. Samas sõiduvees liuglesime ka lisaülesandesse. Ülesandeks oli koos ratastega läbida Ainja krossirada ning lõpus öelda raja pikkus ning eksida tohtis 50 meetriga. Kui eksisid, siis uuele ringile. Ning Metsakunn ründasid rada. Muudkui peaaegu otse ees seisvast mäest üles ja alla. Kõrval on illustratiivne pilt meeskonnast, kes ka seda rada läbib ning pilt pimedusest, kui meie seda läbima pidime. Tihti sa lihtsalt ei näinud seina lõppu või laskumise sügavust. Rada ise oli väga rööpas ning suuremalt jaolt seal rattaga sõita ei õnnestunud, vähemasti meie ei söandanud seda teha. Kristi üritas meist kõige rohkem rattaga sõita ning suutis ikka sadulas ka mõne tõusu võtta, aga Kerttu ja Kärt üritasid kuidagi Kristi sabas püsida üldjuhul ratta käekõrval lükates (Kristil oli lihtsalt märgatavalt parem ratas sellistes tingimustes sõitmiseks). Olime äärmiselt õnnelikud, kui saime teada, et jäime raja pikkuse arvamisel lubatud vea piiresse ning rada enam teist korda läbima ei pidanud. See oleks olnud juba liig (olime viibinud rajal selleks hetkeks 3h51m). Siinkohal suur tänu Kristi ratta odomeetrile .

Otsustasime ennast premeerida piknikuga. Otsisime oma võluroad (batoonid ja vorstikesed veega) kotist välja ja pugisime mõnuga. Istusime, arutasime maast ja ilmast ning nautisime pimedat Eestimaa suve ööd. Mõnus oli. Aga taas tuli aeg, kus oli vaja ronida sadulasse ning pikem seiklus mööda teed ette võtta. Mäest üles ja mäest alla. Vaikselt hakkas tunduma, et öö pimeduse punkt on murtud. Väntasime vaikides ning öös kostus ainult meie kummide undamist ja krõbinat. Sellistel hetkedel lihtsalt unustad ennast väntama ning pea on mõtetest tühi. Korraga hakkas tunduma, et Kerttu hakkab natukene tõusudel kaugemale jääma. Oli viga selles, et Kristi ja Kärt tõstsid tõusudel tempot, sest tõusud on rasked ning Kristil on tihti soov need nii kiiresti kui võimalik seljataha jätta või hakkas Kerttu väsimuse märke ilmutama (rajal olime viibinud üle 4h)? Kuna Metsakunnid seiklevad koos, siis prooviti erinevaid asetuse lahendusi, aga mõistlik tundus Kärt ees ning Kristi ja Kerttu tema taga. Lihtsalt imeline vaatepilt avanes Kristile ja Kerttule kuidas Metsakunnide pesamuna raskekäiguga tõusu tõusu järel võtab. Imeline jõud ja vastupidavus.

Pärast 4h47m jõudsime vahetusalasse, kuhu jätsime rattad ja asusime jalgsi punkte otsima. Meie kõrvu kostusid kõlakad, et 1) me oleme hetkel kümne esimese naiskonna seas ning 2) rada on tehniliselt keeruline ning osad on kohe edasi liikunud. Metsakunnid kohast meelitatud ja kartmatult astuvad vastu sellele tehniliselt keerulisele rajale. Kui raske see ikka olla saab, ikkagi B-rada ju . Aga see, mis siis tulema hakkas, oli üpriski hirmus. Nimelt oli ette nähtud jalgsi etapp, kus kaart polnud tavaline, vaid üsna tehnilist orienteerumist nõudev. Küll oli kaardil vaid kõrgusjooned, küll puudu osa kaardist, küll ala, kust punkti tuli otsida ning punkti, mille osas puudus ka kaart sootuks jne. Aga julge peale hakkamine on pool võitu. Kui Metsakunn Kristi oli NB100 kohanud juba ainult kõrgusjoontega kaarti, siis rahulikult minnes me selle koha ka leidsime. Tublid meie. Edasi nn koridorkaardi järgi punkti otsima. Taas genereerusid meil peas omad plaanid ja mitte kuidagi ei suutnud me ennast nõusse rääkida, et minna teistega koos, kes tundusid rohkem kompetentsed. Ikka tahtsime ise otsida ja mässata. Jan nii me seal tiirutasime oma mõtete järgi, aga vaikselt lähenesime ka õigele kohale kuni leidsime selle punkti. Päris uskumatu tunne, et seda suutsime. Nüüd ilusasti kaart olemas, mis viga järgmist punkti võtta. Aga siis Kerttu ja Kärt avastasid, et kaart on peegelpildis. Kuidas kaart peegelpildis oli Kristi kohe mitte kuidagi öösel kell neli ei suutnud alguses mõista, aga siis seletati seni kuni mõistma hakkas. Nii me seal läksime, tasa ja targu. Teede ristumise või hargnemise kohtades seisatasime ja mõtlesime kaua, sest sa tead küll, et kaarti pead pöörama, aga sinu 6h 11m rajal olnud keha hommikul kell 4 paiku mitte ei suuda seda teha. Nii sa seal siis seisad mõttega, et kaarti tuleb pöörata. Aga punkti me leidsime ning mõistus juubeldas hoolimata faktist, et kulutame palju palju aega.

Ja siis saabus hetk, kus tuli võtta kompass, määrata suund ja 1490 meetri pärast peaks seal punkt olema. Suuna me määrasime ja minema me hakkasime, aga kohale ei jõudnud kunagi. Meie kompassi kasutus oskus ei ole veel see, nt 200meetri peale võime metsas vabalt 50 meetrit kõrvale kalduda, aga see selleks. Me läksime ja üritasime jälgida kompassi ja silma nurgast piiluda radasid ning vaikselt hakkasid meiega liituma teisi meeskondi, kõigil ühine siht leida see punkt numbriga 11. Lõpuks me juba kammisime kõik künkad läbi, mis kuidagigi küngast meenutasid ning vaatasime igasse pabrikusse, aga tulemuseks oli null. Jõudsime raiesmikule. Raiesmik oleks võinud me peas panna kumisema mõtte, et me oleme möödas ja otsime valest kohast, aga ennast me veel nii palju ei usaldanud, et arvata maastiku järgi, et valesti oleme ning kuna väsimus oli teinud oma töö, siis lihtsalt kammisime kogu raiesmiku kümnete kaas meeskondadega läbi. Iga mäge seal ründasime uue lootusega, et seal on punkt, aga lootuseks see jäi. Sellise kammimisega oli tempo nii kukkunud ja motivatsioon ka, et toimus lonkimine. Eriti raskelt mõjus see meie Kärdile. Kärt läbi raske väsimuse ja une püüdis sammu pidada ja Kristile ja Kerttule järgi lonkida, aga uni oli teada murdmas jala pealt. Ta käis ja koperdas juurikate taha, aga Kristi ja Kerttu oli 11 punkti otsimisega nii hoos, et ei märganud seda kõike hetkeni, kui meile vaatas vastu näost kaame ja mitte OK olev Kärt. Seal me siis istusime keset seda neetud raiesmikku ja turgutasime Kärti ning imeliselt kombel taastus Kärt kiiresti ja oli varsti nagu teine inimene. Seda suudab ainult meie Kärt.

Lõpuks suutsime tuvastada asukoht kaardil ning mõned meeskonnad otsustasid loobuda punkti otsimisest ja läksid 12. punkti võtma, mõned jäid veel lootma, et kuskil peab olema ka punkt 11., mõned siirdusid 13. punkti poole ja mõned läksid tagasi vahetusalasse. Metsakunnid ei olnud just esimeste loobujate seas, kuid meel oli mõru ja väsimus kippus peale. Kehad hakkasid juba koormusest ja kurnatusest imelikult käituma. Siiski otsisime veel punkti, kuni lõpuks enam ei jõudnud, tahtnud ega viitsinud. Kuna punkt 12. oli kirjeldatud ja seotud koos punktiga 11., siis otsustasime 12. punkti vahele jätta. Lihtsalt täiesti ebasümpaatne tundus see punkt sellel hetkel . 13. punkt oli rajal märgitud suure kastina ja kuna meie meel oli mõru ja kell oli palju, otsustasime, et võtame sealtki trahvi 45 minutit, kuna hetkel olime metsas kulutanud iga punkti otsimiseks 1h. Mõte tundus mõistlik, aga ikka võtsime selle otsuse vastu väga raske südamega ning hommikupäikeses jalutasime tagasi vahetusalasse. Hiljem selgus, et kui teistel võistkondadel lahutati ajast maha punktist 10. punkti 13. minekuks kulunud aeg (kuna punkt 11. oli ka tegelikult vales kohas), siis olime meie halvemas seisus. Lisaks sellele, et saime punkti 13. mittevõtmise eest 45 trahviminutit, ei lahutatud meie koguajast midagi maha, mis tundub küll ebavõrdne võrreldes teiste meeskondadega. Sellegipoolest oleme me tänulikud hea võistluse eest ning korraldajatele eriti etteheiteid ei tee (seda enam, et ei oleks osanud välja mõelda paremat liitmise ja lahutamise süsteemi, kui korraldajad välja mõtlesid – meie näite puhul oleks olnud selle õiglase lahenduse otsimine eriti keerukas).

Stardist oli möödunud 8h39m ehk eelduste pärast poole tunni pärast peaksime lõpetama, aga meie pole veel kanuusse jõudnudki. Natukene nukralt, aga siiski mõne kummalise nalja saatel istusime taas ratta sadulasse ja asusime teele. Valisime kõige suurema ringi, aga vähemalt mööda kindlaid teid. Ratta kilomeetrid nagu kadusid muuseas ning kohal me olime. Turvavarustus selga ajada ning kanuusse ja veele me saaksimegi, aga ei. Seal me siis seisime ja ei suutnud kanuud valida. Kerttu ja Kärdi soov oli valge kanuu sel korral. Korraldaja soovitas vaadata kaugemale, sest seal on veel puhtaid kanuusid. Läksime kaugemale ja vaatasime. Ehmusime sellest vaatamisest ülesse, kui korraldaja imestas, et kas tõesti ei suuda kanuud valida ning peaaegu näitas kätte see on hea, sel on tagumiku kohad . Oo miskit head meile. Valik sai tehtud ja teele asutud. Järv oli selline sileda kaldaga ja sinult sõita tuli kompassi või teiste kanuude järgi. Me tegime mõlemat. Kanuu liikus peaaegu otse ja esimesse punkti kaldasse me jõudsime (kui seda nii saab nimetada). Seekord läks punkte võtma Kerttu. Esimese punktini viis mättaid täis soomaastik. Punkt asus ca100 m kaugusel kaldast. Pokud või mingisugused taolised moodustised olid need, millede otsas sai ikka korralikult turnida. Punktini minnes nägi nii mõningaidki inimesi, kes astusid „mättale“, kuid tegelikult kukkusid kaelast saadik vette. Esialgu oli see ehmatav ja adrenaliini ajas ülesse küll, aga meie tubli inglist Kerttu lendles üle mätaste ja sai vaid reiteni märjaks. Esimest korda rajal oli hirm, kui punktini jõudes hakkas kogu mätas-maapind kahe meetri ulatuses vajuma…mõned sekundid mõtlemist ja kangestunud olekut, kuni põlved olid vees ja siis tohutu hüpe ees olevale mättale. Jalgealune kadus tõukamise jõust sügavikku. Sihikule võetud mätas oli õnneks kindlal pinnal ning Kerttu oli jälle päästetud. Tagasi minnes tuli siiski paar xDreamlast vastu ning nendele teest (veest) kommentaare hüüdes ja ohukohti tutvustades taastus jällegi normaalne seisund. Sel ajal kui Kerttu võitles elu nimel, siis Kärt ja Kristi nautlesid kanuus ja ajasid kaas võistlejatega juttu. Eriti populaarseks saime hetkel, kui Kärt Kristiltlt vett küsides kasutas sõna kärakas.

Ja juba olidki Metsakunnid teel järgmisesse punkti. Ning teel kohtasime meeskonda Kollased mudakarud, kes olid kaotanud oma ühe meeskonna liikme ning ootasid seda. Kuuldes just Kerttu kirjeldusi olukorrast haaras ka meid juba õud. Laenasime telefoni, ajasime ülesse ühe Metsakunni kaaslase, et telefoni numbrit otsiks ning kiusasime ka korraldajat. Kõik selle nimel, et saaks teatada kadunud meeskonna liikmest. Kuidas kõik edasi läks me täpselt ei tea, aga hiljem kuulsime, et mees leiti siiski elusalt ja tervelt ülesse. Tervitused siinkohal nende toredale võistkonnale! Ja meil on hea meel, et saime aidata! Ning meie teekond kanuus jätkus ja siis väsis Kristi (ehk aitas natukene nihkes magatud eelnevad ööd niigi kaua vastu pidada ). Kristi oli vahepeal meie sõidu ja enda tüürimisoskuse suhtes küll väga rahulolematuks muutunud , kuid tegelikult võiks meie sõitu hinnata väga heale tasemele, eriti arvestades, et meil ei ole just eriti suurt kogemust kolmenaise kanuusõidus .

Teine punkt oli samuti kaldast eemal. Meie sihik oli sätitud teiste kanuude järgi. Kaldale lähenedes tundus aga imelik, et keegi ei ole tükk aega juba punktist ära liikunud, kuid kanuusid läheb sinna järjest rohkem. Teisteni jõudes saime teada kasuliku info, et kõik me oleme mitmesaja meetriga „puusse pannud“ ja punkt asub oluliselt vasakul. Kerttu hingas kergendatult, kuna koht, kus hetkel kõik olid randunud nägi välja täpselt samasugune „pokumaa“ ja põhjatute aukudega koht. Otsustasime liikuda kanuuga mööda kallast edasi ning tõmbasime mingil hetkel kaldasse, kus tundus olevat kraavi suue. Maapind oli seal natuke niiske, kuid täiesti olemas! Toredad mõned sajad meetrid metsajooksu, kuni kraav vastu tuli, siis mööda rägastikku ning võsa kraavide ristumiskohani, mööda mahakukkunud puujändrikku hopsti üle kraavi, piip-piip ja padavai tagasi teiste Metsakunnide juurde kanuusse. Väikene abistab lahtitõuse kaasmeeskonnalt ja tee lõpusuunas võis alata.

Taas ratta seljas lõpu poole, ainsaks sooviks, et see juba ruttu läbi saaks. Kumalisel kombel ei olnud ei tagumik ega ka jalad valusad pärast selle etapi peaala (jalgrattas) 72 km läbimist. Vee viimane elegantne pealtpanek ja me võime lugeda ennast lõpetanuks. Tegelikult ei olnud asi nii hull, kuigi pikk ja väsitav oli võistlus küll. Saime ka (hoolimata segadustest aegade lahutamisel teistel võistkondadel) päris hea aja ja koha – 109. koht üldarvestuses ning 12. koht naisvõistkondade arvestuses ning aeg 13h30m (koos trahviga), millest reaalselt veetsime rajal 12h45m. Aitäh kõigile, kes olid meile rajal toeks, ning vahva on sõbralikus õhkkonnas liikuda! Raske ja pikk kuid väga meeldejääv ning toonust tõstev etapp oli!

Lõpetuseks peaks veel mainima meie täppi i peal . Pakkisime rattad muidugi „samamoodi“ käru peale nagu tulles. Ühelt poolt kinni ja teiselt poolt kinni ja papid vahele, et ei hõõruks ja siit tross ja sealt tross ja veel üks koormarihm kah, et kindel oleks. Väga rahul olime endaga! Panime autole hääled sisse ja keerasime läbi kraavi teele. Olime selleks ajaks juba 100 meetrit kiirusega ca 10km/h sõitnud ja oh imet, mingil põhjusel kukkusid meie rattad järelkärus ümber. Kärt vajutas pidurit ja asja kontrollides leidsime, et ehk nii ongi parem . Ja sõit Tartu poole võis jälle jätkuda! Kerttu uinus autos keset lauset, aga Kristi ja Kärt pidasid vastu. Kahjuks puudub ka meil Kepsu kaart selle etapi kohta, sest Kristi lihtsalt kasutas valet kaarti .

Metsakunnide võidukas meeskond startis taas kaheliikmelisena: puudus meie Kerttu, kes veel paar päeva enne starti pakatas osalemise õnnest ning isegi võttis vaba päeva (Kerttu tavaliselt mitte töötamist ei tunnista), et viimanegi pisike haigusepoiss välja ravida. Välja ravimisel läks miskit nihu või lihtsalt Kerttul oli nüüd aega märgata, et keha karjub, et ta on haige ning tegemist ei olnud mitte pisikese haigusepoisiga, vaid suure ja tugevaga, mis Kerttu ka voodisse aheldas. Nii võiski ainult Metsakunnidest Kärti ja Kristit 14. juuni hommikul rattad autos Otepää poole sõitmas kohata.

Start Tartust hilines 15 minutit, aga õnneks olime enne 30 minutit varusse jätnud. Oi kui kavalad me oleme. Kuna startisime A-rajale, siis pidime enne starti oma rattad ka Kääriku suusastaadioni parklasse viima. Nii me seal autos istusime ja sõitsime Kääriku poole ning vaatasime õudusega kõrval tõusvat ja laskuvat jalgrattateed ning mõtlesime veel suurema õudusega, et mis siis saab kui me rullidega peamegi mööda seda teed sõitma. Seni Kristi ja Kärdi elu suurimad tõusud ja laskumised piirduvad Tartu kergteedel leiduvatega ning selle aasta tõusu ja laskumise meetrid lausa puuduvad (ühel meist puuduvad ka lausa rullidel läbitud meetrid sel aastal). Aga las olla, eks sellepärast muretseme siis kui asi käes on. Suure häda ja helistamisega leidsime ka lõpuks koha, kus veetlev Imbi vihmavarjuga ootas, ning asusime jalgrattaid kokku monteerima. Kahtlaselt vaevaliselt edenes monteerimine, aga kuidagi kokku me rattad saime (ehk peaks oma võistlusvahendeid paremini tundma õppima??).

Nüüd võis rahumeeli starti sõita, kuid aega stardini oli ähvardavalt väheks jäänud. Teel helistasime veel Metsakunn Kerttule, kes soovis meile kõike paremat ning lubas palavikuliselt meile kaasa elada. Seni polnud me suurtel üritustel ilma oma kaardilugejata (Kerttu) metsa läinud. Olime harjutanud neljapäevakutel kahekesi orienteerumist, aga osavusega eriti särada ei saanud, kuid sel korral oli meil killuke Kerttut ka kaasas. Kerttu uus ja kvaliteetne kompass. Selle kompassige ei eksi me enam teelt, me suund on alati õige, me lihtsalt oleme kohe palju osavamad ning punkte leiame nagu niuhti. Ning meie saabusime starti. Kui kaasmeeskonnad riietusid või varustust kohendasid, siis Metsakunnid olid alles teel sinna; kui tutvustati reegleid ja jagati teavet, siis Metsakunnid riietusid; kui start anti, siis Metsakunnid olid WC; kui Metsakunnid startisid, siis teisi enam näha ei olnud ehk tüüpiline Metsakunnide start.

Asusime esimest punkti võtma. Üle muru, mööda teed, pööre paremale ning mööda teed edasi. Ühel pool majad ja teisel pool teed langus ja siis teekene metsa, täpselt nagu kaardil. Punkt tundus juba peaaegu nagu võetud. Elu oli ilus ja muretu, kuid see muutus hetkega. Metsas oli igasuguseid teid, osad neist olid kaardil ning osad meie arust ei olnud. Kohtasime punkti otsivat meeskonda. Asusime tähistust otsima. Kuna täpselt ei teadnud, millist ja kust otsida ning peas kõlas veel lause, et tähistus on natukene teelt varjatud, et möödakäijatele kohe silma ei jääks, siis algas tõeline piirkonna kammimine. Otsisime alguses rahulikult, kui otsing tulemust ei andnud, siis tuuseldasime selle piirkonna veel detailsemalt läbi ehk vaatasime iga puu oksa külge, iga juure alla, isegi käbide alla hakkasime vaatama . Tulemus ikka null. Kuna kaks erinevat meeskonda erinevaid marsruuti pidi olid sinna jõudnud, siis arvasime et oleme ikka õiges kohas. Laiendasime küll otsingut, aga ikka ei miskit (ühe inimese esimese punkti otsing pildil). Arutasime võimalust, et möödakäijad on punktiga üks null teinud, aga otsinguid lõpetada ka ei suutnud. Helistasime rajameistrile. Rajameister kirjeldas piirkonda ja punkti asukohta. Me olime VALES kohas. Oi kui valus, aga rajameister oli tubli ja viisakas ning isegi ei noominud helistamise pärast Punkt oligi seal, kus rajameister kirjeldas.

Asusime teist punkti võtma. Otse üle Apteekrimäe ja natukene edasi ja punkt voilaa. Üle mäe me läksime, aga seda voilaad meile ei järgnenud. Taas kammisime metsa ja mitte vähe. Laiendasime otsinguid, aga ikka ei miskit. Kontrollisime asukohta ja veel kord asukohta, aga ikka ei miskit. Oleme kohas, kus kaardi järgi on punkt, aga reaalsuses ei miskit. Enam rajameistrile ka ei julge helistada…liiga piinlik. Otsime veel, aga ikka ei miskit. Aega oli meeletult kulunud ning võtsime vastu raske otsuse, et liigume edasi. Siia maani on täielik müstika, kus oli punkt.

Kunagi jõudsid minuni erinevad motivatsiooni jutukesed ja hüüdlaused, ajju sööbis neist üks. Edu saadab neid, kes kõnnivad ühelt ebaõnnestumiselt teisele kaotamata entusiasmi. Ideaalne mõtteke Metsakunne iseloomustamiseks ja suu naerule vedamiseks. Entusiasmi meil on ja kuidas veel . Ja järgmise punkti leidsimegi graatsilise kergusega. Vahelduseks oli täitsa tore punkti leida kohast, kus ta meie arust pidi olema. Natukene poputas see meie vaimu ning otsustasime neljandasse punkti minna otse kompassi suuna järgi. Seadsime suuna meie uuel ja ilusal kompassil paika ja asusime teele otse punkti poole. Voilaa ja punkt käes? Oh ei, voilaa ja imelik mudamülgas. Kaldusime kõrvale, paistab et paljalt heast kompassist ei piisa, ise peab ka tasemel olema . Sinna mülkasse jätsime taas hulga aega ning otsustasime aja sunnil kohe edasi liikuda.

Enne kanuu etappi päris kurb seis: neljast punktist kaks leidsime (pärast kuulsime, et peale meie oli veel meeskondi, kes 100% ei skoorinud). Aga see seis meid ei morjendanud. Totakas naer suul genereerisime imeplaani kuidas kanuu vette lasta, õnneks plaani ei järginud ning sisenesime kanuusse normaalsete inimeste kombel. Pühajärve kallas on kaardil soppide ja poolsaartega, Pühajärve kallas kanuust vaadates tundus ilus ja sile. Kasutasime taas oma imelist kompassi suunaks ja asusime teele. Kummalisel kombel meie kanuu trajektoor oli täitsa sujuvalt sirge, ei ühtegi silmust…oi kui tublid me ikka oleme. Kuna enne eksisime oma suunaga, siis kohendasime oma suunda natukene teise meeskonna järgi. Nüüd võin öelda, et poleks pidanud, aga punkti me leidsime Pireti kaasabiga. Aitäh, Piret!

Vaimustus oma osavusest kasvas ning nii otsustasime, et Kärt jookseb üle poolsaare ja võtab punkti ära ning Kristi ootab kanuu juures. Kristi istus rõõmsalt kanuus ja ajas hammustavaid putukaid eemale ning sõi batooni. Aeg muudkui kulus ja kulus ning Kristi muutus rahutuks. Ronis kanuust välja läks teele ja hõikus Kärti. KÄÄRRTT, KÄÄRRTT!! Vaikus. Kristi ronis kanuu juurde tagasi ning ronis siis tagasi teele. Jalutas ringi ja ootas ja otsis ja kartis ja kirus, et mitte kunagi ei lähe me lahku enam. Kristi mõistab nüüd xDreamil nende meeskondade valu ja muret, kes kaaslast tagasi ootavad. Kärt samal ajal muris läbi pardiku teisele poole veeni välja ning taas alustas meile tuntud otsimist. Kammis siit ja sealt, kammis peaaegu veest ja kõrgemalt, vaatas oksa külge, vaatas juurika alla, aga ei miskit. Lõpuks natukene segaduses tuli mööda teed tagasi. Kärt omaarust oli ainult korraks ära. Nii erinev on tegutseja ja ootaja aja tajumine . Tagasi õnnelikult koos otsustasime veel mööda vett ka punkti otsida. Piilusime siit ja sealt ning tundus, et oleme peaaegu sopi kõige sügavas kohas ehk punktist juba möödas. Kehitasime õlgu ja asusime ründama järgmist punkti. Hiljem Kepsu kaarti uurides tuli välja, et oleksime veel sügavamale pidanud sõitma.

Andsime nüüd kätele valu ning kanuutasime ennast Pühajärve lõunapoolsemasse otsa. Lähenesime punktile nii ilusasti, et ei pidanud numbri nägemiseks isegi kanuust väljuma. Super. Sumasime edasi. Väikene piknik keset vett kanuus ning külalisedki, keda kostitada, kohal. Söödud-joodud ning sõit jätkus. Järgmises punktis tormas Kristi punkti võtma ja Kärt ootas kanuus. Kristi puges puude vahel, ronis üle puude, kratsis kukalt ja mõtles, et ega jälle punkt kadunud, aga jätkas edasi rühkimist, kuni punkt naeratas vastu mäe otsas. Tarkuse tera: kui lähed eraldi punkti võtma, siis võta alati kaart kaasa! Kärt tegeles kanuu parkimisega. Kärt otsis selle kõige parema koha, keeras kanuu ringi, et Kristi saaks ilusasti siseneda kuiva jalaga. Nii tubli ja osav on Metsakunn Kärt (taas aitäh Piretile, kelle abiga manööverdati ning kelle jalad olid väga väga märjad nendel hetkedel). Ning viimane kanuu ots. Üks ja kaks ja kolm ja….ja kakssada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja viissada. Üks ja kaks ja kolm ja….ja sada. Viimased 50 tõmmet ning veel viimased 50 tõmmet ning kaldal me olime, aega kulus ainult 1h49m .

Statistika kanuu etapi leitud punktidest parem kui eales varem ning kummaliselt jooksujalu panime edasi. Tee viis läbi Pühajärve ranna. Meie ninad kaardis, natukene vettinud ja ehk ka mitte just kõige värskema jooksusammuga ning teised viisakad vihmavarjudega puhkajad. Inimesed naeratasid meile . Elu tundus nii ilus, et hoolimata vesisest päevas tekkis vett nähes soov supelda. Kuna ajagraafik tihe, siis soov jäi täitmata ning liikusime edasi rulluisu etapi poole. Nüüdseks me juba teadsime, et tee viib tõusust üles ja laskumisest alla just seal teel, mida me hommikul õudusega vaatasime. Punkti leidsime, aga rulle mitte. Vaatasime ringi, kuid taas pidime helistama. Meie rullid olid kanuupunktis autos , sel hetkel me vist kõige rõõmsamad enam selle üllatuse üle ei olnud. Asusime tagasiteele. Varsti saime uue kõne, et rullid tuuakse meile. OK, asusime neid ootama.

Meie rullid saabusid. Võtsime oma träni ja asusime endale turvavarustust peale panema. Kuna tee üles-alla, siis turvavarustus sai väga korralikult kinnitatud. Aega see riietumine võttis, aga mis siis. Kuhu meil ikka kiire, sest keset rulluiskude otsimist möödus meist ka võistkond, kellega me kanuutamisel koos olime. Kuna Kärdi rullidelt olid ka piduriklots ära kruvitud, sest klots on nõrkadele , siis Kärt oli meil pidurdusvaba. Et mingigi kontroll laskumisel jääks, siis harjutasime tandempidurdust (kuulsime, et Margus kellegagi oli seda rakendanud ja proovisime ka) ning märjal teel sõit Kääriku poole algas. Tasane pind OK, esimesest tõusust saime ka ülesse, aga teine tõus juba nati niitis: hoog rauges, tagumiku senikasutamata lihased juba natukene krambis. Pole just kõige julgustavam algus, aga ajaga tehnika ja sõit paranes. Liuglesime üles ja alla väikestest nukkadest, suurematel lõkerdasime väsimuse naeru (rajal oldud 4h36m) ning mõnikord ja hootusest tatsasime ülesse. Enne igat laskumist ikka kontrollisime kas tandempidurdus vajalik või mitte ja siis laskusime. Hoog muudkui suurenes ja suurenes ja pulss muudkui tõusis ja tõusis, kuni oli lõpuks ühe tõusul oli jõhkralt punases: 206 (kui mälu ei peta). Samas rullide suurimaks kiiruseks salvestati meil 38,9 km/h. Nüüd mõelda, siis päris hull pisikeste ratastega märjal teel kimada nii, aga siis ei seganud meid miskit. Kihutasime veepilv taga nagu F1 märjal rajal. Ja elusalt lõppu me saime kordagi pidurdamata.

Lähenesime ratastele ning vaim oli rattasõiduks valmis. Me olime natukene segaduses ja hämmingus kui nägime punktis Cyberi xDreami A-raja meeskonda, kes meist ikka mäekõrguselt üle. Samas veel meie üllatuseks ulatas Imbi meile uue kaardi ja saatis jalgsi metsa. Metsa me sammud seadsime. Visalt jätkus meil komme punkte natukene valest kohtadest otsida, aga vähemalt me saime mingil hetkel veast aru ning vaikselt, aga visalt leidsime punkt punkti järel. Seni sadanud vihm meid väga ei seganud, aga kui kõrges rohus otsida, siis märjaks saab kõik ning külma tunne hakkas meile sisse pugema. Taas kord tuuseldasime metsas, otsisime kännu pealt ja alt, aga punkti ei leidnud, liikusime edasi. Saime lõpuks suuremale rohuvabale (ka nõgeseid ei olnud seal) teele. Jooksime, et sooja saada. Vaikselt hakkaski soojem kuni märkasime, et oleme valel pool järve. Valisime pööramisel vale tee ning ei pannud miskit muud tähele kui kiiremini kiiremini, et sooja saada. Kuna ajaga hakkas väga kitsas, siis seadsime suuna rataste juurde tagasi. Rohkelt võtmata punkte ning eksimused ning riietusest ainult aluspükste tagumine pool veel kuiv, ei paistnud me just kõige rõõmsamad. Tunne oli nagu märgadel kassipoegadel, kes longivad, siis metsas ringi. Aga ühelt ebaõnnestumiselt teisele astumine kaotamata entusiasmi ajas muigele küll. Mitte et see hetkel meist peegeldunud oleks, aga lihtsalt.

Vahetusalas ootas meid lisaülesanne: kokkuleppida kumb meist on ilus ning teine joonistab tast pildi. Metsakunn Kärt säras oma loomulikus ilus ning Kristi asus temast kunstiteost looma. Kristi arust sai pilt ilus ja loominguline, aga millegi pärast Kärt nii ei arvanud. Ehk on meil erinev arusaam kunstist . Imbi küpsetatud pirukas põske, asjad kokku ja rattaga teele. Plaan oli peaaegu otse lõppu sõita ning teeäärde jäävaid punkte korjata. Ratta seljas sai ka viimane kuiv koht riietest märjaks . Kuna märgus oli punktid Kristi kaardilt uhtunud, siis jätkati ühe kaardiga. Korduv situatsioon oli: peatus, kaardi vaatamise, plaan paika (nt teisest ristit peale elektriliine teine tee paremale ja siis sealt veel paremale ning otse) ja teele, varsti uus peatus, sest Kristil puudus selleks hetkel võime midagi meeles pidada ning nii unustas ta tee osti ja pöördeid jne ning toimus peatus ja kaardi vaatamine suht tihti. Aga punkte me leidsime ilusasti, jalgrattaga jõudsime ka üllatuslikult ronida tõuse. Meie Kepsu joonisel on ilusasti näha, et kõik tõusud, kuhu rattaga ronisime. Ning vahetusalasse jõudsime aja sees.

Imelisel kombel pärast 8h 15m suutsime me veel joosta. Traksid peale, turvareeglid tutvustatud ning rajale. Turnisime seal puude otsas. Liigutused, mis muidu oleks köki möki, olid päris keerulised sooritada meie väsinud kehadel. Hoolimata meie väsinud ja koormatud kehadest olime me seal puude latvades ilusad ja elegantsed ning graatsilised nagu kassid

Elusalt ja edukalt lõpetasime. Plaanitud 7h asemel olime rajal ca 8h30m ning lisaks saime läbimata punktide eest (mida oli palju) ka mõnusalt trahve 3h45m. Lõplik aeg koos trahvidega oli vist ca 12h15m. Olime võidukalt viimane meeskond A-rajal, kuid naiste arvestuses esimene (kahjuks sellist arvestust ametlikult ei olnud). Samas näitas, et meiesugustel O-inimestega orienteerumise teemal plõksima ei ole mõtet hakata ning areneda on meeletult: nii vastupidamine kui ka tehnilised oskused. Aga meile meeldis. Mõnus oli mässata, veel mõnusam oli tunne lõpetades, et hakkama saime ning oh seda õnne kui kuivadesse riietesse sai pugeda. Metsakunnid loodavad, et asjast saaks traditsioon ning aitäh korraldajatele!

Metsakunnid on laisad olnud. Metsakunnid pole suutnud postitusi oma tegevustest postitada. Metsakunnidel on sadu ja tuhandeid vabandusi, miks nad seda pole saanud teha veel, aga on ainult üks tegelik põhjus. Metsakunnid on laisad olnud. Aga et Metsakunnid päris masendusse ei langeks, siis me ei kiru, ei siuna, ei aasi, ei kritiseeri, ei pahanda nüüdsest nendega, vaid toetame neid ning unustame selleks korraks need hilinemised.

Seega 10. mai 2008. aasta varahommik. Metsakunni Kristi äratuskell heliseb, kuid kahjuks mingit reageeringut see esile ei too. Kristi jätkab magusat põõnamist. Hoolimata väga varajasest hommiku tunnist on üks inimene siiski ärkvel, see on tubli ja usin Metsakunni Kristi ema. Laud on juba hommikusöögiks kaetud enne kui ta Kristit äratama läheb ning auto võtmed peos ootab ta ukse juures, et Kristit bussile sõidutada, veel ennem kui Kristi riides on. Ning enne autost lahkumist kontrollib, kas väga unine Kristi ikka piisavalt sularaha omab, et Tallinna ots lunastada. Au ja kiitus Kristi emale.

Tallinnas liitus särav Metsakunn Kerttu ja nende tee Märjamaale võis rõõmsalt alata. Jah, sel korral ilma Kärdita. Metsakunn Kärt viibis kodus ning andis veel viimast tuld, et oma magistritöö saaks korralikult briljandiks lihvitud. Ta küll lootis viimase hetkeni meiega füüsiliselt ühineda, sest teame, et oma mõtetes oli ta meiega, aga kes on kunagi kirjutanud tööd (baka, mag, dok), see teab, et eelviimasel päeval mitte ei ole aega metsas lustida. Etteruttavalt saab uhkustada, et meie meeskonnas on üks magister juures. Tubli Kärt!

Kui start anti, siis Metsakunnid vahetasid veel riideid, kui start anti, siis Metsakunnid olid WC, kui start anti, siis Metsakunnid jahmerdasid oma SI pulkade nullimisega jne. Nii võiks iseloomustada meie tüüpilist starti ning selleks ka meie suur imestus kui me saabusime võistluspaika esimestena. Terve parkla oli autodest tühi ning parkimise võimalusi oli küll ja veel. Esimeste saabujatena oli meil au saada rajameistrilt Marjolt isiklikult tervitussõnad. Ilm oli päikseline ning me lihtsalt nautisime olemist. Rahulikult tatsasime ümber koolimaja, avastasime ümbrust, sobitasime sõprust, registreerisime, viskasime nalja (oleme vara, aga starti jääme ikka hiljaks), vaatasime kuidas autod saabuvad, hakkasime riideid vahetama, teipisime kaarti, panime meie punktide võtmise järjekorra paika, määrasime kontroll ajad, viimane riietumine ja koti komplekteerimine ja starti. Kõik oli valmis. Plaan, et esmalt võtame punktid kaardi alt, siis tuleme mööda ilusat suurt teed tagasi ja võtame punktid tee kõrvalt ning kui aega jääb, siis võtame veel lisaks finiši lähedalt, ning Metsakunnid stardis. Rajameister tutvustas rada ja esimest üllatust – proloogi. Kui proloogi juhendis jõudsime sõnani lõuna, siis haarasime kohe kompassi järele, aga mida ei olnud, oli kompass. Ja siis hakkas rabistamine. Tuuseldati kott läbi, kammiti ümbrist, otsiti autost kuni lõpuks leiti kompass Kristi kotist, kuhu see juba päevi tagasi sai kodust lahkudes pandud

11:00 ning anti luba rajale tormata ja vudama meeskonnad panidki ning Metsakunnid nende seas. Midagi imelikku oli toimumas, sest Metsakunnid ja jooksevad…õnneks peale 2 minutit taastus normaalsus ning Metsakunnid jätkasid korralikult käies. Proloogi legendiks olid erinevad kohad Märjamaal. Oleks me kohalikud olnud, siis oleks läbinud nagu niuhti, aga mida ütleb Metsakunnidele kirjeldus: Põhjapoolne väravasammas Haimre tee alguses…mitte midagi, aga just nii olid kirjeldatud neli esimest punkti. Lohutuseks oli kaasa öeldud, et peateelt on kõik objektid nähtavad ning kohalike abi võib kasutada. Tasa ja targu läbisime lenneldes punkt punkti järel, kui leidsime, et nüüd saab rajale. Antud proloog hajutas mõnusalt meeskondi, sest enamus ajast seiklesime üksi, vahest trehvasime teisi. Samuti võis proloog väga valus olla neile, kes plaanisid rada läbida vastupäeva punkte võttes, sest proloog viis ilusasti meid teeotsani, kust plaanisime alustada meie oma raja läbimist ehk siis päripäeva.

Kuna algused on meil rabedad, siis liikumine toimus pideva maastiku ja kaadri võrdluses. See küll võtab rohkem aega kui siht paika ja minekut, aga nii sobitasime taas sõprust kaardi ja maastikuga. Ikka mööda teid liikudes ning voilaa esimene punkt (25) käes. Riskisime ning lõikasime läbi metsa järgmisele teele. Pärast 250 meetrit õhkasime kergendatult, sest teele me ka jõudsime. Ning juba tuttavalt mööda teed edasi. Kui hakkasid majad paistma, siis tuli seisatus, väikene arutus ning 180 kraadi pööre ja minekut. Jah, Metsakunnid teevad vigu kaardiga, aga tavaliselt märkame me neid suht kiiresti. Tagasi õigel teel ja veel üks punkt (27) juba võetud.

Libahundi jälje lisaülesanded on muidugi oma ette väärtus nagu maasikas (või siis kirsike) koogil. Esimeses lisaülesande punktis saime rõõmsalt tunnistada kui kiiresti on inimene võimeline unustama ning kui raske on ikkagi viia kokku 10 olümpialinna aastaarvuga. Kui ausalt ära rääkida, siis lausa ühte me teadsime kindlalt ning ülejäänud käisid lihtsalt sobitades. Aga õnne peab ka olema ning 7 panime õigesti ja lahkusime miinimum karistusega punktist pärast tikkimist. Just pärast tikkimist. Keset põldu seal tütarlapse juures oli asjalik rõõmus pisike poiss, kes ulatas meile nõela ja niidi ning tikkimine võis alata. Metsakunnide meistriteos nägi välja selline (vaata pilti).

Punkti number 75 kulgesime me juba üle põldude lõigates ning nii kogusime julgust et ka edasi rihtida otse üle aasade. Ei takistanud meid enam kraavid, ei elektrikarjused, ei tolmav põld, aga liikuvad lehmad ja koerad ajasid hirmu küll nahka. Sealt ka hakkas pihta mingi kummaline kaldumine lähima tee suunas, et ruttu ruttu turvalisse kohta tagasi saada. Teel tagasi oli elu kohe parem kuni pidime läbi õue minema. Poleks nagu hullu, aga kui see on kellegi koduõu (kaardil tee küll läks, aga kas see on avalik tee?), kui seal on haukuvad koerad, kui seal on suured masinda, kui seal on inimesed, kelle jaoks ei ole normeelne, et järsku liibuvates riietes inimesed mässavad kaart käes kuskil võsas jne, siis hakkas küll nati õud. Aga vaikselt ja rahulikult lähenesime. Keegi midagi halba meile ei teinud, isegi ei ütelnud, sest tegelikult on inimesed toredad, aga me ikka kartsime. Oi kui suured on hirmu silmad

See hirmumine ergutas me meeli ning järjest reipamaks me samm läks ning reipalt üle järgmise kuivanud põllu lendlesime kopratammi punkti poole. Kummalisel kombel lendles üks meeskond meist palju palju kiiremini. Edasi pidi kõik lihtsalt minema. Otse mööda põllu äärt ojani ning siis mööda oja kuni teeni ja teel  300 meetri pärast punkt jahitorni otsas. Lihtne. Ainuke jama oli see, et see ilus ja hea ojake ei olnud mitte kuidagi tajutav. Esimese otsimise hooga panime mööda, tagasi tulles rohkem mööda metsa kammides leidsime kaks kujutletavalt lohku, mis võiks kõige rohkem oja meenutada. Nii me siis seal läksime kahe lohu vahel. Tempo kukkus, sest toimus pidev vingerdus läbi padriku kuni jõudsime jõeni, kus koprad pakkusid oma tööga tõelist vaatemängu: puud olid pidevalt langetatud üle jõe. Nii ei tundugi see miskit erilist, aga kui selline vaatepilt avaneb, siis tuleb lihtsalt nautida vaadet. Aga edasi kuigi kaardil maastik nagu vahelduks, siis tegelikkuses me sellest väga aru ei saanud. Küll olime kaardist ees, küll taga kuni lihtsalt lõpuks ootasime teed. Tee saabus ja saabus ka punkt seal puude latvade kõrgusel. Kerttu kribinal krõbinal ronis üles ja alla. Kristi lihtsalt nautis ja mõnules, et ei pidanud ise ronima, kuigi vaade võis sealt ilus olla kui vaadata Kerttu rõõmsat nägu pildil.

Teine vaatamisväärsus omaette oli rippsild Kasari jõel. Alguses pani see meid lihtsalt imestama, siis tunnistama selle vahvust ning unistama, et selline sillake ikka säiliks kaua ja siis seal vallatlema ning siis korraliku seiklussportlasena pildistama ja poosetama. Saanud üle sillakese lummusest plaanisime teed edasi. Meie oskus oli muudkui arenenud ja nii lõikasime läbi mõisapargi järgmisesse lisaülesandesse.

Metsakunnide selle etapi lemmik lisaülesanne. Meeskonnale anti sisekumm, millele oli laud kinnitatud ja lapatsid ning eesmärgiks oli sellega ümber saare sõita. Pool ringi tegi üks ja teise poole teine. Metsakunnidele kohaselt võtsime jalanõud ja sokid jalast ning käärisime püksisääred ülesse ning asusime teele. Esimeseks etapi võtjaks sai Kristi. Peast jõudis läbi käia meil mõte istuli läbimisest, aga see kustus kiiresti korraldajate vihjele kõhuli seda teha. Kristi kõhuli ja teele, varbad rõõmsalt vees sulistades ning vahest ka põlvi leotades. Ja pool ringi saigi täis.

Taas korraldaja soovitusi jagamas, et proovi ikka kaldale tulle kohe, sest vesi seal oioi kui sügav. Metsakunnid kuulasid ja kuidagi ukerdati Kristi kaldale ja Kerttu paati. Kerttu asus rõõmsalt teele. Kuna Kerttu Kristist ikka tublisti kergem, siis varvaste ja põlvede leotamisest oli temal jutt kaugel. Kahjuks jäi talle ka vastu tuult etapp, mida sai suht vaevaliselt läbitud. Samal ajal jätkus Kristil aega pildistamiseks ja tõdemiseks, et tore, et Metsakunnid ei ole 100 kg, sest siis oleks ka kõtu vees olnud J . Kerttu jõudis kohale. Ei tea kas suurest kadedusest, et Kerttu nii kuivaks jäi, oleks Kristi Kerttut maale aidates Kerttule peaaegu pea ees sukeldumise korraldanud

Kui jalanõud said jalga tagasi asusime taas teele lisaülesande punkti. Mis viga nii maasikalt maasikale või siis kirsilt kirsile minna. Saabusime korraldajatele huvitavast suunast, aga me ennegi märganud, et millegi pärast Metsakunnidel on alati kuidagi teistmoodi raja valik kui teistel. Ülesandeks Kasari jõe sillalt mööda köisredelit alla punkti juurde laskuda ja ülesse tagasi ronida. Kuna enne torni otsa ronis Kerttu, siis nüüd on Kristi kord ronida. Sel korral mässiti korralikult turvavarustus ka ümber: kiiver pähe, kindad kätte, traksid peale ja siis veel köis kah külge ja üle silla ääre minekut. Üle ääre polnud midagi astuda, aga kui edasine jätkus nagu tavalise redeli puhul ja kalle väga negatiivseks kiskus, siis ikka korraldaja õpetas, et üks jalg ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Rohkete sinikatega reie siseküljel sai Kristi üles ja alla. Suur õnne tunne kaasas jauras Kristi veel kaua sellest punktist Kerttule. Olime püsinud ilusasti oma plaanitud graafikus ning kulunud oli aega 3:08.

Punti 42 juures jäädvustas Kristi imelise pildi Kerttust, kes küll keeldus poseerimast (vesi olevat olnud liiga külm, aga kunsti nimel võiks ju ikka natukene ohverdada ennast ) aga pilt saadi kätte. Põhimõtteliselt oli ülesandeks truubi keskel olev punkt läbida. Korralikult nagu Metsakunnid ikka kooris Kerttu jalanõud jalast ning asus teele. Vesi oli jäiselt külm ning punktist eemaldus juba Kerttu kilgates. See hetk ka jäädvustati ning Metsakunnid Kristi ja Kerttu jätkavad vaidlust kelle teenetest pilt imeline tuli

Teel punkti 34 kohtasime ka jooksvat Cyberi meeskonda, kes sel korral oli nimeks võtnud kas Metsik lääs või ida. Oma edumaa üle rõõmsad tõstsime tempot ja asusime usinalt punkti otsima. Punkti viis pisike metsatee suurelt teelt. Suure tee ja metsavahel oli kraav. Kasutasime tehnikat lenneldes hüplev, mis lõppes Kristi korral maandumisel küll üle vee kaugemale, aga ikkagi kohe lurtsti savisesse mutta. Ning ilusti puhtaks küüritud papud olid taas mustad. Kerttu pääses küll kergemini, aga mustaks sai ka tema. Punkti me tõesti otsisime kammides. Mitte ei leidnud kuni sattusime muinasjutulisse kohta keset metsa. Selline ilus hoolitsetud väikse tarekese ja mõnede suurte puudega lummav kohake. Kristil millegi pärast tekkis tung sinna kohe kodu rajada. Peaks vist mainima, et see tund esines tal tihti erinevate objektide või asukohtade juures, aga seal oli see tung suur ja võimas. Lahkudes lummavast kohast taas teele tuli tõdeda, et selle punkti jaoks liikusime küll valesti, sest teiselt poolt lähenejatele oli tareke suurelt teelt näha ja sinna viis sillake (ka Cyberi meeskond läbis raja teistpidi ning meie dust polnud juttugi ).

Kell oli nii palju nihkunud, et Kerttu soov natukene varem lõpetada, et üritusele jõuda näis võimatu ning asusime tagasi teele et siis ilusa ja suure tee pealt punkte korjata. Ilus ja suur tee osutus aga elektriliinideks. Ilusat ja mugavast liikumisest oli asi seal kaugel, aga paremat lahendust ka ei paistnud. Asusime rühkima. Kui alguses veel vähemalt oli mõistlik rada seal liinide sihi all, siis varsti see hääbus. Metsasihte koos kahe meeskonnaga otsides ei leidnud ning selle tee läbimine oli nii tugevalt aeglustunud, et tekkis juba hirm mitte õigeks ajaks lõppu jõuda. Nii Metsakunnid siis ragistasid julmalt minemist. Küll oli seal vesised mättad, küll üle pea võsa, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga, küll ülepea võsa koos maha rajutud võsaga ja vesiste mätastega ehk seal olid kõike mida meeldivaks lugeda oli raske. Teest polnud enam ammu aisu ning kraavid olid juba nii suured, et läbisime neid läbi jalutades, mille tulemusel vajusime sääreni mudasse ning lisaks oli muda peal veel kiht vett ka ehk korralik müttamine. Ka seal leidsime me kaks maasikat. Esimeseks maasikaks osutus meist ca 10 meetri kauguselt metsa jooksev kits ning teiseks maasikaks meie leitud punkt, mida näitasime ka teistele, kes tänu sellele said asukoha taas paika. Nende tänusõnad andsid tunnustust ja jõudu ning mõtet, et päris asjata me ikka ei ole seal. Raja kiiremini läbitud 100m võiks lugeda hetke kui pärast 1,5 tundi rägistamist loodusega märkasime teed ning lihtsalt 5h37m minutit pärast starti spurtisime selleni. Me olime väga väga rõõmsad selle tee olemas olu üle.

Ja nüüd juba lõpp paistis ainul veel see lisaülesandega punkt ja siis on kõik. Teel 37 punktist lõpu poole jooksin meile vastu meeskond, kes kavatses minna 37 punkti võtma. Kui nad mõistsid punkti kaugust, siis nad loobusid ning jooksid finišisse ning meie nende järgi. Istusime maha ja asusime muljetama, kuni järsku tuli meelde, et oi punkt 76 jäi võtmata. See viga läks meile maksma 7 punkti. Selline viga nii lõpus oli väga väga valus. Aga mis tehtud, see tehtud. Seni Metsakunnid võistlustel polegi nii rumalaid vigu teinud, aga tore on vitsad pigem siin kui MM kätte saada.

Korraldajatest. Oli tunda, et korraldajad olid üritust plaanidud kogu oma südamest. Nad olid teinud kõik, et võistlejatel oleks huvitav ja põnev ja piisavalt nuputamist. Erinevate meeskondadega rääkides ei juhtunud me kuulma ühtivaid läbimise teekondi (vaata pildilt meie teekonda). Meeskonnad olid hajutatud ning iga üks sai tegeleda ise raja läbimisega, mitte loota teise järgi sihi hoidmist. Rajal oli piisavalt erineva tasemega punkte, et rada said nautida täitsa algajad kui ka kogenumad sportlased. Lisaülesanded olid sisupoolest väga erinevad ning erinevaid oskuseid nõudvad (kuulsime, et tõukekate punkt oli paljude lemmik, kahju, et Me sinna ei jõudnud). Samuti raja kaardile oli kirjas kõik vajalik ning kõik, mis läheks vaja hädaolukorras ning meeltesegaduses. Tõelised kiidusõnad korraldajatele. Jätkake samas vaimus.

93 punkti. Yeah.

Põhisihtide avapauguks oli xDream’i esimene etapp Kloogal (27.04.2008). Hommikul kell 04:28 helises meie meeskonna esimene äratuskell, 04:38 oli esimene Metsakunn voodist väljas, 05:47 kaks Metsakunni õues ning 06:07 asjad autosse pakitud ja sõit võis alata. Tunde hiljem ühines bensiinijaamas, kus kumalisel kombel rõõmsate ja liibuvates riietes inimeste kontsentratsioon oli väga kõrge, meie kõige põhja poolsem liige – Kerttu. Meie jaoks oli kogemus uus ja huvitav. Juba väga põnev oli autodega Klooga teel mööda auke ukerdada ning jälgida kuidas autode rivi meie järgi kasvas ja kasvas. Olime ikka parasjagu õhinas kogu sellest üritusest ja eriti suurt põnevust valmistas asjaolu, et me osaleme milleski tublis ja suures.

Kui autod saime pargitud teiste autode vahele, siis läksime numbritele järgi. Metsakunnide numbrimärgiks sai seekord 267. Ja siis algas stardi eelne sagimine: SI-pulkade nullimine, rattad autodest välja, rattad kokku, numbrid ratastele, riidesse (väga keeruline ülesanne, sest esiteks me oleme naised ja teiseks oli ilm erakordselt soe seal autode vahel kui me riietusime), numbrid meile külge, sokid jalga, jalanõud jalga, juuksed patsi, igasugused imevidinad külge, raja koti komplekteerimine, pildistamine, autode lukustamine, auto lukus oleku kontrollimine, rattad rattaaladesse viimine, WC järjekorras ootamine jne jne. Tegevust oli küll ja veel. Ära tuleks kindlasti märkida, et sel korral me lähme rajale neljakesi. Saagem tuttavaks Metsakunnide neljas liige: Keps. Kummikindasse pakitud (veekindel ümbris) imeilus seebikarp, mille sisu suudab tänu Kristi sõbra Jazovi (nimi muudetud) ülimalt osavale tegevusele salvestada meie tegeliku teekonna ja kiiruse ning hiljem võimaldab meil saada ilusaid pilte meie marsruutidest kaardil. Tervitused ja suur AITÄH siinkohal asjaosalisele, kes ennast ära tundis.

Start. Esimene etapp läbitakse jalgsi. Metsakunnidele kohaselt me ei lasknud ennast häirida asjaolust, et ülejäänud osavõtjad panid peale stardipauku kohe kibekiirelt esimest punkti võtma ning asusime tasa ja targu teele (Kerttu ja Kärt üritasid küll Kristit jooksmist imiteerima meelitada, aga vilja see üritus ei kandnud). Esimene punkt leitud – varemete keskel. Kuna me kolm oleme erinevad isiksused ning nii on meil ka omad lähenemisviisid: mõni lähenes mööda treppe alla punkti juurde, mõni lähenes mööda seina alla ja mõni proovis mõlemat. Leidsime oma tempo ja liikusime punktist punkti. Maastik eriti raskusi orienteerumisel ei valmistanud (Kerttu arvas nii ja meie isegi nõustusime). Maastik ise oli selline märg ja mudane ja kraavide rohke ning jalad saime märjaks küll (Kristi mitte).

Seni me veel esikohale ei pretendeeri ning nii naudime me rajal veetõkete ületamist täiega. Kui vähegi võimalik siis alguses me ukerdame ja ukerdame ning püüame ikka kuidagi kuiva jalaga üle saada. Kerttu ja Kristi on valinud peamiselt sellise lendleva hüppamise tehnika, aga Kärt. Tema näiteks suutis leida oja ületuseks ühe jämeda, poolikult mahasaetud puu ja ukerdas siis selle otsas nii nagu kassipojakesed kõrge posti otsas. Samal ajal Kerttu ja Kristi said arendada oma mulisemisoskust ning märgates Kärdi tegevust algas programm kõhulihased suveks trimmi. Kui silmad olid vesiseks naerdud, siis sähvatas idee see kõik pildile jäädvustada. Ideeks see ka jäi, sest Kärt kavalpea oli aga fotoka tahtlikult maha jätnud, kuna plaan oli ikka jõgesid ületada ujudes ning kanuu ka vähemalt korra kummuli keerata. Seega ei ole taolisi ülimalt värvikaid hetki rajalt jäädvustatud, aga eks me siis joonistame need kunagi ülesse .

Peale 1:26:57 saime igatahes esimese osaga rajast korralikult ühelepoole. Edasine tegevus jätkus ratta seljas. Punktide võtmise plaan sai jalgsi etapi lõpupoole läbiarutatud ning peamiseks kaardil näpuga järjeajajaks sai Kerttu (nagu tavaliselt). Alguses ikka tasa ja targu pidurit piinates liikusime. Kui lähenes ristmik, siis ikka juhtus vahest selline dialoog.

Kristi: „Kuhu keerame? Kas vasakule? ”

Kerttu: ”Jah, vasakule siit.”

Kristi: ”Vasakule või?”

Kärt: „Jah!”

Kristi: „OK” ning keeras siis paremale

Üldjuhul kulges me sõit suuremate vigadeta. Taas sõiduvees keerasime maanteelt metsa kui kohtasime oma lemmik kaas võistkonda Leek’s Open (325), kes ikka tervitas meid rõõmsalt, pakkus juua ja turgutust ning olid üldse vahvad ja sõbralikud. Nad olid ühel rattal kummi lõhkunud kohas, mida me kohe kohe läbima asusime. Tänu nende hoiatusele meie rattad seal terveks jäid. Pisikene vestlus, nad jätkasid kummi vahetust ning meie teekonda. Kummaline, et peaaegu iga punkti juures me neid nägime ning siis nad taas meist möödusid. Pakuks, et võistkond, kes meist enim terve selle võistluse ajal mööda jooksis/väntas.

Meie tublid kaherattalised sõbrad pidasid ilusasti vastu ka sellised rajavalikud, mida teised osalised eriti ei valinud. Kuna julge hundi rind on rasvane, siis otsustasime minna otse…läbi metsa…mets osutus aga porimülkaks. Seega liikusime veidi aega teokiirusel ning põlvist saadik mudas. Kuna rajal oldud aeg suurenes ja suurenes, siis Metsakunnile kohaselt suurenes ka meile naljasoon. Veel mõned üksikud asjad ei suutnud meid naerma panna, aga see ratastega mudas müttamise kupatuse treenis korralikult naerulihaseid küll ja veel. Tee peale jõudes vihisesid ülejäänud osavõtjad meist mööda ning meie üritasime raskeks mudapalliks muutunud jalgu jälle liikuma saada ja neile järgi vihiseda. Ratta selga ja minekule…õnneks Kerttu veel viimasel hetkel tuletas meelde, et võtaks selle punkti ka ära. Nõus, 180 kraadi pööre ja punkti poole minekut. Tegelikult oleme me päris osavad. Meie kiituseks tuleks mainida, et rattadistantsi lisaülesande, kus tuli hinnata kolme objekti kaugust, lahendasime me ülimalt edukalt. Kahe kilomeetri kohta eksisime vaid ~150 m ja saime 1 trahviminuti. Tubli kauguse määramise au kuulus Kristile ja Kärdile, sest Kerttu ei tundnud ennast just erilise kotkasilmana, aga moraalseks toeks oli küll .

Rajal olime viibinud hetkeks kui me kanuudega hakkasime tegelema 3:23:04. Plaanijad nagu me oleme, siis enne kanuusse minekut tegime valmis korrektse plaani, et kes hakkab punkte võtma (kanuuetapil peab võtma punkte vaid üks inimene), kes loeb kaarti ja kes on kapten ehk siis järjekorras oli valik selline: Kärt, Kerttu, Kristi. Kanuuetapil läks meie energia alguses kõige ilusama kanuu valikuks. Kui me lõpuks leidsime selle õige ja olime ka päästevesti selgaajanud, siis ruttu teele. Olime vaevalt mõned meetrid vees ukerdanud, kui tänu meie kiirele taibukusele saime aru, et kanuu on veidike valet pidi …aga no kaks tükki meist on ju blondid ja tundub, et see on nakkav . Muidu olime tublid ja iga hetkega läks kanuukäsitlus kah paremaks ning trajektoor oli lõpuks juba suhteliselt sirge ( alguses oli meil taktika ületada järv sik-sakiliselt ja vahepeal mõned silmused kah sisse teha).

Üldjuhul kanuul me väga liikumise kiirusest rääkida ei saa. Arvasime, et see puhtalt meie probleem, aga tundus, et ka tegijad olid seda märganud isegi A rajal (loe vahvast Kaja blogist selle kohta). Aeglaselt aga pidevalt liikusime edasi. Kärt võttis osavalt punkt punkti järel (küll puuotsas, küll keset vett, küll imelikus muda koosluses, küll kuskil mõisas) samal ajal pesi Kristi jalanõud ja sokid järves puhtaks ning Kerttu luges kaarti. Erinevalt võistkonnast Visa hulkur, kes oma punktivõtjat muudkui vees leotas, siis meie meeskonna punktivõtja viidi ikka elegantselt punkti juurde kohale. Kanuuetapil järgisime Metsakunnide motot, et oleme rajal seni, kuni ka eelviimane võistkond on lõpetanud. Viibisime kanuus ühe tunni ja nelikümmend minutit .

Ratta vahetuse alas tõdeme tõsiasja, et alati kui me rattaetapile lähme, siis on see ala ratastest tühi ning kui me sealt naaseme, siis on rattaid küll ja veel. Müstikas, kas pole? Ratta alasõnnestus tuttaval meid ka pildile saada. Ta küll pärast väitis, et me polnud eriti adekvaatsed ja nimele ka väga ei reageerinud. Meie seda ei tunnista, olime erksad ja säravad. Taas rattale (rajal oleme olnud juba üle 5 tunni), aih tagumikud annavad jõudsalt tunda. Soovitud teeotsast sõitsime mööda, aga tagasi ka ei viitsinud minna. Uus plaan ja hakkasime väntama. Teisi meeskondasid meiega samas suunas minemas ei olnud näha. Mingil hetkel hakkab rahvas meile vastu tulema ja isegi vaikselt piinlik hakkas, et me valesti lähme, aga ikka vapralt sõidsime edasi. Ei olnud ei muda, ei liiv ega ehituspraht meile takistuseks. Rattasõidu osavus oli arenenud, pidurid olime unustanud (milleks nullida väntamist?). Ja punkti me jõudsime. Meie suureks üllatuseks tuli sinna rahvast igast kandist ja sellist rahvast, keda me isegi kanuuetapil ei näinud. Mis toimub? Aga mis seal ikka edasi punkte võtma. Nägime teel vaikselt kustuvaid meeskondi, aga meil hoog muudkui tõusid ja punktid kukkusid.

Kirve viskamine pakku. Imelik küll, et tavaliselt me oleme nii osavad, aga sel korral kirves isegi ei puutunud pakku. Ju tahtsime ikka karistusringile saada ja seal kividel turnida. Lahe ju! Ja finišisse jõudsime 6:25:37 hiljem kui olime sealt startinud. Kahjuks ei suutnud me oma motot lõpuni järgida ning viimasel rattadistantsil olime üliedukad – lõpetasime lõpuks 127. kohaga. Peame kahjuks tõdema, et osalt oli see juhus, kuid sport on paljuski ka õnnemäng, seega oli asi aus. Õppisime sealt, et alati ei ole mõtet minna „otse“, loeb hoopis kiirus!

Kogu ürituse kokkuvõtteks tahaksime tunnustada meie ustavaid kaaslasi metsas. Kuna xDreami sinikad hakkavad juba tuhmuma, siis taas metsa 10. mai Libahundi jäljele. Metsas näeme!