Ja ma ju teadsin, et see aeg, see, mis kestis päris pikalt, aga siiski, mitte oluliselt erinevalt kui eelnevalt selliste juhtumite puhul, see läheb mööda. Alles eelmise sissekande kirjutamise ajal kestis, oli lausa tipppunktis või midagi. Ja juba nüüd, juba pole sellest jälgegi. Imelik lausa, kuidas see SAI kesta niivõrd kaua. 2 aastat või midagi? Mark hakkab no. Igal juhul, mis läbi, see läbi, hea põhjus jälle millegi uuega algust teha.

Eile oli õhtul nii mõttetu tunne kõhus (logisch, pole ühtegi liblikat), et ma mõtlesin, et kirjutaks laulu. Ja kuigi 10.klassi alates võtsin endale reegliks hilja magama mitte minna (maailma parim reegel, mis ma endale mõelnud olen), siis eile rikkusin seda veits, kuigi olin juba 23:40 umbes voodis, ei jäänud ma siiski eriti pea magama. Olin seal niimoodi voodis ja kirjutasin seda laulu. Laulsin täie häälega. Viis tuli jälle mingi veider (uus lemmiksõna, eks), aga sõnad, ooooo, lemmikud (raudselt kunagi 100 aasta pärast avastan, et üks megaoluline sõna laulus on vale tähendusega, ja laul kaotab oma poindi) (jah, mul on seda juhtunud). Igal juhul, minu meelest ei kõla “ah, mõtlesin siin laulu kirjutada” eriti lahedalt, pigem mingi pubekalik lause (ma mõtlen, ainult juhul kui see tuleb nii ebamusikaalse inimese suust nagu mina), nii et ma lõpetan nüüd selle laheda-laulu-kirjutamise-jutu. (kuna ma vihkan sõna pubekas) (suurepärane põhjus)

Teistest asjadest seda, et sügisdeprekas (millest jahumine on mind samuti surmani ära tüüdanud), paistab olevat absoluutselt igal pool. Ma ei tea, kunagi tekitas sõna sügisdepressioon minus vägagi inspireerivaid tundeid, praegu aga, kuigi sügis jääb alati (ei taha teisiti lihtsalt) maailma lemmikuimaks, nii et hetkel otsin ma (kaasaarvatult) imelike (sügisest rääkivate) laulude abil selles midagi uut. Ja pane tähele, leian.

Aga nii nagu ennem ei taha ma seda ilusat sügist seekord küll veeta. Masetsedes ja vingudes.

Ja tead, mis ma avastasin? See, mida inimesed õpetavad sulle ajal, mil sa neid armastad, jõuab kohale alles siis, kui sa end neist lahti seod.

Ja lahtisidumine saigi hetk tagasi omale ühe (esimese) plussi.

Ja ma ju teadisn, et see aeg, see, mis kestis päris pikalt, aga siiski, mitte oluliselt erinevalt kui eelnevalt selliste juhtumite puhul, see läheb mööda. Alles eelmise sissekande kirjutamise ajal kestis, oli lausa tipppunktis või midagi. Ja juba nüüd, juba pole sellest jälgegi. Imelik lausa, kuidas see SAI kesta niivõrd kaua. 2 aastat või midagi? Mark hakkab no. Igal juhul, mis läbi, see läbi, hea põhjus jälle millegi uuega algust teha.

Eile oli õhtul nii mõttetu tunne kõhus (logisch, pole ühtegi liblikat), et ma mõtlesin, et kirjutaks laulu. Ja kuigi 10.klassi alates võtsin endale reegliks hilja magama mitte minna (maailma parim reegel, mis ma endale mõelnud olen), siis eile rikkusin seda veits, kuigi olin juba 23:40 umbes voodis, ei jäänud ma siiski eriti pea magama. Olin seal niimoodi voodis ja kirjutasin seda laulu. Laulsin täie häälega. Viis tuli jälle mingi veider (uus lemmiksõna, eks), aga sõnad, ooooo, lemmikud (raudselt kunagi 100 aasta pärast avastan, et üks megaoluline sõna laulus on vale tähendusega, ja laul kaotab oma poindi) (jah, mul on seda juhtunud). Igal juhul, minu meelest ei kõla “ah, mõtlesin siin laulu kirjutada” eriti lahedalt, pigem mingi pubekalik lause (ma mõtlen, ainult juhul kui see tuleb nii ebamusikaalse inimese suust nagu mina), nii et ma lõpetan nüüd selle laheda-laulu-kirjutamise-jutu. (kuna ma vihkan sõna pubekas) (suurepärane põhjus)

Teistest asjadest seda, et sügisdeprekas (millest jahumine on mind samuti surmani ära tüüdanud), paistab olevat absoluutselt igal pool. Ma ei tea, kunagi tekitas sõna sügisdepressioon minus vägagi inspireerivaid tundeid, praegu aga, kuigi sügis jääb alati (ei taha teisiti lihtsalt) maailma lemmikuimaks, nii et hetkel otsin ma (kaasaarvatult) imelike (sügisest rääkivate) laulude abil selles midagi uut. Ja pane tähele, leian.

Aga nii nagu ennem ei taha ma seda ilusat sügist seekord küll veeta. Masetsedes ja vingudes.

Ja tead, mis ma avastasin? See, mida inimesed õpetavad sulle ajal, mil sa neid armastad, jõuab kohale alles siis, kui sa end neist lahti seod.

Ja lahtisidumine saigi hetk tagasi omale ühe (esimese) plussi.

Mitte kusagil ei ole valus, aga  p e a k s  olema. Kõik on täiesti metsas, rööpast väljas, elu on pingeline ja ma ei suuda sammugi teha ega sõnagi öelda, et ma midagi perse ei keeraks. Oluline osa sellel kõigel on inimesel, kellest kirjutada on jube lame, kuna ma ei suuda üle olla tundest, et armastamine on lame ja ma ei tea, kas ma julgengi seda kunagi KELLELEGI tunnistada, et see, just see inimene, kellega me täna naersime, et ma lesbi olen, tema ongi see, kelle pärast ma seda tegelikult olla sugugi ei taha.

Ja ma ei taha, et  ta sellest üldse kunagigi aimu saaks.

Vahest ma mõtlen, et miks ma teen nii veidraid otsuseid. Pole midagi loomulikumat kui sõbrannadele (isegi äärmisel juhul, kõige-kõige parimatele ju ikka võiks?) sellistest asjadest rääkida. Ma ei suuda seda teha. Ma tunnen end sellele mõeldeski juba alandatud ja lamedana. Võib-olla sellepärast, et olen kogu selle aja eitanud, et midagi ta vastu tunnen.

Teeks kõike, ja ma mõtlen kõike, et ta mind jälle kallistaks. Pikemalt, ja et see midagi ka tähendaks.

Mitte kusagil ei ole valus, aga  p e a k s  olema. Kõik on täiesti metsas, rööpast väljas, elu on pingeline ja ma ei suuda sammugi teha ega sõnagi öelda, et ma midagi perse ei keeraks. Oluline osa sellel kõigel on inimesel, kellest kirjutada on jube lame, kuna ma ei suuda üle olla tundest, et armastamine on lame ja ma ei tea, kas ma julgengi seda kunagi KELLELEGI tunnistada, et see, just see inimene, kellega me täna naersime, et ma lesbi olen, tema ongi see, kelle pärast ma seda tegelikult olla sugugi ei taha.

Ja ma ei taha, et  ta sellest üldse kunagigi aimu saaks.

Vahest ma mõtlen, et miks ma teen nii veidraid otsuseid. Pole midagi loomulikumat kui sõbrannadele (isegi äärmisel juhul, kõige-kõige parimatele ju ikka võiks?) sellistest asjadest rääkida. Ma ei suuda seda teha. Ma tunnen end sellele mõeldeski juba alandatud ja lamedana. Võib-olla sellepärast, et olen kogu selle aja eitanud, et midagi ta vastu tunnen.

Teeks kõike, ja ma mõtlen kõike, et ta mind jälle kallistaks. Pikemalt, ja et see midagi ka tähendaks.

Mul oli hiljuti sünnipäev. Kõik mu tuttavad teavad, et ma ei salli lõikelilli ja potilillede limiit minu koduses raamatukogus on ammu- ammu täis. Sünnipäevaga on aga see häda, et kõik tahavad ikka midagi kinkida. Olen püüdnud küll seletada, et mul on kõik olemas ja aitab, kui me lihtsalt kokku tuleme ja mõnusalt üksteisest rõõmu tunneme, aga see ei anna tulemusi. Kolleegid ikka väidavad, et veider on ilma lillede ja kingitusteta sünnipäevale tulla.

Teen nüüd väljavõtte huvitavatest asjadest, millega asendati hädavajalik lillekimp.

1. Kaks pikka kurki. Mõlemad kaunistatud. Üks lintide ja teine pisikeste kunstlilledega (erinevatelt inimestelt) .

2. Üks ananass.

3. Üks suur kõrvits (vähemalt viis kilo). Ilus tumekollane.

4. Kimp tilli, kimp rukolat ja kimp basiilikut.

Vist täitsa vahva kooslus. Praeguseks on alles vaid kõrvits. Ja sellega on tegemist. Sest ma pole eriline kokkaja ja klassikaline äädikaga kõrvitsasalat mulle ei meeldi.